Kus on rist, seal on ka ülestõusmine

Nii nagu päike tõuseb aus ja ilus

rist hiilgab üle ajamägede

ja temast voogab armastuse täius

mis rahu toob, teeb puhtaks südame.

Oo kallis rist, sa meie ainus lootus

nii täna kui ka üle aegade.

Sa kogu inimkonna õnnis ootus,

kel elulaev on hukkund tormides.

Ameerika printsess

Leslie Carroll. Ameerika printsess: Meghan Markle'i ja prints Harry armastuse lugu.

Kohe-kohe lapsevanemateks saavate kuninglike persoonide muinasjutuline lugu.
Raamatu tutvustuses öeldakse muu hulgas:

Lahutatud naine. Näitlejanna. Mulatitar. Kõigest üks põlvkond tagasi poleks olnud isegi mõeldav, et selline naine abiellub Inglismaa kuninganna pojapojaga. Juba üks nendest asjaoludest oleks olnud täiesti piisav, et seda abielu välistada. 

Ajad on muutunud. See abielu on sõlmitud. Loodetavasti on ees ilus elu.

Raamatus on vaheldumisi Harry ja Meghani eluloolised sündmused: lapsepõlvest, kooliajast, perekonnast, töödest ja tegemistest, enese- ja teineteise leidmisest, rõõmudest ja traagikast. Oli huvitav ja informatiivne. Kuninglikud kõrgused said veidi tuttavamaks:) Seda peab muidugi mainima, et ei ole meelakkumine see pidev avalikkuse ees olemine. Igat su sammu, tegu või tegemata jätmist kommenteeritakse ja kritiseeritakse. Eks muidugi - seisus kohustab ja kõik on kinni makstud. Aga... väike, tagasihoidlik, lihtne inimene on ikka hulga parem olla:) Võib-olla räägib siinkohal pisike kadedus?! Aga ei, päriselt, mulle meeldib olla see, kes ma olen.

Klapp ja kirg

Enno Tammer. Marika ja Heinz Valk: Klapp ja kirg.

Väga sümpaatne raamat toredatest, intelligentsetest, Eesti elu edendamisel olulist rolli mänginud inimestest. Mõnusalt ja muhedalt kirja pandud.
Lugemine edenes kiiresti, nii et ununes lehekülgede ülesmärkimine. Paar mõtet jõudsin siiski lõpu eel välja kirjutada.
Esimene neist on väga sobilik just ka praegusel ajahetke, kus äsja on Toompeale kogunenud uued poliitilised "professionaalid".

Marika: Mind on alati hämmastanud, kuidas Toompeale riigikogu liikmeks tõusnud inimestel on enda arvates ühtäkki olemas täiuslik professionaalne kompetents avaldada arvamust mis tahes teemal ja kelle tahes kohta. Olgu teemaks õpetajate või arstide töö, olgu see päästeameti või kunstimuuseumi hoone - ikka teavad nemad kõike. Mis sest, et neil puudub sügavam teadmine ühest või teisest valdkonnast.
Ei suuda ära imestada, kui näen kõrvalt, kuidas inimene muutub Toompeal kõiketeadjaks. Samal ajal ta aga kaugeneb tegelikkusest, Toompea "mullis" hõljudes ei märka ega suuda mõista, mis päris elus toimub. Nii on läinud ka mõne meie tuttavaga.
Kõigi minu kunstimuuseumi direktorina töötamise aastate jooksul kohtasin ikka päris palju neid inimesi, kes avaldasid muuseumi kohta arvamust, ise absoluutselt teadmata, millest nad räägivad ja mida muuseum endast kujutab.

Heinz: Maailm on endiselt täis inimmõtlemisest kõrgemal seisvaid avastamata saladusi, varjatud mõjutusi, millest me midagi ei tea. Maailm ei mahu ainult kindlate teaduslike tõenditega seletatavatesse ruumidesse.

Selliseid raamatuid ainult loekski. Positiivne. Optimistlik. Väärtustel põhinev.
Sain kinnitust, et pika abielu saladus on sõprus. Armumine tuleb ja läheb. Armastus muutub ja teiseneb. Sõprusel põhinev suhe püsib.
Sellise noodiga lõpetangi, kuigi siinkohal võiks veel pikalt kirjutada ühest, teisest ja kolmandastki, mis lugemisel kõnetas.

Teatrikuu teatriskäigud

Teatrikuud tähistasime sel aastal igati väärikalt - lausa kolm etendust sai ära vaadatud.

Komöödiateatri etendus "Maria Callase meistriklass" Salme kultuurikeskuses.

Tegemist on siis maailmakuulsa laulja Maria Callase looga. Vaataja satub laulutundi, kus primadonna jagab noortele talentidele oma kogemusi. Sekka siis mõningaid (nii muuseas jutu käigus välja tulevaid) pikantseid seiku Callase elust.
Peaosas Merle Palmiste.
Lauljateks olid päris tõelised lauljad, solistid Marilis Liloson, Arete Teemets (Kerge) ja Oliver Kuusik. Klaverisaatja - Peeter Kaljumäe.
Oli väike kartus, et ega Palmiste viimati laulma hakka (omavahel öeldes - ta ei oska ju laulda). Õnneks ei hakanud. Laulsid ikka professionaalid, kuigi ega neil eriti ei lastud seda teha, kuna ette oli nähtud pidev katkestamine diiva poolt.
Vaadata aitas, aga ei midagi erilist.



Üle hulga aja sai "piletiralliga" Tallinna Linnateatrisse paarile etendusele.
Esimene neist oli "Jäneseurg".
Teemaks lein ja inimeste erinev toimetulek sellega.
Osades: Elisabet Reinsalu, Rain Simmul, Liis Lass, Epp Eespäev, Mikk Jürjens.
Teema iseenesest huvitav ja intrigeeriv. Hästi mängitud. Tegelikult täitsa meeldis. Aga... Järjest enam tajun, et mind on raske millegagi väga köita, jalust rabada. On tunne, et kõik on juba olnud. Et ootan enamat. Seda "vau"-efekti ei ole, ikka jääb see "miski" puudu. Tean, et see on minu probleem. Kahju, aga teha pole ka midagi... Mis parata, kui ootused on nii kõrged.

Teine etendus oli "Igatsus". 
Elmo Nügaeni lavastus. Tšehhovlik suur vene igatsev hing.
"Kõik möödub." See oli hea konstateering (Rain Simmuli tegelase Nikolai Podgorini ehk Kolja suust.)
Laval taas Epp Eespäev, Rain Simmul, Liis Lass, Elisabet Reinsalu. Lisaks veel Andrus Vaarik, Kristjan Üksküla ja Kalju Orro.
Väga hea rolli tegi Peeter Tammearu pidevalt purjakil oleva laostunud mõisnikuna, kelle suust pudenes pidevalt "kuldmune" ja Anne Reeman arstist perekonnasõbrana. Viimane on saanud parima naispeaosa eest pärjatud Tallinna Linnateatri kolleegipreemiaga ja Eesti Teatri Aastapreemiaga 2015. aastal.
Muidugi oli oma tuntud headuses ka juba korduvalt mainitud Rain Simmul. 
Ja Liis Lass õrn-igatsevas Nataša rollis. Vana teenija Olga (peaaegu sõnatus) rollis oli Tiina Kukli, kuigi kavalehelt nähtus, et tegelikult oli see Helene Vannari osa. Kahju, et teda ei saanud näha.
Elisabet Reinsalu oli hoopis äraspidises rollis, mida oli väga põnev ja nauditav.

No ilmselgelt meeldis mulle "Igatsus" kõige rohkem, nagu ilmselt ärgas lugeja juba ka märkas:)

Kaunis kaos

Sandra Peets. Minu Egiptus: kaunis kaos.

Kahetsusväärselt on see raamat siin kajastamata jäänud. Lugemisest on juba hulk aega möödas. Parandan nüüd selle vea.
Oli hea ja mõnus lugemine. Väljakirjutust jätkus ka!:)

Egiptlased ise aga naeravad enda üle, et egiptlastel on alati kiire, sest neil ei ole mitte midagi teha.

"Miks te, noored, selle Mubaraki kukutasite? Mis kasu sellest nüüd on?" küsib ärritunult vanem meesterahvas, kes kohvikus juba mitmendat vesipiipu tõmbab.
"Me tahtsime vabadust!" vaidlevad noormehed kõrvallauas vastu.
"Mis sellest vabadusest kasu, kui terroristid inimesi tapavad ja majandus nässus on!" vastav vanem meesterahvas.

Jah - see müstiline vabadus, mida tänapäeva noored (loe: tänapäeval kõik) nii väga ihkavad. Vabadus millestki? Või vabadus millekski? See teema vääriks kohe eraldi postitust.


Eesti on üldiselt maailmas üks kõrgema lahutuste arvuga riike, Egiptus juhib jällegi araabia ja islamimaade seas.

Ootused noorte tulevikule tulevad minevikust, aga probleemid on tänapäevased.

Päris ausalt olen ma Egiptuses rohkem näinud neid perekondi, kus naine on kodune matriarh ja mehed ei julge iitsatadagi, kui nende kaasa häält tõstab. See, et mehi ette ja taha teenindatakse, ei tähenda, et naisi tõsiselt ei võetaks. Enamikus Egiptuse kodudes liigutab malenuppe pereema, isal jääb lihtsalt üle nõustuda. Samas jääb mulje, et see positsioon on naistel ainult abielus olles. Abielu annab õiguse olla oma majapidamise ülemus.

Lk. 144-146 räägitakse sellisel intrigeerival teemal nagu mitmenaisepidamine.
Piiblist meenub Jaakobi lugu - Lea, Rahel ja nende ümmardajad (4 naist sisuliselt ju). Tänapäeval oleks sellega ehk armukeste probleem lahendatud???

Islamiseadus annab igale moslemimehele õiguse abielluda kuni nelja naisega. Enamik lõpetab selle koraani suura ehk salmi lugemise siinkohal ja siia ahhetab rahulolevalt või halvakspanevalt. Tegelikult järgneb pikem salmiosa sellest, kuidas kõikide naiste suhtes peab olema võrdsus ja kui sa mehena ei suuda seda tagada, siis on õigem/parem abielluda vaid ühe naisega. Liberaalsemad islami usuteadlased väidavad, et sisuliselt see teine lauseosa kustutab esimese poole võimalikkuse, sest täpselt võrdne ei saagi kõigi abikaasade vahel olla.

"Minu arvates peaksid naine ja mees olema eelkõige parimad sõbrad," ütleb Omnia. Noogutan vastuseks.
"Nad peavad saama kõigest rääkida, et nende vahel ei oleks saladusi," lisab Omnia.
/.../ nende vahel on tunda lähedust ja harmooniat, mida ma siin abielupaaride vahel harva märkan. Jah, pered on õnnelikud ja üldiselt väga stabiilsed, aga tundub, et abielu on nagu tiimitöö kahe partneri vahel, kellel mõlemal on täita oma kindlad ülesanded. Puudub sõprus ja see miski, mis paneb meid valima omale kaaslast terveks eluks. Mulle jääb mulje, et enamik paare otsustab ühist elu alustada vaid praktilistel põhjustel. 

Egiptuse kliimale on mul ainult üks etteheide: et iga päev on sama ilm. Me kipume Eestis virisema, et meie ilm on nii muutlik nagu ta on, aga Egiptuses hakkan ma seda ilma vaheldumist taga igatsema.

Eestlaste kohta on ta [Ibrahim] öelnud: "Huvitav, kuidas minu ühiskonnas, kus kõik on põhimõtteliselt usklikud, ei ole peaaegu mitte kellelgi moraalitunnetust, ja siin, kus enamik ei ole usklikud, on inimesed tugevama moraaliga kui meil."

No selle koha peal võiks muidugi vastu vaielda ja pikalt moraalitusest rääkida!

Kas õnn on üldse selles, et kõik meie ümber on hästi ja korras? Ei, kindlasti mitte. Kui hindan midagi egiptlaste ellusuhtumises, siis seda, et õnn on meis enestes. Seda ei pea mööda maailma ringi kolades taga otsima (kuigi reisimine on parimaid silmaringi avardamise ja kogemuste kogumise viise). See ei peitu tohutute rahahunnikute all. Õnn on teadlik valik, rõõm inimestest enda ümber, uued kogemused ja avastused, tänulikkus ja teiste õnnelikuks tegemine.

Egiptus on kaunis kaos, mida ei ole võimalik nii-öelda korda seada. Ja ehk ongi see tohuvabohu see, mis on Egiptusele nii omane ja iseloomulik. 

Asjadest lahtilaskmise kunst

Kaisa Lattu. Asjadest lahtilaskmise kunst: oma vähem, ole rohkem

Soovitan soojalt see lihtsate tõdedega raamat läbi lugeda. See võib osutuda silmi avavaks või suisa elu muutvaks lugemiseks.
Ajastul, mil omamine ja asjad on staatuse sümboliks või lausa kultuseks.
Elu on tegelikult palju lihtsam.

Kas ootad seda ühte maagilist hetke, mil oma õnn ja elu enda kätte võtta? 

• Ootad aasta algust, mil kõik lubadused taas kirja panna?
• Ootad uue kuu algust, et võlad käsile võtta?
• Ootad esmaspäeva, et siis tervislikumalt toituma hakata?
• Ootad, millal tööl kiire periood läbi saaks, et seda raamatut alustada? Ootad vihmaseid ilmu, et raamatut alustada?
• Ootad  ellu uut inimest, et saaksid halvast suhtest lahti lasta?
• Ootad aega, millal teenid selle kindla palganumbri, et reisima minna?
• Ootad ilmutust?

Kui kaua sa oled valmis ootama, enne kui oma eluga päriselt alustad ja taipad, et see ei olegi peaproov? Ilmselt ei saa mitte kunagi meist täiuslikke inimesi ja ei tule kõiki täiuslikke olukordi. Mida sa aga saaksid teha, on hakata oma unistustega pihta juba täna ja liikuda samm-sammult edasi.

• Kõigepealt pead endale selgeks tegema, et see, mis sul on, on juba piisav! Kui sa sellest aru ei saa, siis ei lakka sa kunagi ihkamast kõike, mis on uuem, suurem ja uhkem. Saa võitu lõpututest reklaamtahvlitest ja ära lase allahindlustel enda üle võimu saada.
• Alusta oma asjade sorteerimist ja vähendamist.
• Alusta oma päevaplaani lihtsustamist, kohustuste vähendamist, et teha rohkem ruumi meeldivale.

 
Astusin täna hommikul esimese sammu sellel teel. Võtsin ette tualettlaua ühe pisikese sahtli ja sorteerisin läbi. Ei läinud poolt päevagi:) Ei läinud soovituslikku 15 minutitki.
Asju on meil ilmselgelt liiga palju. On ju tuttav see teema, et kapp on riideid täis, aga selga panna midagi ei ole.

Mõni inimene ehk muretseb sellepärast, et ei taha pidevalt samu asju kanda. Usu mind, inimesed ei märka ja neid ei huvita, kas sa kannad samu riideid. Ja kes märkab või teeb märkuse, sellel on ilmselt endaga mingi probleem lahendada, sisemine võitlus pidada. Endaga rahul olevale inimesele ei lähe korda nii tühine asi nagu teiste inimeste riiete kvantiteet või selle üle järje pidamine, kui mitu korda keegi ühte ja sama kampsunit sel nädalal kandis.

Hoidke mõned asjad päris endale ja märkate, kui palju rohkem võluväge ja salapära nendes siis on.
Kunagi pole mõtet tunda ennast halvasti selle pärast, mida näed teiste sotsiaalmeediakontodel. Päris tihti on see seal ju vaid näiline kuvand.
Pane energia sellesse, et oleksid õnnelik päriselus, mitte ainult sotsiaalmeediaseinal.
Väärtusta elu rohkem kui asju, ja oled tõeliselt sõltumatu.

Kogusin sellest raamatust palju häid mõtteid. Minu jaoks üks tõetera teise järel. Puhas kuld!
Võiksin pool raamatut siia ümber kirjutada. Püüan piiri pidada. Lisan vaid veel paar mõtet.

Õpi ütlema EI! Ütle EI iga kord, kui see ei pane su silma särama, kui see pole sulle oluline ja röövib aega nendelt tegevustelt, mis on su südames. Treeni EI ütlemise lihast pidevalt.
Me loome tihti endale ise liiga ebarealistlikke päevaplaane ja seejärel pettume, oleme stressis ja väsinud. Tuleb endale selgeks teha, et lõppude lõpuks on enamasti kõik siiski meie enda prioriteetide küsimus. 

Mis puutub kvaliteetsetesse suhetesse, siis me tunneme tihti survet ja kohustust suhelda ka nende sugulastega ja vanade tuttavatega, kellega tegelikult klappi ei leia. /.../ Lase lahti harjumusest ja keskendu kvaliteedile. /.../ Kindlasti on kõigil meil suhteid, nagu näiteks see klassiõde, kellega kunagi olime parimad sõbrannad, /.../ Vahepeal peab jätma need inimesed mälestustesse ja tuleb lasta neil lihtsalt minna. Tuleb jätta see mälestus nendest lahedatest hetkedest ja võtta omaks mõte, et just tollel hetkel olid nemad su elus tähtsal kohal ja nüüd on aeg edasi liikuda, on juba uued hetked ja uued inimesed. Paari aasta pärast juhuslikult kokku põrgates on jälle tore juttu ajada.

Lõpeta ära suhtlemine inimestega, kes toovad sind alla, materdavad su ideid ja panevad sind enda väärtuses kahtlema.

Me elame ühiskonnas, kus materiaalsed asjad ja märgid näitavad staatust ja edukust. See on koht, kus rikkaks nimetatakse neid, kellel on suurem maja ja kallim auto ning rohkem asju. Maailm, kus ahnus ja agressiivsus ning pidevalt hõivaud olemine tähendab edukust. Mis on tegelikult edukus? Kas asju täis maja koos vanematega, kelle lapsed kasvavad üksi, sest vanemad on pidevalt tööl raha teenimas,et saaks lastele uusi ja veeluuemaid vidinaid osta? Endale uhkema auto osta? Või on edukus see, kui inimene naudib oma päeva ja oma elu, kaasa arvatud aega, mil ta on tööl, ning veedab palju aega inimestega, keda ta armastab. Miks nimetatakse edukaks seda, kes tõuseb karjääriredelil, samal ajal vaeveldes ärevuse küüsis?
Edu ei pea tulema koos piinaga.
Tee seda, mis on su hingega kooskõlas. 

Emakeele(päeva) kaja

Armastan meie ilusat eesti keelt, emakeelt. Öeldakse, et armastusest vihkamiseni on väike samm. Ja nii ongi - vahel tuleb tõesti viha peale, kui ei oska õigesti kirjutada, sest keelereeglid ütlevad midagi muud, kui mu sisetunne. Üldiselt on mul väga hästi arenenud sisetunne ja hea keeletunne. Tahtsin siinkohal vaistlikult kirjutada "keeletunnetus", aga mu lemmikraamatud ÕS ja EKSS ütlesid, et õige on "keeletunne" ehk "keelevaist". No säh sulle! Siis vihastangi ja vihkangi seda armast keelt...

Hiljuti, kümme päeva tagasi, oli emakeelepäev.
Kes kirjutas e-etteütlust, kes käis konverentsil, kes luges, kes jõudis seda kõike teha.

Üle mitme aasta osalesin rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeva konverentsil, mis seekord oli pealkirjastatud "Kas tõesti häbeneme riigikeelt?". Esinesid õiguskantsler Ülle Madise "Ilusa selge eesti keele ülistuseks", ajakirjanik Piret Kriivan "Uusaegne kadaklus - valehäbist või eksiarvamustest", kirjanik Rein Raud "Keel kui vahend ja kui eesmärk", ajakirjanik Märt Treier "Vastulöök", emakeele õpetuse lektor Merilin Aruvee "Iga õpetaja on keeleõpetaja" ja keeleteadlane Martin Ehala "Eesti keel kiirenevas ajas".
Üritus toimus seitsmendal korrusel humanitaarsaalis. Rahvast oli palju. Ettekanded huvitavad, kohati intrigeerivad.

Mulle väga sümpatiseeris Ülle Madise ettekanne, mida saab lugeda ERRi kodulehel.
Toon siinkohal välja tema paar mõtet:Põhiseaduses seatud eesmärk – eriline Eesti, eestlus – läheb vastuollu postmodernistlike arusaamadega. Ja las läheb! Üleilmne ühetaolisus, kus kadunud on rahvuslikud-riiklikud rituaalid, sümbolid, keeled, kultuuriruumid, kõik, mis tekitab rahvuslikku ühistunnet, on utoopia.
/.../ Eesti vajab jätkuvalt sümboleid, rituaale, rahvuslikku uhkust, müüte ja kangelasi. Põhiseadus on põhiseadus just selle pärast, et ta on püsinud juba üle inimpõlve, nüüdseks on ta saanud omaks, kõigi oma sünnimärkide, ajalukku jäänud sõnade ja inimnäolisusega. Oma hümni, lippu ja riigipühasid oleme hästi hoidnud. Hoidkem ka eesti keelt – maailmas ainulaadset mõtlemise, loomise, mängimise ja mäletamise viisi – kui hindamatut varandust. 

Õhtul kuulasin veel e-etteütluse üle ja kirjutasin läbi. Peaaegu veatult! Seega võin endale õlale patsutada. Üks komakene läks kaduma, kuigi ma mõtlesin sellele. Paari koha peal jäin veel mõttesse, aga panin siiski õigesti. Tegelikult võin öelda, et oli lihtne etteütlus. On olnud palju keerulisemaid. Palju oli ka paralleelvariante, mis päästsid mu päeva:) Nii et seekord polnud põhjust ka keelereeglite peale pahane olla.

Ja siis otsitakse veel ka kõige eestilikumat sõna. Oma sõna saab igaüks kirja panna ERRi kodulehel.
Kahju, et ainult ühe sõna võib valida ja kirja panna. Mõtlesin selle peale ja mul on neid terve rodu. 
Pööriöö. Öö. Päev. Õhtu. Lõuna. Tubli. Töö. Tõde ja õigus. Eesti. Ööbik. Lõoke. 
Ja neid oleks veelgi.

Ilusat emakeele kasutamist meile kõigile!