Hästijätt

Siiri Sisask. Hästijätt.

Nii palju tuttavlikku, tuttavaid kohti, nimesid, kohanimesid...
Mulle meeldib, kuidas Siiri kirjutab. Juba "Südamehääles" tajusin seda "miskit".
"Hästijätus" on nagu kaks paralleelselt jooksvat maailma, kaks - vanaema ja Siiri - lugu, kus nii palju sarnast ja kokkupuutuvat. Vahemaa on ainult pool sajandit. Igas kurbuses peitub rõõm ja igas rõõmus ka killuke kurbust - niisuguse tunde jättis see raamat.


Kaalukam osa meie kõnelusist sündiski just vanaema viimaseil elupäevil. Hoolimata ta üle õhkuvast nukrast aurast, nagu jääjaile ikka alati sellistel puhkudel tunnetada jääb, püsisid meie jututeemad endiselt erksad, seda nii oma lapsemeelsuses kui ka mõttesügavusis. Olin taas hämmelduses. Kuis küll suudab inimene sellisel viisil oma elu ära elada, kuuldavale toomata ühtki nurinat! See polnud ainult minu mulje, kõik teisedki meie suguvõsast olid selle üle imestunud. Nagu oleksid ööd tõesti õed ja päevad vennad, keda kõiki ühtviisi armastada tuleb. Elada samasuguses helguses ka oma viimset teadlikku hingamist, kella tasase viimse tiksumise saatel...

Meie ümber in veel palju nähtamatut, ka muusikat, mida inimkõrv ei kuule. Kui oskad kuulata - kuuled, sest liikumine tekitab muusikat ja universumis liikumine on alaline.
...Kordan siin uuesti neid sisukaid ridu oma vanaema mälestusist. Tema mõte tundub mulle nii oluline. 

 25. veebruaril 2006. aastal olen ise oma päevikusse kirjutanud:
"Elekter läks ära. On vaikne õhtu, küünlad põlevad. Olen üksi. On mitte lihtsalt vaikne, vaid imeliselt vaikne. Siin metsas, kõigest eemal, on võimalik sellist vaikust tekitada. Sellepärast mulle talv meeldib, muidu lõhuksid linnud vaikuse oma kädistamisega.
Vaikusega on nii, et ilma selleta ei suuda ma vist küll mitte elada. Paned teleka või raadio või arvuti vahepeal mängima ja mõtled:"Jumal tänatud, et see teeseldud maailm on võimalik välja lülitada!"
Ning kui välja lülitad, siis on jälle vaikus, see mittemidagisus, milles olles ja viibides mitte midagi ei tea! Kui mõnus ja vaba, puhastav. 
Aga millest puhastav? Tegelikult on selline vaikus alguses talumatu, kuid lõpuks hakkad iseend kuulma, hakkad tajuma oma teadmatust, aga samas tõde, et niipea kui väidad, et midagi tead, näitad juba, et oled tõest kaugel. Umbes nii.
Pikema aja peale ravib vaikus hinge tühistest sosinatest-särinatest, nagu haigusest. Elamise valu asendub mingi läheduse-osaduse õnneliku tundega.
Kahjuks peavad paljud inimesed seda tunnet õnnetuseks või haletsusväärseks, saamata ehk aru tegelikust asja sisust. Igatahes eelistan mina olla täielikus vaikuses, üksi oma hinge lähedal, sest tal on mind vaja! Olen tohutult õnnelik inimene, et mul on see võimalus. Mitte kõigil tänapäeva maailmas pole võimalik kogeda sellist harukordset vaikust. Ja mina saan alles nüüd aru, kui õige valiku ma siia rabade keskele kolides tegin, hoolimata kõigist takistustest ja raskustest. See oli VAIKUS, mille järele ma tulin. See on nagu autasu, või kingitus, või pärjamine. Minu vaikus." 

Keeruline, aga nii ilus... ja kuidagi nii... õige.

Haapsalu

Oh, need ilmelised Haapsalus veedetud päevad jäävad vist terveks aastaks mind saatma. No lihtsalt  nii head mälestused ja hüper-super äge puhkus oli. FraMare spaa! Üks parimaid seni külastatutest. Nautisin täiega. 

(No eks ma räägin seda igakord, kui kuskilt tulen! Värska sanatoorium, Lavendel Spaa Viimsis - sellest ma polegi kirjutanud, avastasin nüüd. Uskumatu! Jne.)

Siinkohal väike fotomeenutus:

Minu Lõuna-Aafrika vabariik

Gertrud Talvik. Minu Lõuna-Aafrika vabariik: katse-eksitusmeetod.

Jälle üks väga põnev ja vastuoluline raamat Minu-sarjast. Raamat, mida raske käest panna ja mida aina kibeled lugema. Ma pikalt siinkohal heietama ei hakka, mis meeldis ja mis häiris. Lasen jälle pigem mõningatel tsitaatidel enda eest rääkida. Keda peaks huvitama, siis siin on väga hästi ja minu maitse kohaselt kogu lugu kokku võetud:)
  
Huvitav, et õnn on devalveeruv nähtus. Terve inimkond on miskipärast üdini ärahellitatud ja mida rohkem inimesele võimaldada, seda rohkem on tal õnneks vaja. /../ Võib-olla ei ole õnn mitte devalveeruv, vaid vaikselt küpsev nähtus, mille vahendajaks on nooruses egoism, aga vanemaks saades altruism...

Ema küsib igal aastal, millal ma koju tagasi tulen, ja igal aastal kahtlen ma aina enam, kas üldse on võimalik koju tagasi tulla. Sest kodu pole enam see, mis ta kunagi oli. Kodust on saanud kollektsioon nägudest ja asjadest, mis sunnivad mäletama aegu, mis on läinud, ta ei ole enam koht olevikus.Ühes majas üles kasvamisega kaasneb meeletu sentimentaalne pagas. Iga nurk ja tolmurull on tuttav ja kõik mõranenud kruusid, määrdunud padjad ja kriimud puitpõrandal räägivad mingit lugu sinu lapsepõlvest. Ma vist ei oska veel rõõmu tunda mälestustest, sest selle asemel et neid rahulolevalt meenutada, teeb mind kurvaks nende kaduvus. Nii on ka iga koduskäik üks kibemagus elamus.
Ajaratta liikumist pealt vaadates ei märka suuri muutuseid, aga kui ainult kord aastas kodus käia, on muutused järsud ja hirmutavad. Minu kass, kelle ma üle kümne aasta tagasi tänavalt üles korjasin, ootab mind diivanil kui luukere ja sureb minu käte vahel paar päeva hiljem; kortsud nii isa kui ka ema näos süvenevad ja roosteplekk vannitoa kraanil on palju rohkem kui plekk.

Jällegi olen tänulik oma põhimõttele, et kõik, mida omad, peab olema endal seljas kantav. 

Usaldus on üks kergemini lõhutavamaid ja raskemini parandatavaid asju üldse, aga ma olen selleks valmis.

Istun tundide viisi Niccolo basseini ääres ja vaatan, kuidas päike kohusetundlikult mööda oma ida-lääne trajektoori perfektset parabooli veab. See ei ole mingi kurvameelne passimine, vaid pigem aeg endale, mida mul pole aastaid olnud. 

Jutustame eluolust ja sireleme soojal rannaliival.

Olgugi et olen joonud siidri ja ühe džinni toonikuga, istun kahtlusteta autorooli ja sõidan koju. Paar esimest aastat oli see harjumatu ning igasugune alkohol ja autosõit oli tänu Eesti seadusandluse tehtud heale tööle välistatud. LAVis käivad autosõit ja alkohol käsikäes ja kaks klaasi veini õhtusöögi kõrvale on seaduse silmis normaalne.
Olgugi et enam-vähem kõik teedel sõitvad autod on dekoreeritud vähemalt ühe kriimu või mõlgiga, valitseb üsna suur tolerants, ilma paanilise pressimiseta antakse teed ning eranditult vilgutatakse tänutäheks tulesid ja viibatakse tahavaatepeeglisse. Eestis - kus on tihti mu äraolekul liikluskorraldus muutunud, leides ennast valest reast - võin oodata päikese kustumiseni, et keegi mind vahele laseks.

Laiskus on miski, millega peab Lõuna-Aafrikas harjuma. Siin on inimeste keskmine kõndimiskiirus ja ka mõtlemiskiirus väikesem. Meeldiv muretus vaheldub kõige labasema laiskusega, mis ajab eesmärgikindlaid eurooplasi nurisema ja emotsionaalsemaid rahvuseid kohalikes administratiivkontorites karjuma. Nii tean, et näiteks vihmase ilmaga on võimatu saada trahvi, ja ma ei imesta enam, kui teetöölõigul vaatab neli meest pealt, kuidas üks labidaga mulda viskab.

Absurdihuumor on tihti siinne reaalsus ja selle kirjeldamiseks ringleb ka väljend TIA - this is Africa (see on Aafrika) - mis on saanud minu sõnavara lahutamatuks osaks.

Ebavõrdsus valitseb kõikjal maailmas, LAV on aga ekstreemne näide, kus täielik puruvaesus ja kujuteldamatu rikkus on igipõlised naabrid.

Paanika õnneks ei sööbi igapäevaellu ja ma ei ole kunagi tundnud, et mu elu kuidagi ohus oleks. Aga ma tean, et ma elan riigis, kus kaasinimest tuleb karta ja kus öö kuulub meeleheitel kriminaalidele.

Põhiline muresõlm ei ole mitte otsene näost näkku rassism, vaid institutsiooniline, nii-öelda juriidiliselt-on-kõik-korrektne rassism.
/.../ On alanud ülikooli akadeemikute purgatoorium, et vabastada istekohad uutele mustanahalistele lektoritele ja professoritele.
/.../ LAVis puudub aga piisavalt haritud mustanahalisi - see on probleem, mis algab alg- ja keskhariduse kättesaadamatusest. /.../ Olukorra ohtlikkus seisneb aga kõrghariduse ja kogemustega ajude väljavahetamises täiesti ebaolulise teguri - rassi - alusel.