Raamat jättis kuidagi eriliselt sooja ja armsa tunde. Tajusin kirjutaja lähedast suhet selle maaga, ääretult positiivset suhtumist ja hoolimist. Eks mängi siin ju ka rolli sügavalt isiklik dimensioon.
Looduse, vaikuse, rahu, üksinduse hindamine ja väärtustamine.
Lugedes üle neid mõtteid, mis allapoole kirja said, tajun tänagi (kui lugemisest on juba hulk aega möödas) seda imelist fluidumit.
Jällegi üks põnev paik, kuhu suunda reisisihte seada.
Ja siinkohal siis taas palju ilusaid mõtteid raamatust:
Horvaatias on töösse ja aega suhtumine üldse paindlik. Töökohtades on tavaline, et hommik algab kolleegidega rahulikult kohvi juues ja juttu ajades ning päeva jooksul peetakse mitmeid suitsu- ja kohvipause. Ka Eko-keskuses võetakse tööülesandeid rahulikult, kõigil näib aega küll olevat. Mulle tundub mõnikord, et nad võiksid vabatahtlikke tööjõuna efektiivsemalt ära kasutada, kuid ega ma kurda, selline rahulikkus on vahelduseks päris hea.
Nii ma elangi nagu üks nõiamoor metsa ja mere ääres koos oma loomadega. Huvitav, et niimoodi eraldatuses elades tunnen, et pikapeale ei tekigi enam soovi kedagi näha ega suhelda. Tundub, et sunnitud isoleeritus muudab inimese ajapikku eraklikuks. Palju toredam on Severinaga [koer] mööda metsi, mägesid või mereäärt uidata, uurida, vaadata ja kuulata loodust. Minu elustiili osaks saabki päevas vähemalt kord pikemalt looduses jalutada ja kauneid vaateid imetleda.
Selles mõttes on elu Belis võrratu. Ma pole kunagi elanud loodusele nii lähedal ega saanud tiksuda koos tuule ja päikesega ning tajuda looduse muutusi. Minu jaoks on see hindamatu kogemus, mida meenutades tõusevad ihukarvad püsti.
Ühel suvesoojal päeval, kui lambad ja muud loomad söödetud, võtan ette Belist algava kümne kilomeetri pikkuse matkaraja. Kuigi siin on vabatahtlikke, kellega koos võiksin matkama minna, otsustan minna üksi. Mulle meeldib olla rahulikus kontaktis loodusega, liikuda omas tempos ja ma lihtsalt ei viitsi niisama lobajuttu ajada.
Mu lammas nimega Lammas kasvab ajapikku suuremaks ja tuleb koos Severina ja minuga jalutama kaasa. Ta käitub nagu truu koerake, kes käib ilusasti perenaise järel. Mõnikord tuleb ka kass kaasa, siis käin kogu kambaga metsas jalutamas või mere ääres päikest võtmas.
Minu jaoks on nad igati meeldivad rannaseltsilised - rahulikud, heas tujus ega lärma. Külaelanikel ja turistidel aga lähevad silmad imestusest suureks, kui näevad blondi neiut oma loomakarjaga ranna poole jalutamas.
"Laev on sadamas kaitstud, aga laevu ei ehitata ju sadama jaoks."
Horvaatide väärtushinnanguid kujundab katoliiklik kultuuritaust - riigi elanikest on ligi 85% katoliku usku - ning registreerimata kooselu pikalt ei harrastata. Kui laps on tulemas, peavad noored kiirelt pulmad ära tegema, sest abieluvälist last ei kiida suguvõsa kuidagi heaks. Vabaabielus sündinud lapsed on siin harvad erandid.
Pühaks ja tõeliseks peetakse Horvaatias ainult kiriklikult sõlmitud abielu, sest just pühakojas antud vandel on eriline jõud. Kirikus saab ja tohib abielluda ainult üks kord elus, vaid lesel on õigus ka teist korda altari ette astuda.
Üllatav, kui palju on siinses sügises tuuletuid, haudvaikseid päevi ja öid. Tuuletus teeb ilma kuidagi kergeks ja mulle tundub, et ma olen hääletus toas, mitte mustas öös tuhandete tähtede all. Mulle meeldib üksinda aeda tulla ja tähti vaadata. Just tähistaeva ja kuu kaudu olen oma mõtetes kontaktis Eestimaaga, mida nüüd väga igatsen.
Mind paneb imestama, et kohalikud käivad talvehooajal väga vähe mere ääres promenaadil või üldse looduses. Niisama jalutama naljalt ei minda, isegi lastega emad teevade seda harva - pigem piirdutakse imetillukese kesklinnaga. Kummaline, et inimesed elavad kaunil saarel, aga naudivad loodust nii vähe. Minu ämm ütleb selle peale, et ilm on jahe, seepärast ei käida. Tegelikult pole ju jahe, isegi päike paistab ja termomeeter näitab kümme kraadi. Kui sellist ilma lugeda jahedaks, saaksid eestlased aastas vaid vähestel päevadel väljas jalutamas käia. Kõik on suhteline.
Nii palju, kui vähegi saan, viibin looduses. Meie metsa vahel mäe otsas vanas viinapuuistanduses asuv aiamaa on minu siinne rahu- ja lemmikpaik. Ikka imestatakse, et kuidas ma seal ka üksi tahan olla, aga minu jaoks on aeg-ajalt üksinda looduses olemine eluks hädavajalik.
Minu saatusesse on sisse kirjutatud kaks kodumaad. See tähendab alaliselt peas tiirlevat dilemmat: kus võiks ikkagi elada? Kui olen ühes paigas, igatsen teist ja vastupidi.
Olen ülimalt tänulik saatusele, mis võimaldas mul olla sel kaunil saarel. Oli unustamatu kogemus elada peaaegu inimtühjas paigas, kaaslaseks eesel, lambad ja koer. See eraklik periood pani mind proovile, kuid lähendas veelgi enam looduse rütmidega ja neljajalgsetega.
Osa minust jäigi sinna mägedesse, mere äärde, kivi sisse, kaeluskotka tiivavihinasse ja lamba silma peegeldusse.
[Kui imeilusalt väljendatud mõte! Ma sulan...]
Olen sageli mõelnud, et ma tahaksin elada mitut elu. Ühe neist veedaksin Eestis, kasutades ära eelist elada oma kodumaal. Teise elu sooviksin elada Cresil, olla lambapidaja, oliivikasvataja, natuke kunstnik, kirjanik ja kalur.
Mulle on saanud väga südamelähedaseks see pisut kaootiline Balkanimaa, kus elavad sõbralikud, kuid natuke isepäised ning tugeva rahvustundega inimesed. Mul on hirmus hea meel, et sain ühe horvaadi oma kodumaale kaasa meelitada. See tähendab, et minu kõrvu paitab iga päev selle keele jõuline kõla ning koduseinal ripub aukohal Horvaatia lipp. Leida armastus Horvaatiast, paigast, millesse armusin esimesest silmapilgust - just nii see ju pidigi minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar