"Minu Odessa"

Loone Ots. "Minu Odessa: minagi olin Arkaadia teel"

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on, et ei suuda raamatuid lugeda. See on nii kummaline. Juba paaril korral olen alustanud erilise entusiasmita ja siis on äkitselt täielik madalseis, mil ei taha sama raamatut kätte võtta, sest üldse ei kõneta. Ühel puhul tulin sellest ringist välja, et hakkasin nö jõuga uuesti lugema ja siis oligi taas jälle tore. 

Selle (ehk siis teise) kohta siin võin öelda, et ei olnud päris minu teetassike see raamat. Ootasin küll selle lugemist, aga kujutluses oli midagi muud. Pärast pisikest seisakut, kui jälle end lugema sundisin tunduski korraks, et on tore ja edeneb, aga siis kadus hoog jälle ära...

Antagu mulle andeks, aga natuke nagu üleolev või õpetav toon lugeja suhtes. Palju oli tsitaate, mõtteid, ütlusi erinevatest teostest, mis minu jaoks ei haakinud kuidagi ei Odessaga ega meeleoluga, olid justkui kontekstist väljas. (Autor nagu eeldaks, et kõik peavad olema lugenud samu raamatuid, mida tema ja hoobilt taipama, millest jutt. Ent kõik ei ole nii andekad!)
Vahepeal juba mõtlesin, et kustutan selle osa kirjutatust maha ja keskendun ainult positiivsele, kuna ei taha ülekohtune olla. Aga need siin on puhtalt minu mõtted, tunded ja arvamised ning keegi ei saa mind keelata neid välja elamast mu enda blogis.

 

Kahtlemata oli siin palju positiivset ning nauditavat. 

Meelde jäi mere lähedusest tingitud mere hingus või mere lõhn, pikad jalutuskäigud, Odessa elanikud - odessiidid, kõnelevad enamasti omapärast vene keelt, Potjomkini trepp oma 192 astmega, Odessa naljad ja huumorifestival Humoriina, jne. 

Siinkohal ka väike valik mulle meeldivatest nopetest:

Ma ei armasta veini ja olen joonud moepärast kolm väikest näidiseklaasi. Kaine peaga on palju parem kõike enda sisse lasta ja meelde jätta.

 

Minu jaoks on teater püha koht.

Kui teatrisse lähen, siis maksimaalse lugupidamisega. Elementaarne, et teatris ollakse vait ja keskendutakse sellele, mis laval. Seal olijaid segada ei tohi. Kui lavastus ei meeldi, siis kirjuta hiljem lavastajale kuri kiri, aga ära oiga väljakutsuvalt, nii et lauljad kuulevad. Nemad täidavad lavastaja tahet. /.../

Nüüd on lilleheide keelatud. See-eest ei ole saalis enam endist rahu. Eriti kui istud rõdul, nii et all toimuv on nagu peo peal. Inimesed muudkui sebivad telefonis. Keset lüürilist piano't tuleb kellelegi sõnum ja kohe peab ka vastama. Pimedas saalis on ka üks sisselülitatud telefon silmipimestavalt ere. /.../

Algul ma piinlen. Oi, kuidas piinlen. Siis meenub Jaapani 17. sajandi poeet ja filosoof Kenko. Tema on öelnud, et kui õilis mees ei suuda olukorda muuta, siis õilis mees vaikib. Vaikin minagi õilsa mehe moel ja püüan asjast üle olla. Kavaga saab muide külgedel olevaid välke varjata. Vaja oleks muidugi kahte kava või silmaklappe nagu vanasti voorimehehobustel, et nad autot ei kardaks.

 

... sel aastal [1918] liikus üle kogu maakera kohutav gripiepideemia. Ilmasõjast nõrgestatud eurooplasi langes nagu loogu ja üle ilma suri hinnanguliselt kuni 5 protsenti maailma rahvastikust, kuni 100 miljonit inimest. Gripp röövis näiteks tolle aja maailma kuulsaima skulptori Auguste Rodini ja Austria maalikunstniku Gustav Klimti, aga ka eestlaste suure helilooja Rudolf Tobiase.

Üks gripiohver oli Vera Holodnaja. Ta ei elanud 25 aastasekski. [Vene impeeriumi esimene tõeline filmitäht]

Esimene advent. Pean vara tõusma, et sõita trammiga Odessa luterlikku püha Pauluse kirikusse, Kirhasse. Tahan olla juures, kui algab uus kirikuaasta ja süüdatakse jõuluootuse esimene küünal.

 /.../

Minu jaoks on püha Pauluse kiriku sisemus väga hele, väga moodne ja väga saksalik. Kaine luterlus. Punase (veri) värviga lahendatud altarimaal on kantud otse krohvile. Laes on sinisel taustal paat, mida võime ka kalaks kujutleda - needki Kristuse sümbolid.

Laul lõpeb. Olen võõras nägu ja mind on märgatud: kohe saadab keegi daam eestpoolt mulle jumalateenistuse korra. Arvan, et mul ei lähe seda vaja, aga selgub, et läheb küll. Odessa inimene on vene taustaga, näinud õigeusu müstilisi ja ilusaid teenistusi, talle on vaja midagi sarnast, et end mitte päris kerjusena häbeneda. Pastor kannab kahte värvi, kuldsest ja lillast brokaadist rüüd, mida meie kandi luterlus ei tunne. Osa laule on antifoonid, kus koor laulab ette ja kogudus kajab tagasi. Ka seda ei ole ma Eesti, Soome, Skandinaavia ega Saksa kirikutes kuulnud. Vahet aga pole. Jumal on üks ja koraalid ikka needsamad. Seekord laulab siis eestlane Odessa saksa kirikus vene keeles. See on põnev, sest lauluraamatus on nii vene tõlge kui ka saksa originaal, minul aga meeles eesti variant. Saan võrrelda. Filoloogile mõnus mõttetöö hingepuhastuse saateks.

Ma olen takerdunud sulnisse mittemidagitegemisse. Kõik ambitsioonikad plaanid, mida arvasin Odessas teoks saavat, tunduvad olevat kusagil kaugel ja kaetud minnalaskmise lõpmatu looriga. Selgub, et tänasida toimetusi saab homse varna heita küll. Kodus ei suudaks ma seda iialgi. /.../

Odessas olen tasapisi hakanud hedonistiks ehk kõrgema klassi elunautlejaks. Söön hommikust Türgi diivanil lösutades, raamat ühes, kohvikruus teises käes. /.../

 

Loen ja loen. Ah, kui magus on olla raamatu päralt vaheaegadeta, süüvida süžeesse ja juua suurte sõõmudega seda nektarit, mida suudab pakkuda tõeline kirjandus!/.../

Jalutan, poodlen, söön ja lähen õhtuti vanni. Mul on neli vannivahtu ja klaaskauss, kuhu puuvilju viiludeks lõikan. Võtan vannist kogu võlu, tassin koju kõiksugu lõhnavat kosmeetikat, küll koorijaid, küll geele, ja vaimustun, kui saan iga päev kasutada erinevat ollust./.../

Seni olen end pigem töösõltlaseks pidanud. Nüüd aga mõtlen, et äkki peakski hakkama elu vabamalt võtma.

 

Me oleme ise oma keele hoidjad. Ükski seadus ega amet ei pane meid hindama selget ilusat ja õiget emakeelt, kui me seda ise ei väärtusta. Väärtustagem siis. Täna /.../ ja igavesti - elagu eesti keel!"

"Minu Bulgaaria"

Janek Balõnski. "Minu Bulgaaria: magusad tomatid ja hapud viinamarjad"

Alustasin seda raamatut suure ettevaatusega. Olin eelhäälestatud, et raamatus on väga vähe (kui üldse) Bulgaariat. Enamasti saavad sellised eelarvamused lugemise käigus siiski kummutatud. Seekord päris nii hästi ei läinud..., kuigi ka hullult pettuma ei pidanud.
Põhiliselt on keskendutud ettevõtluse arendamisele Bulgaarias (firma StroyRent).
Seda kindlasti öelda ei saa, et raamatus Bulgaariat poleks. Nagu igas "Minu"-sarja raamatus oli ka siin seda just nii palju ja sellest vaatepunktist, mis kirjutajale oluline on tundunud. Oli loodust, toidu- ja muidu kultuuri, ajalugu ja poliitikatki ning muidugi bulgaarlasi.

Mõned näited ka, nagu ikka:

"Tere, tahame siia tänavale maad või ladu rentida, kas tunnete kedagi, kes pakub midagi?"

 

"Juba teine suurem tellinguklient osutub vargaks. Kiirelt kaovad ka mõned väiksemad tööriistad. Kõik see, mida Eesti kogemuse pealt riskide juhtimiseks ette valmistasime, ei ole kaugeltki piisav. Siin riigis ja siinse kuritegevuse puhul on vaja hoopis teised trikid ära õppida. See õppimine võtab meilt poolteist aastat ja kaotame 100 000 euro eest vara. Siis saame lekked pidama. Hilisematel aastatel ei kao ka kokku nii palju vara kui esimesel kahel aastal."

 

""Miks sa väljudes alati uksel endale risti ette lööd!" küsin temalt [Ionit'lt], kui restoranist väljume.

"Mis risti... ah see," ühmab ta ja jätkab, "See on minu lihtsustus, et meeles pidada nelja olulist asja: kas püksilukk on kinni, kas mobiil on vasakus rinnataskus, kas rahakott on paremas rinnataskus ja kas prillid on ees."
Seda öeldes puudutab ta käega uuesti vöökohta, otsaesist ning vasakut ja seejärel paremat rinnataskut."

 

"Keskmisel bulgaarlasel on minu arvates lausa suhtlemissõltuvus. Enne tööd saavad laotöölised bensiinijaamas tund aega varem kokku, et teha ühine hommikukohv ja lihtsalt omavahel suhelda. Tihti istutaske ka pärast tööd rohke suitsu ja kohviga koos, suuremad ja väiksemad ühisüritused, sünnipäevad, väljasõidud pealekauba.
Tihedalt käiakse läbi sisuliselt ilma alkoholita. Ei ettevõttepidudel, sünnipäevadel, pereüritustel ega pulmades voola alkoholi ojadena, nagu Eestis kombeks on. Purjus inimesi näeb harva ja mingit sellest põhjustatud agressiivsust ei kohta üldse. Sofias, kus on kaks miljonit inimest, tundsin juba esimestel kuudel ennast väga mugavalt isegi reede öösel läbi linna kõndides. Ei mingit lärmi, ei mingeid purjus kampasid nagu Tallinna vanalinnas. /.../ Viina võetakse enamasti ikka siis, kui eestlased või muud välismaalased kuskil omaette pidu peavad. Baaris või restoranis vaatavad kohalikud huviga, kuidas samasse lauda läheb juba mitmes pudel kanget ja jutt muutub üha valjemaks."

""Jou-jou, külalised! Tere tulemast pulma. Mina olen DJ Ivan ja hoian täna teie tuju üleval. Kõik tantsule!"
Seda ei pea bulgaarlasele kaks korda ütlema. Saal täitub tantsijatega ja nii kestab see kogu õhtu. Eestlaste moodi napsipidu ei toimugi. Veini kõrvale tellivad vaid väga vähesed endale pokaali rakia't. Toit on tantsuga võrreldes teisel kohal."

Lõpupeatükis saab sõna sõber Asko naine Estel, kelle mees samuti Bulgaariasse tööle läks (2005. a. sügisel).
"Üllatusime, et kuigi saime koos olla kõige rohkem ühe nädala kuus, tuli koos veedetud kvaliteetaega oluliselt juurde. Kui Asko koju tuli, saime nädal aega 24/7 koos olla ja lahus oldud aja kuhjaga tasa teha. Ma polnud varem taibanud, et Eestis igapäevaselt koos elades näed oma kõige kallimat inimest üldjuhul kas hommikuhämaruses või õhtupimeduses. Pole ime, et elevus ja rõõm teineteisest mattuvad väsimuse, rutiini ja enesestmõistetavuse raske koorma alla. /.../

Bulgaarias tundsin end kui madonna lapsega. Ma ei kohanud Sofia tänavail alguses küll ühtegi teist käruga või väikelapsega ema, kuid samas ei tundnud ma ennast hüljatu ega teisi inimesi häiriva isikuna, nagu mulle Eestis kaasmaalased mõista olid andnud. Kõik inimesed, kes Sofia tänavatel vastu tulid või mööda läksid, naeratasid mulle sõbralikult, kudrutasid bulgaaria keeles ja kiitsid lapse ilu, aitasid vankrit tõsta, lasksid mind esimesena poodi sisse või poest välja ehk tegid kõike seda, millest ma Eestis isegi unistada polnud osanud./.../

Harjusin positiivse tähelepanu keskpunktis olemisega nii ära, et Eestisse naastes tabas mind tõeline kultuurišokk. Kogesin oma nahal, et eestlased ongi võrreldes lõunaeurooplastega külmad, hoolimatud ja suurema osa ajast halvas tujus."

"Kokku maalitud"

Katrin Helend-Aaviku. "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud"

Olen juba pikalt loetu lummuses, nii et väga raske on olnud järgmisi raamatuid (mis kahjuks ongi järjest pettumuse pojukesi valmistanud) kätte võtta.
Mulle väga sobis. Tajusin mulle sarnast ellusuhtumist, mõtteviisi, väärtushinnanguid. Seda juhtub üsna harva, et kohtan endale nii hämmastavalt lähedast lainepikkust. Tahaksin paljudele kirja pandud mõtetele kohe kahe käega alla kirjutada.

Väga teretulnud ja tervistav, et selline raamatusari nagu "Paar" on ellu kutsutud, siiani ei ole pidanud ma mitte üheski pettuma. Ja paarid on superägedad! Millised imelised, pikad kooselud ja abielud! Millised eeskujud!

Epp-Maria ja Jaagu kohta on raamatu autor Katrin Helend-Aaviku öelnud väga ilusasti ja tabavalt:
"Harmoonia ja tasakaal on läbivad märksõnad nii nende elus kui ka loomingus. Nad on alati samme sättinud oma südametunnetuse, sisetunde ja parema äranägemise järgi."

Siit, raamatust ja sellest imelisest paarist, õhkus erilist soojust, hoolimist, turvalisust, sellist ilusat armastust, millest suuresõnaliselt ei räägita, aga mis on olemas ja mis on tõeline. Selle koosluse paistel tunnevad end hoitute, tervete ja tugevatena ka nende lapsed. 
Siinkohal toon esile poeg Johannese sobivad mõtted:

"Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

"Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Tõeliselt nauditav lugemiselamus!

Taaskord on tegemist raamatuga, millest tahaks pooled mõtted ümber kirjutada, et pärast uuesti üle lugeda... Või siis peaks raamatu päriseks endale soetama. Et aga antud postitust mitte kilomeetrite pikkuseks ajada, siis panen siinkohal punkti ja tsitaadid tulevad teinekord. 

Vaid üks hästi armas näide siia lõppu:

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

Juba oktoober?!?

Öelge mulle, palun, kuhu küll see aeg kaob?!? Ja miks ma ei jõua siia kirjutama?
Käes on oktoober! Oktoober!!! Mõistate - oktoober? See on juba sügis ju. Eile oligi täitsa sügisilm. Üsna esimene sel aastal või siis üks väheste sügisemoodi ilmade seas.
Täna hommikul tervitas meid taas päike ja see on i-me-li-ne! Las olla ja tulla siis sügis, kui ta on päikseline ja helge. Vihma ja hallust ma ei talu. Seepärast on kergelt õõvastav mõelda järgmisele täiesti mõttetule kuule aastas... Aga sellest me praegu ei räägi, eks!

Klõpsutasin siin ühel päeval aias pilte ja imestasin sealjuures, kuidas see galerii nii suvine ja värvikirev sai. No vaadake ise: