Lummav Ahvenamaa

Aeg on möödunud lennates. Nädala eest olime Ahvenamaal. Oli tõeliselt suurepärane ja vaimustav reis. Ja Ahvenamaa - lummav, sõna otseses mõttes. Kuidagi lühikeseks jäid need neli päeva.
Meenusid elavalt kõik need raamatud, mida olen lugenud. No tegelikult ainult kaks. Janne Kütimaa "Minu Ahvenamaa" ja Ulla-Lena Lundbergi "Jää". Mõlemad on iseenesest just pigem Kökari saarest. Saarest, kus me kõige põgusamalt peatusime. Ent siiski sai nähtud üht-teist. Ent sinna saarele tahaks minna omal käel. Hingama seda vaikust ja rahu, seda õhku. Lihtsalt olema ja akusid laadima. See on õige, et Ahvenamaa on sobilik paik inspiratsiooni kogumiseks ja loominguliseks tegevuseks. Samuti on õige, et seal valitseb tuhande saare rahu.

Nii see kõik algas...

Nagu peoga oleks visatud neid saarekesi ja laide

Kobba Klintar (oli Mariehamni laevaliikluse sõlmpunktiks)

Ja üks jaht on mereteel...

Lummav laiuke

Purjeka ja laiu kohtumine

Tere tulemast Kökarile

Vana kirikutee

Vaateid vanalt kirikuteelt

Oleme jõudnud oma rännakul päris kiriku lähedale

Lummav...

Veel viimane vaade kirikule (Kökari Püha Anna kirik)

Hüvasti Kökar!

Selline looduspildiline ülevaade siis täna siia. Edaspidi ka veidi kultuuriloolist. Lugemist ootab Sally Salmineni raamat "Katriina", mis jutustab Vardö saare elust.