Minu Mehhiko

Doris Kristina Raave. Minu Mehhiko: rikkad tšillit ei söö.

Väga huvitav ja väga vastuoluline raamat minu jaoks. (Kuigi juba ammu loetud.)
Kohati oli mul tunne, et kui nii oleks minuga juhtunud, siis ma poleks sellest küll kirjutanud, piinlik noh. Aga ilmselt vaatan ma elule ka pea poole vanema inimesena, läbi elukogemuse prisma. Ja ilmselt erinevad põlvkonnad ka mõtlevad ja käituvad teisiti. Uued ajad, uued kombed...
Mehhikost oli põnev lugeda. Ei ole kunagi nagu üldse seda riiki enda jaoks teadvustanud. Seda muidugi teadsin, et niisugune riik olemas on, aga ei mingeid seoseid, emotsioone ega muud sellega seoses. Nii et olin suhteliselt valge leht. Raamatust jäi meelde, et on kuritegelik maa, lausa teisel kohal vist, äkki Süüria järel.

Rahvusvahelise korruptsiooniindeksi alusel on Ladina-Ameerikas Mehhikost korrumpeerunumad vaid Nicaragua, Guatemala ja Venezuela.
Kartelle ja korruptsiooni uurivate ajakirjanike surm on ajakirjanike liidu sõnul teinud Mehhikost selle ameti praktiseerimiseks kõige ohtlikuma riigi maailma läänepoolel. Terves maailmas peetakse ajakirjanikele ohtlikumaks maaks vaid Süüriat.
 
Lehekülgedelt 44-48 (ja mujaltki) leiab ka kohustusliku reisijuhi:) A la mis, kus, millal, mida teha, kuhu minna jne.

Siin on toidunimetustega sedapidi naljakas, et absoluutselt kõige jaoks on oma nimetus. Tako on just täpselt see, kui väikese tortilja peal on tavaliselt lihakate. Kui tortiljale panna peale aga juustu ja see keskelt kokku murda, on tegu hoopis quesdilla'ga. Kui sinna veel liha peaks panema, on see üldse veel midagi kolmandat, olenevalt muidugi lihast: pastor'i-lihaga quesdilla on gringa. loomalihaga pocha...
 /.../Annaks Jumal, et keegi ühel päeval kompaktse Mehhiko toidusõnastikuga välja tuleks, et ühel võõramaalasel oleks siin ka võimalik oma rullis tako kätte saada, ilma et selleks siinses nimistus magistrikraadi vaja oleks.

Selle nädala jooksul olen Alejandraga külg külje kõrval elades näinud, kui muretu ta on. Midagi tema olemuses paelub mind jäägitult. Ta on täis mingit hoopis teistmoodi energiat, elujõudu ja -tahet, lihtsalt rõõmu. Ta on naine, kes mina olla tahaksin. Nii v a b a. Täielik vastand Rosale, kellele oli teiste arvamus kõik.
"/.../ ma olen sündinud mehhiklane, ühe väikese küla - noh, sinu jaoks muidugi päris suure küla - lastekodus üles kasvanud. Ma võin selle vastu võidelda ja end asjatult väsitada, või selle staatuse, mis mulle paratamatult antud, lihtsalt omaks võtta. Kui ma peaksin elama ühiskonna ootuste järgi, oleks mul juba kolm last ning ma poleks kunagi sellest külast välja astunud. Su asjaolud pole sinu valida, küll aga see, mida sa nendega peale hakkad. Oma saatuse loon ma jumala tahtel ise ja kaotada pole mul midagi."

Mehhikos korraldatakse lahkunu ärasaatmine alati surmapäeval, mis on olulisem veel kui reaalne matus. See on aeg, mil inimest tundnud tulevad kokku - kõik jõuavad nii kuis võimalik -, söövad ja joovad ning meenutavad surnut nii naerdes kui nuttes. Mehhikos vaadeldakse surma meist küllaltki erinevalt. Hingedepäeva ehk dia de los murtos'e nõnda värviliselt ja elavalt pidamine võib meile näida surma tähistamisena, kuid tegelikult on selle päeva mõte just elu pühitseda. Lahkunut ja tema elu meenutada.

Vähemalt ei aja mind, nagu kõiki teisi võõramaalasi, hulluks siinne kõige kasutatavam ajaväljend ahorita, mis tähendab absoluutselt mitte midagi. See on nagu eesti keele "kohe", mis võib olla, millal tahes lausuja tahab, et see "kohe" oleks. Ainus vahe on, et kui eesti keele "kohe" on käsklauses tavaliselt tõesti see "kohe nüüd praegu", siis siin pean ma ikkagi alati lollilt küsima, kas räägitakse tõesti sellest "kohe-kohest" ehk et pooleli tuleb jätta kõik muu, või ikkagi sellest "kohe-kohest veidi hiljem" ehk siis, kui muidu sobib.

Väike (pisut) teemaväline heietus, mille ometi põhjustas loetud raamat:
Mõne inimese enese eksponeerimise vajadus on vist nii suur, et peab kohe enese paljastamisega (kõik hinge pealt ära!) tegelema. Mul on vist nii palju muud teha, et ma ei viitsi hakata ennast huvitavaks tegema. Olen niigi tark, tubli ja ilus:) Kas selle taga on tugev töö iseendaga või siis lihtsalt läbitud rubriik "elu õpetab" või olen lihtsalt täiskasvanuks saanud ja mõistnud, et elu ei olegi piimajõed ja pudrumäed.

Ahjaa - kõik on saabuval suvel oodatud pulmapeole. Üksikasjades tuleb pöörduda Kristina poole:)

Como järve ääres

Regina Jaakson. Como järve ääres

Oma arust hakkasin ma täiesti pahaaimamatult lugema reisikirja "Como järve ääres", sattusin aga hoopis imala armastusromaani ehk naisteka küüsi. Jah, pean tunnistama, et tagakaanel oli kirjas küll "romantiline reisikirjeldus", aga ma tõesti ei osanud arvata, et see nii läila on... Tegelikult ongi see ilukirjandus. Muidugi, midagi saab ka Põhja-Itaalias asuva Como järve ümbrusest teada (sellised linnakesed nagu Como, Blevio, Brunate). Seega ikka kohad on päriselt olemas, fotod imeilusad ja kohale kutsuvad. Aga see "ilukirjanduslik" osa ei kannata kohe üldse kriitikat. Midagi sellist olnuksin minagi võimeline kirjutama (nii oma paarkümmend või rohkem aastat tagasi). Õnneks ma seda ei teinud. Just sellepärast, et see tekitanuks minus juba toona sarnaseid "jubeduse judinaid":)
Olen lihtsalt naistekate lugemise east välja kasvanud (ja juba väga ammu), eriti armuelu käsitlevatest... Mind ei huvita teiste inimeste intiimelu. Ei ole minu teetassike.
Õnneks oli raamat pisike ja lühike, ainult paari tunni lugemine. Mõned ilusad fotod korvasid muu jama. Tänu imelistele fotodele tuli mõte, et kunagi võiks neid armsaid linnakesi Como järve ümbruses vaatamagi minna.

Tõde ja õigus

Head uut aastat, mu sõbrad, kes mul siin külas käite ja mu heietusi loete!
Tulgu teil kõigil tõeliselt hea aasta!

Alanud aastal on ETV näidanud juba kaks korda sajandi suurfilmi "Tõde ja õigus". Mulle isiklikult tundub, et juba on saavutatud see efekt, et ükskõik kui mitu korda seda filmi vaadanud olen, ikka vaatan veel korra. Nagu kõigi nende hitiks kujunenud filmidega on - Kevad, Suvi, Siin me oleme, Mehed ei nuta, Viimne reliikvia, Vallatud kurvid jne. Hoolimata sellest, et tekst on peas, ikka jälle vaatad üle. Ma ei tea, võib-olla on see minu või minu perekonna kiiks?
Kui möödunud aasta 1. märtsil Kuressaare kinos esimest korda sai "Tõde ja õigust" vaadatud, siis blogisse ei jõudnud sellest vist ridagi. Ma ei teagi, miks. Kas ei olnud õiget fiilingut või õiget hetke või veel midagi kolmandat.
[Aasta eest olen vaid kaks lauset kirjutanud:
Eks igaühel ole oma tõde ja oma õigus.
On igal oma rõõm ja lein...]

Film jättis aga igal juhul sügava mulje ja jälje. Võib-olla oligi vaja aega seedimiseks. Ja nüüd, peaaegu aasta hiljem, kui olen paaripäevase vahega taas suures osas filmi üle vaadanud, pean tõdema, et järjest enam hakkab mõjuma.
Kui raske ikka elu oli üle saja aasta tagasi. Kui vilets, lausa olematu arstiabi, kus inimesed surid sünnitusel ja lapsed surid haigustesse. Jne. Mis õigus on meil, kaasajal, rääkida arstiabi kättesaamatusest??? Meil on liiga hea elu!
Palju võiks siinkohal rääkida eestlaseks olemisest, armastuse ja töö seostest, tõe ja õiguse otsingutest... Jne.
Et tee tööd ja näe vaeva, siis... Ilma valuta ei ole armastust... Pime ja sünge nagu orjaöö ja ainult töö ja töö...
Õigust võib ju kohus mõista, aga õiglust? Õigus ei ole alati (ja enamasti) õiglus.
Ehk nagu üks ütlus kõlab: Parem vähese õigusega elus kui suuremaga surnud.

Me otsime oma tõde ja oma õigust, aga tegelikult peaksime küsima, mis või kus või kellel on päris tõde?
Ei ole tõde see, kui teist Piibliga peksad.
Ei ole tõde ka see, et Piibli lugemine ja usk inimese kurjaks teevad. (kuigi selliseid näiteid võib tuua igast ajast).
Tõde on see, et Jumal on armastus ja Piibli sõna on lohutuseks, julgustuseks ning kinnituseks. Vahel muidugi ka noomituseks ja järele mõtlemiseks.

Mulle meenus selle tõe otsimisega hoopis üks Piret Ripsi laul, mida oma kooriga oleme palju laulnud. Mul ei ole küll meie esitust siia üles panna, aga leidsin ühe teise, mille siia lõppu lisan.


Mis on õige ja mis on väär, kelle huultel on tõde?
Mis on kaduv, mis alles jääb, kes on tõeline sõber?
See, kes valitsend enne meid, enne aegade algust?
Pärast meidki kestma jääb, kes on maailma valgus?