Maria Kupinskaja. Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast.
Mu ühe nädalavahetuse öökapiraamat:) (See on 10.a. tagune versioon, kordustrükil olen raamatukogus ootejärjekorras. Kui see ükskord minuni jõuab, siis loen ainult uue epiloogi läbi:))
Kui nüüd sõnasabast ehk alapealkirjast kinni võtta, siis lõppude-lõpuks nagu keegi midagi või kedagi ei kasvatanudki. Kelgukoeri kantseldati ja tehti loomamoodi tööd (händlerina), aga otseselt ei kasvatatud.
Kuigi Dyea koertelaager, kus ma eelmisel suvel töötasin, ja meie liustikulaager tegelevad laias laastus täpselt ühe ja sama asjaga, viies turiste kelgukoertega sõitma, tähendab händleriamet Dyea's ja liustikul kahte hoopis isesugust lähenemist.
Mõlemas laagris tehakse vahet koerajuhil ja händleril - koerajuht tegeleb turistidega, händler tegeleb koertega. Koerajuht on tavainimese mõistes giid, kes võtab turistid vastu, pakub neile meeldejäävat kogemust; händler on lihtsalt taustal rassiv inimene, kes peab tagama, et koerajuhi töö sujuks tõrgeteta.
Kahe laagri ametid lähevad aga väga kõvasti lahku selles, et Dyea's sõidab händler koerajuhiga kaasa ja teeb kõik protsessid algusest lõpuni läbi, kuid liustikul on händler inimene, kelle töö on püsida hommikust õhtuni kuutide juures.
Ja ka iseennast ei kasvatatud. Minu arusaamist mööda.
Kas allaandmist ja põgenemist saab enese kasvatamiseks pidada, ei oska öelda. Selleks olen liiga kõrvaltvaataja.
Maria ise arvab asjast nii:
Mulle ei meeldi alla anda.
Kaua see kestab, see lunastuse otsimine? Ma arvan, et lõputult. Ma arvan, et tegelikult juhtus liustik minu ellu mitte ainult selle jaoks, et ma kogeksin midagi sürreaalselt huvitavat, vaid ka selleks, et ma õpiksin tundma, mis asi on kibedus, ning õpiksin tundma, mida tähendab tehtud otsusega leppimine isegi siis, kui ma neid ise heaks ei kiida - isegi tagantjärele mitte.
Senimaani olid mulle väga paljud asjad väga lihtsasti kätte tulnud ning ma ei olnud kunagi pidanud millegi nimel ebainimlikult palju vaeva nägema. Ka loobumistunne oli minu elus võõras: olin harjunud saama kõik, mida ma tahan.
Liustikult lahkumine andis seeläbi minu elule ühe uue mõõtme. Ma õppisin tundma, mida tähendab teha ebameeldiv otsus, loobuda (sest "head" otsust selles olukorras ei olnudki) ning minna oma eluga edasi nii, et elatud sammud takistuseks ei saa. Nüüd ma tean, mida tähendav elamine kibeduse kiuste, nii et saad rahuliku südamega peeglisse vaadata ja öelda: "Jah, ma andsin alla ja see ei meeldi mulle, kuid see ei tee mind halvemaks inimeseks."
Jah, see kõik on ju omamoodi õige. Allaandmine ei teegi kedagi halvaks või halvemaks inimeseks. Aga elus ongi valikud - kas teed alustatu lõpuni või jätad pooleli. Enamasti on see võimalus olemas. Siinkohal meenub mu sõbranna, kes esimest last sünnitades mõtles/tundis, et kui saaks pooleli jätta, siis nüüd teeks seda küll. Lihtsalt nii kaua kestis kogu protsess. Ja see ei olnud asi, mida saanuks pooleli jätta. Seega ei tasu elus igasuguste (tühiste) asjade pärast nii väga põdeda ja enese vastu ülemäära karm olla. Pealegi Alaska liustikule sõites oli teada, et seal on karm, et palk on väiksem ja tingimused pea olematud. Ohutuluke võiks süttida, ent nooruslik entusiasm, hulljulgus ja põnevus lämmatavad selle, mis parata. See oleks olnud tõeline enese kasvatamine, kui kõige kiuste oleks paigale jäädud ja asi lõpule viidud. Ja ka see on tõsi, et tänapäeva noortele inimestele ongi kõik elus liiga kergelt kätte tulnud. Alles siis, kui peab tõeliste (elu)raskustega silmitsi seisma, selgub, et elu polegi koguaeg üks suur lust ja lillepidu.
...
kui tavalisel Eesti rannapäeval tuleb muretseda ainult ülespoole suunatud nahapindade põlemise pärast, siis liustikul peab kreemitama mitte ainult põsesarnasid, käsivarsi ja kõrvalestasid, aga ka lõuga, kaela, kõrvataguseid ja isegi ninasõõrmeid.
Lause "Teräkudasläeb" (Hi, how are ya) on muidugi omaette ooper. Jah, ka mina kasutan seda võrdlemisi tihti. Kuid erinevalt ameeriklastest teen ma seda siis, kui mind tõesti huvitab, mida mulle vastatakse. Ameeriklastel on aga on "hai-hau-aa-ju" muutunud brittide "How do you do" -sarnaseks tervitusviisiks, kuid selle erinevusega, et tervitusele tuleb vastata. Mida sa täpselt vastad - hästi, halvasti, enam-vähem - ei olegi eriti oluline, peaasi, et sa vastad. Ja kui sa oled viisakas, siis sa ei vasta kunagi, et sul läheb halvasti - isegi siis, kui sul tegelikult ka lähebki halvasti.
"Teräkudasläeb"-küsimusele tuleb vastata kiiresti ja ainult paari sõnaga ning oma tegemistest pajatama hakkamine on isegi veel ebaviisakam, kui vastamine: "Halvasti."
Vahva, ladus lugemine, läks lausa lennates!
Kui vinguda, siis vigade osas, mis mind omajagu häirisid:
"emotsioonide karusell" - peaks ikka olema "karussell" (oi, sellest emotsionaalsest ja vahvast karusellist olen ma juba kaua aega kirjutada tahtnud:))
"sajava" - peaks olema "sadava". Lumi sajab. Sadava lumega.
"Kui ma alles Eestis liustikul vajalikku varustust seljakotti pakin, on minu teadmised päikesest, lumest ja nende kahe koosmõjust üsna tagasihoidlikud." > Kui ma Eestis alles liustikul vajalikku ...
Uudissõna "sitendama". Lumi sitendab.
"Sitendamine - see, kui päike sillerdab nii, et tahaks öelda "S*taks palav on". No ega see just ilus sõna ei ole, aga ilmselt õige emotsiooni annab edasi küll.
