Usuküsimus

FB-st võib leida igasuguseid toredaid asju, lugusid, mõtisklusi. Ka palju jama muidugi. Ja enamasti jama. Aga seda suurem on rõõm, kui satud päris pärlite otsa. Seekordne leid on järgmine:

Üks ülikooli professor esitas oma õpilastele järgmise küsimuse:

- Kõik, mis eksisteerib, on Jumala loodud?

Üks õpilane vastas vapralt:

- Jah, Jumala loodud.

- Kas Jumal lõi kõik? - küsis professor.

"Jah, söör," vastas õpilane.

Professor lisas:

-Kui Jumal lõi kõik, siis Jumal lõi ka kurjuse, kuna see on olemas. Ja selle põhimõtte järgi, et meie teod määravad meid ennast, siis on Jumal kuri.

Õpilane jäi sellist vastust kuuldes vait. Professor jäi endaga väga rahule. Ta kiitles õpilaste ees, et nad tõestasid taas, et usk Jumalasse on müüt.

Teine õpilane tõstis käe ja ütles:

- Kas ma tohin teile ühe küsimuse esitada, professor?

"Muidugi," vastas professor.

Õpilane tõusis püsti ja küsis:

- Professor, kas külm on olemas?

- Mis küsimus? Muidugi on see olemas. Kas sul on kunagi külm olnud?

Õpilased naersid noormehe küsimuse peale. Noormees vastas:

- Tegelikult, söör, külma pole olemas. Füüsikaseaduste kohaselt on see, mida me külmaks peame, tegelikult soojuse puudumine. Inimest või objekti saab uurida selle järgi, kas sellel on energiat või kas see edastab energiat.

Absoluutne null (-460 kraadi Fahrenheiti) on soojuse täielik puudumine. Kogu aine muutub inertseks ja ei suuda sellel temperatuuril reageerida. Külma ei eksisteeri. Lõime selle sõna kirjeldamaks seda, mida tunneme soojuse puudumisel.

Õpilane jätkas:

- Professor, kas pimedus on olemas?

— Muidugi on see olemas.

- Te eksite jälle, söör. Ka pimedust pole olemas. Pimedus on tegelikult valguse puudumine. Me võime uurida valgust, kuid mitte pimedust. Saame kasutada Newtoni prismat, et lahutada valget valgust mitme värvi vahel ja uurida iga värvi erinevaid lainepikkusi. Pimedust mõõta ei saa. Lihtne valguskiir võib murda pimeduse maailma ja seda valgustada. Kuidas teha kindlaks, kui tume teatud keskkond on? Mõõdate, kui palju valgust seal esineb. Kas pole nii? Pimedus on termin, mida inimene kasutab valguse puudumisel toimuva kirjeldamiseks.

Lõpuks küsis noormees professorilt:

Söör, kas kurjus on olemas?

Seekord vastas professor:

- Muidugi, nagu ma enne ütlesin. Me näeme teda iga päev. Julmus, arvukad kuriteod ja vägivald kogu maailmas. Need näited pole midagi muud kui kurjuse ilming.

Sellele vastas õpilane:

- Kurjust pole olemas, söör, või vähemalt ei eksisteeri seda enda jaoks. Kurjus on lihtsalt Jumala puudumine. See on nagu pimedus ja külm – inimeste loodud sõna, mis kirjeldab Jumala puudumist. Jumal ei loonud kurjust. Kurjus ei ole usk ega armastus, mis eksisteerivad valguse ja soojusena. Kurjus on jumaliku armastuse puudumise tagajärg inimsüdames. See on selline külm, mis tuleb siis, kui soojust pole, või pimedus, mis tuleb siis, kui valgust pole.

Õpilase nimi oli Albert Einstein.

"Minu Karlova"

Inga Lunge

Minu Karlova: kellelgi ei ole kiire

Petrone Print, 2023 

152 lk + fotod 

Minu viimati (?) loetud raamat. *(Tegelikult juba vist umbes kuu aega tagasi loetud). Väga meeldis. Jällegi see ehe ja hea Minu-sarja raamat! Just niisugune, milline see olema peab, minu silmis.

Inga on otsapidi minu masti inimene. Olen seda tajunud varem ja sain sellele nüüd kinnitust, kui raamatut lugesin. Äratundmisrõõmu pakkus seegi, kuidas talle on meeldinud vaadata pimedal ajal võõraste inimeste akendesse. Mulle ka. Ausalt, see on nii äge - millised kodud teistel inimestel on?!

Mulle jalutada meeldib. Meeldis juba lapsena vaadata pimedas võõraste akende poole ja nuputada, kes seal elada võiks, mis on nende inimeste mõtted, millised unistused, miks on nad just praegu siin, kus nad on.

No nii sügavalt filosoofiline ma pole just olnud🙂

Ega see Tartu elu algus ei olnud just päris lilleline. Ühest küljest tuli Tartusse kolimine üsna olude sunnil, sest lapsel polnud pealinnas lihtsalt lasteaia kohta. Aga Tartusse sai peaaegu et üleöö... Mõistan ka seda - noor inimene ja liiga vaikne linnaosa...

Tartu on teistmoodi. Inimesed on teistsugused, teistmoodi riides isegi. Kõigil on aega rohkem - nad on aeglasemad - nii mulle tundub.

Istun Karlova puumaja kolmanda korruse akna peal ja vaatan õue. Siin on teistmoodi. /.../ On vaikne ja ilus. Mind valdab mingi seletamatu rahu. Jätan selle hetke meelde. Ma olen nüüd siin./.../ Ma lihtsalt olen ja usaldan...

Merd siin ei ole, on jõgi. See on alguses päris suur probleem, sest ma olen harjunud pilgu kaugele merele saatma ja enda sees asju korrastama, oma nutte nutma ja rõõme jagama.

Meri kui omamoodi teraapiavorm. Mul oli (on) mets teraapiavormiks.

Tänavatel jalutades taban esmapilgul vaikust. See rahu, mis voolab üle Karlova, on mulle võõras, see teeb mind esimesel aastal kummaliselt rahutuks. Kellelgi ei ole kiire. Kõik lihtsalt kulgeb ja on.

Üks, mis mind juba alguses hämmastab, on jalutuskäikudel kohetav eriline äratundmine. Mul on hea ja turvaline olla. Olen elanud lapse- ja nooruspõlves palju suurtes majades - mitmel juhul lausa viimasel korrusel. Olen palju kolinud. Minu kogemustepagasis pole aga ühtegi sarnase atmosfääriga kohta.

Karlova võtab mind vastu rahulikult ja sõbralikult. Kõik justkui sosistas: "Lihtsalt ole!" Õpin olude sunnil ära "elamise". Selle, et kogu aeg ei peagi midagi tegema. Vahepeal võib täitsa niisama olla.

*P.S. Esmane tekst kirjutatud 16.03.24

"Minu Malaisia"

Täna on 24.04.24😍

Cristo Pajust. Minu Malaisia: kanavarbad ja kotijook. Petrone Print, 2023. 192 lk.

Täitsa mõnus ja lobe lugemine. Hea sõna-, keelekasutus ja muhedalt kirjutatud. Kuigi tegemist on Aasiaga. (Nagu te teate, see on kant, kuhu ma ilmaski ei läheks 😉, aga lugeda võin küll, sest see on reisimine kodusest mugavustsoonist väljumata🙃). 

Paar väljakirjutust siis ikka ka traditsiooniliselt:

Palju on riisi- ja nuudliroogasid ning muidugi ei puudu kusagilt ka vürtsid. Siin ei pöörata tähelepanu toidu tervislikkusele ega väljapanekule, vaid põhiline on maitsemeele kaudu saadud elamused.

Imetabane, kuidas vahel kellegagi kohtudes tekib kohe äratundmine, et temaga on mul midagi ühist, seda isegi ilma pikemalt juttu ajamata.

Aidan [agar Uberi juht] on oma autojuhi karjääri vältel välja töötanud kavalad viisid, kuidas sõidukaaslased rääkima saada ja tihti pajatab lugusid, mida tal on õnnestunud õigete küsimustega välja õngitseda. Ta siiralt huvitub inimestest ja eristub sellega 99% juhtidest, kes valdavalt omaette nohisedes sõiduga võimalikult kiiresti ühele poole tahavad saada, et järgmise piiksu peale reageerida.

Kuala Lumpurit kui metropoli teavad paljud, ent märksa vähem teatakse, et see on ka Malaisia pealinn. /.../

Ülejäänud Malaisia jääb pahatihti märkamata, kuigi just pealinnast väljas asuvad mitmed pärlid, mis tähelepanu väärivad. Näiteks maailma suuruselt kolmas saar Borneo, millest küll vaid veerandjagu jääb Malaisiasse ja suurem osa Indoneesia piiridesse.

Vahel emaga Skype'is rääkides ei suuda ta imestada, miks mul on vaja pidada sellist eri rasside, kultuuride ja usundite segasummasuvilat. Mu vastus on alati üks: see ongi Malaisia!

Malaisia on mu maailmavallutuse esimene peatükk, jäädes seega alati mu südames erilisele kohale.

Arengud aknalaual ja akna taga

 

4.03.2024

23.04.2024

23.04.2024

23.04.2024

23.04.2024

22.04.2024

Kinni püütud mõtted...

Mõni viis minutit on pikem kui teine 

***†****†****†******†******†*****†***

Sõda tungib unenägudesse

Nädalavahetus ja blogimispaus

No nii, nüüd see juhtuski! Päev blogimises jäi vahele🙁 Nädalavahetus, mil peaks (ideaalis) olema rohkem vaba aega, kujunes nii toimekaks, et ei tulnud meeldegi blogida.

Laupäeva hommik aga üllatas valge vaibaga õues.

Fotod tehtud eile, laupäeva hommikul maakodu aknast, siis kui kardinad eest tõmbasin. Lisasin ka kuupäeva, et oleks ikka asi klaar🙂

Muidu läks ikka väga kiirelt see nädalavahetus. Puhastasin külmkappi ja tühjendasin sügavkülmiku ning panin sulama. Nipet-näpet tegemisi, neid igapäevaseid ja argised, jagus piisavalt. 

Täna sai veidi pühalikumas meeleolus olla kirikus, hingekosutust kogumas. Ent kadus seegi päev ülikiirelt.

Uuel nädalal on ees ootamas üks vastutusrikas kooriga laulmine, abikaasaga teatrisseminek ja pühapäeval taas lauluproov. Ema sünnipäev ka! Peaaegu sama tihe nagu eelminegi. Maale tahaks tegelikult ka nädala sees jõuda, aga kas ilm seda soosib, see on juba iseküsimus. No ja muidugi töö ka ikka. Aga see vist nii elementaarne, et ei tasu märkimistki🤭

Elu mõtte otsijale või selle järele küsijale

Me elu on me elu ainus mõte
Doris Kareva

Me elu on me elu ainus mõte. 

See pulss, mis verd me vaikimisse taob.
Üks armastus. Üks päev, üks öö, üks lõke.
Hirm hetke ees, mis puruneb ja kaob.

Näo teeme, et me leekidest ei hooli,
mis kuiva säsi õgivad me seest.
Kord kukud kokku oma kõval toolil.
Sa tead, ei päästa miski selle eest.

Kord kukud kokku, seestpoolt õõnsaks söödud,
sa tead. Kuid praegu vaikid sellest veel.
Üks puudutus. Üks lõhn, üks hääl, mis möödub.
Ja hirm ja võlu, kui sus katkeb keel

*  *  *  *  *  *  *

Igaüks reisib kunagi esimest korda. See esimene kord võib olla teisele poole maakera või kodukoha ligidal asuvasse tiba suuremasse linna. Vahet pole. Tähtis on see, et tunned kusagil sügaval hingesopis ära, et see nüüd ongi see. Sa oled päriselt teel. Kõik, mis su ümber parasjagu juhtub, pole mingi kuramuse hall argine rapsimine. Vastupidi - oled igapäevasest eemal, kõrgemal. Näed ühtäkki kõike kõrvaltvaataja pilguga. Sa oled avanud ukse, mille taga on veel üks maailm. Ukse, mis - okei - ei anna sulle kätte elu mõtet,  kuid suunab selle otsingutele. Edasi on kõik su enda kätes. Ise tead, kui kaugele oma tõenäoliselt vastuseta jäävate kompamistega lähed. Piirid seab su uudishimu, sul elujanu, su tahe saada sellelt kaduvüürikeselt hetkelt nimega "eksisteerimine" võimalikult palju/.../

Nii algab Myraka "Hakuna matata...". Tundus kaasahaaravalt kirjutatud raamat. Ja see katkend just haakus mu mõtetega. 

Aga, kui keegi küsib elu mõtte kohta, siis on hea vastus olemas -

Me elu on me elu ainus mõte

Pole tarvis üle mõelda ja mingit erilist sihti või põhjust otsida. Kui see kõik tuleb, siis tore on ja lisaboonus ja palju õnne...