Blanšeerimine

Et käes on taas hoidistamise aeg, siis on hea teada mõningaid nippe.
Endal hea meelde tuletada ja kel vaja, saab ka kiirelt info kätte.

Aive Luigela oma hoidisteraamatus "Hoidised" (Tallinn: Varrak, 2010) - üks äraütlemata hea raamat muide! - ütleb järgmist:
Blanšeerimine on toiduainete lühiajaline (mõnekümnest sekundist mõne minutini) töötlemine kuuma vee või auruga. Seejärel jahtame nad kiiresti jääkülmas vees. See toiming hävitab toiduaine pinnalt mikroobid, kusjuures säilib värvus.
Blašeeritud toiduaineid mahub rohkem purkidesse ja teisalt annab see võimaluse näiteks tomatite ja ploomide koorimiseks.
Blanšeerimist kasutame ka paljude aedviljadega ja metsasaadustega, kui valmistame neid ette sügavkülmutamiseks.
Kupatamine on toiduainete lühiajaline keetmine rohkes magedas või nõrgalt maitsestatud vees, Kupatamise eesmärk on soolase, kibeda või hapu maitse vähendamine, mürkainete lahustamine (mõningad seeneliigid).

Toidutare kodulehelt selline info:
Blanšeerimine (tuleneb prantsusekeelsest sõnast blanchir -valgendama) on toiduainete lühiajaline aktiivne kuumutamine vees või aurus.
Selle eesmärgiks on kas toiduainete osaline pehmendamine enne serveerimist või edasist töötlemist, kasutatakse ka koore eemaldamise lihtsustamiseks (näiteks tomatil).
Pärast lühikest kuumutamist jahutatakse toiduained külma vee all, et vältida järelpehmenemist. Enamasti kasutatakse köögiviljade puhul, mõnikord ka kala puhul.

Vikipeediast veel lisaks:
Blanšeerimise eesmärgiks võib olla erksa värvuse ja värske maitse säilitamine (lillkapsas, aeduba, spargelkapsas), koore eemaldamise hõlbustamine (tomatid, mandlid, virskud), toiduaine pehmendamine enne praadimist, toorelt serveeritavate toiduainete osaline pehmendamine (porgand, spargel- ja lillkapsas) ning samade köögiviljade ettevalmistav pehmendamine enne sügavkülmutamist. Õunu ja pirne blanšeeritakse ka enne kuivatamist, et nad tumedaks ei muutuks.

Aedoad

Aedoad ehk rohelised oad, ka türgi oad
On imeline aeg, mil peenral valmivad mitmed hõrgud köögiviljad, nagu näiteks aedoad (rohelised oad) ja suvikõrvitsad. Kogusin siia kokku infot aedubade kohta. Ehk huvitab kedagi veel:)

Aedoad [Toidutare]

Toidutare kodulehel kirjutab Lia Virkus:

 

Noorteks Türgi ubadeks või rohelisteks ubadeks nimetatakse väga varases arengustaadiumis aedube.

Noorte Türgi ubade kaunad on veel lihavad ja mahlased ning neis alles arenema hakanud oaterakesed peaaegu olematud. Seetõttu süüakse ära kogu vili, nii sisu kui ka ümbris. Noori Türgi ube kasutatakse nagu köögivilju, neil ei ole täiskasvanud ubadega midagi ühist ei kulinaarses mõttes ega ka bioloogiliste väärtuste poolest.

Toiteväärtuselt on aedoad lähedased aedhernestele. Mineraalaineid kaaliumi, kaltsiumi, rauda ja rasvu ning C-vitamiini sisaldavad oad rohkem kui herned.

Kui on soov ise talveks külmutada, siis tuleks puhastatud ja tükeldatud ube enne blanšeerida vulinal keevas vees 3 minuti vältel. Järgneb külma veega jahutamine, nõrutamine, karpidesse või kottidesse pakkimine ning külmutamine tavalisel viisil.

Toiduks valmistamine
Aedube, nii nagu ühtki teist oaliiki ei tohi süüa toorelt, s.t kuumtöötlemata kujul neis leiduvate mürgiste glükosiidide tõttu. 10 minutit keetmist lagundab nimetatud ebasoovitavad ained täielikult. Külmutatud kujul müüdavad rohelised oad on parema säilimise (ensüümide tegevuse peatamise) huvides juba eelkeedetud või -aurutatud ning vajavad vaid blanšeerimist ehk lühiajalist keetmist. Kasuta keedetud kaunu liha- või kalaroogade lisandiks, suppide, salatite või pajaroogade ühe komponendina või ka omaette kuuma suupistena.

Veel infot aedubade kohta saad siit  ja siit.

Minu Ugrimugri

Rein Sikk. Minu Ugrimugri: uskumatud seiklused soome-ugri ilmas.

Üks sellesuvine lugemine, mis pole siin veel kajastamist leidnud. Olen sel suvel kuidagi vilets lugeja olnud ja postitustega ei saa ka hiilata...

Aga raamatust siis.
Põhjalik sissevaade ugrimugri ilma ehk siis soome-ugrilaste ellu, mis on väga omapärane ja eripalgeline. Ja et ka meil on au kuuluda sellesse punti:)
Siinkohal on põhjust mälu värskendada, kes need ugrimugrid siis täpsemalt on: eestlased, soomlased, ungarlased, karjalased ja tverikarjalased, ingerisoomlased, isurid, setod, liivlased, kveenid, vepslased, ersad, mokšad, komid ja permikomid, udmurdid, marid, handid, mansid, neenetsid, sölkupid, saamid.
Tegelikult on see kõik ununenud, kooli ajal sai ju õpitud, mu meelest.
Väikesed rahvakillud suurel territooriumil laiali. Seal kõrval entusiastlikud venelased, kes ugrimugri asja ajavad.

Rein Sikk ütleb raamatu saatesõnas:
"Kirjutasin selle raamatu, et välja öelda ugrimugri suurim saladus. Ugrimugri - see on kõigi, soome-ugri inimeste särav maailm, täis vahvaid hõimlasi ja erilisi juhtumisi. Selliseid erilisi ja enneolematuid juhtumisi, mis saavad juhtuda vaid maalähedaste ugrimugridega. /.../
Ugrimugri maailm, kui selleni jõuda, on enam kui rahvad ja tavad, keeled ja meeled. Ugrimugri maailm on hingeseisund, elamise viis."

Kui kohtume, oleme ebalevad, sest liiga palju on meie tegeliku maaläheduse oleku peal uusi kultuuri- ja keelekihte, mis pigem segavad kui hõlbustavad suhtlemist. Aga kui oleme koos olnud piisavalt kaua, siis tajume, et hõimlane mõtleb, tegutseb ja saab maailma asjadest aru just niisamuti kui me ise. Rääkimata sellest, et ta isegi hingab samas rütmis.
Kui kohtume, siis vaikime esmalt kaua, sest meid on elus hoidnud pigem vaikimine kui suur sõnademulin. Ja milleks liiast sõnu, kui tajume maailma ühtmoodi. Koos tajumine on suurem nauding kui koos rääkimine. 
Kui kohtume, siis uudistame üksteist kaugelt. Me ei tiku üksteist kompima ja katsuma, sest teame - inimese ümber peab olema vaba ruumi nii hingamiseks kui tajumiseks.

Kas meie kui globaalmõistes liiga väikeste rahvaste saatus on samuti väljasuremine?
Ei - aastatuhandete kogemus kõneleb teist keelt.

Meil, ugrimugridel, ei ole üht kindlat riiki - järelikult ei saa seda vallutada.
Meil, ugrimugridel, pole üht ja ainsamat kuningat - järelikult ei saa teda ei kukutada ega ka maha tappa.
Meil, ugrimugridel, pole üht ja ainsamat keelt - järelikult ei saa seda alla suruda.
Meil, ugrimugridel, pole isegi üht ja ainsamat jumalat - järelikult ei saa temasse uskumist ära keelata.
Meil, ugrimugridel, pole üht ja ainsamat hiigelsuurt firmat või panka - järelikult ei saa seda pankrotistada.
Meil, ugrimugridel, ei ole üht ja ainsamat infoallikat - järelikult ei saa seda sulgeda ega kontrolli alla võtta.
Hägusus, hajusus ja erisus on meie trumbid. Tihti on need trumbid isegi nii hägusad ja hajusad, et meil endilgi on raske neid üles leida. Rääkimata täielikust mõistmisest. 
 
Tallinnas peeti 2004. aastal soome-ugri maailmakongressi, kuhu kutsuti Rein Sikk meediasektsiooni juhtima. Ta pidas nõu Andres Heinapuuga:

"Mida me peame selle kongressi meediasektsiooniga saavutama, kuhu jõudma, milline on tähtsaim eesmärk?"
Ja Heinapuu andis kõige lühema vastuse, mida ma temalt eales kuulnud olen.
See kõlas nii: "Me ei pea kuhugi jõudma ega midagi saavutama, ainus eesmärk on protsess."
Kogu lugu.
Hetkel ei saanud ma täpselt aru. Aga mida enam mõtlesin, seda enam jõudis öeldu mulle pärale.
Just nimelt - ja seda juba kogu ugrimugri asja kohta - pole vaja rabeleda, et kiirelt midagi suurt saavutada.
On vaja vaid tasa ja targu toimida, toimida, toimida.
Asja ajada.
Kui see pole üks maailmatuma suur ja tähtis saladus, siis mis see on? 

Võidujooks ajaga

Tommy Hellsten. Võidujooks ajaga: kaugemale vaatamise kunst.
Lugemise tegi tõeliselt nauditavaks väga hea tõlge Ly Seppelilt.
Enese sisse vaatamise raamat. Minugipoolest eneseabi raamat. Hingest meie sees, mis (või kes) julgustab meid elama täiel rinnal järjest tõelisemat elu. 
Ja paljust muust olulisest siin elus.


Mõningaid noppeid siis, nagu ikka:

Inimväärikus sõltub suuresti sellest, kas on võimalik endast lugu pidada. Üksikisiku vabadusest räägitakse nüüdisajal tülgastavalt palju. Inimõigustele lisaks tuleks jälle hakata rääkima ka inimese kohustustest ja sellest, et vabadus ilma vastutuseta riisub inimeselt võimaluse endast lugu pidada, teisisõnu jätab see inimese ilma inimväärikusest.

Kui inimene ei toimi vastavalt oma südametunnistusele ega ela oma moraalireeglite järgi, tunneb ta end süüdi olevat. Süütunne on nagu häirekell, mis tuletab meelde, et inimene peaks oma käitumist muutma.
/.../ Meil, moodsa aja inimestel, on raske näha süüdiolemises midagi head. Tänapäeval räägitakse, et inimest ei tohi süüdistada ega tohi piirata inimese õigust teha, mida ta tahab, See olevat solvav ja rikkuvat inimeste võrdõiguslikkust. See arusaam tekib pinnapealsest inimkäsitusest. Võime end süüdi tunda on inimese üks kõige väärtuslikumaid omadusi. See on märk sellest, et inimene on kasvamas järjest vastutustundlikumaks.

Viga pole mitte märk inimese kehvusest, vaid sellest, et keegi teeb midagi enda jaoks uut, mida ta veel päris hästi ei oska. /.../
Kui oleme vigu teinud, ei oota me teistelt süüdimõistmist, vaid mõistmist. Vaid viimasel juhul julgeme edasi minna, ilma et süükoorma all vankuma lööksime. Armasta mind enam siis, kui olen seda kõige vähem ära teeninud, sest siis vajan seda kõige rohkem. Armastus loob turvatunde, mis lubab meil pühenduda oma ülesandele kogu südamega.

Armastust saadakse ainult kingituseks. Mida enam püütakse seda ära teenida, seda kindlamini kaob see käest. Armastus ei alistu inimese haldamispüüdlustele, armastus on spontaanne.

Miskipärast meeldis mulle eriti peatükk "Jonnipunn". Ju tundsin siis seal ära iseenda. Inimese, kellest kirjutab Hellsten ja kelle ta väidab enese olevat:

Oma jonnivõime minetanud inimene masendub, ta kaotab elujõu ega saa aru, miks tal on nii paha olla, kuigi ta on aina kukupai ja teistega arvestav. Miks teised ei kohtle teda nõnda nagu tema kohtleb teisi?
Just nõnda juhtus ka minuga. Ma keskendusin teistele nii väga, et unustasin sootuks oma tunded ja vajadused. Minu jonnipunn oli topitud peitu liiga sügavale ja liiga kaugele. Mul kulus aastaid, kuni taipasin minna teda keldrist otsima. /.../ Aga enne kui ma söandasin seda teha, kartsin ma meeleheitlikult inimeste viha. Ma olin valmis tegema mida iganes, et ainult keegi vihaseks ei saaks. Ma olin muudkui tunnustuse peal väljas, püüdsin kõigile meeldida  ega tahtnud mingi hinna eest kellelegi pettumust valmistada. Siis võis ju keegi vihaseks saada ja mina oleksin hirmu pärast aru kaotanud. /.../ Õppisin osavalt lugema teiste tundeid. Sain välkkiirelt aru, mida teine inimene minult vajas, ja andsin selle talle. See kõik sai võimalikuks seetõttu, et oli õppinud kartma keldrisse peidetud jonnipunni.
Nüüd olen selle olendi keldrist välja võtnud. Aga see ei toimunud ülelöö. Esmalt pidin aru saama, et jonnipunnil polnud viga midagi. Kaugel sellest: ta on minus see, kes väljendab minu oma tahet, seab piire, ega lase teistel inimestel minuga halvasti ümber käia.
Varem ma ei saanud lihtsalt aru, kui minust üle sõideti. See käis nii loomulikult ja näis nii normaalne. /.../ Vähehaaval sain teadlikuks sellest, et olen krooniline kukupai... /.../
Nüüdseks on jonnipunnist saanud üks minu paremaid sõpru. /.../ Ma armastan viha ja piiride seadmist. Tean, et see on normaalne ning terve viis ennast kaitsta. Saan aru, et viha on tegelikult ainult armastuse teine silmnägu. Armastus paneb inimese vastutama nende asjade eest, mille eest ta peabki vastutama. /.../
Ütlen välja, mida mõtlen, ja näitan välja, mida tunnen. Ma ei taha kedagi solvata. Ma ei võta vastutust selle eest, kuidas inimesed sellele reageerivad. Võin vaid kanda vastutust selle eest, et ma tean oma motiive. Ma ei taha kedagi kahjustada, tahan kaitsta iseennast. Ja just nõnda toimib viha, mis on armastuse teenistuses. See ei ole kunagi suunatud kellelegi ning see ei püüa teist inimest kahjustada. See keskendub vaid teise inimese teole ning kaitseb meid halva kohtlemise eest.

Minu meelest on probleem selles, et läänemaine tööelu väärtustab üksikisiku saavutusi inimese enda arvelt. See, mida inimene teeb, on saanud tähtsamaks, kui see, mida ta on. /.../ Oleme tõrjunud inimese välja tema poolt tehtavast tööst, mistõttu inimese elu on jagatud kahte lehte: on töö ja vaba aeg, elu ja tööelu. Inimese eluasjad kuuluksid nagu vabasse, mitte tööaega. Me pole veel aru saanud sellest, et kuigi inimene püüab saada pelgalt sooritajaks, pole see tal korda läinud ega lähe kunagi korda. Inimene on suurem kui tema sooritused ja saavutused. Tähtis pole mitte see, mida sa teed, vaid see, kes sa oled.

Ja siinkohal panen ma nüüd punkti, sest muidu juhtub jälle nii, et kirjutan terve raamatu ümber:)
Järelikult pean ma selle raamatu endale päriseks ostma! Nii on heade asjadega!

Kingitus

Nii armas, kui üsna varjus olev varjukannike (säntpoolia) õitsema hakkab!
See on ilus kingitus! Aitäh!

Taustaks on must aken ja termomeetri juhe:) Aga õiteilu ennekõike! See lihtsalt tuli jäädvustada.
Mu tubli lilleke!
Nii lihtsad asjad võivad vahel kohe eriliselt rõõmustada.

Kuigi praegu võiks hoopis hooajalisematest asjadest kirjutada - nagu korilus ja moositegu:)