Õigupoolest pidanuks raamatu pealkiri olema "See ei ole minu Muhumaa". Nii palju valu ja vihkamist, negatiivset ja ... negatiivset...
Arvan, et see raamat oleks võinud kirjutamata jääda.
Los Angeles või Shanghai oleks kindlasti paremini peale läinud - kõrghooned, klaasmajad ja suurlinna tuled.
Loodan, et kirjutamisel oli vähemalt teraapiline toime ja nüüd on selle teemaga lõpp. Ehk siis rahu tehtud mineviku ja muhulastega.
Ma ei saa aru, miks ei või lihtsalt ära kolida, kui kõik nii halb tundub. Milleks peab ennast aastaid piinama ja piitsutama?
Aga ma ei tea ka... Autor ise kirjutab ju nii:
Headus on meeldiv, aga kahjuks üsna igav. See sureb koos inimesega, kuri jääb kauaks kestma ja elab kõik hea suurelt üle. /.../
Ka selles raamatus olen Muhumaast meenutanud pigem halba kui head. Kajastan võõraviha, sättisin just selle fookusesse - aga kui palju siis ikkagi on mu elus sündmusi või inimesi, kus see teravalt väljendub?
Tegelikult on neid vähe. Aga lõppkokkuvõttes on see ikkagi peaaegu ainuke asi, mida oma Muhu noorusest kaasa võtan ja mäletama jään. Kurjuse võim on tõepoolest nii suur.
Kuigi lõpunootides jäi kõlama, et loodetavasti ei kaota Muhumaa oma isikupära ja identiteeti.
Kõigest hoolimata loodan ma, et Muhumaa väga palju ei muutu.
Nüüd siis, nagu ikka, vaatamata "suurele sissejuhatusele" noppeid ja ütlemisi raamatust:
Miks peetakse enesestmõistetavaks, et saarel sündinu ujuda oskab? Kuhu on mul siin vaja ujuda? Ega ma Veneetsias ela. Kui Tallinna sõpradele teada annan, et hakkan Muhust tulema, nõutakse kostiks kala, justkui käiksin iga päev võrguga merel.
Mina ei ole Muhu kõige kuulsam kirjanik. Ei saa selleks ka kunagi. Kõige kuulsamaks jääb aegade lõpuni Juhan Smuul, kelle nime kandis nõukaajal ka meie põhikool. /.../
Vähem teatakse, et kuulsatest kirjanikest on Aadu Hint samuti Muhu päritolu. /.../ Ka teda saadab varjuna punaneedus, kuid erinevalt Smuulist oli Hint fanaatiline karsklane. Ta sündis Põhja-Muhus Külasemal, kuigi üles kasvas Saaremaal ja saarlasena teda valdavalt tuntaksegi.
Tuntud kirjanikest on Muhuga side veel poetess Katre Ligil, kelle sugulased elavad minu naaberkülas Aljaval. Katre vend Jürgen Ligi on Eesti poliitikutest värvikaima keelekasutusega - ta on jõudnud terve Facebooki täis kirjutada ja loodan väga, et ta jõuab kord ka oma elulooraamatuni.
[Antud kontekstis ja selle raamatu valguses tunnen ma Jürgenis ära tõelise muhulase, kes iga asja peale sappi pritsib!:)]
Ebaõiglaselt alahinnatud Muhu kirjanik on laiemale avalikkusele hoopis tundmatu Raissa Kõvamees. Tema töödele sattusin kord Liiva raamatukogus, kus on neid terve riiulitäis. Olin Kõvamehe hoogsast ja mõnusast stiilist hoobilt vaimustuses, lugesin kõik tema raamatud järjest läbi. Ta kirjutab lobedalt, rahvapäraselt ja mõnusalt, nagu Sandra Brown või Barbara Cartland.
Naabritega on võimalik meie külas kohtuda matustel või postkastide juures, aga mingit suhkrulaenamise ega ühiste grillipidude traditsiooni ei ole.
/.../
Miks siis ei ole meil naabritega tihedaid ja sooje suhteid? Eks ikka mineviku pärast, miks muidu.
Mu ema on massakas Pärnumaalt, ometi elanud on ta siin juba üle 40 aasta. Põlvkondade kaupa samas paigas elamine tähendab ka põlvkonnalt teisele edasi antavat vihavaenu ja suhtumist. Lapsed ja nende lapsed ei pruugi teadagi, millal ja millest vimm täpsemini alguse sai, see lihtsalt võetakse esivanematelt üle ja kantakse edasi täpsustavaid küsimusi esitamata.
Meie talu nimi on Manala. /.../ Midagi jubedat ei ole meie pere selles kunagi näinud, küll pakub see vahel nalja.
"Noh, kus ta on siis?" muheles mu isa, kui telekas öeldi, et taas kord on Manalasse varisenud mingi Nõukogude Liidu tähtis teeneline tegelane. "Ta on nüüd meie keskel, uudistes öeldi. Kuule tule nüüd välja, kas sa oled siin?" Isa kergitas veiderdades lauavakstut, teeskles otsimist, vaatas kapi taha ja minu tooli alla. Kui Brežnev suri, kuulutas uudist äsja "Vremjast" kuulnud isa meile hauataguse häälega: "Hilja, tee õige kohvi ja tuhlisonki. Brežnev on nüüd ka meie juures."
...kivist mööda minnes on arukas sina mõni and poetada, sest muidu võivat sind tabada halb õnn.
Jälle see "halb õnn"! Lihtsalt uskumatu, kui palju sellist värdmoodustist kasutatakse! Sellist asja ei ole olemas. On õnn ja on õnnetus või siis ebaõnn. Ei ole head õnne ega halba õnne. On õnn - õnn ongi oma olemuselt juba hea.
Ma ei ole ebausklik, aga midagi selles kivis on.
Oled ju siis ikkagi!
Miskipärast vaadatakse sellele viltu, kui ütled, et kool oli kole koht ja sa kahetsed, et seal käisid. Aga kui peaksin valima hoobilt paar kohta, kuhu ma kunagi oma elus enam jalga tõsta ei soovi, on üks raudselt kool. Vahetevahel näen täiskasvanunagi unenägusid, et olen mingil arusaamatul põhjusel jälle koolis ja aina ekslen koridorides, üritades leida klassiruumi, kuhu olen hiljaks jäämas. Ekslen ja ekslen, kui lõpuks ärkan üleni higisena ja surmväsinult.
Kool on koht, kuhu ma ei tahaks õudusunenägudeski sattuda.
Selline lugu siis.
Jutt jooksis lobedasti, aga see neetud negatiivsus tahtis närvid seest süüa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar