25. oktoober 2024

"Emalõvi"

Aasta hakkab lõppema. Vaja ikka mõni kord kinno ka jõuda. Ongi juba üsna tihedaks läinud😀 

Taaskord siis Eesti film. Sedapuhku "Emalõvi". Sotsiaaldraama ja trilleri vahealal jalgu kõlgutav film, nagu Rasmus Kuningas oma arvustuses sedastas. Või psühholoogiline triller ehk põnevik, nagu ka režissöör Liina Triškina-Vanhatalo seda ise defineerib.

Teadsin, et see on haige film, aga tegelikult oli veel haigem. Aga hea muidugi!
Palju segadust, muret, vägivalda jm negatiivset... ent ka midagi hingeminevat sealjuures.
Isegi mulle, tuimale tükile, tuli mingil hetkel pisar silma...

Tugevast näitlejatööst on räägitud. Ja tõesti, mulle sümpatiseeris tohutult Katariina Unt (ema Helena rollis). Milline ilus inimene, näitleja siis. Meenub minu esimene kokkupuude temaga - Julia roll Linnateatri "Romeos ja Julias". Sealgi ju elutraagika. On toimunud ainult rollide vahetus - toona tütar, nüüd ema...
Ivo Uukkivi isa - samuti hea sooritus.
Noored näitlejad tegid suurepärase etteaste: Teele Piibemann Stefina ja Joonas Mikk Stefi vennana.

Filmile on mitmeid arvustusi ja kommentaare kirjutatud. Paarile juba viitasin, aga siin veel üks ja "Sirbis" muidugi põhjalikum analüüs, autor Kadri Kõusaar.
Vaadake ja lugege ning kujundage oma arvamus...

"Emalõvi" Autor/allikas: Kaader filmist


21. oktoober 2024

"Vari"

Kodumaine film, tituleeritud kui ajalooline kriminaalfilm, vaadatud. Puhtalt kohustusest ja austusest. 

Jaa, kui mentaalne pool oli täiesti söödav, siis visuaal oli liiga vägivaldne, võigas, räige, verine... Päris õudusfilm kohe! Ei teagi... Ei julge küll soovitada... Eriti nõrganärvilistele. Samas - ikkagi nähtud ja oma silm on kuningas 😉 

Taska filmi kodulehelt sisu kokkuvõte:

Must lagi on meie toal ja meie ajal ka. Selles musta laega ajas võitleb õigluse eest Juhan Liiv, kannatav luuletaja ja sihikindel detektiiv. Ta suudab näha sügavale inimese hinge ja lahendab sünged mõrvalood 19. sajandi lõpu Eestis.

Tartu 1894, vaimuhaigla. Tulevane Eesti suur poeet Juhan Liiv põeb skisofreeniat ja jälitusmaaniat. Tema isamaa, millest ta laulda tahab, kannatab tagurliku Vene impeeriumi haardes. Toimub venestamine, millega on lämmatanud eestlaste vabaduspüüded. Liiv põgeneb ja läheb vanematekoju Alatskivile, et tervist kosutada, kuid satub hoopis kummalise mõrvaloo keskele. On tapetud talumees Madjus, kes nähtavasti on leidnud suure varanduse, mis nüüd on kadunud. Liiv ei lepi sellega, et mõrva eest võetakse kinni süütu mees ja ta otsustab uurimisse sekkuda. Ja maksab selle eest peaaegu oma eluga.

„Vari“ toob esmakordselt Eestis kinolinale Juhan Liivi tegelaskuju ja näitab teda ootamatu vaatenurga alt. Tegelaste seas on veel Alatskivi kontstaabel, ringirändavad tsirkusemaadlejad, mõisa opman, Liivi noorpõlvekallim, kooliõpetaja ja kõrtsimees, hulluarstid ja kirjastajad ja üks päris ehtne Kurat.

20. oktoober 2024

Teatris

Viimases otsas olen liiga tihti teatris käinud. Linnateatris, Salme kultuurikeskuses. "Nachtland" 26. septembril, "Muusikale" 14. oktoobril. Vahepeale sattus veel Ugala etendus "Surmkindlad asjad siin elus" Viljandis.

Kõik omamoodi head. Kõik omal kombel perekonna ja (pere)suhete lood.

Linnateatri mõlemas etenduses kõlas elav klaverimuusika. Vennad Teppod on rakendatud teatri teenistusse. Ja see on hea, võimas asi! Viimati istusin esimeses reas. Max 1,5 m lahutas mind klaverist ja pianistist (Theodor Teppo). See oli lummav. Veidi isegi hirmutav. Tõi mingil veidral moel meelde kooliaja ning muusikaklassi eksamid ja kontserdid (mis ei ole mu mälus positiivse varjundiga, välja arvatud lõpuklassi viimane eksam, mis kangastub mingi erilise saavutusena). Sirbis oli hea arvustus selle tüki kohta. Just Aksel Vinding Theodor Teppo muusikalises kehastuses oli eriliselt hõrk. Ja siinkohal ei räägi ma (mitte ainult) tema filigraansest klaverimängust, vaid sellest miskist, mis peitus ta silmavaates ja olekus ning mõnes üksikus sõnas... Akseli Vindingu füüsiline, sõnaline roll oli Sander Roosimägi kanda - see on fenomenaalne, kui palju teksti on suuteline näitleja omandama ja edastama. Ja need Hele Kõrve (Aksli ema) süsimustad silmad (no läätsed ilmselgelt või ongi tal nii eriline pilk?!?) Ja see pidev suitsetamine - mida kõike näitleja peab suutma?!?

"Nachtland" juudi, judaismi, antisemitismi jms teemad. Rasked teemad. Taustal, kuklas kumisemas praegune Lähis-Ida konflikt. ... Ei oska ega tahagi rohkem midagi öelda. Jaa, seda siiski pean veel lisama, et klaveril musitseeris Jakob Teppo.

Viljandi Ugala oli meeldiv vaheldus Tallinna teatritele. Liiga tihti just ei satu Viljandisse, saati siis teatrisse. Vähe asju siin ilmas on surmkindlad. Kevad, suvi, sügis, talv. Öö ja päev. Surm ja maksud.

Ilmselt oli see tõdemus ikka ka selles etenduses, et alles "pärast ema surma sain ma täiskasvanuks" - võimalik, et seegi on üks (surm)kindel asi siin elus?!?

Julgen soovitada küll. Häid arvustusi leidsin ka!


12. oktoober 2024

"Minu Naissaar"

Birgit Itse
Minu Naissaar: metsikult ilus
Tartu: Petrone Print, 2024
272 lk. + fotod

Oh, see Naissaar! 

Naissaarega on mul täiesti erilised ja arvestatavad muljed ning kogemused. Olen seal lausa kaks korda käinud, pidin juba lausa valetama, et kolm...😃
Esimesest käigust meenub must liiv, jalad olid nagu põrsal pärast. Oli väga soe ja ilus päev, aastal 2006, värske abielupaarina.
Teine kord oli jälle erilisel ajal - esimesel koroonasuvel, aastal 2020.

Raamat oli aus ja hea! Mulle väga-väga meeldis! Nii palju tuttavat tuli ette. Ja nii palju põnevaid lugusid, mida veel lisaks sai.

11. oktoober 2024

"See pole sinu süü"

Laura K. Connell.
See pole sinu süü: miks ma ennast süüdistame ja kuidas sellest vabaneda
Kirjastus Pilgrim, 2024
192 lk.

Raamat sisaldab 14 peatükki. Muu hulgas: Piiride kehtestamine, Toksilised inimesed, Negatiivne sisekõne, Eluterved toimetulekumehhanismid. Armastussõltuvusest tervenemine, Endale ja teistele andestamine jne

Eriti meeldis mulle peatükk: Lõõgastuma õppimine

...võimalus iseendaga kontakti võtmiseks on viis või kümme minutit lihtsalt istuda. Selline teadvel olemine tähendab, et sa pöörad tähelepanu oma mõtetele ja tunnetele ilma hinnanguid andmata. Info, mida sa sellistest hetkedest ammutad, võib üllatada. ...

Ka viimane peatükk "Suurpuhastus" on hea:
...mida enam me asju ära viskame, seda lihtsam on hüvasti jätta asjadega, millel meie elus enam kohta pole. ...Tõdemus, et asjade hulga vähendamine ainult parandas meie elukvaliteeti ega omanud ühtegi puudust, tuli mulle üllatusena. ... Füüsilise keskkonna puhastamine tegi lihtsamaks ka enda sisse talletatud vaimse ja emotsionaalse koormaga tegelemise.
...Õudus, mida sa tunned kogujate kodusid nähes, muutub sealsamas kaastundeks või uudishimuks: mis küll asju kokku kuhjavate inimeste peas toimub? Sisetunne ütleb, et terved inimesed sel viisil asju ei kogu. Täpselt samamoodi võid sa tunda imetlust minimalistide üle, kellel on sedavõrd palju enesedistsipliini, tagasihoidlikkust ja isegi hoolivust planeedi hea käekäigu suhtes.
See, kuidas sa kohtled oma ruumi, peegeldab seda, kuidas sa iseendasse suhtud

Piiride kehtestamine  (lk. 59, 60)
Sa pead oma ajule õpetama, et sa ei suregi ära, kui keegi on sinuga rahulolematu

Jällegi üks hea leid, raamat, mida julgelt soovitan. Eriti just neile, kes end pidevalt süüdi tunnevad ja/või kõigile meeldida tahavad ja/või suhtuvad endasse "ah, mis nüüd mina" moel jne. Loomulikult võivad seda lugeda ka need, kes ühegi sellise "probleemiga" ise kokku pole puutunud, küll aga võivad kohtuda inimestega, kes on.

10. oktoober 2024

"Jumalakäpp"

 

Aita Kivi. Jumalakäpp: armastusromaan

Tallinn: Ajakirjade Kirjastus, 2001

247 lk.

Selle raamatu haarasin raamatukogust kaasa Mae mahitusel. Kuigi kaanel on märgitud, et tegu armastusromaaniga, siis kohati tundus ikka täitsa porno 😂  Mis armastus, see puha abielurikkumine! Kõige paslikum määratlus ongi ehk kireromaan?

Hea lugemine, kuigi üsna intrigeeriv ja ärritavgi, edenes jõudsalt ja lobedalt, ikka täitsa lõpuni püsis põnevus üleval.

2. oktoober 2024

Nädalavahetus Viljandis

Viies nädalavahetus. Aeg endale. Mõeldud, tehtud.

Viljandi. Vihm ja päike. Päike ja vihm. Ugala teater. Endla hotell. Paala järv. Jaani kirik. Lossimäed. Sekka veel vihma ja päikest. Maramaa puiestee. Tegelaste tuba. Raudteejaam. See on Viljandi. Armas, sümpaatne linnake. Suvel jäi väheks. Lauluväljakult suurt kaugemale ei saanud siis🤭

Kohustuslik foto rippsillal

Lossimägedes 

Lossimägedes 


Hakkab looma 😁 Sügis🍁🍂🍁

Paala järv paistab 

Lugemiseks Mae soovitatud raamat 

Hea etendus oli