Veel mõtteid Risto Lauri Islandi raamatust "Islandil: kohalolek ja rändamine" ehk siis eluterveid ja mõtlemapanevaid ütlemisi eluolu kohta (mitte Islandi kohta). Need on lihtsalt nii head, et kahju oleks hääd kraami ära põlata ja raisku lasta.
On olemas inimesi, kes terve elu oma majas kopsivad ja toksivad, nii et meelemõistuse tahab naabritelt ära võtta. Ei malda nemad rahulikult elada ja olla, ei sobi neil rahulikult köögis ajalehte või elutoas raamatut lugeda ning niisama aias pikutamine on suisa surmapatt! Just nimelt niiviisi - terve elu kuuri all mingeid kruvisid kuhugi kruttides ja vana sodi lappides ja hunnikut rämpsu küll kilekottidesse, küll pappkastidesse pakkides ning seejärel seda kõike sealt jälle lahti pakkides jne jne. Olen kindel, et nemad on enestele eeskujuks võtnud just nimelt sellesama sipelga - maailma töökuse sümboli. Aga kas töökus säärasel kujul ja säärasel määral pole tegelikult hoopis mitte lauslollus? Teha tööd mitte tulemuse, vaid töö enese pärast. ... Töökus kui niisugune ei tohiks ju olla tingimusteta eeskuju! (lk. 225-226)
... kas sellest siis ei piisa, kui ma töötan kenasti omal alal ja maksan makse? Makse ehk teisisõnu palka neile, kelle konkreetne ülesanne ongi riigi, sealhulgas tavainimese heaks midagi ära teha!
...Kõigil oma ülesanne siin elus ja aitab küll. Mida siis veel eraldi riigi heaks tegema hakata? Riigi heaks töötab meil Riigikogu ja valitsus ja ka aeg-ajalt linte läbi lõikav ja teiste poolt ettekirjutatud kõnesid esitav president. Ma ei saa aru, miks nad siis oma tööd korralikult tehtud ei saa? Miks lihtinimene peab lisaks oma tööle ka veel nende tööd tegema?
...Ei no muidugi ma annetan, sest teemad on liialt tõsised, aga ikkagi... kuidagi huvitav majandusmudel. Selline jõuetu kerjamajandus. Arenenud riigis ei tekigi mingit küsimust, mida inimene saaks veel ekstra, lisaks oma tööle, riigi heaks teha. Lihtsalt igaüks teeb oma tööd ja sellest piisab täiesti, et ühiskond püsiks kindlatel jalgadel. (lk. 181-182)
Ei kavatse üldse siin arutleda igavikulistel teemadel ega ka maailma parandama hakata, aga mu peas on keerelnud üks küsimus juba viimased 20 aastat. Nimelt, et kuidas on võimalik, et inimesed nii rahulikult lepivad... ei-ei, mitte jälle see Eesti poliitika... vaid üleüldse kogu selle raudselt väljakujunenud ühiskonnamudeliga? Niiviisi, et inimesed võtavad täiesti loomulikult olukorda, kus nad põhilise aja oma ärkvelolekust tegelevad mingile täiesti võõrale inimesele raha teenimisega. Kas siis uhkelt kontoris või veidi vähem uhkelt kuskil tehases või leheputkas või leivapoes. Imelik minu arust. Selleks, et teenida oma igapäevast raha (mida vaatamata sellisele ohverdusele paljudel ikka napib), tuleb sul veeta enamus aega oma päevast võõra isanda teenistuses. Mispoolest see erineb pärisorjusest, mil inimesed pidid mõisapõllul paruneid orjama? Nüüd on küll uhked ülikonnad ja autod, aga põhimõte jääb ju samaks mu meelest.
...Ja siis veel see, et seda kõike me nimetame eneseteostuseks. Enese orjastamist ja enese vangistamist.
...Ei tea, kuidas teisiti saaks. Ei tea, kuidas normaalsel ja inimlikul teel saaks lihtne inimene oma igapäevast leiba teenida. Aga niiviisi, senisel moel, tundub ka kuidagi imelik. (lk. 177-179)
Ning lõpuks ongi nii, et ootad pikisilmi sitta ilma, sest siis saad rahulikult elada ja olla, nii et keegi sulle reha või mingit ilma nimeta taluriista kätte ei suru! Lihtsalt elada ja oma raamatut lugeda. Proovin nüüd selle jutukese Maalehte ka saata. Äkki saab lausa oma rubriigi "Laske elada! Härdalt palun!" Rubriik võiks asetseda kuskil anekdootide ja surmakuulutuste vahel. (lk. 280, 278-279 ka väga hea, meenutab kohati "Eesti matust":))
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar