30. november 2021

Viimane

Ja saabki läbi see november, mu igapäevase blogimise kuu.
Homme algab jõulukuu, detsember.

Tänasega saab ületatud möödunud aasta postituste arv.

Mida "tarka" siis veel öelda?😉

Tegelikult oli päris tore, sai nagu harjumusekski juba see igapäevane kirjutamine. Olen endaga rahul, et suutsin välja vedada ja ei jätnud pooleli. See oleks ju võinud täiesti kogemata juhtuda. Aga kuskil kuklas ikka tiksus see teadmine, et vaja!

Mitmed loetud (ja ka lugemata) raamatud on jäänud kajastamata. Nendest tahaks ikka ka väikese ülevaate teha. Ja eks mul tekib muidki mõtteid aeg-ajalt, mida kirja panna. Ega lahti must ei saa. Umbrohi ei hävine! Nii öeldakse ju.

Aga et seda mölapidamatust veidi ohjata, siis panen täna punkti. Sellele postitusele siin ja üksiti ka novembrikuule. Muud kirjutamist-toimetamist saab lähipäevil palju olema. Näis, kas jõuan siia.

Päris lõppu veel üks mõttekild, mille leidsin taaskord FB avarustest:

Inimestel on vaja kahte aastat, et õppida rääkima, ja kuuskümmend aastat, et õppida keelt hammaste taga hoidma (L. Feuchtwanger)

Mul on veel jupp aega minna!😁

29. november 2021

Novembrilõpuline heietus😉

Täna saaks mu emapoolne vanaema 98. Teda ei ole ma oma silmaga näinud. Ta suri noorelt, 41aastasena. Mina tulin siia ilma 6 aastat hiljem. See-eest teine vanaema (isaema), kellega pikki aastaid ka ühe katuse all elasime, oli lahkudes 95-aastane.

Jäin täna just mõtlema oma emapoolsete sugulaste peale. Just suhteliselt lähedaste peale. Ma ei tea, kelle poolt see pärit on, aga nii mitmelgi on suur jutustamise oskus ja vajadus. Oma loomult ei kuulu ma nende hulka. Jaa, vajadusel ma võin olla ka jutukas, omade ja sõprade keskel, aga esinemise ambitsioon ja kõigiga rääkimise soov mul puudub. Aga mu ema ja onu võivad igal kell ja igas olukorras iga suvalise inimesega jutule saada. Eriti ema muidugi! Ta on ses suhtes fenomenaalne! Ja telefonisuhtluses on ta ületamatu.

Üldse paneb mind imestama, kuidas inimesed suudavad mitte millestki nii palju rääkida. Juttu on palju, aga asja ennast ei ole kopka eest. Ehk siis ei iva ega tuuma (pointi, kui soovite!) Ja on täitsa võimalik ka kirjutada nt lehekülg teksti, nii et sõnu, juttu on palju, aga sisu ei ole! Olen seda kogenud. Mitte et ma enda kirjutatut nii kriitiliselt hindaks, kaugel sellest! Lihtsalt olen pidanud mitmeid tekste lugema ja toimetama. Kui see sõnavaht laiali puhuda, siis ei jää järele suurt midagi...
Mu oma ema on ka selliseks muutunud, et võib pikalt rääkida midagi ütlemata... Ise ta leiab, et on vanaks jäänud ja palju lobisema hakanud😉 Nojah, loll kes vabandust ei leia, öeldakse omakorda selle peale😛 Vahel ma lihtsalt ei jaksa ta heietusi kuulata või siis päevaaruandeid. No kes jaksaks iga päev kuulata (ja vaimustuda) tavalistest argitoimetustest (a la keetsin putru, sõin putru, tõin puid ja kütsin ahju...) Asjast, asjast! - üritan vahel tuumani jõuda tahtes tagant torkida. Mõnikord eraldubki see terake sõkaldest, pahatihti aga mitte...

Loen praegu vastikult head raamatut. Vastik ja hea! Just täpselt nii. Mulle tohutult meeldivad mitmed mõtted, väljendid, lihtsalt nii minu masti ja mulle sobivad. Kuidagi nii täppi. Samas on liiga palju otseütlemisi. Mulle meeldiks rohkem läbi lillede ja siivsamalt. [Aga miskipärast ei ole ma siiani ühtegi lehekülje numbrit kirja pannud, et pärast talletada?!?]

Eelmise lõigu illusteerimiseks just üks loetud katkend:
"See oli igav. See oli igav vestlus, säärane, mille kohta tead juba ette, mida teine ütleb, ja seejärel, mida ise ütled. Aimasin kogu vestlust ette, edasi ja tagasi, algusest lõpuni..."

Mis raamatust jutt, sellest saate teine kord teada😛

28. november 2021

Esimene advent

Ilusat advendiaega!

Täna jagas Tallinna Jaani kogudus oma FB lehel õpetaja Jaan Tammsalu mõtisklust, mis pärineb tegelikult juba 1998. aastast ja on kirjutatud kahasse Morten Anderssoniga. Olen selle toona ajalehest Eesti Kirik oma kladesse üles kirjutanud. Kuna see on niivõrd hea, siis väärib siinkohal edasi jagamist:

RÕÕMUSTA – SINU KUNINGAS TULEB!
Tema tuleb! Nii kõneldakse. See teade läbib kummalise sosinana nagu suurim saladus rahvahulga. Ta tuleb! Ma kuulen seda ega tea, kas olla rōōmus vōi sulgeda kõrvad, pöörata ringi ja põgeneda. Nii paljusid tulijaid olen oodanud põksuva südamega. Olen lootnud ja tihti taibanud, et hallile ja argisele pole toonud need tulekud sooje ega säravaid värve. Vaid viisakad sõnad – sõnad, mida ikka öeldakse. Äkki olin rumal, kui ootasin midagi enamat – nendelt, kes tulid? Ja siis – ettesirutatud kätega mööda teineteisest. Ja kõik jäi nii nagu enne.
Nüüd tuleb Tema! Selles tulemises võiks ometi olla midagi erilist – kuldseid, säravaid värve. Elu ei saa ju olla hall argipäev, elutu, tuim hääbumine.
Tahaks näha Ta tulemist – vaadata kullatud kaarikut, uhkelt galopeerivaid hobuseid. Aga rahvas on ees! Nii raske on tungida läbi. See on nagu müür.
Keegi hüüdis: „Vaadake! Kuningas tuleb!“, aga ma ei näe midagi – mitte midagi peale inimeste. Ei! Ma ei taha näha inimesi! Olen liikunud läbi inimmüüri selleks, et näha kuninga tulemist. Kas jälle on pettumine ja kurbus? Kas jälle on lubatud seda, mida iial ei tule?
Või äkki siiski? Äkki on see Tema, kes istub eeslil? Kuningas?
Kuidas ma saaksin Teda näha – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin tunda lähedust – ainult hetkeks?
Kuidas ma saaksin nagu päikest, kuud ja tähti vaadates kogeda hetke? Ainult hetke siin koos ja kõik muu kaoks ära?
See – ja mina.
See? Mitte see – Tema! Tema, kes tuleb alandlikult ja võtab ära kõik, mis hall, kõik, mis kibe, kõik, mis kildudeks löödud.
Tema teeb katkise täiesti terveks.
Mina olen – Tema on – siin!
Hoosianna!

Ja lõpetuseks muusikapala, laul "Hoosianna", mis minu jaoks seostub alati esimese advendiga juba lapsepõlvest saati, mille eestikeelset versiooni ma kahjuks ei leidnud.
On soomekeelne ja rootsikeelne versioon oreliga. Ja kolmas variant instrumentaalseades. Helilooja Georg Joseph Vogler (1749-1814, Saksamaa).

Eestikeelsed sõnad meenusid, kui kaasa laulma hakkasin😇

Hoosianna, hoosianna! Olgu kiidetud Taaveti poeg! Hoosianna talle laulgem, kes nüüd tuleb Issanda nimel!




27. november 2021

Mõttekild

Tänapäeval on väga moes jälgida oma toitumist ja välimust.
Mina aga ootan huviga, millal tuleb moodi jälgida oma keelepruuki ja käitumist.
(FB-st)


Foto: Andrea Piacquadio


26. november 2021

Peaks õige videvikutundi ja võtaks aja maha...

Lõpule hakkab jõudma novembrikuu ja seega ka hingedeaeg. Kuigi pimedust jätkub meil siin veel mitmeks-setmeks kuuks küll ja veel. 

Vanasti mahtusid neisse pikkadesse õhtutesse videvikutunni pidamised, kus pererahvas kogunes ühtekokku ja siis räägiti lugusid ning arutati asju. Mõnestki raamatust võib selle kohta lugeda. 

Tänapäeval enam meil selliseid mõnusaid olemisi ei ole. Selleks on valgust liiga palju. Meil on elekter! Ühe nupuvajutusega saab lambi põlema, teleka-arvuti käima ja nina telefoni pista😉

Kui palju kodudes, pereringis üldse omavahel räägitakse ja maailma asju või elu üle arutatakse?
Mulle tundub, et igaüks istub oma nurgas ja näpib telefoni... 

Aega ei ole! Ei ole aega oma lähedas(t)e jaoks, rääkimata sõpradest-tuttavatest. Kui ka juhtub pisut aega olema, siis justkui kuulatakse, aga öeldut ei kuulda, see ei jõua kohale. Mõtted on kuskil mujal, oma tegemiste (või hoopis kellegi teise eluga tegelemise) juures. 

Ma ei suuda leida ega isegi meenutada, kes ja kus kirjutas (ütles), et te kuulate aga ei kuule, te vaatate, aga ei näe. See on nii täpne ja tabav!

Vahel tahaks võtta aja maha, ikka kohe täitsa maha. Olla päriselt kohal, kogu oma olemusega, ilma segavate faktoriteta.  

...kokku saada põhimõtteliselt võiks
aga kuivõrd kokku või on miskit vahel
Kas on meie vahel näiteks mingid tõkked
mõtlen kohvitass või keegi kes on veel
või siis segavad meid võõrad põhimõtted
või olemegi teineteise teel...

Nii ilusasti seab sõnu Jaan Tätte oma laulus "Kokku"

Siinkohal on paslik meenutada oma onutütre öeldut-kirjutatut:
"Soovin, et hooliksime rohkem endast ja teistest, et ühel hetkel, kui elutee hakkab jõudma lõpusirgele, ei avastaks, et see oligi juba kontsert, mitte pillide häälestamine."

25. november 2021

Kadripäev

Meenub, et kadripäeval, aasta tagasi, panin kirja mõned mõtted. Mulle tundub, et siia pole need jõudnud. Tänase päeva mõtted on üsna sarnased.

Praegu on aasta kõige pimedam aeg ja see ängistab. Mõnel päeval ei lähegi valgeks, aga seda rõõmsamalt saame tervitada päikselist ilma. Jõuludega tuleb ka lootus helgemale ajale.
Kevadel pärast pikka kodusolemist hakkasin jala tööl käima. Vahepeal ikka kasutasin hommikuti ühistransporti ka, aga nüüdseks on kõndimine harjumuseks saanud. See annab päevale hoopis teise olemise.
Kadripäeva hommik. Tallinn. 7.25. Alustan oma hommikust rännakut läbi ärkava ja vaevumärgatavalt valgeneva linna. Seda võib nimetada ka omamoodi palverännakuks. Keha liigub. Mõte on vaba. Mitmed asjad saavad sel teekonnal läbi mõeldud ja klaariks. Sünnib palju ideid, mida teha, kuhu minna...
Inimesed igatsevad valguse järele. Sel aastal on jõulud väga oodatud. Jõuluvalgus. Jõulupäike. Palju on niisuguse sõnumiga väljendeid.
Juba mõnda aega märkan valguskettide, elektriküünalde, jõulukaunistuste lisandumist akendele, majadele, aedadele, terassidele, rõdudele, puudele ja põõsastele. Eriti kaunis ja soojendav on see eramajade rajoonis.
Igal hommikul läheb mu pilk Kaarli kiriku valgustatud roosaknale. See on justkui tervitus…
Vabaduse väljak. Jaani kiriku kell lööb kaheksandat hommikutundi. Ja siis algab kellamäng „„Ärgake!“ nii vahid hüüdvad ja linna kõrges tornis laulvad: „Jeruusalemm, oh ärka sa!““
Milline imeline tervitus ja teele saatmine. Päevale on antud õnnistus.
Juba jõuangi tööle. Aknast kumab hommikupuna. Veel veidi ja päike tõuseb majade tagant nähtavale. Milline hommik!

Foto sobib tänase vihmaga hästi

24. november 2021

24. november

Veel kuu aega minna ja ongi jõulud käes. 24. kuupäev on üks eriline kuupäev jälle!
Täna on nii mitmel tuttaval inimesel sünnipäev. Ka mu onul, kellest siin hiljuti juttu tegin, temal siis küll juba sünniaastapäev tegelikult.
24. detsember on jõululaupäev. 24. veebruar vabariigi aastapäev.
24. märts isa surmapäev. 24. juuni jaanipäev ja vanaema sünniaastapäev.
24. august jällegi mitmel tuttaval sünnipäev.

Ilmselt mõtleks ka ülejäänud kuudesse sündmused välja, aga praegu puusalt rohkem ei tulista😉

Täna on ka kadrilaupäev. Nii vahva oli vaadata (tv-st), kuidas presidendil kadrid külas käisid😍 Meil küll ei käinud õnneks keegi.