Igitee

Antti Tuuri. Igitee.

Hea. Lausa suurepärane. Samas jube ja karm, aga ikkagi põnev.
Pole ammu nii suure pingega ühtegi raamatut lugenud.
Kartsin tegelikult, et see ei paku mulle elamust. Kuid otse vastupidi! Kui niiviisi kaasakiskuvalt ajaloost kirjutatakse, siis olen ma igal juhul ajaloohuviline:) Olgu küll, et tegemist on ilukirjandusega (mida ma teadupärast ju loen ka suure ettevaatlikkusega) annab see ometi pildi 1930. aastate elust nõukogudemaal (ja ka Soomes). Kui hirmus see elu ikka oli. Inimelu ei olnud mitte krossigi väärt. Inimlikkust ei olnudki. Ainult kahtlustused ja valesüüdistused. Musta valgeks ja valge mustaks rääkimine.
Kõige selle taustal tundub meie tänane elu ju lausa lust ja lillepidu. Kui vahel küsitakse skeptiliselt - kas sellist Eestit me tahtsimegi - siis ma ei saa aru, millest me räägime?!?
Järelikult inimestel ei ole pärisprobleeme, on ainult pseudoprobleemid. Igaüks võib vabalt väljendada oma mõtteid ja arvamusi. Põhimõtteliselt võib teha kõike. Poest saab kõike osta. Elus püsimise nimel ei pea võitlema, rasket tööd tegema.
Tänapäeval on teistsugused mõrtsukad - hullud (hullunud) autojuhid meie teedel, kes kihutavad nagu homset poleks ja lihtsalt sõidavad surnuks süütuid inimesi. Või siis enesetapjad, kes millestki ei hooli. Tapa ennast, kui elada ei taha, aga ära vea süütuid inimesi endaga kaasa.

Vaat' siis millised mõtted kaasnesid seekordse lugemisega.

Eesti suured armastuslood

Mart Laar. Eesti suured armastuslood.

Selle raamatuga oli huvitav lugu.
Esiteks ostsin ta, kui raamatuklubi veebruarikuu raamatu, päriseks endale. Ikkagi killuke Eesti ajalugu, mis väga põnevast vaatepunktist kirja pandud. Kui ikka armastus (tunded) on mängus, siis on ju palju huvitavam lugeda.
Teiseks sattus see just sõbrapäevajärgsesse aega. Käisime kaasaga spaas lõõgastumas ning lugesime teineteisele neid armastuslugusid ette. On ju romantiline?!:)
Ja kolmandaks sobitus see ka suurepäraselt  Eesti vabariigi aastapäeva perioodi.

Mõned lood olid küll puhtalt ajalooline sissevaade isikute ellu ja tegemistesse, kus armastusest ei olnud poole sõnagagi juttu. Õnneks enamus siiski vastas pealkirjale:)

Sissejuhatusest paar nopet:
Vahel on lausa raske öelda, kumb abikaasadest on päriselt suurkuju. Abikaasad kasvavad teineteisega kokku, moodustades ühe terviku kaks poolt, millest üheta ei saa toimida ka teine. Nii pole ime, et pikalt koos elanud paarid lõpuks ühte nägu lähevad...
Ka on öeldud, et kuulsa mehe taga otsi naist. Ent sama kehtib ka kuulsate naiste kohta. Abikaasa arendab ja vormib oma teist poolt rohkem kui keegi teine, pannes ta püüdma sihte, neid tihti isegi sõnastamata. Üksnes abikaasa suudab kodus luua rahu või rahutuse, mis kannustab looma ja pürgima. Jaan Tõnisson põhjendas 1906. aastal esimese eestikeelse tütarlastegümnaasiumi asutamist sõnadega: "Mees on küll pere pea, kuid naine on kael, mis seda õiges suunas pöörab." Asi pole ainult selles, kuid kindlasti ka selles.

See raamat vajab veel aega ja süvenemist, sest isikuid on palju ja samuti on nende eludes palju erinevaid nüansse.