Tõde ja õigus

Head uut aastat, mu sõbrad, kes mul siin külas käite ja mu heietusi loete!
Tulgu teil kõigil tõeliselt hea aasta!

Alanud aastal on ETV näidanud juba kaks korda sajandi suurfilmi "Tõde ja õigus". Mulle isiklikult tundub, et juba on saavutatud see efekt, et ükskõik kui mitu korda seda filmi vaadanud olen, ikka vaatan veel korra. Nagu kõigi nende hitiks kujunenud filmidega on - Kevad, Suvi, Siin me oleme, Mehed ei nuta, Viimne reliikvia, Vallatud kurvid jne. Hoolimata sellest, et tekst on peas, ikka jälle vaatad üle. Ma ei tea, võib-olla on see minu või minu perekonna kiiks?
Kui möödunud aasta 1. märtsil Kuressaare kinos esimest korda sai "Tõde ja õigust" vaadatud, siis blogisse ei jõudnud sellest vist ridagi. Ma ei teagi, miks. Kas ei olnud õiget fiilingut või õiget hetke või veel midagi kolmandat.
[Aasta eest olen vaid kaks lauset kirjutanud:
Eks igaühel ole oma tõde ja oma õigus.
On igal oma rõõm ja lein...]

Film jättis aga igal juhul sügava mulje ja jälje. Võib-olla oligi vaja aega seedimiseks. Ja nüüd, peaaegu aasta hiljem, kui olen paaripäevase vahega taas suures osas filmi üle vaadanud, pean tõdema, et järjest enam hakkab mõjuma.
Kui raske ikka elu oli üle saja aasta tagasi. Kui vilets, lausa olematu arstiabi, kus inimesed surid sünnitusel ja lapsed surid haigustesse. Jne. Mis õigus on meil, kaasajal, rääkida arstiabi kättesaamatusest??? Meil on liiga hea elu!
Palju võiks siinkohal rääkida eestlaseks olemisest, armastuse ja töö seostest, tõe ja õiguse otsingutest... Jne.
Et tee tööd ja näe vaeva, siis... Ilma valuta ei ole armastust... Pime ja sünge nagu orjaöö ja ainult töö ja töö...
Õigust võib ju kohus mõista, aga õiglust? Õigus ei ole alati (ja enamasti) õiglus.
Ehk nagu üks ütlus kõlab: Parem vähese õigusega elus kui suuremaga surnud.

Me otsime oma tõde ja oma õigust, aga tegelikult peaksime küsima, mis või kus või kellel on päris tõde?
Ei ole tõde see, kui teist Piibliga peksad.
Ei ole tõde ka see, et Piibli lugemine ja usk inimese kurjaks teevad. (kuigi selliseid näiteid võib tuua igast ajast).
Tõde on see, et Jumal on armastus ja Piibli sõna on lohutuseks, julgustuseks ning kinnituseks. Vahel muidugi ka noomituseks ja järele mõtlemiseks.

Mulle meenus selle tõe otsimisega hoopis üks Piret Ripsi laul, mida oma kooriga oleme palju laulnud. Mul ei ole küll meie esitust siia üles panna, aga leidsin ühe teise, mille siia lõppu lisan.


Mis on õige ja mis on väär, kelle huultel on tõde?
Mis on kaduv, mis alles jääb, kes on tõeline sõber?
See, kes valitsend enne meid, enne aegade algust?
Pärast meidki kestma jääb, kes on maailma valgus?