Lugemise tegi tõeliselt nauditavaks väga hea tõlge Ly Seppelilt.
Enese sisse vaatamise raamat. Minugipoolest eneseabi raamat. Hingest meie sees, mis (või kes) julgustab meid elama täiel rinnal järjest tõelisemat elu.
Ja paljust muust olulisest siin elus.
Mõningaid noppeid siis, nagu ikka:
Inimväärikus sõltub suuresti sellest, kas on võimalik endast lugu pidada. Üksikisiku vabadusest räägitakse nüüdisajal tülgastavalt palju. Inimõigustele lisaks tuleks jälle hakata rääkima ka inimese kohustustest ja sellest, et vabadus ilma vastutuseta riisub inimeselt võimaluse endast lugu pidada, teisisõnu jätab see inimese ilma inimväärikusest.
Kui inimene ei toimi vastavalt oma südametunnistusele ega ela oma moraalireeglite järgi, tunneb ta end süüdi olevat. Süütunne on nagu häirekell, mis tuletab meelde, et inimene peaks oma käitumist muutma.
/.../ Meil, moodsa aja inimestel, on raske näha süüdiolemises midagi head. Tänapäeval räägitakse, et inimest ei tohi süüdistada ega tohi piirata inimese õigust teha, mida ta tahab, See olevat solvav ja rikkuvat inimeste võrdõiguslikkust. See arusaam tekib pinnapealsest inimkäsitusest. Võime end süüdi tunda on inimese üks kõige väärtuslikumaid omadusi. See on märk sellest, et inimene on kasvamas järjest vastutustundlikumaks.
Viga pole mitte märk inimese kehvusest, vaid sellest, et keegi teeb midagi enda jaoks uut, mida ta veel päris hästi ei oska. /.../
Kui oleme vigu teinud, ei oota me teistelt süüdimõistmist, vaid mõistmist. Vaid viimasel juhul julgeme edasi minna, ilma et süükoorma all vankuma lööksime. Armasta mind enam siis, kui olen seda kõige vähem ära teeninud, sest siis vajan seda kõige rohkem. Armastus loob turvatunde, mis lubab meil pühenduda oma ülesandele kogu südamega.
Armastust saadakse ainult kingituseks. Mida enam püütakse seda ära teenida, seda kindlamini kaob see käest. Armastus ei alistu inimese haldamispüüdlustele, armastus on spontaanne.
Miskipärast meeldis mulle eriti peatükk "Jonnipunn". Ju tundsin siis seal ära iseenda. Inimese, kellest kirjutab Hellsten ja kelle ta väidab enese olevat:
Oma jonnivõime minetanud inimene masendub, ta kaotab elujõu ega saa aru, miks tal on nii paha olla, kuigi ta on aina kukupai ja teistega arvestav. Miks teised ei kohtle teda nõnda nagu tema kohtleb teisi?
Just nõnda juhtus ka minuga. Ma keskendusin teistele nii väga, et unustasin sootuks oma tunded ja vajadused. Minu jonnipunn oli topitud peitu liiga sügavale ja liiga kaugele. Mul kulus aastaid, kuni taipasin minna teda keldrist otsima. /.../ Aga enne kui ma söandasin seda teha, kartsin ma meeleheitlikult inimeste viha. Ma olin valmis tegema mida iganes, et ainult keegi vihaseks ei saaks. Ma olin muudkui tunnustuse peal väljas, püüdsin kõigile meeldida ega tahtnud mingi hinna eest kellelegi pettumust valmistada. Siis võis ju keegi vihaseks saada ja mina oleksin hirmu pärast aru kaotanud. /.../ Õppisin osavalt lugema teiste tundeid. Sain välkkiirelt aru, mida teine inimene minult vajas, ja andsin selle talle. See kõik sai võimalikuks seetõttu, et oli õppinud kartma keldrisse peidetud jonnipunni.
Nüüd olen selle olendi keldrist välja võtnud. Aga see ei toimunud ülelöö. Esmalt pidin aru saama, et jonnipunnil polnud viga midagi. Kaugel sellest: ta on minus see, kes väljendab minu oma tahet, seab piire, ega lase teistel inimestel minuga halvasti ümber käia.
Varem ma ei saanud lihtsalt aru, kui minust üle sõideti. See käis nii loomulikult ja näis nii normaalne. /.../ Vähehaaval sain teadlikuks sellest, et olen krooniline kukupai... /.../
Nüüdseks on jonnipunnist saanud üks minu paremaid sõpru. /.../ Ma armastan viha ja piiride seadmist. Tean, et see on normaalne ning terve viis ennast kaitsta. Saan aru, et viha on tegelikult ainult armastuse teine silmnägu. Armastus paneb inimese vastutama nende asjade eest, mille eest ta peabki vastutama. /.../
Ütlen välja, mida mõtlen, ja näitan välja, mida tunnen. Ma ei taha kedagi solvata. Ma ei võta vastutust selle eest, kuidas inimesed sellele reageerivad. Võin vaid kanda vastutust selle eest, et ma tean oma motiive. Ma ei taha kedagi kahjustada, tahan kaitsta iseennast. Ja just nõnda toimib viha, mis on armastuse teenistuses. See ei ole kunagi suunatud kellelegi ning see ei püüa teist inimest kahjustada. See keskendub vaid teise inimese teole ning kaitseb meid halva kohtlemise eest.
Minu meelest on probleem selles, et läänemaine tööelu väärtustab üksikisiku saavutusi inimese enda arvelt. See, mida inimene teeb, on saanud tähtsamaks, kui see, mida ta on. /.../ Oleme tõrjunud inimese välja tema poolt tehtavast tööst, mistõttu inimese elu on jagatud kahte lehte: on töö ja vaba aeg, elu ja tööelu. Inimese eluasjad kuuluksid nagu vabasse, mitte tööaega. Me pole veel aru saanud sellest, et kuigi inimene püüab saada pelgalt sooritajaks, pole see tal korda läinud ega lähe kunagi korda. Inimene on suurem kui tema sooritused ja saavutused. Tähtis pole mitte see, mida sa teed, vaid see, kes sa oled.
Ja siinkohal panen ma nüüd punkti, sest muidu juhtub jälle nii, et kirjutan terve raamatu ümber:)
Järelikult pean ma selle raamatu endale päriseks ostma! Nii on heade asjadega!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar