Elu nagu sirelivein:)

Pean tunnistama, et olen tõeliseks lugemis-sõltlaseks muutunud, kuigi on sügis käes ja peaks vastupidist tunnistama, et ei suuda raamatut kätte võtta. Eriline sõltuvus on mul tekkinud aga paari-kolme aastaga (loe: suvega) Minu-sarja raamatute vastu. Neid ikka õnneks veel on!:) Kuigi minu huvide ring ses riikide-maade tohuvabohus hakkab vaikselt koomale tõmbuma. Lihtsalt eriti ei huvita kõik need Aasia ja Aafrika maad. Aga õnneks ilmub järjest uusi ka juurde. Mitmele sel aastal ilmunule olen juba n.ö. käpa peale pannud:) Õigupoolest ei ole... Olen suutnud kuidagi õiged hetked maha magada, kui raamatukogus järjekorda paneku aeg käes oli. Ja nii ma nüüd käin ikka aeg-ajalt piilumas, et kui pikk see järjekord on ja kas juba saaks...
Aga sõltuvusest ajendatult haarasin järgmiseks lugemiseks "Minu Prantsusmaa", mis kenasti haakub just eelnevalt loetud "Minu Nizza"ga, mis ju samuti Prantsusmaast oli. Esimesel hetkel ei seostanudki oma valikut äsja loetuga. Alles veidi hiljem tabasin, et oo, see läks ju küll nüüd täppi:)

Niisiis "Minu Prantsusmaa: elu nagu sirelivein" ja autoriks Eia Uus.
Kokkuvõte oli paljutõotav ja ahvatlev.
Esimesi lehekülgi lugedes tekkis väike kahtlus, et see pole vist päris see, mida ma lootsin ja tuli kerge pettumusenoodike... Ei oskagi seda kuidagi põhjendada... Järgmisel korral raamatut avades oli kõik nagu võluväel muutunud ja paigas ning lugemine lausa lendas:)

Söök ei ole see, mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast - kiirustatakse töötegemisega, et saaks söögiga aega veeta, mitte ei pugita püstijalu midagi suvalist, et ruttu töö kallale minna.

Mulle avaldab muljet, kui normaalsed kõik on. Sain aru, et nad on üsna rikkad (korter Pariisi kesklinnas, väga suur maamaja, kaks lapsehoidjat), ent nad on siiski normaalsed - lastel lubatakse paljalt ringi joosta ka jahedama ilmaga, riideid ei vahetata otsekohe, kui need mustaks lähevad, aiamurule kukkunud toit korjatakse üles ja söödetakse lapsele, mitte ei visata partidele ja kaladele. Ühe toidu jäänused tehakse järgmiseks söögikorraks ümber uueks roaks ja isegi taldrik puhastatakse toidu lõpus saiatükiga. Lapsi ei hellitata, aga nendega arvestatakse.

...tahaksin pärast iga lauset öelda: "Aeg maha! Las tõlk nüüd vahendab, mida te just ütlesite, sest muidu te lihtsalt vihkate teineteist iga lausega aina rohkem, kuigi põhjust pole!"

Imelik on see, et olen lapsest saati olnud konfliktide suhtes ebatavaliselt tundlik. Veel paar aastat tagasi, kui vanemad autos poliitika üle vaidlesid, katsin kõrvad  ja anusin läbi pisarate: "Ärge palun kakelge!" Nad naersid ja ütlesid, et nad ju lihtsalt arutavad. Võib-olla see, et ma siin olen, on elu viis oma korrektuure teha ja muuta mind hääletõusmise vastu vähem tundlikuks.
Celeste ja Sebastien on praegu nagu inimesed, kes küll räägivad sama keelt, aga on selle erinevalt ära õppinud, nii et samad sõnad tähendavad kummalegi hoopis teisi asju.

Minu kogemused Prantsusmaal ka "enda" lastega on sellised, et ei kahene ega neljane pole väljas istudes kunagi tüliks, samas kui Eestis lapsed söögikohas tihti kiljudes ringi trambivad.

Kokkuvõttes on siiski valdavalt positiivsed emotsioonid. Kirjutatuga jäin rahule, kuna sõnaseadja on osav ja meisterlik. Ja mitte ainult selle pärast. Ikka oli, mida lugeda!
Kahjuks venis see lugemine siiski kuidagi pikale. Alguses, kui mõtteid kirja panema asusin, oli suur vaimustus ja ind peal (ehk oma paar nädalat tagasi?). Nüüdseks on aga sügis jõuliselt sisse murdnud ja lugemine takerdunud argitoimetustesse või õigemini erinevate ürituste tohuvabohusse ega edene kohe üldse. Tegelikult ei jõua enam raamatut kättegi võtta. Ja sellest on tohutult kahju muidugi!:(
Nii et postituse algne pealkiri "Raamatusõltuvus" ei vasta ka enam tegelikkusele... Ja seetõttu see eemaldatud saigi. (Mitte et ma midagi sireliveinist teaksin, aga pealkirjaks väga hõrk!:))