Aastat vahetades

Imelik, et ühel päeval aastas lähevad pea kõik inimesed  korraga lolliks. No sõna otseses mõttes!
Olude sunnil olen tänase päeva veetnud Tallinnas. Siin on päev otsa "sõda" käinud. Aga nüüd, peale kl 23 on asi ikka puha hull. Müdin kostab siit samast hoovist ja pisut kaugemalt ning linna igast otsast. Kadestan praegu tõeliselt Maed, kes on Hiiumaal, nagu vanajumala selja taga, ja naudib rahulikku olemist ja kulgemist. Nii kahju, et ma ei pääsenud pakku... Aga ega pole maapiirkondadeski seda rahu. Mäletan möödunud aastat meie "maal", seal müdistati ikka ka üsna korralikult. Mis teha, et ma selline ilutulestiku vihkaja olen. No jah, eks ole ju ilus vaadata, aga see paugutamine ajab hulluks.
Õnneks (või kahjuks) olen täna päev läbi toimetanud - üks asi, töö, tegemine ajab teist taga. Nüüd vast tunnikese olen rahulikult olnud. Pole pidanud tegevust otsima. Ega nõmedalt telekat vaatama. ETV pealt siiski oli päris tore saade, mida juhtis Margus Saar. Seda siiski ühe silmaga jälgisin. Aga need totakad nö naljasaated, kus nalja pole kopka eest, ei kannata üldse kriitikat.
Kolleeg soovitas uut aastat oodata raamatu seltsis. Hea soovitus iseenesest, ainult sellist ootamise aega ei teki. Loeks hea meelega, aga pole veel jõudnud täna nii kaugele. Mäletan, et lapsena oli see ootamine nii pikk. Kui vana-aasta õhtusöök oli söödud, siis polnudki muud, kui oota ja oota. Mingil ajal tegin 31-se õhtul tagasivaateid aastale, kirjutasin päevikut. Tänaseks on elu nii kiireks läinud, hea kui lõpuks lihtsalt olla saaks:)

Ilusat ja turvalist uut aastat, teile armsad sõbrad!
Head sulejooksu ja palju kirjutamisväärset blogi-maailma sõpradele - Maele, Killukesele, Evelile, Jutale ja kõigile teistele, kes mu blogi loevad.
Olge hoitud!

Aastavahetus Haapsalus (Leidsin sellise ilusa pildi internetist)

Aastalõpu ja pühade kiire

Imetlen ja samas kadestan inimesi, kes saavad rahus aastakokkuvõtteid teha ja pühi pidada.
Mina suudan endale ikka korraldada (või siis korraldatakse mulle) tuhat ja üks asja, mis ei lase pühaderõõmu tunda ja aja kulgemist (loe: lihtsalt olemist) nautida.
Läksid jõulud nagu tuuletiivul lennates mööda ja nüüd kohe läheb aastavahetus samas tempos pea märkamatult. Ja kohe-kohe on käes esmaspäev ning algab uuesti tööinimese elu. Ja puhata pole saanudki...
Ometi tunnen, kuidas mulle on vajalik toimetulemiseks lihtsalt olemine. Viimasel ajal olen saanud seda endale küll ülivähe lubada. Oh nuttu ja hala... Aina on kiire ja kiire.
Meenub isa ütlemine: "Ega Jumal pole kiiret loonud. Ta on hiired loonud." Õige muidugi! Eks ikka, me inimesed, elame oma elu kiireks ja keeruliseks.
Igal aastal ikka püüad endale lubadusi anda, et rohkem tuleks iseendale mõelda ja endast rohkem hoolida ja ennast armastada. Aga enamasti läheb nii, nagu ikka... Oh, mis nüüd mina, mina pole ju keegi... Peaasi, et teistel hästi on... Ühest küljest ju tore, kui kaasinimestel hästi on (võib-olla osalt ka tänu minule?). Teisalt jälle kuidagi kurb, et pole osanud ennast hoida ja rõõmustada.
Samas tean, et kui mul on vajalikud asjad-tööd-toimetused tegemata, siis ma ei saa ka nautida muud - puhkamist, lõõgastumist, lugemist, muusika kuulamist jne.
Nüüd võtsin käsile pisiremondi, mis ootas juba mitu aastat. Loomulikult ei jõudnud ma sellega valmis. Ja see häirib nii tohutult. Eks lähipäevil (küll uuel aastal juba) lõpetan selle muidugi ära, aga ikka on kuidagi selline saamatu ja küündimatu tunne...
Veel 24 tundi on seda aastat järele jäänud. Ehk jõuab homme õhtul ka veidi positiivsemalt aastale tagasi vaadata?!?

Minu Rootsi

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi: sünnitusvaludeta ühiskond.

Ootasin seda raamatut, et saaksin ta pühadeks ehk siis vabadeks päevadeks raamatukogust lugemiseks. Ja saingi! Jee!:) Ma ei saa kohe sinna mitte midagi parata... aga kui mul on Minu-sarja raamat nö tagataskus olemas - on eriliselt mõnus tunne:) Mul oli juba varasemalt varutud kaks raamatut, aga nüüd on seis selline, et need ikka veel ootavad oma järge, kuid "Minu Rootsi" on loetud. Ja mulle meeldis! Hea lugemine. Põhjamaine veel pealekauba.  Muidugi polnud ma kõigega nõus ja "jaurasin" lugedes vastu ka, aga see ei muuda lugemiselamust olematuks ega pisenda raamatu väärtust:)
Et siis nüüd taas pisut väljakirjutusi ja kommentaare:

"Mina olen hypersocial (üliseltskondlik)!" teatab mu hea tuttav Frida uhkusega. Jah, seda on ta kindlasti. Ta armastab rääkida ja suhelda, mida rohkem seda parem. Ta vajab kogu aeg inimesi, juttu ja rääkimist enda ümber. Mina olen vastand, ilmselt "hüposotsiaalne", vahel viskan nalja, et lausa "antisotsiaalne". Mul on vaja väga palju enda mõtetega üksi olemise aega. Tööl tuttavate inimeste keskel võin end küll kokku võtta ja jupp aega täitsa "normaalsotsiaalne" välja paista, aga minu saladus on, et see väsitab mind. Minu mõtted on minu omad ja ma ei tunne mingit vajadust teistega pidevalt nähtut-kuuldut arutada ja mõtteid vahetada. Pereliikmete ja mõnede lähemate sõprade-tuttavatega küll. Aga tööl suures seltskonnas, kus on palju eri arvamusi, et lihtsalt jutujätkuks kuulata-rääkida, mida keegi millestki arvab... see ei paku mulle midagi.
Kuidagi niiii tuttav tunne tuli!:) Ilmselt üks "asotsiaal" tundis teise "asotsiaali" ära:):)

Nügimine ja trügimine. Vaat' see tundus küll kuidagi kummaline. Kus on elementaarne viisakus? Või on Rootsis teised käitumisnormid? Ilmselt. Kuna seal on normiks ka ülim tolerantsus. Ei tohi rääkida rassidest, mis on ju ometi olemas - europiidne, mongoliidne, negriidne rass?!? Seda on ju lausa koolis õpitud. Ma ei saa aru, kui kaugele võivad inimesed minna oma võrdõiguslikkuse juraga?!? Eesti keeles on tõesti mugav - ei ole nais- ja meessoost sõnu. Kuigi vahel tahetakse peenutseda meilgi "tema" ja "temakest" kasutades. Aga see on ju lausa napakalt naeruväärne:) Et inimene, mitte naine ja mees?!? Olen pigem seda meelt, et mees + naine = inimene.
Jah, see kurikuulus võrdõiguslikkus...
"Mõtled Rootsit, mõtled võrdõiguslikkust. Kelles feminismi ehk sisuliselt võrdõiguslikkuse idu pole, kes naisena küüntest ja kontsadest või mehena matšolikkusest loobuda ei taha, sel pole mõtet Rootsi kolimise peale mõelda. Ta tunneks end siin võõrkehana ega jääks oma eluga rahule."
Õnneks ei ole ma kunagi mõelnudki välismaale kolimisest, Rootsi kolimisest rääkimata. Naisena tahaks ikka aeg-ajalt end nö lille lüüa - küüsi lakkida ja kontsakingi kanda. Matšolikkus on hoopis teine teema, arvan ma. Samuti meeldib mulle see, kui lilli kingitakse. Järelikult ei sobi Rootsi mulle ja mina Rootsile:)

Heaoluühiskond. Stress on out. Tööd ei tehta täisajaga. Alati on võimalik haiguslehte võtta ja töölt puududa. Tervislikkus, sportlik eluviis. Kõik tundub nagu pisut üle paisutatud ja samas taandatakse see jälle lihtsaks ära.
"Öelda seltskonnas, et sa üldse mingit sporti ei harrasta, on äärmiselt ebapopulaarne. Teenid sellega nii arusaamatuid kui kaasatundvaid pilke ja on tunda, et vaikimisi peetakse sind "klubisse" mittekuulumise pärast napakaks...
"Hakka jooksmas käima, see on lõbus!..." Proovin. Jooksen. Iga nädal kolm korda. Kuu aja pärast on, tõsi küll, tekkinud teatav harjumus, kuid palju räägitud õnnetunne ei taha ega taha end ilmutada. Kui peale teistki kuud enesepiitsutamist on asjal lubatud õndsuse asemel endiselt vaid ponnistuse maik man, otsustan pooleli jätta.
Peatselt turgatab mulle aga pähe, et üks liikumise viis on mulle lapsest saadik meeldinud: kõndimine, pikad ja vähem või rohkem tempokad jalutuskäigud! ... Alates sellest päevast olengi regulaarselt kõndimas käinud, tuju on hea, füüsiline vastupidavus tõusnud ning töökaaslaste silmis olen "klubis" tagasi: minu tempokad jalutuskäigud nimetatakse ümber peene nimega powerwalk'iks ja noogutatakse tunnustavalt."

Jalgpallihullus. Kõik lapsed käivad jalgpalli trennis (ka tüdrukud). Ja mida see kõik vanematele tähendab? Terved nädalavahetused tuleb lapsi kuskile trenni või võistlustele transportida; võistlustel kaasa elada või kohvikut pidada (kuhu on eelnevalt küpsetatud spetsiaalselt selleks puhuks küpsetatavaid küpsetisi, mitte enda lemmikuid; kohvi valmistatakse kaasavõetud kohvist ning kõik see läheb oma taskust, tulud aga lähevad meeskonna kassasse). Ma läheksin selle peale hulluks! Aga ega siin Eestiski suurt teistmoodi ole. Tean küllalt vanemaid, kes lapsi trenni, võistlustele, muusikakooli jne sõidutavad ning tihtipeale ka üritustel osalema peavad (vähemalt publikuna).

Raamatust leiame ka meeleolukalt kirjeldatud reisimarsruute, mida Rootsis ette võtta. Ja siin on need täiesti omal kohal. Vahel on mind häirinud kunstlikult tekitatud reisijuhid, aga siin oli kõik kuidagi loomulik.
Üldse on raamat hästi kirjutatud, heas ja ladusas sõnastuses ning kaasakiskuvalt. Mulle väga sobis!

Rööprähkleja rahunemiskatse

Annela Laaneots. Minu Tai saared: rööprähkleja rahunemiskatse.

Pean tunnistama, et üks suur tõmbenumber oli raamatu alapealkiri - rööprähkleja rahunemiskatse. See on nii hea väljend! Ja teiseks nõustun blogija Maega, et Minu-sarja uus kujundus on parem, sest tõstab alapealkirja rohkem esile.
Need alapealkirjad on tegelikult kogu aeg kõnekad olnud. Igal juhul palju atraktiivsemad, kui põhipealkiri:)  Ja mul kipuvad need viimasel ajal postituse pealkirjaks kujunema:)
Aga mitte sellest ei pidanud ma kirjutama:)
Raamatus maalitakse lugeja silme ette lummavad Tai saarte rannad. Jah, muidugi, läks ikka üsna hea tükk aega, kuni need vaiksed ja rahulikud rannad üles leiti, enne räheldi rahvarohketes randades külg-külje kõrval. 
Maailma ihaldusväärseim töökeskkond. Nii väideti raamatus. Ma olin selle peale üks suur ja tumm küsimärk... Pigem ikka puhkusekeskkond?!? Mina ei suudaks sellises paradiisis küll tööle keskenduda. Aga inimesed on erinevad... Mina ei suudaks ka niiviisi rööprähelda:)
Vaatamata palju jõudmisele jäi siiski õhku aimatav rahulolematuse maik. Pidev sisemine konflikt, kõikumine enese õigustamise ja justkui vabandamise vahel - emarolli ja karjäärinaise rolli ühitamise raskused. Tahaks nii väga tööd teha, aga lapsi tahaks ka. Lastest puhatakse tööd tehes. Tööd tehakse  öötundidel, uneajast. Oma super(üli)võimete ülistamine - oleme pidanud ise hakkama saama, keegi pole meil lapsi hoida aidanud, kuhugi pole kahekesi saanud. Jälle nagu õigustus või uhkustamine, samas kahetsus.
Häiris ka sõnakasutus poja versus plikad. Kõlab kuidagi hinnanguliselt.
Eks need ole minu kiiksud ja kes olen mina siin kritiseerima teiste inimeste elu ja arvamusi.
Aga sellised mõtted tekkisid raamatut lugedes.

Tegelikult oli tore ja ladus lugemine. Sai hea ülevaate Tai saartest. Õnn, et meil kirjutatakse selliseid raamatuid! Saab ilma kohale minemata aimu erinevatest maadest ja rahvastest. Taisse ma vist minna ei tahaks. Nii hea, et keegi selle reisi minu eest ära tegi ja ma saan nautida kirjutatut ning kõike seda oma silme ette manada.

Oh, sai see võlg siis ka kaelast ära. Vist juba kuu on möödas raamatu lugemisest. Elu on kiire.

Aja puudutus...

Leidsin ühe vana märkmiku, kuhu isa on oma nooruspäevil talle omase käekirjaga kirjutanud mitmeid vaimuliku sisuga luuletusi. Ei tea, kelle luuletused need on, vihjeid autori(te)le ei ole. Aga täiesti erilised on mu meelest. Tõeliselt sisuga ja huvitava, omapärase sõnakasutusega. Mõttega lugemiseks.

Jumalikud nõud on imelised,
neid ei kõigutada suuda inimese jõud.
Olgu elupäevad tormis, päiksepaistelised,
maksma jäävad ainult tema nõud.

Vahel arvad, et kõik lootus lõppend.
Rahuldust ei suuda tuua aeg.
Oled - näib nii - asjatult siin rutand,
tühja tallatud su muretsus ja vaev.

Aga imelik! Ta nõud on suured.
Abi tuleb säält, kus lootagi ei või.
Isa heldus vaigistab kõik tuuled.
Rahu, tänutunne sinu südamesse sai.

Palju tänu jäänud meil siin võlga.
Tänamatus kajastub meis iga silmapilk.
Sellele, kes meie patu alla pannud õla
kelle kallil näol punas veretilk.

Sinu arm on suurim - väike meie tänu.
Sinu heldus suurem kui me lootus on
Selleks küll ei ole minul sõnu.
Sinu armu tunda mul on õnn.

Kaitse veel meid oma armu-rinnal
tõmba lähemale kaugenevat last,
kuni kõnnin maise kodu mulla pinnal.
Taevakodus oskan kiitust sulle tuua vast.

Isale mõeldes võin öelda, et tema oli väga tänulik, tänumeelne inimene. Ükskõik kui pisikese asja üle, ikka ütles ta "aitäh". See kuidagi tuli eriliselt meelde ja esile seda luuletust lugedes.

Igale poole Jeesusega julgest lähen.
Tema peale usus ikka kindlaks jään.
Temaga ma kõnnin rõõmsast edasi.
Eluteed ta valgustab mul alati.

Koor: Igal pool, igal pool julge olen ma,
sest mu Jeesus mind ei jäta üksinda.

On mul Jeesus, siis ma pole üksinda.
Sõbrad mind siin jätavad, ta jääb muutmata.
Kurval tunnil Jeesus mind siin kinnitab.
Tema ligi süda rõõmustatud saab.

Jeesus on mu igatsuse eesmärk siin,
Jeesus on mu hinge rõõm ja kindel linn.
Tema sees võin õnnelik siin olla ma.
Taevas ükskord õnnis olla lõpmata.

Isa igatsused on täitunud. Ta on õnnis oma Taevakodus  juba 8 kuud...
Ja täpselt samad nädala- ja kuupäevad on (märts=november).
Selline mälestushetk siis siin advendi eel. No ja eks adventki ole oma olemuselt selline sissepoole vaatamise aeg, valmistumise aeg Jõululapse tulekuks, südame ja hinge puhastamise aeg, väike paastuaeg.

Kirju

Evelin Ilves. Kirju: kirjad ja kommentaarid 2003-2015.

Mõtlesin, arvasin, et loen selle raamatu lihtsalt läbi ja ei kirjuta midagi välja ega lisa omapoolseid kommentaare, aga kus sa siis ikka nii lihtsalt saad... Peale esmast sirvimist ja raamatukogus järjekorda panekut oli lausa tunne, et kas üldse enam tahangi seda rohkem lugeda. Ja nii see raamat mu laual nädalakese lihtsalt seisis ja oma aega ootas. Siis aga võtsin kätte ja lugesin peaaegu ühe hingetõmbega läbi. Esialgu küll üsna diagonaalis, sirvides, siit-sealt. Lõpuks aga päris kaanest-kaaneni ja rahulikult, aegamisi, leht-lehelt.

Head mõtted ja asjalik raamat. Ilma igasuguste vihakõnede ja netikommentaarideta ning neutraalselt pinnalt paistavad asjad hoopis teistsugused. Igaühel on õigus oma arvamusele ja oma sügavamate veendumuste väljaütlemisele, ole sa siis kes tahes oma positsioonilt. See on juba iseasi, kas mina (või ükskõik kes) sellega/nendega nõus olen.
Päris paljuga loetust olen nõus. Ent kohati hakkas üle viskama ainitine tervisliku toitumise ja sportimise propageerimine. Hea küll - üks kord, kaks korda, kolmgi veel kannatad välja, aga rohkem ei - muutub tüütavaks ja tekib trots... Et sport on ikka saatanast:)
Ja veel üks asi, mis tundus kuidagi kummastav, oli seotud leivateoga. Juuretis kilekotti ja külmkappi. Kilekotti?!? Killerkotti?!? Tule taevas appi! Ma ei paneks seda isegi plastkarpi mitte. Ikka klaaspurki või mujale viisakamasse või asjalikumasse anumasse. Aga võib-olla aastal 2005 ei olnud veel kilekotimajandus nii tuline teema?!? Praegusel hetkel tundub see täiesti uskumatuna.
Tänaseks on raamat juba tüki aja eest loetud ja "ära seeditud". Ent mingi fluidum on jäänud. Ja see on hea tunne.

Tavakohaselt mõningaid ülestähendusi, mõtteid, mis meeldisid või kuidagi kõlama jäid:

See töö [Toomase Euroopa Parlamendi kampaania] oli mulle endale tohutult vajalik professionaalse eneseteostuse mõttes. Sain jälle midagi teha, tundsin, et olen vajalik, olen olemas.
(Kui järgmine päev olid valimised ja sotsidele tuli Euroopa Parlamenti kolm kohta, siis see oli ikka megahea tunne.) Nagu lototvõit. Kuigi taas tulnud metsiku tööga. Ent kõik see kokku on puhas nauding. Ilma pingutuseta ei tulegi midagi. 
Seda lugedes tundus mulle, et kõigel on ikka raha ja paha maitse man.

Naiste ja meeste eristamisest.
Meest nuheldakse tehtud tegude, naist aga naiseks olemise eest. Tihti isegi seetõttu, kelle naine ta juhtub olema või mis on soengu värv.
...Naiste tegemisi kajastatakse ja hinnatakse mõnevõrra teisiti, kui meeste omi tegelikult kõikjal. Kus rohkem-vähem, aga piltlikult öeldes märgatakse naiste puhul ikka enne nägu ja meeste puhul tegu.

Me [eestlased, soomeugrilased] ei häbene tunnistada oma eraklikkust ja vaikuse-ihalust. Nii on me esivanemad saanud metsateel jalutades [Millal oli küll esivanematel aega metsateel jalutada?!?See oli minu vahehüüatus] muredele leevendust ja meelele selgust. Varju ja kaitset aga alati. Hirm metsa minna on alles praeguse aja sünnitis, milles meie enda käsi loojana abiks olnud.

Intervjueerija: See on heas mõttes vanamoodne teema. Kui kõik on globaalne küla, tundub oma riigi ja rahvuse hoidmine justkui ülemöödunud sajandina.
Mina usun väga sügavalt sellesse, et inimene on kõige tugevam seal, kus on tema juured. Kui kõik kisuksid  oma juured maast lahti ja globaalselt ringi hakkaksid rändama, oleksime nagu heinapebred tuules. Ajaloolises plaanis saab see olla vaid viiv, see ei toimi kaua. Maa ja päikese energia kanaliseerub sinusse siis, kui su juured on  sügaval maas, samas tiivad on kandvad ja tugevad.

Ma julgustan kõiki võtma aega nende meile nii tähtsate inimeste meelespidamiseks. Küsige, kuidas nad eluga toime tulevad. Ehk vajavad nad mingit abi. Võib-olla on neil, eriti kui nad on päris üksinda elama jäänud, tarvis lihtsalt osavõtlikku kuulajat. Tunda end jõuluõhtul üksinda - see on raske.
Aga kui see siiski juhtunud on, suruge endast üksindus kaugemale. Minge kirikusse, kuulake õpetaja jutlusesõnumit ja kutsuge seejärel ehk mõni sõber või hea tuttav õhtusöögiks külla.

Kui järele mõelda, on seda orjamentaliteeti meie kõigi eludes. Mis muud kui ükskõiksus ja minnalaskmine, otsustamatus iseenda elu üle on need põhjused, mis arenenud riikide, sealhulgas Eesti rahva heaolu ja tervise vabalangemiseni viinud. Kes on isand ja kes ori, kui poes toitu ostame? Kas otsuse teed sina või hoopis kaupmees ja reklaam? Kes vastutab sinu hea enesetunde, tervise eest? Sina ise või ikkagi imettegeva retseptiga varustatud arst? Ja kui ma tahan moodsat kosmoseturismi harrastada, kas siis on süüdi loll valitsus, kelle juhtimisel ma vajalikku sõiduraha teenida ei saa, või hoopis minu võimalustega vastuolus olevad soovid?
Need on väga mõtlema panevad väljaütlemised. Tõepoolest - oma soovid tuleb võimaluste ja tegelikkusega kokku viia. Unistamast ei keela keegi, aga reaalsustaju ei tohi ka ära kaduda.

Mis on õnn?
Õnn, mis on ilmselt üks väga lihtne ja naturaalne nähtus või olek, muutub väga keeruliseks kohe, kui seda teaduslikult uurima hakatakse. Siit üks lühike soovitus: ärgem ajagem asju liiga keeruliseks. Kui tundub, et elu on liiga keeruline, siis tasub alati pöörduda laste poole ja küsida nende arvamust.
"Õnn on nagu paks vedel muda."  Evelini lemmikdefinitsoon, mille sõnastas 12 aastane tüdruk. Ja see on tõeliselt hea leid!

Hoian meeles ja kordan lapsele, et meie suurim rikkus asub peas, südames ja kätes ning et see varandus kasvab vaid teistega jagades. 

Paast = liigsest lahtilaskmine.
Mida siis teha, et olla taas iseenda särav peremees? /.../ Võtta aega väljas olemiseks ja jätta ostukeskused. Vaadata päiksesse ja unustada telekas ning üldse meedia. Hoiduda halbadest inimestest ja kurjadest tunnetest. Lihtsalt lasta lahti sellest, millest kümne  küünega kinni hoides end sõltuvana kujutleme.
Sest mõnikord on vaja silmad, kõrvad ja suu sulgeda, et taas paremini näha, kuulda ja öelda. Loobuda, selleks et rikkamaks saada. Rahuneda, et erksam ja avatum olla.

Raamatu lõpupeatükid on pühendet Eesti kiituseks. Milline imeline, soe, südamest tulev ja südamesse minev sõnaseadmine!
...Ent uus  igatsus võttis iga päevaga üha enam maad. Ta tahtis jälle näha tähti ja kuud. Igatses mulla lõhna ja metsa, metsa, metsa... Soov ise oma peenrale lilli külvata ja maasikaid noppida tõi hinge torkiva valu. Ta sai aru, et igatseb tühjust ja aeglast elu, tagasihoidlikke naeratusi ja maad ligi maju. Selleks, et mõista, kui suur väärtus on maal ja ruumil ja vaikusel, pidi ta minema sinna, kus miljonid üksteise peal pisikestes sahtlites elasid. Ühtäkki mõistis ta luksuse tõelist olemust ning seda, et see ei peagi olema kallis hinna mõttes.
...Eesti on seal, kus aega on veel rohkem kui raha ning maad ja loomi on enam kui inimesi, seal on vikerkaare kodu, kus naeratavad inimesed silmadega.

Lehes kirjutatakse

Kas te teate sellist ajalehte nagu "Eesti Kirik"? Ei ole kuulnud?!?
No pole hullu... Võib-olla kunagi, mingil ajaetapil võinuks öelda, et ega pole millestki sellepärast ilma jäänud. Kuid tänasel päeval ei saa kindlasti nii väita. Minu arvates läheb leht aina paremaks. Ikka on midagi head lugeda, mis mind köidab ja toidab. Loodan, et nii saab öelda igaüks. Soovin, et see nii oleks...

Aga siis täna ilmunud lehe juurde, mis mind kirjutama ärgitas. Neid juhtumeid on olnud varemgi mitmel korral, aga ikka on kuidagi jäänud, kuna pole KOHE tegutsema-kirjutama asunud.

Kaks lugu. Üks Marko Tiituselt "Kas ma mahun oma ellu ära?" ja teine Kätlin Liimetsa "Paastumine näoraamatust".
Marko Tiituse mõtisklev ja mõtestatud kolumn mitte üksnes ei kosuta hinge, vaid avardab ka silmaringi. Sain sealt kaks raamatusoovitust: Tommy Hellsten "Peatu – oled juba kohal" ja Wilfrid Stinissen "Vaimu teraapia".

Paar mulle eriti korda ja hinge läinud mõtet toon siia ka:
"Elame elu, mis on justkui kellegi teise lavastatud ja dirigeeritud, püüame mängida oma rolli või partiid nii hästi, kui suudame, täites erinevaid ülesandeid, olles head, hoolivad ja tublid. /.../
Inimene tunneb, et peab alatasa mõtlema, tundma, reageerima, palvetama, võtma vastutust teiste inimeste eludes ja probleemides. Pikapeale võib kaduda oskus kuulata omaenda südamehäält, saada kontakti iseenda ja oma eluga. Ja siis ongi piltlikult öeldes nii, et me ei mahu enam ise ära oma ellu."

Tegelikult suur osa sellest kirjatükist ühtib minu mõtetega või siis, et mõtlen kohati üsna sarnaselt.
Aeg-ajalt on mulgi tunne, et toimetusi, ülesandeid, kohustusi ja igasugu asju on nii palju, et ei ole enam aega mõelda ega tundagi. Justkui ei olekski enam enda elu, vaid kõik on kellegi teise poolt ette dikteeritud. Ja kui keegi veel ütleb, et tulebki nii võtta, et aga see ongi ju minu elu, siis jookseb juhe täiega kokku... Et keda ma siin siis petan?!?
Täna sain justkui oma segadusele ja küsimusele vastuse:

"Tommy Hellsten sõnastab oma mõtted ja soovid ühel uusaastaööl: «Tahan rahulikult süveneda, tahan õppida üha enam olema kontaktis iseendaga siin ja praegu. Tahan teha ruumi olemisele keset kõiksugu tegemisi. Tahan ära mahtuda oma ellu, ma ei taha olla kõrvaltvaataja.
Olemise kaudu leian üles oma loovuse, tean seda. Loovus vajab ruumi, avarust, tühjust. Midagi uut ei saa sündida enne, kui tekib tühi koht, kuhu uus võib asetuda. Sel aastal sean rahuliku tasakaalukuse oma peamiseks eesmärgiks.» (Tommy Hellsten, Peatu – oled juba kohal, Pilgrim 2015).
Nõustun temaga kahel käel. Kristlastena me palume ja loodame, et Kristusel oleks meie elus ruumi ja me võiksime olla tema Vaimu tempel. Kuid selleks, et Kristus saaks tulla ja täita minu elu, peab see esmalt tõepoolest olema minu elu. Kuidas ma kutsun Jeesust oma südamesse eluaset tegema, kui mind ennast seal kodus pole?"

Rahulik tasakaalukus. Jah, just see ongi see, mida ma vajan!

Ja omamoodi räägib Kätlin Liimets samal teemal: meie aja suurest õnnetusest (et mitte öelda lausa needusest) - sotsiaalmeediast ja selle sõltuvusest. Ise ma ei kasuta Facebooki, peaagu põhimõtteliselt. Aga näen selle sõltuvuse ohvreid igapäevaselt enda ümber. See vaatepilt on masendav ja kurb. Kogu aeg peab sõrm olema pulsil, kogu aeg peab info jooksma, sest muidu läheb ehk midagi "olulist" minust mööda.

"Läksin koju ja alustasin paastumist näoraamatust. /.../
Tänaseks on 21 päeva möödas, võõrutusnähud on seljataga ja olen rahul: aega on rohkem, ma ei saa osa emotsionaalsetest reageeringutest päevakajalistel teemadel, olen keskendunud päris elule. Jah, infot pole nii palju, aga olev on kirgas ja täiesti kohal. Kohtumised on teistsuguse kaaluga, vestlused kõnekamad, värvid kirkamad. Elu on elusam ja Jumal lähemal!"

Kuidas ma sooviksin, et inimeste pilgud tõuseksid helendavatelt ekraanidelt ja nad vaataksid üksteisele otsa, vahel lausa silma; et kõrvaklapid võetaks peast ja kuulataks looduse hääli ning seda, mis kaasteelistel ja lähedastel öelda on. Niiviisi võib ka ühel hetkel Jumala häält kuulda...

Ja sain veel ühe õppetunni - ära kunagi anna hinnanguid meediakajastuse ja madalate instinktide toel.
Pean silmas enda reageeringut - appi, mis tema seal teeb? - kommertstelekanali uudistele, kus praost Jaan Tammsalu viibis Hundisilmal. Hiljem sain teada, et tegemist oli kodu õnnistamise talitusega, mis on vaimuliku ülesanne ja millest ei keelduta.
Ja mul oli enda pärast väääga piinlik... Häbenen.


"Usk on praktiline asi, mitte teooria. Usklikuks ei hakata, usku harrastatakse. Sellele pühendutakse vajadusel või kutsumusel, sellele antakse süda. Aga usule pühendumisel ei pea saama kellekski teiseks ega elama kellegi teise elu. Vastupidi, usk peab aitama elada enda elu, kirjutab Tartu Jaani koguduse õpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud Urmas Petti."

Kui palju rõõmu ja kasu ühe lehe lugemisest!

Elu nagu sirelivein:)

Pean tunnistama, et olen tõeliseks lugemis-sõltlaseks muutunud, kuigi on sügis käes ja peaks vastupidist tunnistama, et ei suuda raamatut kätte võtta. Eriline sõltuvus on mul tekkinud aga paari-kolme aastaga (loe: suvega) Minu-sarja raamatute vastu. Neid ikka õnneks veel on!:) Kuigi minu huvide ring ses riikide-maade tohuvabohus hakkab vaikselt koomale tõmbuma. Lihtsalt eriti ei huvita kõik need Aasia ja Aafrika maad. Aga õnneks ilmub järjest uusi ka juurde. Mitmele sel aastal ilmunule olen juba n.ö. käpa peale pannud:) Õigupoolest ei ole... Olen suutnud kuidagi õiged hetked maha magada, kui raamatukogus järjekorda paneku aeg käes oli. Ja nii ma nüüd käin ikka aeg-ajalt piilumas, et kui pikk see järjekord on ja kas juba saaks...
Aga sõltuvusest ajendatult haarasin järgmiseks lugemiseks "Minu Prantsusmaa", mis kenasti haakub just eelnevalt loetud "Minu Nizza"ga, mis ju samuti Prantsusmaast oli. Esimesel hetkel ei seostanudki oma valikut äsja loetuga. Alles veidi hiljem tabasin, et oo, see läks ju küll nüüd täppi:)

Niisiis "Minu Prantsusmaa: elu nagu sirelivein" ja autoriks Eia Uus.
Kokkuvõte oli paljutõotav ja ahvatlev.
Esimesi lehekülgi lugedes tekkis väike kahtlus, et see pole vist päris see, mida ma lootsin ja tuli kerge pettumusenoodike... Ei oskagi seda kuidagi põhjendada... Järgmisel korral raamatut avades oli kõik nagu võluväel muutunud ja paigas ning lugemine lausa lendas:)

Söök ei ole see, mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast - kiirustatakse töötegemisega, et saaks söögiga aega veeta, mitte ei pugita püstijalu midagi suvalist, et ruttu töö kallale minna.

Mulle avaldab muljet, kui normaalsed kõik on. Sain aru, et nad on üsna rikkad (korter Pariisi kesklinnas, väga suur maamaja, kaks lapsehoidjat), ent nad on siiski normaalsed - lastel lubatakse paljalt ringi joosta ka jahedama ilmaga, riideid ei vahetata otsekohe, kui need mustaks lähevad, aiamurule kukkunud toit korjatakse üles ja söödetakse lapsele, mitte ei visata partidele ja kaladele. Ühe toidu jäänused tehakse järgmiseks söögikorraks ümber uueks roaks ja isegi taldrik puhastatakse toidu lõpus saiatükiga. Lapsi ei hellitata, aga nendega arvestatakse.

...tahaksin pärast iga lauset öelda: "Aeg maha! Las tõlk nüüd vahendab, mida te just ütlesite, sest muidu te lihtsalt vihkate teineteist iga lausega aina rohkem, kuigi põhjust pole!"

Imelik on see, et olen lapsest saati olnud konfliktide suhtes ebatavaliselt tundlik. Veel paar aastat tagasi, kui vanemad autos poliitika üle vaidlesid, katsin kõrvad  ja anusin läbi pisarate: "Ärge palun kakelge!" Nad naersid ja ütlesid, et nad ju lihtsalt arutavad. Võib-olla see, et ma siin olen, on elu viis oma korrektuure teha ja muuta mind hääletõusmise vastu vähem tundlikuks.
Celeste ja Sebastien on praegu nagu inimesed, kes küll räägivad sama keelt, aga on selle erinevalt ära õppinud, nii et samad sõnad tähendavad kummalegi hoopis teisi asju.

Minu kogemused Prantsusmaal ka "enda" lastega on sellised, et ei kahene ega neljane pole väljas istudes kunagi tüliks, samas kui Eestis lapsed söögikohas tihti kiljudes ringi trambivad.

Kokkuvõttes on siiski valdavalt positiivsed emotsioonid. Kirjutatuga jäin rahule, kuna sõnaseadja on osav ja meisterlik. Ja mitte ainult selle pärast. Ikka oli, mida lugeda!
Kahjuks venis see lugemine siiski kuidagi pikale. Alguses, kui mõtteid kirja panema asusin, oli suur vaimustus ja ind peal (ehk oma paar nädalat tagasi?). Nüüdseks on aga sügis jõuliselt sisse murdnud ja lugemine takerdunud argitoimetustesse või õigemini erinevate ürituste tohuvabohusse ega edene kohe üldse. Tegelikult ei jõua enam raamatut kättegi võtta. Ja sellest on tohutult kahju muidugi!:(
Nii et postituse algne pealkiri "Raamatusõltuvus" ei vasta ka enam tegelikkusele... Ja seetõttu see eemaldatud saigi. (Mitte et ma midagi sireliveinist teaksin, aga pealkirjaks väga hõrk!:))

Minu Nizza

Riina Kangur. Minu Nizza: paradiis käeulatuses.

Aastates naine majanduspõgenikuna Lõuna-Prantsusmaal - nende sõnadega on autor ise ennast iseloomustanud ja see lause sobib laias laastus ka raamatut kokku võtma.
Bürokraatia. Migrandid. Kuritegevus. Samas vastukaaluks - soe kliima, hurmavad mererannad, ajaloolised paigad.
Meie ees rullub lahti üks keeruline elusaatus, kuigi palju (ehk enamus?) jääb ka varjatuks ning teadmata, kahjuks. Nii nende raamatutega kord juba on, enamasti ihkaks järge, et mis edasi sai...

Otse loomulikult kirjutasin välja terve rea mõttekesi, mis mind köitsid, sekka siis ka prantslasi või Prantsusmaad iseloomustavaid killukesi. Eks see ole küll natuke kontekstivaba ja ei anna täit ülevaadet, aga ega seda ma ei taotlegi. Need on lihtsalt mind lugemisel emotsionaalselt kõnetanud read.

On tõepoolest kohti ja asju, mis omavahel kokku ei sobi.

Ja siis mõtlen ma jälle kõigi nende moslemitest meeste peale, keda me, kristlased, kõik kergelt halvustame. Siin kutsutakse neid metslasteks. Nii mõnelgi neist metslastest on kolm-neli naist.
Ent kristlastest mehed teevad ju tegelikult sedasama mis moslemid, ainult et seda veel julmemal moel - nad lihtsalt hülgavad oma endised perekonnad ja asuvad uut looma. Kui olemasolev naine on kodutöödest, laste kasvatamisest ja väljaspool kodu töölkäimisest kurnatud, siis leitakse kiiresti noorem ja värskem. Põhjenduseks ilus väljend: "Me kasvasime lahku." Moslemid ei kasva lahku, nemad toovad endisele naisele koju noort tööjõudu juurde, sest teadagi, et kodus on kogu aeg ja alati palju teha.
Vanasti kuulus kristlikku sõnavarasse väljend: "Abielu on püha". Nüüd on kristlikus sõnavaras uus väljend: "Nad kasvasid lahku."
Aga ilmselt just seetõttu saavutabki islam kord kristluse üle võidu - neil on tugevad traditsioonid ja kindlad reeglid. Meie aga - me oleme liiga mugavaks muutunud, me ei hooli enam traditsioonidest ja meie kombelõtvus on igasugused piirid juba ammugi ületanud.

Aitamine on ilus asi küll, aga kui abivajajad hakkavad seda ära kasutama kui moodust äraelamiseks, siis ilmselt ka mina ei oleks nõus oma raha nii lihtsalt välja käima.

Õnnetu inimloomus. Tal on vabadus valida ja selles vabaduses valib ta enamasti patu-, pettuse- ja omakasutee.

Miinimumpalk. Aga miinimumpalk on kaks korda suurem sellest, mis ma Eestis sain. Ja töötunde on vähem.

Kuigi mind ei ole kunagi poliitika huvitanud, olen ma nüüd selle sees ometi hommikust õhtuni.

Tore peatükk oli Müüdid, kus kummutatakse paljud eelarvamused. Näiteks et elamine ja puhkamine, toit ja kõik on Nizzas kallim kui Eestis. Ei ole!
Politsei saab kiita: "Tore on see, et politseinikud on Lõuna-Prantsusmaal äärmiselt sõbralikud. Neilt võib alati abi paluda ning nad ei kipu ka parkimistrahve nii väga kiiresti välja kirjutama. Vastupidi Eesti politseinikele, kes üldjuhul pöörduvad kohe algatuseks sinu poole, nagu sa oleksid kaua aega taga otsitud sarimõrvar, tervitavad prantsuse korravalvurid sind alati naeratades ja sõbralikult. Inimväärikus jääb pärast politseinikuga suhtlemist alles isegi siis, kui sina eksisid."
Müüt prantslaste ihnusest leiab aga kinnitust: "On tõesti tõsi, et tühja-tähja peale prantslased juba raha raiskama ei hakka, Kui voodilinad on kulunud ja oma kunagise värvikirevuse juba ammugi minetanud, ent pole veel auklikud, siis pole mõtet raisata raha uute voodilinade ostu peale. Ka uut telekat pole mõtet osta kui vana veel korralikult pilti näitab."

Sellised need kirjapandud killud siis said... Algsed mõtted olid vähe teistsugused, aga kust neid ikka enam võtta, kui need on juba kuskile olematusesse haihtunud.


Ahjaa - ilus kaanekujundus, seda ei saa küll mainimata jätta!

Minu Eesti

Justin Petrone. Minu Eesti 3: mis juhtus?

Itaalia verd ameerika mees Eesti kohutavas kliimas tuimade pärismaalaste keskel oma kohta otsimas... Umbes selline mõte vormus mu peas raamatu kaant sulgedes, juba kolmandat sedapuhku.
Ausalt öeldes sai päris ülevaatliku pildi Viljandist ja selle suuresti boheemlaslikest elanikest. Ei kujutanudki ette, et seal päriselt selline folgilik elu keebki aastaringselt:)
Veidi nukravõitu tunne jäi. Jah, mõne koha peal ma ikka naersin ka, päris südamest kohe, aga ikkagi kuidagi nukraks tegi.
Olen üsna mitmeid Minu-sarja raamatuid lugenud ja mingi "tunde" nendega kätte saanud. Justin on tabanud ära eestlase meeletu töökuse või töö tegemise, mida tehakse selleks, et olla asjalik! Täiesti tundmatu on siinkandis taanlastele omane hygge, millest on juttu "Minu Taanis" ja "Minu Kopenhaagenis", mida siis maakeeli mõnusa äraolemise või lihtsalt olemise ja elu nautimisena tõlgendada/tõlkida võib.
Siinkohal meenus Mae blogi, kus ta kirjutas:
 "Seega täidab see raamat igatahes oma eesmärgi, kui juba vähemalt kolm eestlastki päästetud saaks, töösurmast näiteks."
Kui ainult mõni asjalik tööinimene üldse selle raamatu kätte võtab, sest ega pole ju aega raisata mingi raamatu peale, kui töö tegemist tahab!:)

Tore oli ka äratundmine - asjad käivad niimoodi! Kord peab olema. Ei ole meil siin miskit ameerikalikku vabameelsust ja itaalialikku korralagedust:)

Jah, omamoodi oligi see imetlusväärne, et eestlased ei lasknud kunagi ühelgi õunal või kartulil raisku minna. Oli imetlusväärne, et nad kogu aeg töötasid. Aga see jäik pühendumus sellele, kuidas asjad käivad, vaat see ärritas mind.
Ei olnud kohta sellele, et ma oleksin võinud olla eriarvamusel. Oli ainult üks viis, kuidas asjad käivad, ja minust oodati, et ma võtaksin selle süsteemi omaks, mitte ei püüaks maailma oma seisukohast näha. Sa lihtsalt pidid poolmädanenud õunad kõigepealt maast üles korjama. Siis korjasid puude küljest. Lihtne!
Asjad käivad niimood. Asjad niimoodi ei käi.


Lihtne! Jah just - nii lihtne see ongi!:)
Süsteemid olid olemas vaid selleks, et neid üle kavaldada ja nende üle irvitada.
...Ma tulin pika ajalooga, reegleid murdvast ja kriminaalsest itaalia traditsioonist.
Aga eestlased? Nad austasid korda./.../ Blogija Andrei hooples kord, et ta pole kordagi ületanud tänavat, kui fooris ei põle roheline tuli või kui seal pole ülekäigurada.
"Aga kui läheduses pole ühtki autot?" küsisin mina.
"Vahet pole," noogutas ta pead. "Ma ootan, et tuleks roheline tuli."
"Aga kui teised inimesed ületavad tänavat punase tulega? Kas sa ei tunne end naeruväärsena?"
"Siis nad rikuvad reegleid ja on idioodid."
Nii lihtne!
Ja taas ma pean nentima, et nii lihtne see just ongi! Oi, kuidas mulle meeldivad sellised põhimõttekindlad inimesed!!:) Tõsiselt! On lugupidamist väärt, et Eestis on selliseid inimesi!
Kui kõik käituksid seaduskuulekalt ja olekski nii, et seadused on täitmiseks, mitte väänamiseks, siis oleks ühiskond palju inimväärsem ja parem.
Ja selle oma seisukoha nägemise või oma arvamuse avaldamise koha peal meenus mulle üks lugu, mida hiljuti kuulsin.Teadupärast oli hiljuti arvamusfestival. Kõik rääkisid loosunglikult, kuidas "iga arvamus on oluline" ja "sinu arvamus loeb". No suured sõnad, nagu ikka. Aga lugu siis selline:
Tuleb mees (inimene) tööle silm sinine peas. Küsitakse, et kus käisid ja mis juhtus? "Arvamusfestivalil käisin". "Aga miks silm sinine on?" "Avaldasin vale arvamust."
Nii et tuleb ettevaatlik olla oma arvamuste avaldamisega, need võivad valeks osutuda, kui peavoolust kõrvale kaldud.
Vaat' siis millised mõtted kirja said... Kunagi ei tea, kuhu üks blogistamine välja jõuda võib:)

Minu Kreeka. Suvelugemised 7

Ester Laansalu. Minu Kreeka: ühe isepäise giidi seiklused hellenite maal.

Jällegi üks tore raamat, mis sobib lõpetama selle suve lugemisi. Kuigi kogu aeg tuli mul tahtmatult võrdlus Herdis Ojasu raamatuga, mida eelmisel suvel lugesin. Olgugi, et see oli romaan (või vähemalt nii oli raamatukaanel (või kus iganes) märgitud), ometi meeldis see mulle  nii väga ja pakkus nii sügava elamuse, et oma mõttes pidasin (ja pean siiani) seda Minu-sarja kuuluvaks.
Ma ei heida midagi Ester Laansalu raamatule ette. Siit sai suurepärase ülevaate Kreekast. Just sellise, mida ma nendest Minu-sarja raamatutest ootan. (Kuigi jah - kaanepilt mulle absoluutselt ei meeldinud! Oleks oodanud midagi muud...)
Et aga mitte siin omapäi rohkem targutada lasen pigem raamatust nopitud kildudel enda eest kõnelda:

Võõramaalasena kreeklaste seas elada on hoopis teine asi kui sellel maal puhkamas käia. Päris omaks ei võeta sind vist kuni surmani, sest sa ei saa ju mitte kunagi tunda, mõelda, armastada ja surra niimoodi, nagu seda teeb kreeklane. Vähemalt kreeklaste endi arvates.

"Mis sulle siin kõige rohkem meeldib?" küsin jutujätkuks.
"Kliima", tuleb Annelt kiire vastus.
Üllatavalt sageli võib siia ümberasunute käest kuulda esimesena just sellist vastust. Vahemereline kliima Kesk-Kreekas ja saartel tähendab enamasti lumeta talve mõningaste vihmahoogudega, pidevat rohelust, maasikaid veebruaris, aasta läbi avatud välikohvikuid ja pikka vihmata suve.

Kreeklased on väga usinad oma rahvusliku kokakunsti kummardajad, nad võivad seda lõputult kiita ja sellest vaimustuda. Hiina restorani neid naljalt ei meelita.

Ligi neli viiendikku Euroopa Liidu illegaalidest arvatakse pääsevat ühendusse just Kreeka kaudu! 

Euronõudeid täidab iga rahvas niipalju, kui heaks arvab.

Kreeka köögi omapära võib võtta kokku sõnadega lihtsus, värskus ja mitmekesisus, mis on uputatud oliiviõlisse ja sidrunisse.

...istumine ja lobisemine ongi kreeklaste meelistegevus.

Kreeklane suutvat lõbutseda isegi olukorras, kus teisi rahvaid haaraks must masendus.
Muretseda võib ju ka homme, näikse olevat kreeklaste kreedo. Tundub, et võibki.

Kreeklased ja eestlased erinevad ses suhtes nagu öö ja päev. Vaikset jutukuulamist ja mõtisklemist Kreekas ei näe. Oluline on suhtlemine, suhtlemine ja veel kord suhtlemine! Vaikimine tähendab haigust - vist! 

"Koeraprobleem! Teil on koeraprobleem!" deklareeris olümpiakomitee enne 2004. aasta olümpiamänge.
Kreeklased olid vait ja kratsisid kukalt, ise ilmselt mõeldes: meie panime Euroopa kultuurile aluse - ja mis teil, eurooplastel, õige viga on, ei oska ilma puuride ja reegliteta üldse elada? Nad otsustasid ehtkreekalikult esialgu mitte midagi teha, lootes, et olümpiakomitee unustab probleemi...

Turismifirmat pidavad Pabis ja Sofia on saanud vanavanemateks. Neil läheb kõik hästi, mida nad ette võtavad. Nad kulutavad siis, kui on, mida kulutada, ja hoiavad kokku, kui peab kokku hoidma. Nad ei tee suuri plaane, aga mõtlevad suurelt. Nad unistavad ja viivad oma unistused ellu, jagades armastust ja soojust.


Neis on alles oskus tarbida seda jumalate nektarit kultuurselt ning hoida ja austada elu, mis pole vaid laenuks antud.

...austus kiriku kui institutsiooni vastu on põlvkondade viisi kreeklasesse sisse kasvanud.

Kõik, kõik on uus septembrikuus:)

Loomepiinadest loomepuhanguni... Ja saigi valmis mu lapitekk! Rahulolu. Rõõm. Ja korraga on tühi tunne. Kogu loomeprotsess ja töö valmimine on elamusi pakkuv nauding. Kui see aga korraga möödas on, siis hakkab veidi kurb... Aga uued mõtted ja ideed on juba ootamas! Oleks ainult kättevõtmist!:) Enne tahaks siiski veidi ka puhata ja mängida, kui tsiteerida klassikuid:)

Ja sellise teki saigi siis Jaan eile

Head kooliteed Jaanile ja kõigile teistele väikestele jütsidele, kes eile esimesse klassi läksid! Eks ikka suurematele ka!

On igal oma päevatee

On igal oma rõõm ja lein
ja oma koht, kus magab
ning iga kodu vahel sein,
mis eralduse tagab.

Ja igaüks võib olla seal
just tema enda moodi.
Kuid sõber, kas sa öelda tead,
meid milleks ilma loodi?

On igal oma päevatee
ja oma tõde rinnas,
kuid ühine on siiski see,
et kõigil tuleb minna

kord üle aja piiri siit
ja jätta maine maha,
kui katkeb elu habras niit
ning surm viib raja taha.

Ehk selleks ongi antud hetk
et teisel ulatada käsi
siin, kuni kestab eluretk,
tal öeldes, ära sõber, väsi!

Silvi-Astrid Mickelin 

Minu Kanada. Suvelugemised 6

Ene Timmusk. Minu Kanada: eestlase eluratas vahtralehemaal

Milline suurepärane kaanekujundus! Nii sobilik Kanada raamatule!
Selle raamatuga juhtus taaskord kummaline asi, et ta lehvitas mulle riiulist. No nii piltlikult... Läksin Minu-sarja raamatute riiuli juurde, et sirvides sobivat leida. Mõttes oli tegelikult paar hoopis teist pealkirja. Aga silma jäi otsekohe "Minu Kanada" ja need teised ei osutunudki valituks - jäid oma aega ootama.
Huvitav raamat juba seetõttu, et kirjutab inimene, kes on üle 20 aasta Kanadas elanud, kes on läinud ära nõukogude aja lõpul. Seega on olnud pikk aeg maaga tutvuda ja lähedaseks saada, et leida see "minu". Enamuse selle sarja raamatutest on siiski kirjutanud hiljem ja/või siis ajutiselt võõrsile läinud.

Raamatu tagakaanelt loeme tutvustust:
"Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.
Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?"

"Räägin Eestis elavale sõbrannale minu Kirkele omistatud autasust*, mis temaski vaimustust tekitab. Oma laste koolis peetud hoolekogu järgmisel koosolekul tõstab ta üles sama teema, mismoodi Kanadas väärtustatakse laste omadusi ja käitumist, mitte ainult hindeid.
"Tegemist on erinevate ühiskondadega!" teatab selle Eesti kooli tuntud ja hinnatud õpetaja. "Parim on, kui inimesed ilma tunnustamisetagi hästi esinevad!"
...Huvitav, kas selles peitubki kanadalaste sõbralikkuse ja osavõtlikkuse saladus? Sest kõik algab juba lapsepõlvest, kui head märgatakse ning osatakse kiita. Võttes head niisama enesestmõistetavalt ja ainult nurisedes, kas veel paremini ei saaks, tekib tunne, et oledki saamatu, kellel pole mingit lootustki kuhugi jõuda või midagi suuremat saavutada."
*Kirke esitati kooli poolt George Baseli autasu kandidaadiks. Autasu määratakse Toronto kodanikuhakatisele, kelle käitumine ja eetiline suhtumine on teistele eeskujuks. Määravaks ei saa sugugi mitte ülihead hinded.

"Halb saab ühiskonnas valitseda ainult siis, kui meid ümbritsevad ükskõiksed inimesed."
 
"Ta (Mati) on vähemalt kodust ära kolinud. Omal ajal oli see noorte jaoks täiesti loomulik samm, kuid tänapäeval kipuvad paljud jääma mugavuse ja majanduskitsikuse tõttu varasemast kauemaks emme tiiva alla."

"/../Olen kui orav rattas ringi tiirutanud ning nüüd võin aja maha võtta. Nautida oma laste tegemisi ning pühendada rohkem aega endale.
"Tead, Ene! Luba mul sind õnnitleda!" patsutab Henry, üks lapsevanem, mulle õlale.
Vaatan üllatunult Henryle otsa: "Mille puhul?" Tunnen teda ajast, kui meie lapsed koos lasteaias käisid, kuigi tema omad ei jätkanud koolis.
"Et sa oma pere valisid! Liiga paljud unustavad oma kõige lähedasemad ja pühenduvad ülepeakaela eesti ühiskonna tegemistesse!"
Pean tunnistama, et olen rahul oma pisikese panuse üle, kuid samas õnnelik, et teen viimaks vähemalt enda ja pere jaoks õige valiku!"

"Sul ei olegi juhiluba?" ei suuda mu sõbranna Ruby oma imestust varjata. "Ma ei jäta sind enne rahule, kui sul need rahakoti vahel on! Juhiluba tähendab vabadust!"
Ma ei tea, kui palju mul just vabadust vaja on, sest olen väga hästi ka ilma autota hakkama saanud, liikudes metroo ja bussidega. Pealegi on hommikul rongiga tööle sõita palju rahulikum ja mõnusam. Raamat käes, läheb aeg kiiresti selle asemel, et istuda maanteel ummikus./.../"
Milline kena keskkonnasäästlik suhtumine! Hiljem muidugi need autojuhiload ka tehakse ja saadakse. Eks elu ikka nõuab oma...

"Tüüpilisel eestlasel tulevad ju ikka kõigepealt õpetussõnad lapsele, kas ta ei oska ettevaatlikum olla..." meenutan enda lastekasvatamise taktikat.
"Ja kui veel riided mustaks lähevad ja mänguhoos midagi katki läheb... siis on vaja ikka korralikult pahandada!" jätkab õde minu mõtet.
Millegipärast muutuvad rõivad ja esemed eestlasele palju olulisemaks kui kannatanu ise. Ja siin on, palun väga, mu Kanadas kasvanud tütar, kes saab oma vahetu käitumisega meile ootamatuks eeskujuks!"

"/.../Mõtlen hoopis tänapäeva elu peale, mis oma suure kiirustamise ja üksteisest möödajooksmisega on muutunud kuidagi pealiskaudseks. Vanemad kasvatavad oma lapsed üles lasteaedade ja koolide abiga. Niipea, kui õpingud läbi, eeldatakse kodust lahkumist ning omaette hakkamasaamist. Nõnda jääb endile aega oma hobide jaoks. Kui siis lapselapsed sünnivad, ollakse liialt hõivatud tööga või põnevate tegemistega, et appi tulla. Tean ainult väheseid vanavanemaid, kes täielikult pühendunud oma järelpõlve hoidmisele ja kasvatamisele.
/.../Puudub see iidsetele aegadele omane mitme põlvkonna kooselamine ja -olemine, kus vanemate kogemustepagasist võis teadmisi ammutada ja nõu küsida. Nüüd pole muud, kui internet lahti lüüa ning mitmes variandis vastuseid leida."

Kommentaariks nii palju, et kui viimase tsitaadi esimese poolega olen nõus, siis edasise osas juba polemiseeriksin. Vanemad peaksid ikka ise enda lapsed üles kasvatama ja seda mitte vanavanemate kohustuseks tegema. Nemad on oma kasvatamised juba kasvatanud. Las ikka vanavanematele jääb ka nende oma elu ja hobid! Ja kes tänapäeva ühiskonnas oleks nõus pead-jalad koos elama mitmete põlvkondade kaupa?!? Vanasti oli teine asi, kui oli talupidamine ja palju töid-tegemisi, siis oli abikäsi tarvis ja vanemate inimeste kogemus ja nõu hädatarvilik. Pealegi oli tol ajal ka üks teine ütlemine: "Laps räägib siis, kui kana pissib!" Nii et ei miskit targutamist ja oma õiguste tagaajamist. Kaasajal on lapsed ja noored targemad ja teavad-oskavad juba ise rohkem ning vanavanematelt pole suurt midagi ammutada. Seda siis infotehnoloogilisest ja tehnilisest küljest. Hinge- ja südametarkusega on teised lood...
Võib-olla kõlasin veidi karmilt, aga see tundub mulle, kahjuks, reaalsusena...

Veel üks mõte jäi kripeldama. Kuidas kasvatada võõrsil oma lapsi eestlasteks? On see üldse võimalik? Ene ja tema abikaasa suhtlevad lastega kodus eesti keeles, ometi selgus, et keerulisemast (teadus)keelest ei saa tüdrukud aru. Kui palju on aga neid, kes lähevadki kergema vastupanu teed ja hakkavadki rääkima kohaliku maa keeles - olgu selleks siis inglise, saksa, rootsi või muu keel. Olen viimasel ajal nii palju kuulnud sellistest juhtumitest, kus vanavanemad ei saa lastelastega suhelda, sest keelebarjäär on vahel. See on nii kurb! Siinkohal aga saan samuti rõõmustada mitme ema üle, kes oma lastega teises keelekeskkonnas emakeeles räägivad (minu konkreetsed näited on: eestlannast ema Taanis, kes räägib oma pojaga eesti keeles ja taanlannast ema Eestis, kes räägib oma poegadega taani keeles! Kusjuures mõlemad valdavad ka vabalt teist keelt lisaks inglise keelele).

Oh, jälle tuli nii pikk heietus (sepistus:)) Aga see ikka rohkem mu enda jaoks. Kes ei viitsi lugeda, ärgu lugegu!:)

Minu Gruusia. Suvelugemised 5

Dagmar Raudam. Minu Gruusia: elu nagu mägitee

"Tulevase magamistoa aknast avanev hommikune vaatepilt lööb tummaks. Lillakasmustad viinamarjakobarad punakuldses koiduvalguses ning taevasse kõrguv küpressiteravik sinetavate mägede taustal olid jäänud korterit tutvustavas meilis mainimata. Tajun äkki, et kogu see aeg on väljast kostnud tsikaadide kõrvulukustav saagimine. Sellest saabki siin maal mu lemmikhelin. Kas ma juba mainisin, et õhk on sume kui samet, sõna otseses mõttes? Minu peaaegu juhuslikust viisasekretäriks kandideerimisest Eesti välisministeeriumis sai alguse lühike, kuid ülimalt intensiivne ja armsatest hetkedest tulvil eluperiood Gruusias – maal, mis kinkis mulle otsekui teise lapsepõlve."
Kas ei kutsu juba selline kirjeldus raamatu tagakaanel kaasa ühte lummavasse maailma?! Mina küll sulasin ja kibelesin kähku-kähku lugema.

Et veidi oleks konkreetseid meenutusi, siis mõningaid ülestähendusi:

"Oma kurvastuseks kuulen pisut mõõdukamaid ja vanemaid inimesi kurtmas mitte ainult ühiskondlike muutuste, vaid ka grusiini kui inimese loomuse üle.
"Ei ole enam seda elurõõmu ega lusti, millega grusiin varem oma ebaõnne üle naerda suutis!""

"Pärast Gruusiat on Itaalia otsekui hoopis üks teine planeet sõltumata sellest, et neil kahel rahval on mõned sarnased välised ja käitumuslikud jooned."

Järgnev lõik pani mu suu vett jooksma ja mulle meenus "Minu Ungari", kust on samuti väga kustumatult mällu sööbinud just puuviljad.

"See, et puuvilju iga tänavanurga pealt osta saab, on hirmus tore. Kraam vastab hooajale ja on enamasti täiesti värske. Hind ja kogus on küll enam-vähem suvalised, aga ikkagi täiesti mõistlikud.
Juba aprilli keskel on maasikad igapäevane kraam. Märtsikuu ongi kõige puuviljavaesem, sest veebruaris lõpeb novembris alanud mandariinihooaeg. Mandariinid on pärit Lääne-Gruusiast, magusad, mahlased ja väga mõnusa lahtise koorega.
Minu vaieldamatu lemmikaeg on mai lõpust augustini. Siis müüakse kõikjal suurtes kuhjades vähemalt viit sorti mureleid, alates kollastest praktiliselt süsimustadeni. Hind on hooajal alla kümne Eesti krooni kilo. (See teeb siis umbes 65 eurosenti!?) Söön neid sellisel hulgal, et magu on rebenemas, isu on nii suur, et tõusen öösiti, et pimedas kausis kobada ja unesegaselt marju ahmida.
Aga see on alles eeltreening arbuusiajale, mis algab pisut hiljem ja kestab septembri lõpuni. Hind on hooajal umbes kolm Eesti krooni kilo, kuid tippajal saab suure piraka arbuusi vabalt lariga kätte (alla seitsme Eesti krooni). Siis seisan ma öises kuumuses unesegaselt lahtise külmkapi ees (kus arbuusi kindlasti hoidma peab, et ta krõmpsuks) ja kougin ahnelt lusikaga karget tumeroosat viljaliha, magu rebenemas nagu ei iial varem. /.../
Oktoobris korjatakse Vake aedades viinamarju. Meie aias piisab ühest päevast, et kõik terrasside kohal rippuvad kobarad keldris veinipressist läbi lasta. Naaberaias võtab see kauem aega. /.../
Küpsed marjad on päikese käes kuumad ja korv täitub väga kiiresti."

Gruusia tavadest ja peretraditsioonidest, mis nii tohutult meie omadest erinevad:
"Gruusias peetakse sündi, surma ja abiellumist nii olulisteks sündmusteks, et rahalistest raskustest hoolimata sa lihtsalt pead neid suurejooneliselt pühitsema. Kuna suguvõsad on reeglina väga arvukad, siis võtavad taolised üritused, nende ettevalmistamine ja nendel osalemine suurema osa grusiinide vabast ajast. Samuti on need mõjuvad põhjused töölt puudumiseks, sest tihtipeale viiakse üritus läbi kuskil teises Gruusia otsas ja vahemaad on teadagi pikad ning teeolud tihtipeale keerulised.
Kõige kauem vältab matus.
Õnnetul leinajal ei olegi tegelikult mahti leinata, sest ta peab vastu võtma kõik, kes kadunukesele au osutama saabuvad. Kirst on võimaluse korral avatuna kodus mitmeid päevi ja külalised voorivad hommikust õhtuni. /.../
Minu hea tuttav Natia, kes on edukas ja andekas noor ülikooli õppejõud, sealjuures lahutatud (!), oli hiljuti matnud oma ootamatult lahkunud isa, tuntud advokaadi. Kuna tema lein oli siiralt sügav ja kurbus piiritu, siis oli ta täielikult kurnatud ja seetõttu raevunud traditsiooni peale, mis ei lasknud tal ega tema emal isikliku leina ning murega omaette olla.
Sünd on muidugi rõõmsam sündmus ja selle vaimus elatakse juba kaua enne maimukese ilmaletuleku tähtpäeva. Suguvõsa naised käivad haiglas kordamööda ja pundiga istumas, et sünnitaja hetkekski üksi ei jääks.
/.../ Ristivanemaks olemine ei ole aga niisama auväärne staatus, vaid tähendab kulusid, sest juba ristimistseremooniaks pead sa maimukesele palju kulda ja hõbedat kinkima, seda sõna otseses mõttes. Ristivanemaks olemisest äraütlemine võrdub aga sõpruse katkestamisega igaveseks."

"Muidugi on taoline sugukondlik toetus ääretult oluline ning isiklikult minu jaoks, kellel suure kokkuhoidva pere kogemus puudub, pisut kadedakski tegev. Iseseisvusega harjunud lääne inimesele valmistaks aga tädide-onude pidev kohalolek kodus ning kogu suguvõsa sõnaõigus tema isiklike asjade lahendamisel ilmselt ikka korralikku peavalu. Ka enda suhtes olen kindel, et eelistan siiski olla iseseisev, mis siis, et vahel pisut üksildane."
Väga, väga sümpaatne ja soe raamat! Hoian end täiega tagasi, et mitte kogu raamatut siia ümber kirjutada:) Jälle!:)

Joonista valgus

Lea Dali Lion. Joonista valgus. See on kõige uue algus

Üks väga omanäoline ja eriline raamat. Köitev. Kaasakiskuv. Segane. Ühe inimese lugu, ühe haiguse lugu, tervenemise lugu, (vaimse) kasvamise lugu - just niisugune, nagu autor tahtis seda kirja panna. Siinkohal ei saa mitte midagi ette heita.
Eks see kohati üks paras abrakadabra oli. Nii saab ilmselt öelda kahe jalaga maa peal seisev ja kainelt mõtlev inimene. Ma absoluutselt ei eita vaimset maailma, lihtsalt kohati tundus kõik üks "pudru ja kapsad" - nõidumine, kristallkuulid, pendlid ja samas õnnistamine ja meieisapalve?!? Kuidas on kõik see võimalik ühte patta panna, see ei mahu küll minu pähe ära. Teisalt, kui inimene sellest abi sai, no las olgu siis. Ent ometi - need on kõik väga ohtlikud asjad - raamatust loeme, kuidas kurjad jõud lausa füüsiliselt ründavad. Sel puhul on ainult jumaliku väe (loe: Jumala väe) võimuses olukordi lahendada. (Siinkohal tasub siiski mainida järgmist, mida Lea ise on öelnud: Jumaliku Valgusega õnnistamine (ehk puhastamine) on oma olemuselt väga lihtne, aga töötab laitmatult. Igaks juhuks mainin ära, et religiooniga ei ole siin mingit pistmist. Tegemist on universumi võimsaima tööriistaga). 

Aga kõige selle kõrval oli ka täiesti reaalset elu ja mitte vähe:) Siinkohal mõned väga vahvad ja asjakohased nopped, nagu ikka:

"Kuidas need mehed küll nii nõrgad saavad olla? Praegu on ju selgelt see koht, kus tema peaks mind toetama, mitte vastupidi. Mina peaks õnnetu ja kurb olema, et oma naiselikust poolest ilma jäin, ja tema peaks mind lohutama. Meil aga kipub see vastupidi olema. Rõõmustan, et ta enam ammu mu kallis kaasa pole, sest praegune olukord murraks me armusuhte krõksti pooleks ja teeks mu olukorra topeltraskeks. Nüüd saan hoopis oma tugevust nautida."

"Kuna naabrimees ei kavatse ilmselt koos oma veidrustega kuhugi mujale kolida, siis on mul valida: kas kolin ise ära või hakkan naabrimeest tema veidrustega armastama.
Armastus on lollikindel variant  ja töötab alati, tuleb ainult endas jõudu leida ja see teoks teha."

"Ma ei oska kuidagi abi paluda ja kuna minu ümber asuvad järelikult sellised inimesed, kes ei taipa abi pakkuda, siis laongi nüüd üksi, keemiaravist nõrgana, kogu seda puulasu."

"Varsti on Eesti Vabariigi sünnipäev. Üks naljakas päev, mida kõik õhinaga ootavad. Kõigepealt vaadatakse huviga selleks puhuks vormitud kontsertetendust, et seda siis halastamatult eestlase kombel materdada, ja siis pikka kätlemistseremooniat, kust kõik kulli kombel etiketivastased riietumisapsakaid ja kolekleite loodavad leida. Halva interneti tõttu ma kahjuks telepilti ei näe, küll aga saan FBst soolaseid kommentaare lugeda. Ikka igav ja kurb, liiga tõsine nagu matustel, ebaprofessionaalne...  ja sarnast rada mööda edasi. Üleüldine piirideta vingumine teeb mulle parasjagu nalja.
Järgmisel päeval vaatan materdatud kontserdi ka oma silmaga üle... "See on imeline maailm, kus me elame," laulavad lauljad eesti moodi reipalt ja isegi päris kelmikalt. Tekib küsimus, kas ma vaatan ikka sedasama saadet. Lavale tuleb Silver Sepp oma naelapilliga. Assa milline mõnus sügav saund sel naljakal naelapillil!...
...Uskumatu, kuidas üks ja sama kontsert inimestes nii erinevaid tundeid tekitab. Võib-olla minus  pole seda tõelist eestlase natuuri säilinud, aga ma tõepoolest ei oska enam eestlaste külmust ja tuimust pahaks panna. Tean ju oma südames, et kui see jäätunud paks koor kiht-kihilt eemaldada, koorub ka põhjamaise eestlase seest üks ilus ja soe süda.
... Põhjamaa kliimas saabki ellu jääda vaid tugev ja jändrik natuur."

"...Üleüldse on mul oma elu, mida elada ja nautida. Loodetavasti jõuavad ka nemad kunagi päriseluni..."

Jumala õnnistust ja juhtimist! Ei pea olema alati ise tugev ja oma elu sada protsenti kontrollima. Hea on olla pisike, vahel ka nõrk ning abitu, Jumala suures peopesas. Nii tunnen ja usun mina. Selliselt usaldades olen tulnud läbi mitmetest eluraskustest. Ja ma tean, mida ma räägin.

Kuhu küll see suvi jäi?

Mustikale tahaks tegelikult...

Kuhu küll see suvi jäi? Ja kuhu kadus juuli?

See kõlas nüüd nagu miski luuletuse algus:)
Aga ei kavatsenud ma siin luuletama hakata ega midagi! Kuigi võiks ju...:) Omal ajal ja aeg-ajalt sai seda ikka tehtud:)
Lihtsalt väikese õudusega avastasin, et ongi august käes ja kuu aja pärast algab juba lastel kool. Ja mu koolilapsele lubatud kingitusega pole veel alustanudki... Paanika!!!
Igale lapsukesele (venna omadele küll; aga nad natuke ikka omad ka) olen kooli alguseks teinud lapiteki. Ega siis nüüd viimanegi ilma jääda tohi! Ta, vaeseke, hakkas selle pärast lausa muretsema... Tal tegelikult on üks tekike olemas, sealt kõik alguse saigi - juba 7 aastat tagasi! Ja küll see tädi ennast lõpuks ka kokku võtab!

See kõige esimene...

Praeguse seisuga viimane (asukoht Taanis)

Esimene autoteemaline 6 aastat tagasi...

Nüüd peaks midagi sarnast tulema. Autode teema on läbiv:) Ainult värvide osas ei ole veel päris täit selgust. Must (ilma mummudeta! - See oli lapse soov!) ja valge - need on kindlad. Juttudest (ja mõtetest) on läbi käinud järgmised värvid: oranž, kollane, roheline, pruun... Kuna on jätkuvalt vihmane ilm, siis sukeldun kohe lapinduse ja kangaste maailma - ehk saabub valgustus:)

Tegelikult on ikka imeline suvi ju - marju nagu küllusesarvest. Ja õunu tõotab ka jälle palju tulla!
Ainult et suvikõrvitsatega läks mul sel aastal pahasti. Pole siiani ühtegi saanud... Kevadel külvasin varakult ja kasvatasin ette. Pooled läksid juba siis välja. Need, mis maha istutasin, võttis külm ära. Otse peenrasse külvatutest tõusis üles vaid üks. Keegi andis väidetavalt suvikõrvitsad, kuid need tunduvad küll rohkem kõrvitsa moodi olevat... Nüüd kelleltki saadud taimel on näha, et paar tükki siiski tuleb... Aga on ju olemas ka poed ja turud, kust värsket kraami osta saab! Et oleks ikka optimistlik lõpp!

Mihhail Hodorkovski. Vanglas

Seda raamatut peab ise lugema. Seda ei saa ümber jutustada. Lakooniline. Lööv - valusalt, halastamatult, õiglaselt. Konkreetne - ja saadki teada, mis tegelikult toimub.
Raamatu tagakaanelt loeme:
"Kümne vanglas veedetud aasta jooksul kohtus Mihhail Hodorkovski paljude inimestega. Mõned neist ühiskonna jaoks justkui „kadunudˮ inimestest ei olnud isiksustena kaugeltki mitte „kadunudˮ ning demonstreerisid mehisust ka äärmiselt rasketes vanglatingimustes. Vaatamata sellele, kas neid ähvardas uus vanglakaristus, kartser või nuga, leidsid nad endas jõudu seista oma moraalsete väärtuste eest, oma tõe eest, selle eest, mis oli nende kujutlustes õiglane. Nende inimeste väärtustesse võib suhtuda erinevalt, ent kui inimene on valmis oma põhimõtete eest kannatama, tõeliselt kannatama, on see austusväärne.
Vangla on ekstreemne koht ning selgitab näitlikult välja, mida üks või teine inimene väärt on. Mihhail Hodorkovski jutustused ei ole lihtsalt raske saatusega inimeste lood. See raamat räägib vene ühiskonnast ning selle väärtustest, inimeste nõrkusest ja vastupidavusest, alatusest ja aususest."

Sinna juurde on lisatud Boriss Akunini mõte: "See väike raamat, mis autorile nii kallilt kätte tuli, räägib justkui elust trellide taga, kuid tegelikult, nagu mulle tundub, on siin juttu hoopis muust. Sellest, kuidas elada hirmuta ning seejuures mitte kalgistuda. Sellest, kuidas mõista inimesi, isegi siis, kui nad on sinust väga erinevad. Ning veel paljudest väga tähtsatest asjadest."

Ja vaatamata sellele, et raamatust on pea võimatu midagi ainsat ja olulist välja kirjutada, leidsin siiski paar kriipivat katket:
"Kas me oleme võimelised rahulikult elama, tehes näo, et võõras saatus meid ei puuduta? Kui kaua eksisteerib riik, kus ükskõiksus on normiks?
Vastuste aeg jõuab alati kätte."

"...inimene kui selline on meie riigis vähem kui eikeegi - aruandluse kujundamise vahend."

Suvi. Puhkus. Maasikad!

Käes on maasikaaeg! Puhkuseaeg! Suveaeg!
Ometi pean kurvastusega tõdema, et pool puhkust on läbi. Tabasin juba teise puhkusenädala alguses eneses nukrusenooti hääbuvast suvest ja puhkusest... Olen kord juba selline imelik, et mulle ei saa kunagi puhkusest küllalt. Ikka oleks midagi nokitsemist ja tegemist... Aga aeg lihtsalt kaob... Ei saa öelda, et oleksin lihtsalt passinud, vastupidi, pidevalt on olnud miskit toimetamist. Tegelikult tahakski veidi ka "puhata ja mängida", kui tsiteerida klassikat:)
Erilist suvesooja ja -ilma pole meile küll antud, millest on veidi kahju muidugi, aga ega ma polegi mingi peesitaja ja rannas käija, nii et see ei ole näitaja number üks. Ja siiski, hoovihmade ennustuste valguses, on meie kandis olnud täiesti ilusaid, mõnusalt sooje, kuivi ja päikselisi päevi. Nagu eilegi - aias mütata oli täiesti palav:)
Väike näide minu puhkusest, no see ikka rohkem mu enda jaoks, et pärast hea meenutada:
6. juuli hommikupoolikul murutasin ehk siis niitsin muruniidukiga muru. Lõunast hakkas sadama ja õhtupoolikul hakkasime vennapoja sünnipäeva tähistama.
7. juuli hall ilm, läksin maasikametsa, vihma hakkas tibutama ja nahavahe sai niiskeks, tagatipuks sain mesilase käest nõelata ja tulin "tönnides" koju. Õige pisut metsmaasikaid siiski sain. Edasi tundus päev kuidagi nukker, sisutu ja tühi. Millekski ei olnud nagu huvi. Õhtupoolikul avastasin, et mul on ju mitu suvelugemise raamatut! Ja nii asusin raamatut "neelama":) Oh, kui tore see tegevus oli!:)
Lisaks on ju meil toredad saated ETV-st. Nagu näiteks "Eesti mäng" ja reisisaade "4x4", mida vaatan suure naudinguga.
8. juuli alustasin päeva metsmaasikal käies. Sain oma 700 ml topsiku (ämbrikese) ilusaid marjakesi täis ja tulin rõõmsalt tagasi lootuses pärastlõunal uuele saagile minna. Vahepeale tuli aedmaasikate puhastamine, nende purustamine ja suhkruga segamine ning sügavkülmiku täitmine. Nii tore, et varud juba kogunevad! Samal ajal hakkas sadama. Kurvastasin, et metsaminek on selleks päevaks mindud. Ent õhtupoolikul tuli päike välja ja, olgugi, et rohi oli märg, läksin ikkagi marjule ja sain oma totsiku taas täis! Päeval tegin mõned telefonikõned - õnnitlesin sünnipäevalapsi ja kutsusin sõbranna metsmaasikale.
9. juuli Külla tuli sõbranna, kellega maasikametsa "vallutasime". Seekordne saak oli uhke! (kokku mul vist 4x700ml võib-olla rohkemgi, ei mäleta enam, mis nõudega ma käisin; sõbrannal ka umbes 3 liitrit). (Vaatamata sellele, et pidime vihmaga võitlema. Padukas vaheldus päikesepaistega ja nii paar korda.) Kahjuks ei ole mul nutitelefoni ja ei saanud pilti teha. Facebookis ma ka pole, et sealt sõbranna tehtud ilusat pilti siia kopeerida. Ent õnneks on internetis imelisi pilte, mis just täpselt illustreerivad minu/meie metsaskäike ja maasikasaaki:

Ohh, kui imeline! Nii ma siis tegelen siin ühe oma meelistegevuse - korilusega!:)

Sügavkülma on läinud nii terveid mamme, kui ka suhkruga hõõrutud maasikaid. Mina suvemarjadest (maasikad, vaarikad, mustsõstrad, mustikad) moose ei keeda. Milleks kõik parim ära keeta? Õunu ja arooniaid ja muud sügisesemat kraami saab ikka keeta. (Kuigi ka pohlad ja jõhvikad lähevad tervelt karpi ja sügavkülma!) Las need imelised marjad olla võimalikult naturaalsed!

Õhtupoolikul viis sõbranna autoga linna. Nii et poolteist päeva veetsin linnakodus asjatades.

Sai mitu masinatäit pesu pestud. Maasikad sügavkülma pistetud, naabrinaiselegi üks karbike rõõmustuseks viidud. Veidi shoppamas ja mehega väljas söömaski käidud.

Laupäeval tagasi maale, siis oli teise vennapoja sünnipäev, ikka tähistasime ka! Pühapäeval laulsime kooriga leeripäeva jumalateenistusel. Kodus aga oli poiste sünnipäevapidu.

Esmaspäev, 13. juuli, möödus taas märksõna "metsmaasikas" tähe all:) Hommikul poistega koos ja pärastlõunal tuli taas sõbranna külla. Ilm oli soe, päikseline, kuiv. Saak jäi seekord pisut väiksemaks, aga päike paistis ja tegi olemise palavaks ning suugi tundus ämbrist lähemal olevat:) Lisaks veel jututasime sinna juurde, kuna polnud ju nii kaua näinud:) Veidi murutasin ka päeval

14. juuli olid kõik kodakondsed laiali mööda ilma ja mees sõitis mulle linnast seltsiks, et ma ei peaks päris üksi olema. Murutasin ja tegin muid igapäevatoimetusi.

15. juuli võtsin ette vana lauda taguse, mis oli ülepea naati täis kasvanud. Niitsin ja rookisin selle üsna lagedaks, isegi mõned vaarikad tulid veel sealt rohu seest välja. Peagi saab ehk saakigi!

16. juuli lõpetasin põõsaste-aluse korrastamise, rohisin. Käisime surnuaial, isa haual küünalt süütamas ja lilli viimas, ta saanuks 75... Käisime terve vahmiiliga meie kandi uues söögikohas Harakapesa söömas, suurepärased toidud, muide! Õhtul istusime veel koos ja sõime ema tehtud kringlit ja vennanaise tehtud maasikatorti (pavlovat). Nämma!

Ja täna on vihmapüha. Panin eile õhtul paberile paar õuetöö plaani kirja, aga ilmselt jääb tegemata. Nii ma siin siis seda "puhkusearuannet" kirjutangi:)