"Hundi õnn"

Paolo Cognetti. Hundi õnn. Itaalia keelest tõlkinud Paul Raud. Kirjastus Tänapäev, 2024. 167 lk. (Punane raamat)

Raamat ootas riiulis kaua oma aega (raamatukogu eksemplar, muide. Aina pikendasin, kuna järjekorda enam polnud. Siiski vist ainult kaks korda🤔)
Kui siis lugema hakkasin, sattusin lummusesse. Mingi Norra võbe tuli sisse (Gulbranssen "Ja taamal laulavad metsad"?🤔). Kuigi aeg ja ajastu on hoopis teine. Siis asusin autorit ja tõlkijat guugeldama. Sinna kadus magus laupäeva hommikune lugemise aeg.

Lugemine edenes ruttu ja raamat kutsus tagasi lummusesse. Triinu raamatublogis on kõik hästi kokku võetud. Midagi sarnast kogesin minagi.

Pärast tervet talve kõrgustes, tundis Fausto orgu laskumisel teatud hämmingut: juba Tre Villaggis oli lumi peaaegu kadunud ja tuhat meetrit allpool võttis rohi värvi...

Kõik tuli ühe korraga: orupõhi, maantee, veokid, kella kaheksane hommik, ebaolulised päevauudised. 

Inimkond on nagu mets, mõtles ta: kõrgelt alla laskudes muutus see mitmekesisemaks.

Kokk raielankidel: siin oli paar õppetundi, mida Fontana Fredda oli andmas Fausto Dalmassole, kirjanikule. Esimene: alati on tarvis kedagi, kes süüa teeb; kedagi, kes kirjutab, mitte alati.

"...tihtipeale on tarvis rohkem julgust, et jääda kui ära minna."

Ei oskagi seda raamatut kuhugi liigitada. No ilukirjandus, seda muidugi, aga midagi täpsemat, konkreetsemat mitte. Aga midagi seal oli, ikka see miski oli olemas!

Teatris

Olgu siinkohal siis ülestähendatud ka paar viimast teatriskäiku.

Tegevuskoht: Linnateater. Hobuveski (26. märts)
Etendus: "Kiilaspäine lauljanna". Absurditeater ühes vaatuses (1 tund ja 15 minutit).

Tänu taevale, et üks vaatus oli. Muidu oleks ma esmakordselt pärast esimest vaatust sirgeselgselt minema kõndinud. See oli ikka nii absurdne, et anna kannatust. Ja huumor ei ajanud lõpuks ka enam teragi naerma, hakkasin vaikselt juba vihaseks minema...

1950. aastal kirjutatud „Kiilaspäisest lauljannast“, mida autor ise kutsus „antinäitemänguks“ sai kiiresti üks absurditeatri võtmetekste. Teksti loomiseks ammutas Ionesco inspiratsiooni totravõitu dialoogidest inglise keele kursuse õppematerjalis. Näidendi tegelasteks on kaks inglise abielupaari, Smithid ja Martinid, lisaks Smithide toatüdruk ja viimase tuletõrjujast kallim. Nende vestlused koosnevad suuresti möödarääkimistest, kordustest, jaburatest vaidlustest ja tühjadest käibetõdedest. Sellest sünnib koomiline paroodia, aga samas tõstatab „Kiilaspäine lauljanna“ ka teravaid küsimusi tõelise, siira suhtluse võimalikkusest inimeste vahel.

Tegevuskoht: Linnateater. Salme kultuurikeskuse suur lava. (7. aprill)

Etendus: Molière’i komöödia "Õpetatud naised". 3 tundi kahes vaatuses 

Vaat' see oli vana hea klassika! Naljakas ja vaimukas. Eks ka pisut üle võlli, aga väga ajastutruu ning igati nauditav.

„Õpetatud naised“ on Molière’i üks populaarsemaid komöödiaid, mis pilab tänapäeva ühiskonnaski tuttavat pseudointellektuaalsust ja isehakanud gurude pimesi kummardamist. Näidend võtab vaatluse alla perekondlikud jõuvahekorrad, noorte armuloo ja mitu kavalat petuskeemi ning on kirja pandud autorile omaselt vaimukas ja ladusas värsis.

"Kümme aastat Jaapanis" *(täiendatud)

Chris Broad. Kümme aastat Jaapanis: erakordne seiklus tõusva päikese maal.

Tõlkinud Marianne Ots.

Kirjastus Helios, 2024.

320 lk.

Alustasin lugemist pärast "Naine valges kimonos" lõpetamist. Kohe selline mõnus Jaapani võbe oli sees😉

Siis tulid muud asjad vahele, aga igati muhe raamat oli.

Noorest briti mehest (22-a), kes läheb JET-programmi raames Jaapanisse inglise keelt õpetama. Lisaks sellele jaapani keele omandamine ning muud seiklused ja Jaapani avastamised.

Vaatamata toimetaja olemasolule (no raamatus oli vähemalt nimi toodud) leidus mitmeid häirivaid vigu. (Ma olen ju selline imelik, et kui mingi asi häirima hakkab, siis on tükk aega ka keskendumine häiritud ja raskendatud😝)

Lugu jõudis haripunti

Roy pühis juhipoolse ukse ja rooli poole jääva esiakna lapikese puhtaks

...tema oli end minuga inglise keeles rääkides mugaval tundnud

Suurbritannias ütleks arsti umbes midagi sellist, et "see tundub valus olevat"

Poolitusvead:

Inimpan-nkoogid

Väli-sõpetajad

Vaatamata mu vingumisele oli tore ja üsna humoorikas lugemine. Samuti päris hea sissevaade Jaapani kultuuri ja elulaadi (grupimentaliteet ja kollkektivism).

*Ka tõsised teemad, nagu Fukushima tuumajaama katastroof ning Tohoku maavärin ja tsunami (11.03.2011) saavad käsitletud. 

Nagu ka Kyoto muutused, kus traditsioonilised majad on kaduvuse teel.

Jaapanis kuuleb kõige tihemini vanasõna "deru kui sa utareru" ehk "vai, mis maast välja turritab, taotakse maa sisse". Ükski teine vanasõna ei suudaks paremini kokku võtta jaapanlaste ustavust grupimentaliteedile ja kollektivismile. Kultuuris, kus prioriseeritakse grupi, mitte üksikisiku huve, on talumatu, kui sind heidetakse välja ja välditakse. Igapäevaelu on traditsioonidest nii läbi imbunud, et sotsiaalsetest normidest kõrvale kadumisele vaadatakse pea alati viltu.

Kui me Natsukiga neljapäeviti yakitori't söömas käisime, Aasia ta tihtipeale: "Noh, kas sa pole ikka veel Keniga kohtunud?" [Ken Watanabe - Jaapani filmitäht] 

2017. aastal, kui me Ryotaroga tsunamidokumentaali filmisime, olime võtnud ühe stseeni üles Keni kohvikus ja meid inspireeris väga lugu sellest, kuidas Jaapani suurim filmitäht aitas üht Põhja-Jaapani linnakest üles ehitada.

Lahkusin Kesennumast erakordselt optimistlikuna. Ehk olin ma õppinud ära ennekõike selle, et kui oled valmis piisavalt kaua ootama, siis võivad isegi kõige pöörasemad unistused tõeks saada.

Nagu öeldakse: pidevas hirmus elamine ei ole mingi elu.

"Journey Across Japan" YouTube'i Jaapani reisivideote sari.

"Abroad in Japan" Chris Broad'i YouTube'i kanal.

"Tagasi tegelikku ellu"

Roland Tõnisson. Tagasi tegelikku ellu. Kirjastus Romanus, 2025. - 161 lk.

Täiesti ootamatu ja üllatuslik leid. Raamat, mille soetasin koguduse raamatukokku. Oma pisikese formaadi tõttu jäi see eriliselt silma. Ja sisu köitis esimesest sirvimisest. Kuna isiklikult lähevad praegu korda viimse kohtupäeva teemad, mille üle sageli mõtisklen, siis oli see raamat just täpselt õigel ajal õiges kohas. Et mitte öelda "nagu rusikas silmaauku"🤭😉Samuti hea paastuaja lugemine.

Õigeusu kiriku traditsioone ja põhimõtteid käsitlev teos, kuhu on rikkalikult pikitud pühade inimeste tekstikatkendeid, kuid siiski pigem müstika sugemetega ilukirjanduslik lugu.

Mõned kohad kirjutasin välja, mis puudutasid:

Inimeste heategude puudujäägi korvab Jumal haiguste ja muredega. Rostovi Dimitri

Kui saad oma heategude eest tasuks ebameeldivusi, siis on sinu headus leidnud pärja. Vanake Joel

See, kes ei võta vastu hukkamõistmist ja etteheidet, ütleb lahti oma pääsemisest. Johannes Redelikirjutaja 

"Väline luksus on reeglina tunnistus sisemisest vaesusest," on arvanud üks hiljuti Valgusesse läinu [Serbia Nikolai]. 

"Vaimulik elu ongi ainus tõeline elu. Kõik muu on põrm. Jääd ilma kõigest, mida säilitad enda jaoks. Kõik, mis sa kaotad Jumala pärast, hoiad endale alles." [Serbia Nikolai]

Tõesti on nõnda, et mõni inimene on nii vaene, et tal peale raha midagi ei olegi.

Annely Peebo

Reinsalu, Elisabeth. 

Annely Peebo: minu muinaslugu muusikas

Tallinn: Pilgrim, 2024

192 lk. + fotod

Ilus raamat ilusast inimesest. Mõlemat nii sisult kui vormilt.

Vahetekstid Elisabeth Reinsalult on filigraanselt sõnastatud. Annely enda juttu lugedes heliseb kõrvus tema hääl. Rikkalik fotomaterjal teeb raamatust tõeliselt kauni fotoalbumi.

Lugesin, sirvisin, vaatasin fotosid aegamisi, jupikaupa, et naudingut pikendada. 

Väga sobiv meetod, muide😀

Raamat sobib suurepäraselt ka kodust raamaturiiulit kaunistama

"Naine valges kimonos"

Ana Johns. 

Naine valges kimonos: lootus ja armastus ei sure iial.

Tallinn: Pegasus, 2020.

336 lk.

Põnev lugemine. Üle mitme-setme aja oli põnevus nii üleval, et lugesin raamatu mõne õhtuga läbi. Raske oli käest panna ja juba päeval kibelesin taas lugema. Viimasel õhtul tahtsin lõpuni jõuda ja lugemine venis päris öösse välja.

Tegevus toimub 1957. a. Jaapanis ja tänapäeva Ameerikas. Otsad tõmmatakse kokku tänapäevases Jaapanis, kus kohtuvad kaks naist, kelle saatused on seotud ühe mehega... Armastuslugu, aga ilu kõrval on ka palju valu...

"Minu Sri Lanka"

Merilyn Meristo

Minu Sri Lanka: tee tööd, siis tuleb paradiis

Petrone Print, 2024

208 lk. + fotod 

Kuigi Aasia, siis mulle see lugu meeldis. Hästi kirjutatud. Parajas koguses kõike.

"Kiribath tähendab riisiputru või siis otse tõlkes piimariisi. Kiribath pole siiski mingi tavaline puder, vaid kookospiimas valmistatud riisipuding, mis on pigem soolakas, sest suhkrut sellele ei lisata (lk 76 on ka valmistamise õpetus).

Lugu kiribath'ist seondub aga linnaga, mille nimi on Kiribathgoda. Ja kuna goda tähendab hunnikut ehk millegi suurt kogust, siis võib linna nime tõlkida kui Riisipudrumäe."

Lk 78 algab peatükk "Mõnda Sri Lanka ajaloost". Märgin selle igaks juhuks üles, kui kellelgi peaks huvi olema või mul endal kunagi tekkima. Olen ju selline, keda ajalugu ei huvita või õigemini on see minu jaoks igav ja mõttetu pingutus sundida ennast võõraste nimede jms tegelema... Piinlik? Jah, tean, aga... Ikka jätan vahele, tänan...

"Sri Lanka kuulub maailma enim riigipühi tähistavate riikide sekka - arvesse võetakse nii budistide, hindude, moslemite kui kristlaste traditsioone ja kokku on ametlikke pühi 26. (Võrdluseks: Eestis on riigipühi vaid 12 ja neist omakorda kaks on alati pühapäeval.)"

Kohv Gallery Cafe'st Colombos! Stiilne ning maitsvat kohvi ja kohvikõrvast pakkuv koht.

Eemal kärarikkast liiklusest asub paradiis - Gallery Cafe, mille lõi maailmakuulus, Lääne-Aasia tähelepanuväärseim arhitekt Geoffrey Bawa (1919-2003). Bawa sündis Sri Lankal ja arhitektihariduse sai Londoni arhitektuuriühingu koolist, kus ta õppis aastatel 1954-1957. Enne arhitektiks küpsemist oli ta juba maailma näinud, juristiks õppinud ja palju reisinud. Tal arenes selge visioon, kuidas mõõdutundega ühendas lopsakas Sri Lanka loodus ja põlisrahvaste traditsioonid ning seada minevikukihid ühte uue hingamisega. Oma stiiliga on ta olnud üks troopilise modernismi eestvedajaid.

Meie Jaffna külastamise aeg langeb kokku diwali-, Sri Lankal tuntud ka kui deepavali-festivaliks valmistumise ajaga. Tegemist on hindude aasta tähtsaima pühaga, mis märgib valguse võitu pimeduse üle, hea võitu kurja ja teadmiste võitu teadmatuse üle.

Ilmekas näide keelekasutusest ka ikka:

... Suured jätkuprotestid mõjutavad osaliselt ka praeguseid sündmuseid.