23. november 2022

"Minu Karjala"

 

Mika Keränen. Minu Karjala: dam, di-di-dam!
Petrone Print, 2022
228 lk., 8 l. ill.

"Minu Karjala" sai loetud suure suve ajal. Seega on vahetud muljed juba kerge tolmukorra alla mattunud. Ometi mäletan siiani seda tunnet, mida lugedes kogesin...
Palju tsitaate plaanisin kirjutada, sest oli nii mõndagi, millele kahe käega alla kirjutaksin. Hetkel tunnen aga, et ei suuda enam neid lehekülgi läbi töötama hakata, kahjuks...

Raamatust õhkus nukrust ja tõsidust...
Leidsin hoopis teistsuguse Keräneni - mõtliku, targa, laia silmaringiga...
Varem mõtlesin temast pigem kui naljamehest või pullivennast. Ja seda ülsegi mitte halvas mõttes.
Igal juhul - kahtlematult Keränen oma headuses!

Paar nn päevakohast tsitaati siiski lisan:

Mängisin sõjamänge rõõmuga. Aga need olid mängud. Tulirelvad ei meeldi mulle siiani.
(Lk. 82-85 jj  on juttu tsiviilteenistusest)

Ega meid, sivareid, Soomemaal tihti heaga ei vaadata. Üks väga tark Soome mees hakkas valjult naerma, kui ta kuulis, et olen sivari. Ta küsis otse, kas ma olen homo, kommunist või kettutyttö (rebasetüdruk), selle all peeti silmas loodusaktiviste, kes Lääne-Soome karusloomakasvatustest hõberebaseid lahti lasid. Ma ei osanud sellele väga targale Soome mehele vastata, aga tema tarkuse aktsiad langesid minu silmis madalale. 
"Ma pole totaali. Olen sivari. Tsiviilteenistus on Soomes seaduslikult lubatud alternatiiv ja olen täitnud auga oma kohuse isamaa ees."
Ma loodan, et lugeja ei arva ometi, nagu ma poleks isamaaline. Olen küll - olen patrioottisivari. Ma kaitsen Soome riiki ja meie iseseisvust igal juhul, kus aga vaja. Ma lihtsalt arvan, et Soome riiki kaitseb üks kirjanik rahu ajal alati paremini kui kümme uut helikopterit.

P.S. Taas üks vana võlg likvideeritud. Ja oi, neid on veel palju - võlgu jäänud, kirjutamata postitusi loetud raamatutest.

22. november 2022

22.11.22*

Ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta olen jõudnud blogimata tänasesse kaunisse (kuu)päeva😛

Kas ei saanud mitte üks erakordselt kaunis lause?😂

Mõelda vaid - möödunud aastal kirjutasin ma iga Jumala päev ühe postituse (*täpsustus: novembris muidugi!). See on täiesti käsitamatu ja uskumatu! Kuidas ma küll suutsin?!?

Suuresti tänu sellele kaunile kuupäevale ma siis nüüd siia jõudsingi, kirjutama. Muidu olen ikka ju vaatamas käinud, mida teised teevad ja millest kirjutavad ja mida oluliseks peavad. Et millest süda täis, sellest suu räägib või siis käsi kirjutab. Või no midagi taolist.

Ega ma siis ise ju ka päris kirjutamata ja mõtlemata pole kügelenud! Lihtsalt ei ole suutnud muude tegemiste kõrvalt blogida.

Aga muidu elame ju hästi!

Korontsik võttis küll läbi, kuigi ma ju eriti haige ei olnudki. Seda päris haige olemist oli vaid üks päev, kui oli palavik üle 38. Nohu ja köha oli nii vahelduva eduga, aga see va väsimus oli hirmus. Aeg-ajalt veel nüüd, kuu aega pärast põdemist, avastan hiljemalt tööle jõudes, et ma olen nii väsinud, kas koju koikule ei saaks... Tihtipeale ärkan juba hommikul jõuetuna üles. Või siis bussipeatuses tunnen, et ei jaksakski nagu tööle minna... Ühel päeval oli peavalu, siis tulin küll poolest päevast ära. Seda ma otseselt koroona järelmitega ei seosta, pigem oli see mind ikka aeg-ajalt külastav migreenike.

Ühistranspordi rõõmudest olen tahtnud juba pikka aega kirjutada. Ei mäleta enam, võib-olla olen kunagi kirjutanud ka. Mul on tunne, et ühistranspordist on võimalik kätte saada kõige vastakamad emotsioonid üldse, negatiivsest positiivseni või siis vastupidi.
Üsna hiljuti, ühel hommikul oli nii armas vaatepilt, kui üks vanaisa oma lapselapsega bussis sõitis. Poiss oli umbes 3-aastane vahva tegelane, istus vanaisa süles ja nii tore oli, kui vanaisa kotist taskurätiku võttis ja lapsel nina pühkis. Pärast läksid käsikäes bussist välja.
Teine sarnane juhtum meenub mulle mitme aasta tagusest ajast. Ka bussis. Seekord olid isa ja poeg. Buss oli üsna täis, keegi vabastas lapsele koha. Aga laps ei tahtnud ise, üksi istuda, vaid nõudis isa sülle. Istusidki siis mu selja taha ja algas mõnus vestlus mütsipealt sulavast lumest😇

Sellised toredad hetked ja kohtumised annavad terveks päevaks mõnusa emotsiooni.

31. oktoober 2022

Ei halloweenile!

Our home does not celebrate halloween.

But as for me and my house, we will served the Lord (Joshua 24,15)

Selle sotsiaalmeedias leviva sildi/plakati oleksin tahtnud täna ka oma uksele panna.
Juba aastaid pole meie ukse taga käinud ei mardi- ega kadrisandid, aga täna olid musta näoga kollid. Loomulikult ei lasknud ma neid sisse ega teinud neist sootuks väljagi.

Kuigi sõna halloween - lühend nimetusest All Hallows' Eve, 'kõigi pühakute õhtu'- on kristliku algupäraga, arvatakse pühal endal olevat paganlikud juured.
Seega, miks peaksime tahtma seda tähistada?!?

Taevas TV7 jagab:
7 põhjust halloweeni vältimiseks:
1. Paganlik päritolu
2. Esoteerilise maailma olulisim tähtpäev
3. Negatiivsed väärtused ja sümbolid
4. Avab ukse pimeduse jõududele
5. Soodustab identiteedi segadust
6. Kommertslik maailma traditsioon
7. On täheldatud seoseid kuritegevuse kasvuga

Täna on aga usupuhastuspüha, reformatsiooni aastapäev, päev, mil Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku seinale 95 teesi. Sellest on möödas täpselt 505 aastat!
Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb päevakohasel teemal FB seinal, samuti mitmed teised. Neid harivaid tekste tasub kindlasti lugeda, mitte linna peal lolli (loe: kolli või zombit) mängimas käia.

Homme algab aga november kõikide pühakute päevaga, millele järgneb hingedepäev.

28. oktoober 2022

Mõeldes puhkusest

Ma ei tea, kui kaua annab ühte puhkuse-teemat käsitleda, presenteerida, aga ju need üürikesed ilusad hetked on siis nii kustumatult meeles, et ei saa üle ega ümber...

 
Ja muuseas, sel nädalavahetusel on ju kellakeeramine. Ikka suve poole! Mulle on see nii meelde jäänud, kuidas Katrin Viirpalu selle ilusasti sõnastas - kella keeratakse alati suve poole. Ja enam kunagi ei lähe meelest, et mispidi ja kuhupoole... Sügisel on suvi jäänud just seljataha (kell tagasi) ja kevadel on suvi kohe tulemas (kell edasi)...

Aga sügise hallus ja masendus ja pimedus paneb taas igatsema suve ja puhkust. Olgu siis möödunut või kunagi saabuvat. Nii-nii hea tunne on siis meenutada kauneid hetki soojadest, vabadest suve- ja puhkusepäevadest...

Pühajärve spaa mõnudest rääkides unustasin mainida, et need protseduurid või hoolitsused olid jumalikud! Käteparafiin - seal suikusin peaaegu unele. Ürdivann on alati super! Ja vesimassaaživoodi tekitab lausa sensuaalseid elamusi...

Söögid olid maitsvad ja mis peamine - ei pea ise toiduvalmistamise pärast muret tundma. Seda tehakse sinu, st minu eest! Paketis oli hommiku- ja lõunasöök. Õhtusöögi eest pidi ise hoolitsema. Olime üht-teist niksi-näksi kaasa võtnud ja esimesel õhtul suurt midagi ei tahtnudki. Siiski - pärast pikka jalutuskäiku oli mul kangesti ühe jäätisekokteili isu. Pubis oli see kohe sobivalt ka pakkumises! Oh, mul tuli praegugi jäätisekokteili isu peale!😋 Abikaas tellis endale kartulisektorid dipikastmega. Mmm, need olid ka maitsvad. Jagus täiesti kahelegi. Teisel õhtul avastasin enda jaoks vegan-toitude seast suurepärase läätsewoki. Olen seda isegi kodus paar korda järele proovinud teha. Tuli peaaegu sama hea!

Ja need lihtsad, mõnusad lebohetked! Kui lihtsalt vedeled ja loed ilmatu head raamatut. Kui jalutad imekauni Pühajärve ääres! Kui naudid sooja suvepäeva ja õhtut. Kui kõnnid kuumaga mitu kilomeetrit ja siis naudid taevalikku lõunasööki. Isegi väike soe vihm ei suuda rikkuda seda rõõmu. Eriti veel siis, kui oled koos kalli, lähedase inimesega...

Ohh, tahaks juba jälle - tõeliselt puhata!
Praegu ju on ka nagu puhkus, aga ainult nagu, sest see va haigusevimm ei lase täiel rinnal nautida...

27. oktoober 2022

E-maailm:)

Lubasin siin suure suuga, et kirjutan oma e-Selveri süütuse kaotamisest😝

Tegelikult ei olegi mul midagi erilist kirjutada, sest teenindus oli meeldiv, korralik ja kiire!

Miskipärast oli mul arvamus, et teekond tellimusest kullerini ukse taga võtab hullult kaua aega. Ilmselt meenusid mulle esimese koroonakevade lood, kus oma ostukorvi sisu said näha alles mitu päeva hiljem.

Kuna e-tellimuse mõte tekkis suhteliselt hilja, vist kl 16 paiku, siis arvasin, et täitmisele kuulub see alles järgmisel päeval. Suur oli aga mu üllatus, kui pakuti välja juba sama päeva õhtu, vahemikus 20-22. Oo rõõmu! Pealegi oli sellel ka soodsam teenustasu!

Järgmine üllatus tabas siis, kui kuller helistas ja juba 19.45 oli poekraam toas! Nagu - mida?!?! Ma ei jõudnud veel ootamagi hakata!

Kõik soovitu oli olemas, nägi välja ilus ja värske, täpselt selline, nagu enda valitud.

Nii et äärmiselt meeldiv kogemus! Soovitan soojalt!

E-kaubandusega olen muidugi varem korduvalt kokku puutunud, seega teema võõras ei olnud. Lihtsalt toidukaupade tellimise kogemus puudus.

Kui saaks ka oma ema e-maailmaga sõbraks teha, siis oleks paljud mured murtud. Olgu küll, et ta elab maarajoonis. E-maailm jõuab ju sinnagi kohale, kullerteenused on siiski päris hästi toimivad ja laia haardega. Aga vanem generatsioon või siis teatud osa sellest ajab sõrad vastu ja teatab jäärapäiselt, et ei puutu arvutit ega nutitelefoni.
Mõtlesin just, et vaat' milline luksus oleks - tuuakse ju lausa tuppa! Ei pea ise mööda poodi ringi trampima ega raskeid kotte vinnama.

Samas jälle noorem generatsioon on liigselt e-maailma ära kadunud. Ja see on teistpidi halb! Nii et kust leida see kuldne kesktee, ei mina tea...

25. oktoober 2022

Raamatu lummuses

Nüüd siin kodus istudes ja end juba veidi paremini tundes, avastasin oma mustandite kausta sirvides selle avaldamata loo.
Lummatud olin siis, ja ka praegu jätkuvalt, kunstnikepaarist Kokamägi-Arro. Tõepoolest, kontrollisin, paar aastat tagasi loetut kajastades olen jätnud väljakirjutused lisamata. Miks see aga nii kauaks vaka alla on jäänud, ei oska kosta. Aga nii häid ütlemisi, mõtteid ja tajumisi ei tohi jätta jagamata!
Üsna lõpus on arutelu all Facebook'i ja infokülluse teema. Kuigi tänaseks olen isegi FB kasutaja, kirjutan ma Jaagu ja Epp-Maria mõtetele ja väljaütlemistele kahe käega alla.
Kuidagi väga omane ja hingelähedane mulle.

No igal juhul, siit tuleb nüüd "pisike valik":

Lasteaiast õnnestus Epp Marial koju kasvama-mängima jääda, ent koolist ei olnud pääsu. Kuigi koolikord oma kammitsetuse ja distsipliiniga oli tema hingele ja vaimule sama vastukarva ja talumatu kui lasteaed, tuli end valu ja vaevaga etteantud raamidesse mahutada.

Epp MariaMa olen alati vältinud konfliktseid olukordi...

Jaak: Ema oli mul hästi range ja kontrollis mind kogu aeg, kirjatehnikat pidin sada korda ringi tegema. Tollal sellist asja polnud, et oleks vanematele vastu vaieldud, rääkimata õpetajale, nagu see tänapäeval on, et saadetakse õpetaja lihtsalt pikalt. See on täiesti jabur. Ja õpetaja ei tohi midagi teha - kuulab alandlikult, kuidas teda sõimatakse.

JaakMinu arust pole üldse kunstniku asi sekkuda maailmaasjadesse. Minu meelest on kunstnikul hoopis teine missioon. Ma ei ole seda missiooni enda jaoks täpselt defineerinud, aga see on midagi tasakaalustada, inimest rahustada, piltlikult öeldes õnnelikuks teha või avada. Mulle tundub, et tänapäeval võib kunstnikuks saada igaüks, kellel natukenegi mõistust peas ja mingisuguseidki mõtteid, sest ega oskusi ei pea küll enam olema. Selline kunst mind ei huvita, kohe üldse mitte.
Mind huvitab selline kunst, mida vaadates ma mõtlen: "Vau, kas ma suudaksin ka midagi niisugust teha?!" Kui kunst mahuks sellise kriteeriumi alla, et seda on võimatu või väga raske järele teha ja sul peavad olema selleks tohutud oskused ja anded, siis vot see on minu jaoks kunst! Ma ei vaata mitte ainult kunstiteose mõtet, mis on ka oluline, aga ka teostust. Need on minu jaoks lahutamatud. Mind ei huvita üks ja teine pool eraldi, see on poolik värk. Mõtteid on meil kõigil, ega see sellepärast veel kunst ei ole.

Jaak: Meil oli alati tore rääkida ja kõik klappis hästi. Nii see vaikselt läks. Tunned lihtsalt ära, kellega on hea koos olla ja kellega ei ole.
Mina ei otsinud omale sel ajal elukaaslast, aga läks sedasi. Ja väga tore, et läks!

Epp Maria: Kindlasti ei olnud Jaak lobiseja ja flirtija. Mulle ei meeldi absoluutselt sellised libedad playboy tüüpi mehed, kes hakkavad rääkima, kui vägevad mehed nad on. /.../ Ta [Jaak] tundus turvaline mees ega hädaldanud kunagi. Paljud teevad suuga suure lossi, aga käega ei kärbsepesagi. Mulle ei meeldi lobisejad ja targutajad, poliitiku tüüpi mehed. Eriti kui on veel rumalad ka, siis on täielik õnnetus. Jaak on kõige selle vastand.

Katrin Helend-Aaviku1981. aastal, kui sündis esimene laps Liisu, käisid noored vanemad veel ülikoolis. Nad tulid kõigega kenasti toime, sest omavahelistes suhetes valitses harmoonia ja argitoimetustes tasakaal. Lastega oli kodus ja toimetas rohkem see, kel parajasti mõnd kiiret koolitööd ees ei olnud. Jaak oli tolle aja kohta väga moodne isa: jalutas lapsevankriga ringi ja kui sündis teine tütar Anni, jäi ta temaga tänapäeva mõistes isapuhkusele. Kunstitudengitest vanemad eirasid kõiki tolleaegseid rangesse raami surutud lastekasvatamise õpetusi, usaldasid oma vaistu ja sisetunnet ning kasvasid lastega koos.

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

Jaak: "Mina ei häbene seda öelda ja tunnistada, et meie peres on kogu aeg Epp olnud see, kes raha teenib. Mina olen pulli teinud ja nii palju kui suutnud, aidanud kodus, et Epp saaks keskenduda piltide tegemisele.
Ma arvan, et ühes peres kaks inimest ei saagi täie vungiga oma asja teha. Üks peab andma alati natuke järele ja minule on see meeldinud. Mul on olnud kogu aeg tohutult raske kunsti teha. Epp suudab maalida ka kööginurgas, aga mina ei saa ennast nii kergelt õigele lainele. Mul on vaja istuda, mölutada ja end sisse häälestada. Kõik kodus kannatavad, kui mina hakkan midagi looma. Siis mul ongi lihtsam sellest taganeda. Parem ei piina ennast."

Anni: Ta [Epp Maria] maalib möödaminnes - teeb lõunat ja siis tuleb tal mõte, et võiks maalida, jätab toidu pooleli ja läheb maalib vahepeal. Tal on alati söök pooleli ja toit jahtunud, see on nii naljakas!

Johannes: Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

Johannes: "Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Epp MariaSee, mida tänapäeval kunsti pähe serveeritakse, on meile vastukarva ja mõistetamatu.
Paraku on praegu selline aeg, aga mulle tundub, et see hakkab siiski varsti muutuma. 
Rahvas, tavaline inimene januneb ilu järele. Seda on tõestanud viimased ilusad näitused Eestis, näiteks Michel Sittowi ja Aivazovski näitus, kuhu olid lausa järjekorrad. Enne seda oli suur menunäitus Enn Kunila kogust, kus oli põhiliselt Pallase-aegne kunst. Ma arvan, et inimene lõpuks tüdineb ära, et vaadata teise inimese magamist või ükskõik, mida muud. Selleks on televiisor ja kino. Uudistes on õudusi niigi palju, kunsti ülesanne on leevendada ja tasakaalustada igapäevaelu raskust.


Epp MariaHaapsalus ma sain omale aia. Ma olen maainimese hingega, olen alati igatsenud aeda ja maja. Kortermajades elades peab ju arvestama teistega ja kunagi ei tea, millised naabrid on. Kui on oma puhvertsoon, aed ja maja, ei teki konflikte ja on rahulikum elada. Ma olen alati püüdnud konflikte vältida ja ise luua sellise keskkonna, et need ei jõuagi minuni. Mul ei ole palju energiat, seda tuleb hoida. 

Epp MariaHea, kui inimestel on ilusad kodud. Ilus interjöör distsiplineerib inimest. Järsku siis et joodaks nii palu viina ega laamendataks, kui meil oleks rohkem ilusaid kodusid.

Jaak: Facebook on üldse üks arusaamatult jabur asi minu arust. Ma ei ole selle mõttest aru saanud.

Epp Maria: See on inimese ihalus sõprade järele. Sa saad öelda, et sul on tuhandeid sõpru.

Jaak: Mäletad, Epp, me arutasime ükskord, kui vaatasime "Ringvaadet". Seal öeldi, et hakake meie Facebooki sõbraks, siis saate rohkem inforatsioon. Aga ma ei taha absoluutselt informatsiooni! Mis ma teen selle informatsiooniga? See pole ju mingisugune väärt info.

Epp Maria: See sõna "informatsioon" on juba devalveerunud. Tänapäeval peab oskama valida, mida sa tahad teada ja mida ei taha.

24. oktoober 2022

Karma?!?

Öeldakse, et sõnadel on suur jõud. Ja et igal teol on tagajärg.
Ja India päritolu õpetustes on karma tegu (teo ja tagajärje üleüldine seadus). Iga keha, kõne või meelega tehtud tegu kannab vastavaid tagajärgi ehk teovilju. Tegu võib olla mõtteline, sõnaline või kehaline. (Selline sai guugeldamise tulemus karma kohta).

Mida ma sellega siis öelda tahtsin või tahan on see, et MOTT - mida oligi tarvis tõestada!
Et kui tegu on sõnaline, siis on sellel kindlasti tagajärg.

Mitu aastat me nüüd olemegi juba elanud selles pandeemia-epideemia-koroona-ajas? Kaks? Kolm?

Oleme nii ära harjunud. Ohutunne on totaalselt ära kadunud. Maske ei kanta (paar korda on mul mõttesse tulnud, et äkki võiks või peaks). Vaktsiinide toimimise aeg on möödunud. Järgmist doosi pole saama mindud... Aega ju on, alles oktoober...

Ühel päeval (eelmisel nädalavahetusel) ütlesin veendunult välja, et "mina koroonasse ei jää!" See teadmine või tunne oli nii tugev, lausa kõigutamatu, no 2 ja pool aastat tõestatud ka ju!

Ja siis nätaki!, loetud päevad hiljem... oli koroonatest positiivne! Ei uskunud oma silmi!!! Tegin teise teisti. Ikka sama tulemus - positiivne!
No kolmandat testi enam raiskama ei hakanud. Ok, kui nii, siis nii, eks tuleb teadmiseks võtta ja uskuma hakata...

Nii mulle meenuski sõna - karma! 

Ja taas kord meeldetuletus, et sõnu ei tohi loopida! Sisemine veendumus võib olla, peabki olema, aga selle tasub targu enda teada jätta!

Jaa, mul on ikka sümptomid ka. Aga sellised "tavalise külmetushaiguse" omad. Ega ma muidu ju testi teinud poleks. Teste olen selle paari aasta jooksul teinud üksjagu. Kas siis, kui endal nohu vm külmetuse tunnused. Või siis, kui keegi on lähiümbruses positiivseks osutunud. Siiani oli mul alati rasvaselt negatiivne. Ei kunagi mingit kahtlust! Aga sedapuhku siis rasvaselt positiivne. Ja ei mingit kahtepidi mõtlemist!
Haige olen ikka päriselt, haiguslehel ja puha. No ei midagi hullu, aga jube tüütu on. Selline vinduv tunne, ei lähe paremaks ka. Pea on paks ja väsimus, jõuetus on kallal...
Täna sai esimest korda ka e-Selverist tellimus tehtud. Kulleri tulekuni on veel mõni tund aega. Homme võin siis seda kogemust lähemalt kirjeldada😉

Kogu selle karma jutu ja mõtte peale meenus mulle, et olen kuulnud mingit lugu karmast ja gorod Narvast. No mida tean mina tänapäeva muusikast, eksole... Jälle väike guugeldus ja palun väga, siin see on -
Nublu ja Gameboy Tetris esitavad "Für Oksana":

Vaat' sellised lood siis siinpool sood...
Hakkasin mõtlema, et oktoober ongi mul olnud selline haiguste või haiguslehtede kuu. Kas siis nn külmetushaigused või lausa haiglas operatsioonil viibimine (just täna 16 aastat tagasi).
Panen siis ühe rasvase testi ka siia ilmarahvale vaatamiseks ja tõestuseks, et "maivaletaüldse" 😛(nii ütles üks väike armas nupsik, kes nüüdseks juba peaaegu täismees😍):

Aga teie püsige terved! Hoidke ikka pikivahet! Kandke maski ka, abiks ikka! Ja võib-olla tasuks ka järgmisele vaktsiinidoosile mõelda!? [See ei olnud reklaam, vaid minu isiklik soovitus või nõuanne]