Väga huvitav ja väga vastuoluline raamat minu jaoks. (Kuigi juba ammu loetud.)
Kohati oli mul tunne, et kui nii oleks minuga juhtunud, siis ma poleks sellest küll kirjutanud, piinlik noh. Aga ilmselt vaatan ma elule ka pea poole vanema inimesena, läbi elukogemuse prisma. Ja ilmselt erinevad põlvkonnad ka mõtlevad ja käituvad teisiti. Uued ajad, uued kombed...
Mehhikost oli põnev lugeda. Ei ole kunagi nagu üldse seda riiki enda jaoks teadvustanud. Seda muidugi teadsin, et niisugune riik olemas on, aga ei mingeid seoseid, emotsioone ega muud sellega seoses. Nii et olin suhteliselt valge leht. Raamatust jäi meelde, et on kuritegelik maa, lausa teisel kohal vist, äkki Süüria järel.
Rahvusvahelise korruptsiooniindeksi alusel on Ladina-Ameerikas Mehhikost korrumpeerunumad vaid Nicaragua, Guatemala ja Venezuela.
Kartelle ja korruptsiooni uurivate ajakirjanike surm on ajakirjanike liidu sõnul teinud Mehhikost selle ameti praktiseerimiseks kõige ohtlikuma riigi maailma läänepoolel. Terves maailmas peetakse ajakirjanikele ohtlikumaks maaks vaid Süüriat.
Lehekülgedelt 44-48 (ja mujaltki) leiab ka kohustusliku reisijuhi:) A la mis, kus, millal, mida teha, kuhu minna jne.
Siin on toidunimetustega sedapidi naljakas, et absoluutselt kõige jaoks on oma nimetus. Tako on just täpselt see, kui väikese tortilja peal on tavaliselt lihakate. Kui tortiljale panna peale aga juustu ja see keskelt kokku murda, on tegu hoopis quesdilla'ga. Kui sinna veel liha peaks panema, on see üldse veel midagi kolmandat, olenevalt muidugi lihast: pastor'i-lihaga quesdilla on gringa. loomalihaga pocha...
/.../Annaks Jumal, et keegi ühel päeval kompaktse Mehhiko toidusõnastikuga välja tuleks, et ühel võõramaalasel oleks siin ka võimalik oma rullis tako kätte saada, ilma et selleks siinses nimistus magistrikraadi vaja oleks.
Selle nädala jooksul olen Alejandraga külg külje kõrval elades näinud, kui muretu ta on. Midagi tema olemuses paelub mind jäägitult. Ta on täis mingit hoopis teistmoodi energiat, elujõudu ja -tahet, lihtsalt rõõmu. Ta on naine, kes mina olla tahaksin. Nii v a b a. Täielik vastand Rosale, kellele oli teiste arvamus kõik.
"/.../ ma olen sündinud mehhiklane, ühe väikese küla - noh, sinu jaoks muidugi päris suure küla - lastekodus üles kasvanud. Ma võin selle vastu võidelda ja end asjatult väsitada, või selle staatuse, mis mulle paratamatult antud, lihtsalt omaks võtta. Kui ma peaksin elama ühiskonna ootuste järgi, oleks mul juba kolm last ning ma poleks kunagi sellest külast välja astunud. Su asjaolud pole sinu valida, küll aga see, mida sa nendega peale hakkad. Oma saatuse loon ma jumala tahtel ise ja kaotada pole mul midagi."
Mehhikos korraldatakse lahkunu ärasaatmine alati surmapäeval, mis on olulisem veel kui reaalne matus. See on aeg, mil inimest tundnud tulevad kokku - kõik jõuavad nii kuis võimalik -, söövad ja joovad ning meenutavad surnut nii naerdes kui nuttes. Mehhikos vaadeldakse surma meist küllaltki erinevalt. Hingedepäeva ehk dia de los murtos'e nõnda värviliselt ja elavalt pidamine võib meile näida surma tähistamisena, kuid tegelikult on selle päeva mõte just elu pühitseda. Lahkunut ja tema elu meenutada.
Vähemalt ei aja mind, nagu kõiki teisi võõramaalasi, hulluks siinne kõige kasutatavam ajaväljend ahorita, mis tähendab absoluutselt mitte midagi. See on nagu eesti keele "kohe", mis võib olla, millal tahes lausuja tahab, et see "kohe" oleks. Ainus vahe on, et kui eesti keele "kohe" on käsklauses tavaliselt tõesti see "kohe nüüd praegu", siis siin pean ma ikkagi alati lollilt küsima, kas räägitakse tõesti sellest "kohe-kohest" ehk et pooleli tuleb jätta kõik muu, või ikkagi sellest "kohe-kohest veidi hiljem" ehk siis, kui muidu sobib.
Väike (pisut) teemaväline heietus, mille ometi põhjustas loetud raamat:
Mõne inimese enese eksponeerimise vajadus on vist nii suur, et peab kohe enese paljastamisega (kõik hinge pealt ära!) tegelema. Mul on vist nii palju muud teha, et ma ei viitsi hakata ennast huvitavaks tegema. Olen niigi tark, tubli ja ilus:) Kas selle taga on tugev töö iseendaga või siis lihtsalt läbitud rubriik "elu õpetab" või olen lihtsalt täiskasvanuks saanud ja mõistnud, et elu ei olegi piimajõed ja pudrumäed.
Ahjaa - kõik on saabuval suvel oodatud pulmapeole. Üksikasjades tuleb pöörduda Kristina poole:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar