Sigrid Suu-Peica. Minu Horvaatia: varjupaik kotkasaarel.
Raamat jättis kuidagi eriliselt sooja ja armsa tunde. Tajusin kirjutaja lähedast suhet selle maaga, ääretult positiivset suhtumist ja hoolimist. Eks mängi siin ju ka rolli sügavalt isiklik dimensioon.
Looduse, vaikuse, rahu, üksinduse hindamine ja väärtustamine.
Lugedes üle neid mõtteid, mis allapoole kirja said, tajun tänagi (kui lugemisest on juba hulk aega möödas) seda imelist fluidumit.
Jällegi üks põnev paik, kuhu suunda reisisihte seada.
Ja siinkohal siis taas palju ilusaid mõtteid raamatust:
Horvaatias on töösse ja aega suhtumine üldse paindlik. Töökohtades on tavaline, et hommik algab kolleegidega rahulikult kohvi juues ja juttu ajades ning päeva jooksul peetakse mitmeid suitsu- ja kohvipause. Ka Eko-keskuses võetakse tööülesandeid rahulikult, kõigil näib aega küll olevat. Mulle tundub mõnikord, et nad võiksid vabatahtlikke tööjõuna efektiivsemalt ära kasutada, kuid ega ma kurda, selline rahulikkus on vahelduseks päris hea.
Nii ma elangi nagu üks nõiamoor metsa ja mere ääres koos oma loomadega. Huvitav, et niimoodi eraldatuses elades tunnen, et pikapeale ei tekigi enam soovi kedagi näha ega suhelda. Tundub, et sunnitud isoleeritus muudab inimese ajapikku eraklikuks. Palju toredam on Severinaga [koer] mööda metsi, mägesid või mereäärt uidata, uurida, vaadata ja kuulata loodust. Minu elustiili osaks saabki päevas vähemalt kord pikemalt looduses jalutada ja kauneid vaateid imetleda.
Selles mõttes on elu Belis võrratu. Ma pole kunagi elanud loodusele nii lähedal ega saanud tiksuda koos tuule ja päikesega ning tajuda looduse muutusi. Minu jaoks on see hindamatu kogemus, mida meenutades tõusevad ihukarvad püsti.
Ühel suvesoojal päeval, kui lambad ja muud loomad söödetud, võtan ette Belist algava kümne kilomeetri pikkuse matkaraja. Kuigi siin on vabatahtlikke, kellega koos võiksin matkama minna, otsustan minna üksi. Mulle meeldib olla rahulikus kontaktis loodusega, liikuda omas tempos ja ma lihtsalt ei viitsi niisama lobajuttu ajada.
Mu lammas nimega Lammas kasvab ajapikku suuremaks ja tuleb koos Severina ja minuga jalutama kaasa. Ta käitub nagu truu koerake, kes käib ilusasti perenaise järel. Mõnikord tuleb ka kass kaasa, siis käin kogu kambaga metsas jalutamas või mere ääres päikest võtmas.
Minu jaoks on nad igati meeldivad rannaseltsilised - rahulikud, heas tujus ega lärma. Külaelanikel ja turistidel aga lähevad silmad imestusest suureks, kui näevad blondi neiut oma loomakarjaga ranna poole jalutamas.
"Laev on sadamas kaitstud, aga laevu ei ehitata ju sadama jaoks."
Horvaatide väärtushinnanguid kujundab katoliiklik kultuuritaust - riigi elanikest on ligi 85% katoliku usku - ning registreerimata kooselu pikalt ei harrastata. Kui laps on tulemas, peavad noored kiirelt pulmad ära tegema, sest abieluvälist last ei kiida suguvõsa kuidagi heaks. Vabaabielus sündinud lapsed on siin harvad erandid.
Pühaks ja tõeliseks peetakse Horvaatias ainult kiriklikult sõlmitud abielu, sest just pühakojas antud vandel on eriline jõud. Kirikus saab ja tohib abielluda ainult üks kord elus, vaid lesel on õigus ka teist korda altari ette astuda.
Üllatav, kui palju on siinses sügises tuuletuid, haudvaikseid päevi ja öid. Tuuletus teeb ilma kuidagi kergeks ja mulle tundub, et ma olen hääletus toas, mitte mustas öös tuhandete tähtede all. Mulle meeldib üksinda aeda tulla ja tähti vaadata. Just tähistaeva ja kuu kaudu olen oma mõtetes kontaktis Eestimaaga, mida nüüd väga igatsen.
Mind paneb imestama, et kohalikud käivad talvehooajal väga vähe mere ääres promenaadil või üldse looduses. Niisama jalutama naljalt ei minda, isegi lastega emad teevade seda harva - pigem piirdutakse imetillukese kesklinnaga. Kummaline, et inimesed elavad kaunil saarel, aga naudivad loodust nii vähe. Minu ämm ütleb selle peale, et ilm on jahe, seepärast ei käida. Tegelikult pole ju jahe, isegi päike paistab ja termomeeter näitab kümme kraadi. Kui sellist ilma lugeda jahedaks, saaksid eestlased aastas vaid vähestel päevadel väljas jalutamas käia. Kõik on suhteline.
Nii palju, kui vähegi saan, viibin looduses. Meie metsa vahel mäe otsas vanas viinapuuistanduses asuv aiamaa on minu siinne rahu- ja lemmikpaik. Ikka imestatakse, et kuidas ma seal ka üksi tahan olla, aga minu jaoks on aeg-ajalt üksinda looduses olemine eluks hädavajalik.
Minu saatusesse on sisse kirjutatud kaks kodumaad. See tähendab
alaliselt peas tiirlevat dilemmat: kus võiks ikkagi elada? Kui olen ühes
paigas, igatsen teist ja vastupidi.
Olen ülimalt tänulik saatusele, mis võimaldas mul olla sel kaunil saarel. Oli unustamatu kogemus elada peaaegu inimtühjas paigas, kaaslaseks eesel, lambad ja koer. See eraklik periood pani mind proovile, kuid lähendas veelgi enam looduse rütmidega ja neljajalgsetega.
Osa minust jäigi sinna mägedesse, mere äärde, kivi sisse, kaeluskotka tiivavihinasse ja lamba silma peegeldusse.
[Kui imeilusalt väljendatud mõte! Ma sulan...]
Olen sageli mõelnud, et ma tahaksin elada mitut elu. Ühe neist veedaksin Eestis, kasutades ära eelist elada oma kodumaal. Teise elu sooviksin elada Cresil, olla lambapidaja, oliivikasvataja, natuke kunstnik, kirjanik ja kalur.
Mulle
on saanud väga südamelähedaseks see pisut kaootiline Balkanimaa, kus
elavad sõbralikud, kuid natuke isepäised ning tugeva rahvustundega
inimesed. Mul on hirmus hea meel, et sain ühe horvaadi oma kodumaale
kaasa meelitada. See tähendab, et minu kõrvu paitab iga päev selle
keele jõuline kõla ning koduseinal ripub aukohal Horvaatia lipp. Leida
armastus Horvaatiast, paigast, millesse armusin esimesest silmapilgust -
just nii see ju pidigi minema.
30. november 2018
20. november 2018
Minu Muhumaa
Katrin Pauts. Minu Muhumaa: lühike libahuntide ajalugu
Õigupoolest pidanuks raamatu pealkiri olema "See ei ole minu Muhumaa". Nii palju valu ja vihkamist, negatiivset ja ... negatiivset...
Arvan, et see raamat oleks võinud kirjutamata jääda.
Los Angeles või Shanghai oleks kindlasti paremini peale läinud - kõrghooned, klaasmajad ja suurlinna tuled.
Loodan, et kirjutamisel oli vähemalt teraapiline toime ja nüüd on selle teemaga lõpp. Ehk siis rahu tehtud mineviku ja muhulastega.
Ma ei saa aru, miks ei või lihtsalt ära kolida, kui kõik nii halb tundub. Milleks peab ennast aastaid piinama ja piitsutama?
Aga ma ei tea ka... Autor ise kirjutab ju nii:
Headus on meeldiv, aga kahjuks üsna igav. See sureb koos inimesega, kuri jääb kauaks kestma ja elab kõik hea suurelt üle. /.../
Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. Kajastan võõraviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sündmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur.
Kuigi lõpunootides jäi kõlama, et loodetavasti ei kaota Muhumaa oma isikupära ja identiteeti.
Kõigest hoolimata loodan ma, et Muhumaa väga palju ei muutu.
Nüüd siis, nagu ikka, vaatamata "suurele sissejuhatusele" noppeid ja ütlemisi raamatust:
Miks peetakse enesestmõistetavaks, et saarel sündinu ujuda oskab? Kuhu on mul siin vaja ujuda? Ega ma Veneetsias ela. Kui Tallinna sõpradele teada annan, et hakkan Muhust tulema, nõutakse kostiks kala, justkui käiksin iga päev võrguga merel.
Mina ei ole Muhu kõige kuulsam kirjanik. Ei saa selleks ka kunagi. Kõige kuulsamaks jääb aegade lõpuni Juhan Smuul, kelle nime kandis nõukaajal ka meie põhikool. /.../
Vähem teatakse, et kuulsatest kirjanikest on Aadu Hint samuti Muhu päritolu. /.../ Ka teda saadab varjuna punaneedus, kuid erinevalt Smuulist oli Hint fanaatiline karsklane. Ta sündis Põhja-Muhus Külasemal, kuigi üles kasvas Saaremaal ja saarlasena teda valdavalt tuntaksegi.
Tuntud kirjanikest on Muhuga side veel poetess Katre Ligil, kelle sugulased elavad minu naaberkülas Aljaval. Katre vend Jürgen Ligi on Eesti poliitikutest värvikaima keelekasutusega - ta on jõudnud terve Facebooki täis kirjutada ja loodan väga, et ta jõuab kord ka oma elulooraamatuni.
[Antud kontekstis ja selle raamatu valguses tunnen ma Jürgenis ära tõelise muhulase, kes iga asja peale sappi pritsib!:)]
Ebaõiglaselt alahinnatud Muhu kirjanik on laiemale avalikkusele hoopis tundmatu Raissa Kõvamees. Tema töödele sattusin kord Liiva raamatukogus, kus on neid terve riiulitäis. Olin Kõvamehe hoogsast ja mõnusast stiilist hoobilt vaimustuses, lugesin kõik tema raamatud järjest läbi. Ta kirjutab lobedalt, rahvapäraselt ja mõnusalt, nagu Sandra Brown või Barbara Cartland.
Naabritega on võimalik meie külas kohtuda matustel või postkastide juures, aga mingit suhkrulaenamise ega ühiste grillipidude traditsiooni ei ole.
/.../
Miks siis ei ole meil naabritega tihedaid ja sooje suhteid? Eks ikka mineviku pärast, miks muidu.
Mu ema on massakas Pärnumaalt, ometi elanud on ta siin juba üle 40 aasta. Põlvkondade kaupa samas paigas elamine tähendab ka põlvkonnalt teisele edasi antavat vihavaenu ja suhtumist. Lapsed ja nende lapsed ei pruugi teadagi, millal ja millest vimm täpsemini alguse sai, see lihtsalt võetakse esivanematelt üle ja kantakse edasi täpsustavaid küsimusi esitamata.
Meie talu nimi on Manala. /.../ Midagi jubedat ei ole meie pere selles kunagi näinud, küll pakub see vahel nalja.
"Noh, kus ta on siis?" muheles mu isa, kui telekas öeldi, et taas kord on Manalasse varisenud mingi Nõukogude Liidu tähtis teeneline tegelane. "Ta on nüüd meie keskel, uudistes öeldi. Kuule tule nüüd välja, kas sa oled siin?" Isa kergitas veiderdades lauavakstut, teeskles otsimist, vaatas kapi taha ja minu tooli alla. Kui Brežnev suri, kuulutas uudist äsja "Vremjast" kuulnud isa meile hauataguse häälega: "Hilja, tee õige kohvi ja tuhlisonki. Brežnev on nüüd ka meie juures."
...kivist mööda minnes on arukas sina mõni and poetada, sest muidu võivat sind tabada halb õnn.
Jälle see "halb õnn"! Lihtsalt uskumatu, kui palju sellist värdmoodustist kasutatakse! Sellist asja ei ole olemas. On õnn ja on õnnetus või siis ebaõnn. Ei ole head õnne ega halba õnne. On õnn - õnn ongi oma olemuselt juba hea.
Ma ei ole ebausklik, aga midagi selles kivis on.
Oled ju siis ikkagi!
Miskipärast vaadatakse sellele viltu, kui ütled, et kool oli kole koht ja sa kahetsed, et seal käisid. Aga kui peaksin valima hoobilt paar kohta, kuhu ma kunagi oma elus enam jalga tõsta ei soovi, on üks raudselt kool. Vahetevahel näen täiskasvanunagi unenägusid, et olen mingil arusaamatul põhjusel jälle koolis ja aina ekslen koridorides, üritades leida klassiruumi, kuhu olen hiljaks jäämas. Ekslen ja ekslen, kui lõpuks ärkan üleni higisena ja surmväsinult.
Kool on koht, kuhu ma ei tahaks õudusunenägudeski sattuda.
Selline lugu siis.
Jutt jooksis lobedasti, aga see neetud negatiivsus tahtis närvid seest süüa.
Õigupoolest pidanuks raamatu pealkiri olema "See ei ole minu Muhumaa". Nii palju valu ja vihkamist, negatiivset ja ... negatiivset...
Arvan, et see raamat oleks võinud kirjutamata jääda.
Los Angeles või Shanghai oleks kindlasti paremini peale läinud - kõrghooned, klaasmajad ja suurlinna tuled.
Loodan, et kirjutamisel oli vähemalt teraapiline toime ja nüüd on selle teemaga lõpp. Ehk siis rahu tehtud mineviku ja muhulastega.
Ma ei saa aru, miks ei või lihtsalt ära kolida, kui kõik nii halb tundub. Milleks peab ennast aastaid piinama ja piitsutama?
Aga ma ei tea ka... Autor ise kirjutab ju nii:
Headus on meeldiv, aga kahjuks üsna igav. See sureb koos inimesega, kuri jääb kauaks kestma ja elab kõik hea suurelt üle. /.../
Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. Kajastan võõraviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sündmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur.
Kuigi lõpunootides jäi kõlama, et loodetavasti ei kaota Muhumaa oma isikupära ja identiteeti.
Kõigest hoolimata loodan ma, et Muhumaa väga palju ei muutu.
Nüüd siis, nagu ikka, vaatamata "suurele sissejuhatusele" noppeid ja ütlemisi raamatust:
Miks peetakse enesestmõistetavaks, et saarel sündinu ujuda oskab? Kuhu on mul siin vaja ujuda? Ega ma Veneetsias ela. Kui Tallinna sõpradele teada annan, et hakkan Muhust tulema, nõutakse kostiks kala, justkui käiksin iga päev võrguga merel.
Mina ei ole Muhu kõige kuulsam kirjanik. Ei saa selleks ka kunagi. Kõige kuulsamaks jääb aegade lõpuni Juhan Smuul, kelle nime kandis nõukaajal ka meie põhikool. /.../
Vähem teatakse, et kuulsatest kirjanikest on Aadu Hint samuti Muhu päritolu. /.../ Ka teda saadab varjuna punaneedus, kuid erinevalt Smuulist oli Hint fanaatiline karsklane. Ta sündis Põhja-Muhus Külasemal, kuigi üles kasvas Saaremaal ja saarlasena teda valdavalt tuntaksegi.
Tuntud kirjanikest on Muhuga side veel poetess Katre Ligil, kelle sugulased elavad minu naaberkülas Aljaval. Katre vend Jürgen Ligi on Eesti poliitikutest värvikaima keelekasutusega - ta on jõudnud terve Facebooki täis kirjutada ja loodan väga, et ta jõuab kord ka oma elulooraamatuni.
[Antud kontekstis ja selle raamatu valguses tunnen ma Jürgenis ära tõelise muhulase, kes iga asja peale sappi pritsib!:)]
Ebaõiglaselt alahinnatud Muhu kirjanik on laiemale avalikkusele hoopis tundmatu Raissa Kõvamees. Tema töödele sattusin kord Liiva raamatukogus, kus on neid terve riiulitäis. Olin Kõvamehe hoogsast ja mõnusast stiilist hoobilt vaimustuses, lugesin kõik tema raamatud järjest läbi. Ta kirjutab lobedalt, rahvapäraselt ja mõnusalt, nagu Sandra Brown või Barbara Cartland.
Naabritega on võimalik meie külas kohtuda matustel või postkastide juures, aga mingit suhkrulaenamise ega ühiste grillipidude traditsiooni ei ole.
/.../
Miks siis ei ole meil naabritega tihedaid ja sooje suhteid? Eks ikka mineviku pärast, miks muidu.
Mu ema on massakas Pärnumaalt, ometi elanud on ta siin juba üle 40 aasta. Põlvkondade kaupa samas paigas elamine tähendab ka põlvkonnalt teisele edasi antavat vihavaenu ja suhtumist. Lapsed ja nende lapsed ei pruugi teadagi, millal ja millest vimm täpsemini alguse sai, see lihtsalt võetakse esivanematelt üle ja kantakse edasi täpsustavaid küsimusi esitamata.
Meie talu nimi on Manala. /.../ Midagi jubedat ei ole meie pere selles kunagi näinud, küll pakub see vahel nalja.
"Noh, kus ta on siis?" muheles mu isa, kui telekas öeldi, et taas kord on Manalasse varisenud mingi Nõukogude Liidu tähtis teeneline tegelane. "Ta on nüüd meie keskel, uudistes öeldi. Kuule tule nüüd välja, kas sa oled siin?" Isa kergitas veiderdades lauavakstut, teeskles otsimist, vaatas kapi taha ja minu tooli alla. Kui Brežnev suri, kuulutas uudist äsja "Vremjast" kuulnud isa meile hauataguse häälega: "Hilja, tee õige kohvi ja tuhlisonki. Brežnev on nüüd ka meie juures."
...kivist mööda minnes on arukas sina mõni and poetada, sest muidu võivat sind tabada halb õnn.
Jälle see "halb õnn"! Lihtsalt uskumatu, kui palju sellist värdmoodustist kasutatakse! Sellist asja ei ole olemas. On õnn ja on õnnetus või siis ebaõnn. Ei ole head õnne ega halba õnne. On õnn - õnn ongi oma olemuselt juba hea.
Ma ei ole ebausklik, aga midagi selles kivis on.
Oled ju siis ikkagi!
Miskipärast vaadatakse sellele viltu, kui ütled, et kool oli kole koht ja sa kahetsed, et seal käisid. Aga kui peaksin valima hoobilt paar kohta, kuhu ma kunagi oma elus enam jalga tõsta ei soovi, on üks raudselt kool. Vahetevahel näen täiskasvanunagi unenägusid, et olen mingil arusaamatul põhjusel jälle koolis ja aina ekslen koridorides, üritades leida klassiruumi, kuhu olen hiljaks jäämas. Ekslen ja ekslen, kui lõpuks ärkan üleni higisena ja surmväsinult.
Kool on koht, kuhu ma ei tahaks õudusunenägudeski sattuda.
Selline lugu siis.
Jutt jooksis lobedasti, aga see neetud negatiivsus tahtis närvid seest süüa.
16. november 2018
Rääkimata lugu kinolinal
Kinos, juba kolmas kord sel aastal. Täiesti uskumatu!
Astrid Lindgreni rääkimata lugu.
Film ühest minu nooruspõlve lemmikkirjanikust. Just sobivalt Lindgreni sünni(aasta)päeva paiku. Nimelt eile, 14. novembril, oli tema 111. sünniaastapäev.
Astridi rollis Alba August (25.a.), keda peetakse hetkel üheks paljutõotavamaks nooreks Skandinaavia näitlejaks. Üldse olid ilusad inimesed ja head näitlejatööd. Eriti nunnud olid väikesed tegelased, kelle seletamiste kohta oli kohati subtiitriks pandud: arusaamatu jutt.
Astrid Lindgreni rääkimata lugu.
Film ühest minu nooruspõlve lemmikkirjanikust. Just sobivalt Lindgreni sünni(aasta)päeva paiku. Nimelt eile, 14. novembril, oli tema 111. sünniaastapäev.
Astridi rollis Alba August (25.a.), keda peetakse hetkel üheks paljutõotavamaks nooreks Skandinaavia näitlejaks. Üldse olid ilusad inimesed ja head näitlejatööd. Eriti nunnud olid väikesed tegelased, kelle seletamiste kohta oli kohati subtiitriks pandud: arusaamatu jutt.
Foto: Forum Cinemas |
Sildid:
biograafiline,
film,
Rootsi,
Taani
Tellimine:
Postitused (Atom)