Elu ja igavik...

Kinnipüütud pärlid, jagatud hetked. Taasavastatud ja üllatav Marek Sadam. 

Olen lummatud tema sügavusest ja sõnaseadmise oskusest. Aitäh!

Elu on kõigile lühike

Ta pole kellelgi pikk

See on su enese otsus

On selle sees igavik

See on su enese teha

Ütelda armastan nüüd

Vaikides miskit ei juhtu

Ilma jääd, enese süü

Hoolida hilja ei ole

Seni kui kehas on hing

Puhtaks tee südame lõõrid

Kadugu mürgitav ving

Käest hoia enne kui läheb

Tema, kel kanda sind soov

Elu ja kaotatud armu

Igavik muidu ei too

P.S. Arvutis olles saab kiirelt reageerida ja talletada, üles noppida häid asju!

Nii peaks toimima mõtete luger arvutivälisel ajal😇😎 

"Nii hea, nii hea on mõelda siis"

Nii hea, nii hea on mõelda siis. Eesti ja Norra kirjanike vestlused Rangøya saarel
Tallinn, 2025
272 lk. : fotod 
Koostaja Øyvind Rangøy

Tõlked eesti keelde Imbi Mölder Rangøy

Tõhus ja põnev lugemine kirjandusest huvituvale inimesele. Kirjandusteaduslik, kirjanduskriitiline, kui soovite. Kirjanikud vestlevad omavahel, analüüsivad üksteise teoseid, arutlevad maailma asjade üle, mõtiskevad kirjutamisest kui sellisest, et mis paneb üldse kirjutama.

Enam ei mäleta, kes ütles, aga mõte oli selline, et sageli elust maha kirjutatud lugusid peetakse lugejate ja eriti kriitikute poolt ebarealistlikeks. Ja isegi siis, kui oled sealt juba piltlikult ühe kihi maha koorinud... Kas pole kummaline?!

Igatahes minul oli väga huvitav. Ei edenenud just kiiresti, sest tahtis palju süvenemist ja mõtisklemist. Kaugeltki mitte kõigega ma ei nõustu, aga huvitav on ikka. Samas mõne inimesega oli väga tuntav klapp. Mitmed teosed märkisin üles, mida võiks lugeda. Hea meelega tahaks seda enda riiulisse, et aeg-ajalt taas sirvida ja üle lugeda.

Doris Kareva: ma olen mõelnud, kas võiks olla võimalik, et kuidagimoodi toimub mingi muundumine, ennekõike inimmaailmas, mille tulemusena vägivald ei oleks enam mingi variant.

Klara Hveberg: ...unistan ühiskonnast, kus väärtusi nagu empaatia, kaasatus ja tõde peetakse tähtsamateks kui võimu ja tõhusust.

KH: Fraktaalid on tõesti kaunid geomeetrilised objektid (puud, lumehelbed, pilved, rannajooned)

KH: Ütlesin, et minu romaani ülesehitus on fraktaalidest inspireeritud. Kuid peaaegu sama hästi võiks öelda, et see on inspireeritud klassikalisest muusikast. Mind inspireeris väga Cesar Francki viiulisonaat A-duur, selles, kuidas sama teema kordub väikeste variatsioonidega. /.../

Kai Aareleid: ... kui loed midagi, mis tundub liiga lähedane sellele, millest soovid kirjutada, siis ära pigem sellest kirjuta.

KA: Ja linnas ma alati kõnnin. Minu sammud muudavad linna minu omaks - jalutamine tänavatel, kõrvaltänavatel, pargiteedel. Nii õpin tundma linna, selle ainulaadset struktuuri. See on igal linnal oma.

Sandra Lillebo: Keel peab laulma. Kui ta ei laula, siis ta pole minu jaoks tõsi.

KA: "...mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna".

KA: ...on lohutav uskuda, et hoolimata süngetest asjadest valitseb elus valgus.

...peame pakkuma lootust või vähemalt pragu, kust immitseb valgust.

...huvitav pole kunagi mustvalge.

...mälestusi ei saa alati usaldada.

Endre Ruset: Mõnes mõttes on sport midagi väga primitiivset...

Veronika Kivisilla: ...kõige tätsam on lihtsalt ärkvel olla ja hoida silmad-kõrvad lahti ning olla elu vastu uudishimulik. Ei pea kõike võtma rangelt sõna sõnalt või elementaarselt - kui see on nüüd see õige sõna. Lihtsalt pane asju imeks. Sest kui lihtsalt kordad endale, et kõik on seesama, mis alati, siis loomulikult ei tule sellest midagi erilist.

Sügavaid, kõnekaid ja põnevaid vestlusi peavad Eesti ja Norra kirjanikud:

Doris Kareva (1958)

Klara Hveberg (1974)

Urmas Vadi (1977)

Nina Lykke (1965)

Kai Aareleid (1972)

Sandra Lillebø (1978)

Veronika Kivisilla (1978)

Endre Ruset (1981)

Rein Raud (1961)

Tore Kvæven (1969)

Kätlin Kaldmaa (1970)

Mette Karlsvik (1978)

Meelis Friedenthal (1973)

Knut Ødegard (1945)

Maarja Kangro (1973)

Hanne Ramsdal (1974)

P.S. Vähemalt kaks korda häiris mind üks viga: tohuvapohu>tohuvabohu

Tere tulemast aasta 2026

Ilmselt igaüks  teab neid ütlusi, mõtteid, lausekatkeid: 

Uuel aastal uue hooga jätkame me vana looga.

Kõik kõik on uus septembrikuus.

Selles on tõetera sees. Aastanumber muutub, aga päriselt ei muutu ju midagi. Isegi siis, kui anname (endale) mõttetuid (uusaasta) lubadusi. Pigem toimuvad muutused tõesti septembris, kui algab kool ja sügishooaeg pärast suve (suvist hapukurgihooaega).

Juba on esimene dekaad jaanuarist jaanuar seljataga. Esimene töönädal kuu pärast pisukest pausi samuti. Raske oli laua taga istuda ja ennast töö lainele sundida. Kodus olles ikka toimetan ju midagi ja ei istu järjest. 

Tahtsite talve? Saite! Seega kõigi talveootajate soovid on täitunud! Lumi, külm, tuisk - kõike on see uus aasta toonud.

Kui ainult oleks ka tänulikku meelt! Mitte üksnes talve eest. Vaid üldse, põhimõtteliselt! Et me elame hästi, et meil on leib laual, poed kaupa täis (ärgem vingugem nii palju hinnatõusu ja elukalliduse üle!), on kodu, tuba soe ja mis peamine - meil on rahu! Kui palju on põhjust olla tänulik! Mitte pidutseda nagu homset poleks, vaid palvetada, et homme tuleks ja kestaks!

Nii palju olin kirjutanud juba 10. jaanuari paiku, sellepärast ka mahakriipsutused. Kuidagi kummaliselt inertne (?) tundub see aeg... Justkui kiirelt oleks aasta esimene kuu möödunud, ent samas oleks nagu kõik juba nii ammu olnud...

Möödunud aasta kokkuvõte on ikka tegemata. Aga mida siis nii väga kokku võtta olekski?!?

Kui alanud aastaga võrrelda, siis meenub, et 2025ndal ei olnud üldse talve, kogu aeg oli üsna soe, üks pikk lõputu sügis! Kahe aasta eest ent oli küll kütmist palju, meenutasin just ennist, kuidas maa ja linna vahet pendeldasin. Ema polnud ju kodus ja nii pidime vennaga kahepeale kuidagi mingitki temperatuuri sees hoidma ...

Sünnipäeva vist üldse ei pidanud, ainult tööl pisut ja sõbrannadega kunagi hiljem. Põhjus meenus just ka, see oli üsnagi proosaline - vahetult enne sõbrapäeva jäin ju koroonasse, siis omakorda jäi abikaas ja nii see läks ja jäigi... See-eest väikevenna juubel (!) sai õigeaegselt tähistatud!

Algas raamatuaasta Eesti kirjanduse päeval 30. jaanuaril (Tammsaare sünniaastapäeval), siis emakeelepäev märtsis, kui mainida mulle armsaid ja tähtsaid sündmusi. Sügisel on oktoober raamatukogu kuu koos oma sündmustega, milleks oskuskeelepäev ja teadus- ning erialaraamatukogude päev. See viib omakorda lugemise ja raamatute juurde. Ei ole kokku lugenud, mitu raamatut läbi lugesin, kuna ei pea seda üldse oluliseks. Tähtis pole ju kvantiteet, vaid ikka kvaliteet! Kuna mu töö on seotud tugevalt raamatutega, siis ei saa öelda, et ma vähe loeks. Oma töö tõttu on mul üle 4000 raamatu aasta jooksul käest läbi käinud, mida vähemal või rohkemal määral olen sirvinud! Suur osa neist võõrkeelne teaduskirjandus... Lugemise kohta võiks siiski vist eraldi postituse teha...

Veel meeldejäävamatest sündmustest ehk tasub mainimist kursaõdedega suveüritus augustis, mil külastasime veidi Harjumaa põhjarannikut, oli kloostrituur (Padise ja Pirita), veidi loodust (Keila-Joa, Treppoja) ja meri "vasakul"😉

Augustis meie traditsiooniline Haapsalu ja Fra Mare külastus. Alati imeline! Ostsin koti ja suvemantli vahvast kaubamaja teise korruse poest. Kardan, et järgmisel aastal seda enam pole. Üks tore kingapood oli juba kinni pandud. Sellest on nii kahju, et niisugused erilise õhustikuga poekesed suletakse😥 Siinkohal meenub just aasta lõpul peiesid pidanud Pereking, kust vennanaine viimase kolme saapapaari seast enda omad leidis (kvaliteetsed ja soodsa hinnaga).

Septembri lõpus tegime kaasaga oma juba traditsiooniks saanud sügisese väljasõidu, sedapuhku Rakverre. Reedene rongisõit ja mõnusalt kuldne sügisilm olid meeldivaks vahelduseks argipäevas. Õhtul oli teatrietendus "Tsikaadide aeg", mis siiani meeles. Rakvere puges hinge ja hakkas väga meeldima. Neil päevil avatakse just Rakvere Ukuaru muusikamaja, pühendatud Arvo Pärdile. Nelja kuu eest veel sisse ei pääsenud, imetlesime seda väljastpoolt.

Päris detsembri viimastel päevadel otsustasime taas argipäeva rutiinist välja astuda ning tegime mikroväljasõidu Haapsallu! Seekord võtsime sihikule Hestia Spa. Oli tormine öö enne reisi ja ka mere ääres oli päris tuuline ning külm. Siis algas talv! Aga Haapsalu oma tuntud headuses koos kõigi spaa mõnudega oli suurepärane!

Nii ongi aastale tiir peale saanud. Kahtlemata on palju asju, mis hetkel ei meenu või millel praegu pikemalt ei peatu. Ikka igatsen ma mõtete salvestaja järele, siis saaks head mõtted kinni püüda ja talletada... Kuniks mul seda aga pole, siis peab leppima inimliku lühikese mäluga...

Molutamise päev

Mõnusat molutamise päeva!😀😘💖

Lisagem siis rahvaalgatusele oma hääl, et saada üks talvine mõnus püha ja vaba päev! Ja homme tähistame Eesti kirjanduse päeva.

Rahvaalgatus on igatahes olemas:

Teeme 29. jaanuarist - Fred Jüssi sünniaastapäevast ehk Molutamise päevast - riigipüha. Üks teadlik puhkus keset talve aitab ennetada kurnatust ja läbipõlemist. Anna allkiri, et Molutamise päev oleks vaba päev kogu Eestis.

Mina kirjutaks hea meelega kohe kahe käega alla!

Hiiumaal kirjutatakse:

29. jaanuar on molutamise päev. See on teadlik paus, mis on pühendatud viljakale mittemidagitegemisele. Päev on seotud loodusemehe Fred Jüssi sünniaastapäevaga ja tema mõtteviisiga, mis väärtustab vaikust, aeglust ja loodusega kooskõlas olemist.

Molutamine ei ole aja raiskamine. See on hetk, kus sa ei pea kuhugi jõudma ega midagi saavutama. Just nii tekib ruum märgata enda mõtteid, ümbrust ja rütmi, mis looduses on alati olemas. Hiiumaal on see lihtne, sest saar on vaikne ja hajus ning loodus on alati lähedal.

Hingelt olen ma molutaja, tegudes kahjuks mitte... Sest see va hirmus kohusetunne ja vastutus ja kuidas ma mitte midagi ei tee, kui 155 või mustmiljon asja ootab tegemist ning kõik eeldavad asjalik olemist... Jne, jne.

Ent õnneks (või kahjuks?) elu (või tervis või enesetunne või...) ise sunnib molutama. Sest vahel, viimasel ajal küll enamasti juba, lihtsalt ei jõua, jaksa õhtuti, pärast tööpäeva, enam midagi asjalikku teha. No need "peab" asjad muidugi - õhtusöök ja nõudepesu. Aga ülejäänu... Eks kuklas kummitab küll, aga ähk läheb mööda... Mõnikord lähebki... Ja ehk ükskord tuleb ka see hetk, kui nende tegemata ja ootel asjadega tegelen ilma sunduseta...

Tegelikult olen õppinud end hoidma küll. Juba 6 aastat varsti. Siis, kui koroona meie õuele tuli, otsustasin uudiste jälgimise viia miinimumini. Ja see toimis, toimib siiani. Enam ei loe üldse Delfi, Postimehe, ERRi vm uudiseid. Ainult õhtune AK ja vahel ununeb seegi või siis lausa väldin. Igasugused (päeva)poliitilised saated jäävad ka üldjuhul minust eemale ja vaatamata. Milleks? Miks ma pean ennast traumeerima igapäevaselt sellega? End närvi ajama, rahutuks tegema, muretsema? Ma ei saa midagi muuta globaalselt. Iseenda hingerahu eest hoolitseda saan aga küll.
Soovin ja soovitan kõigile rohkem aega enesega, enesesse vaatamist. Lase headusel ja rahul endasse tulla.
Tee sellele ruum: eemaldu (linna) mürast, melust, suhtlusest, negatiivsetest ja toksilistest suhetest, inimestest, olukordadest...
Ilmtingimata ei pea metsa või loodusesse minema, kui seda käepärast pole. Piisab ka linnas õue minekust, isegi aknast välja vaatamisest.
Loe midagi head, sulle sobivat, rahustavat või ka põnevat ning kaasahaaravat, see aitab argipäeva(murede)st väljuda.
Kuula muusikat, ikka sulle sobivat, mis teeb hea tunde.
Mina kuulan harva taustaks muusikat, ent üha tihemini teen seda tööl olles, et kolleegide emotsioonidest laetud tööjutud mind ei segaks ega enda alla mataks. Selleks on hea lõõgastav muusika - relaxing music - instrumentaalmuusika, loodushääled (vulisev vesi, linnulaul vms). Minu eriline lemmik on paaniflööt! 
Youtube'st leiab sellist molutamise-muusikat küll💚

Jüssi rõhutas sageli, et pidev tegutsemine ja kiirustamine viivad meid kaugele iseendast, samas kui molutamine toob tagasi rahulolu ja tasakaalu. Loodus on ideaalne koht molutamiseks, kuna seal on vaikus ja loomulik rütm, mis aitavad kaasa sügavamale mõtisklemisele. Molutamine pole Jüssi arvates aja raiskamine, vaid võimalus märgata elu sügavamaid nüansse ja tajuda ümbritseva maailma ilu. Looduses saab lasta meelel rännata ja olla lihtsalt hetkes, ilma eesmärgi või ootusteta.

Kuusalu keskkool:
Loodusmees Fred Jüssi oleks tänavu 29. jaanuaril tähistanud oma 90. sünnipäeva.
Molutamise päev on sümboolne austusavaldus Fred Jüssi mõttemaailmale ja üleskutse kogu Eestile: võtke hetk, et lihtsalt olla.

Lumi

Marek Sadam:

Vaata kuidas lumi kukkus
Pilvist otse vastu maad
Seni kuni külmad ilmad
Tagasi ta kah ei saa

Tuleb jääda, ära kanda
Kelgud, lauad, suusad ja
Küllap keegi hüppab saunast
Keegi kindlust meisterdab

Lume saatus alatihti
Olla ohver sõidu teel
Lendad hoobilt kahte lehte
Keegi väljagi ei tee

Iga labidas või luud võib
Pühkida ja rookida
Lume töö on kevadeni
Lasta ennast loopida

Alles siis kui tuleb sula
Taevasse saab tagasi
Vihmasajus tihti meenub
Lumena kord sadasin

Imeline luuletus Marek Sadam'alt!
Ja meil on imeline talv, imeline ilm, imeline lumi! Milline õnn on elada Eestis, sellel vahval laiuskraadil! Tahtsime talve ja lund! Saime! Tänu taevale! 

Ent aina kuulen ma inimeste virinat - rohkem lund kül ei taha! no palju seda lund veel tuleb? nii külm on (ja suvel on liiga palav!) lumi on lükkamata! teed on umbes! miks lund ära ei koristata? 

Ma lihtsalt ei suuda seda hala kuulda. Võta labidas kätte ja lükka oma tee lahti, kaeva oma auto lumest välja. Või sõida ühistranspordiga!

Selliseid vastakaid tundeid tekitab siis lumi ja talv. Aga suur osa inimesi vingub a-l-a-t-i! On rahulolematud kõige ja kõigiga. Kurb, aga tõsi...

Mina aga tunnen rõõmu talvest ja lumest, isegi kui see põlvini on. Kui arvestada sellega, et ongi talv, on külm ja on lumi, siis see ongi normaalsus ja sellega leppides saab omadega rahulikult toime tulla.

Aastalõpu kurbus

16. detsembril lahkus luuletaja Airis Erme (10.05.1973-16.12.2025). Luuletaja, kelle leidsin, avastasin alles mõni nädal enne, kui hoidsin käes tema äsjailmunud ja ühtlasi viimast luulekogu "Võta mu sõnad"...

Samal päeval lahkus ka üks armas inimene, hea lugeja, kellega tundsin suurt hingesidet - jõululaps Valve sai jõuluks koju, veidi enne 85. sünnipäeva (24.12.1940-16.12.2025). Erilist seotust lisas asjaolu, et ta oli mu isaga ühel aastal sündinud. Isa kaotasin aga juba kümme aastat tagasi...

Lisan siia paar luuletust Airis Ermelt:

Kui saabus
tumm hingekuu ingel,
kel jälgedes
päikesepaast,

puud hiirvaikselt
pidasid hinge
ja mõtlesid pilvede maast.

Aeg pildus mu
aknasse prahti,
jäi klaasile
mälestuskiht

ja lehtedeks
lagunes lahti
külm kuuvihmavalguse viht.

****************************

Jää murdus.
Lund peale sajab.

Külm…

Videvik.
Puid panen ahju.

Mis naerma
või nutma ajab,

kõik möödub.
Ka tuline kahju.

****************************

Arvustusi:

Peeter Sauter Sirbis

Luulekogust "Vihmavalgus"

Postimehes Airis Erme luuletuste lummus

Järelhüüe Sirbis

Aastalõpu lugemisralli😁

Pealkiri vastab täiesti tõele. See oli tõesti hämmastav, kui palju raamatuid  otsapidi detsembrikuusse mahtus. Ja häid raamatuid on ette sattunud viimasel ajal kohe mõnuga. Täna olin sunnitud paar tükki raamatukokku tagastama, sest tähtaeg, ja ma lihtsalt ei jõudnud nii kiiresti neid läbi töötada, aga lasin ennast uuesti ärjekorda panna ja siis saan uuesti keskenduda.

Aga koondan nüüd siia postitusse siis need võlad, mis möödunud aastasse maha jäid...

Annika Prangli.
Minu Prangli: elu vanajumala selja taga
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Jällegi üks väga mõnus minukas. Ja muidugi Prangli! Need Eestimaa armsad saared on nii võluvad! 

On olnud õnn ja au paar korda Pranglil viibida. Ehk 25 aastase vahega? Tuli mitmeid tuttavaid kohti ette. Kuigi peab mainima, et need väikesaared hakkavad kergelt sassi minema😜 Et mis oli Pranglil, mis Vormsil või Naissaarel?!?

Oli palju kordusi, aga see võis olla ka taotluslik...

Tore oli ka nimelugu! Annika Prangli Prangli reisid Prangli saarel😍  
Igatahes mulle meeldis!

Andre Põlm.
Minu Brasiilia: tants idufirma ümber
Petrone Print, 2025
296 lk.+ fotod

Autor on hea jutuvestja ja tekst lobeda sulega kirjutatud. See päästis päeva ehk see oligi, mis raamatu külge köitis ja lugema meelitas. Brasiilia ise nii väga ju ei huvitagi... Aga lugemine kulges mõnusalt hoogsas rütmis😊

Eks iga inimese elus on omad proovilepanekud, kuid vahel aitavad mingid olukorrad oma elu perspektiivi seada. (lk. 109)

Lea Kreinin.
Minu Ungari : elu on paprika
[Tartu] : Petrone Print, [2025]
247 lk., 8 lehte fotosid.
Minu-sari

Mäletan, millise mõnuga ma lugesin esimest, Reet Klettenbergi "Minu Ungarit", mis alapealkirjastatud: välismaalasest pärismaalaseks, ilmunud juba 2010. a. Lugesin 2014. a. suvel, kui mul oli suvelugemiste "sari". Seega asusin uut raamatutki suure hoo ja entusiasmiga lugema...

Entusiasm rauges peagi, mis ei tähenda seda, et oleksin pooleli jätnud. Eks lasin kergemalt mõningatest kohtadest üle, kuigi ajuti takerdusin ka ikka...

Mitmed lood jäid kuidagi poolikuks. (Näiteks kohaost - kas ostsid siis?)

Palju on juttu gastronoomiast ehk siis toitudest ja söömisest. Ka Ungari ajaloost ja geograafiast, mis on kindlasti huvitav, kui reisiplaani pidada. Eks lugedes sõltubki kõik meeleolust ja hingeseisundist. Mis ükskord köidab, võib teine kord täiesti haigutama ajada. Minu huvipuudus ajaloo vastu peaks teada olema, nii lasin need kohad lihtsalt üle😝

Hungaarikumid! Paalinka - traditsiooniline puuviljaviin (küdoonia, aprikoosi, virsiku, viinamarja, õuna, pirni...), mida teeb Ungaris peaaegu iga külamees. Teine kuulus vägijook Ungaris on Unicum, liköör, mis sisaldab üle 40 ürdi. Pörkölt! Laialt levinud pajaroog, lihatoit. Ükskord suutis autor selle hapukoorega ära rikkuda (lausa solkida), nii et sõber, kes roa tõi solvus hingepõhjani.
Ungari struudel (lk 131-132) sobib eestlasliku maitsemeelega, kuna on magushapukas, mitte nii vängelt magus nagu enamus ungari küpsetisi-kooke. Tõukoerad: puli, mudi, pumi ja suurekasvuline komondor. Ja muidugi paprika, mida meile raamatu alapealkirigi kuulutab😁:

Paprikat kui Ungari sümbolit kohtab värvikate ja erikujuliste viljadena, pulbrite ja kreemidena, hautatult ja kuivatatuna, rahvariidetikandites, tapeedimustrites ja mujalgi. 

Paprika kasvatamiseks on vaja pikki päikeselisi päevi (pikkasid päikeseliseid päevasid😂, irvhamba kommentaar😛, kes teab, see mõistab🤭)

Seda maad iseloomustab aga veel palju huvitavat. Puudub vaid meri. [Nii loeme tagakaanelt] /.../ Balatonis ja termaalbasseinides saab ravikümmelda./.../ Ungarlased on vahetud ja südamlikud, armastavad palju süüa-juua ja hoolitsevad hästi ka külaliste eest.

Mór Jókai (1825-1904), ungari kirjanik, (kelle raamat just tuli raamatukokku "Hiiu torn : jutustus", kus tekst jookseb rööpselt Eesti ja ungari keeles), kuurortlinnas Balatonfüredis on tema majamuuseum, villa. (Lk 130)

Ungarlased on kuulsad leiutajad. Ernö Rubik - Rubiku kuubik. Pastakas - biro, leiutaja Biro järgi. Tuletikud, elektrimootor, holograafia, karburaator, telefonikeskjaam (lk 72-74)

Kahtlemata oli väga toredaid, mõnusaid ja lausa lustakaid kohti...

Pesti ringrõdud. FB rühm: "Gangvégek, avagy egyszer a körfolyosó is véget ér" ("korrusrõdude lõpud ehk ükskord lõppeb ka ringrõdu") (Lk 71)

 Lingvistiline elamus trammipeatuses:) Lk 90-91

Lk 192 Kui sa päriselt kaotanud pole, tuleks ka selle üle rõõmustada. Alati võib olla veel hullem.

P.S. Kahtlustan, et selle raamatu lugemine jäi äkki novembrisse, võib-olla lõpetasin detsembri algusotsas😉

Kairi Prints.
Saaremaa zoo lugu: armastus on tegudes, mitte sõnades.
Hea Lugu, 2025
240 lk.: ill.

See tuli minuga vanast aastast uude ehk siis alustasin detsembris ja lõpetasin jaanuaris. 

Hästi mõnusa ja muheda vaibiga raamat. Positiivne ja optimistlik. Soe ja helge. Vaatamata kogu sellele tohutule tööle, murele, stressile, kiirusele jne. (Ja kahjuks ka uskumatult empaatiata külalistele!)

Äärmiselt töökad ja toredad noored inimesed! Imestan nende julgust, tahtmist, vastupidamist - see on paras hullus! Aga positiivne hullus! Ärge väsige ja läbi põlege, kullakesed!

Elan selles mõnumullis veel siiani, ikka tuleb meelde...

Siia saaks lisada veel "Minu Pärnumaa" ja "Suveaeg", mis juba varem kajastatud, aga mulle tundub, et lugesin neid ka otsapidi detsembris. "Suveaeg" oli kindlasti detsembri lugemine...