Kui alles reedel (eelmisel siis) kirjutasin oodi ja ülistuslaulu vanale heale nuputelefonile, siis juba esmaspäeva õhtuks olin ta reetnud ja uue nutitelefoni omanik...
Väga-väga inetu tegu minu poolt, tunnistan seda ausalt.
Aga eks oli aeg minulgi uude ajastusse astuda... Nüüd veel vaja viimane samm teha ja allakäigutrepi viimane aste on käes... Ehk siis kui FB-sse ka veel lähen, siis on vsjoo, ma ütlen:) Ja eks see on samuti ajaküsimus. Muidugi võib siis FB kokku kukkuda. Mäletan, et nii juhtus Orkutiga. Kui mina ükskord otsustasin Orkutisse minna, siis kolisid kõik üsna pea FB-sse ja nii minu suhtlemine sotsiaalmeedia vahendusel lõppeski.
Põhjus uue "mängukanni" järele oli aga väga proosaline, pisut isegi ootamatu. Nimelt tuli äkitselt kange reisiisu peale. Nii saigi kähku Ahvenamaa reis broneeritud. Ja et reis juba peaaegu terendab, sai ka kohe kõik formaalsused tehtud ehk siis rahad üle kantud jne. No ja siis äkatse turgatas pähe, et armas taevas, kui reisile minna, siis on ju vaja ometigist pilte teha! Aga mis minul puudub, see on fotokas. Eraldi fotoapasraati ju ostma ei hakka, eks ole. Siis sündiski too otsus ja ketserlik plaan - tuleb osta nutitelefon. Mõeldud, tehtud. Selline on siis asjaloo lühikokkuvõte. Minu armas nuputelefon on nüüd täiesti kasutu... Aga müügipoisile ma teda ei jätnud, võtsin ikka kenasti koju kaasa, et aeg-ajalt teda silitada (no telefoni ikka:)) ja nostalgiaga ühiseid ilusaid aastaid meenutada.
Sellised kummalised asjad olen siis suutnud ühe puhkusenädalaga korraldada.
Aga mida siis ikka vihmaste ning hallide juulikuu sügisilmadega peale hakata, kui uut telefoni näppida:) No siiski, siiski - õmmelnud olen ka ja ... no ega midagi suurt meelde ei tulegi rohkemat, kui vaid igasugused asjaajamised jms. Puhanud küll ei ole, seda ma tean.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar