Aastates naine majanduspõgenikuna Lõuna-Prantsusmaal - nende sõnadega on autor ise ennast iseloomustanud ja see lause sobib laias laastus ka raamatut kokku võtma.
Bürokraatia. Migrandid. Kuritegevus. Samas vastukaaluks - soe kliima, hurmavad mererannad, ajaloolised paigad.
Meie ees rullub lahti üks keeruline elusaatus, kuigi palju (ehk enamus?) jääb ka varjatuks ning teadmata, kahjuks. Nii nende raamatutega kord juba on, enamasti ihkaks järge, et mis edasi sai...
Otse loomulikult kirjutasin välja terve rea mõttekesi, mis mind köitsid, sekka siis ka prantslasi või Prantsusmaad iseloomustavaid killukesi. Eks see ole küll natuke kontekstivaba ja ei anna täit ülevaadet, aga ega seda ma ei taotlegi. Need on lihtsalt mind lugemisel emotsionaalselt kõnetanud read.
On tõepoolest kohti ja asju, mis omavahel kokku ei sobi.
Ja siis mõtlen ma jälle kõigi nende moslemitest meeste peale, keda me, kristlased, kõik kergelt halvustame. Siin kutsutakse neid metslasteks. Nii mõnelgi neist metslastest on kolm-neli naist.
Ent kristlastest mehed teevad ju tegelikult sedasama mis moslemid, ainult et seda veel julmemal moel - nad lihtsalt hülgavad oma endised perekonnad ja asuvad uut looma. Kui olemasolev naine on kodutöödest, laste kasvatamisest ja väljaspool kodu töölkäimisest kurnatud, siis leitakse kiiresti noorem ja värskem. Põhjenduseks ilus väljend: "Me kasvasime lahku." Moslemid ei kasva lahku, nemad toovad endisele naisele koju noort tööjõudu juurde, sest teadagi, et kodus on kogu aeg ja alati palju teha.
Vanasti kuulus kristlikku sõnavarasse väljend: "Abielu on püha". Nüüd on kristlikus sõnavaras uus väljend: "Nad kasvasid lahku."
Aga ilmselt just seetõttu saavutabki islam kord kristluse üle võidu - neil on tugevad traditsioonid ja kindlad reeglid. Meie aga - me oleme liiga mugavaks muutunud, me ei hooli enam traditsioonidest ja meie kombelõtvus on igasugused piirid juba ammugi ületanud.
Aitamine on ilus asi küll, aga kui abivajajad hakkavad seda ära kasutama kui moodust äraelamiseks, siis ilmselt ka mina ei oleks nõus oma raha nii lihtsalt välja käima.
Õnnetu inimloomus. Tal on vabadus valida ja selles vabaduses valib ta enamasti patu-, pettuse- ja omakasutee.
Miinimumpalk. Aga miinimumpalk on kaks korda suurem sellest, mis ma Eestis sain. Ja töötunde on vähem.
Kuigi mind ei ole kunagi poliitika huvitanud, olen ma nüüd selle sees ometi hommikust õhtuni.
Tore peatükk oli Müüdid, kus kummutatakse paljud eelarvamused. Näiteks et elamine ja puhkamine, toit ja kõik on Nizzas kallim kui Eestis. Ei ole!
Politsei saab kiita: "Tore on see, et politseinikud on Lõuna-Prantsusmaal äärmiselt sõbralikud. Neilt võib alati abi paluda ning nad ei kipu ka parkimistrahve nii väga kiiresti välja kirjutama. Vastupidi Eesti politseinikele, kes üldjuhul pöörduvad kohe algatuseks sinu poole, nagu sa oleksid kaua aega taga otsitud sarimõrvar, tervitavad prantsuse korravalvurid sind alati naeratades ja sõbralikult. Inimväärikus jääb pärast politseinikuga suhtlemist alles isegi siis, kui sina eksisid."
Müüt prantslaste ihnusest leiab aga kinnitust: "On tõesti tõsi, et tühja-tähja peale prantslased juba raha raiskama ei hakka, Kui voodilinad on kulunud ja oma kunagise värvikirevuse juba ammugi minetanud, ent pole veel auklikud, siis pole mõtet raisata raha uute voodilinade ostu peale. Ka uut telekat pole mõtet osta kui vana veel korralikult pilti näitab."
Sellised need kirjapandud killud siis said... Algsed mõtted olid vähe teistsugused, aga kust neid ikka enam võtta, kui need on juba kuskile olematusesse haihtunud.
Ahjaa - ilus kaanekujundus, seda ei saa küll mainimata jätta!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar