16. aprill 2024

"Suukko"

 Täna rullus lahti põnev keskustelu teemal "neegrimusi". Tegu on siis maiustusega, mille põhjaks on mõnus vahvel, keskel pehme vanilje-, maasika- või šokolaadivaht ning katteks õhuke tumeda šokolaadi glasuur. Konkreetne toode, mida täna maitsesime on Brunbergi (mansikka) Suukko, valmistatud Soomes, Porvoos Brunbergi OÜ-s. Väidetavalt on "Suukko" pärit Taanist, ent sarnaseid tooteid on tehtud mujalgi ning neid võib leida erinevate maade magusalettidelt. Varem olevat tuntud seda hõrku maiust neegrimusi (neekerinsuukko, Negerkuss) nime all. Ja tõepoolest. Väike guugeldus kinnitas seda.

2001. a. loobuti Brunbergi vabrikus poliitkorrektsuse huvides sõnast neeger (neekeri) ehk siis jäi järele ainult musi (suukko). 2020ndate alguses muudeti lõpuks ka pakendi kujundust, kus tumedanahalise paarikese vahetas välja Brunbergi kodulinna Porvoo vanalinna siluett.


Sellise kujundusega kommikarpe võib leida meil näiteks Prismast. Maitsev ja nunnu!

15. aprill 2024

Mõtte- ja tarkuseteri

Raamatus "Aeg. Teekond nimega armastus", mida loen jupikaupa, sõõm haaval, naudiskledes, ütleb Leila Vaigla: 

"Selle, kas sa oled õnnelik või õnnetu, selle lood enda jaoks ise... Otsustasin, et ma tahan olla õnnelik... 

Ma alati kadestan ja imetlen neid inimesi, kes hoolimata eluraskustest on täis elurõõmu ja jõudu, see on nii oluline/.../

Kindlasti peaks andma ruumi oma partnerile, see on hästi oluline! Ära nõua tähelepanu, ole ise ja lase oma partneril ka olla. Ja ära arva, et teine inimene teeb su õnnelikuks. See tunne tuleb ikka enda sees üles leida."

Kuldaväärt mõtted!

14. aprill 2024

Pühapäevane

 Täna ei olegi mul midagi erilist kirjutada. Kuigi on pühapäev ja nädalavahetused võiksid ju ikka veidi vaheldusrikkamad olla...

Tegelikult oli väga tegus ja tihe nädalavahetus. Ei saanud ühelgi hommikul volilt magada. Mingi totaalne väsimus on kallal. Harvad on need hetked, kui tekib tahtmine tegutseda, midagi korda saata (töövälist). See juhtub enamasti hommikuti, kui pean hakkama uksest välja minema, et tabab mingi ind, et hakkaks koristama või midagi... Õhtul suudan heal juhul toidu valmis teha/ära soojendada, pesu pessu panna või lugeda. Kõik muu on, nagu on. Praegugi võitlen siin unega ja mõtlen, kas minna pesusse või otsejoones voodisse 🤭

Väikesed edusammud on siiski märgatavad - juba suudan mingeid plaane teha ja unistada... Vahepeal lihtsalt üritasin päev päeva järel kuidagi toime tulla. See kõlaks justkui stress või sootuks depressioon?!? No kes meist ei stressa, aga ma siiski keeldun seda endale tunnistamast 😝

Jah, kahju, et seda mõtete talletajat pole veel loodud. Vahel mõte lippab nii kiiresti, et ei jõua reageerida, fikseerimisest rääkimata.

Tahaks puhata. Üks tuttav noormees tunnistas täna, et võttis haiguslehe, kuna tahab oma peas korda luua... Väga õige ja tunnustamist väärt, kui inimesed vahel ka iseendale mõtlevad...

Selline jauramine siis täna. Nüüd lähen ära tuttu. Homme jälle uus päev...

13. aprill 2024

"Olemise kergus"

"Olemise kergus".
Koostanud Raul Kilgas ja Heiki Raudla.
Keila: Sator, 2020
386, [12] lk.

Selle raamatu vihje sain ma Jaani koguduse õpetajalt Eve Kruusilt. 
Jaani koguduse kodulehel tsiteerib ta siit ühte lugu juunikuu mõtiskluses "Nädala mõte" (5.06.23)
See ongi lugude, mõistulugude, õpetlike lugude, elufilosoofiliste mõtete kogumik, mida on hea lugeda jupphaaval, justkui maitstes hõrku rooga.

Tänasesse aega väga sobiv lugu on "Poisi soov":
Üks algkooli õpetaja laskis lastel kirjutada kirjandi teemal, mida nad Jumalalt sooviksid. Õhtul kirjandeid parandades tabas õpetajat šokk. Samal hetkel astus tuppa õpetaja mees. "Mis juhtus?" küsis ta. Pisarais naine ulatas mehele ühe kirjandi.
"Täna palun ma sinult, Jumal, ainult üht: muuda mind televiisoriks!" seisis kirjandis. "Tahan asuda televiisori asemele. Tahan elada, nagu elab meie kodus tema - et kogu pere koguneks minu ümber, et kõik kuulaksid mind ega käsiks mul vait olla. Tahan olla tähelepanu keskpunktis. Soovin, et minuga tegeldakse nagu televiisoriga, kui ta rikki läheb. Tahan olla koos isaga, kui ta on kodus ja väsinud. Soovin, et mu vanemad jätaksid muud asjad kõrvale ja leiaksid aega minu jaoks. Ma ei palu sinult palju, Jumal. Tahan vaid seda, mida saab iga tavaline televiisor."
"Košmaar! Vaene poiss!" hüüdis õpetaja abikaasa. "Mis vanemad need küll sellised on!"
"See on meie poja kirjand," ütles naine vaikselt.

Teleka asemel võib vabalt olla midagi muud - nutitelefon, töö, hobi, mis iganes...

12. aprill 2024

Elust ja inimestest. Olemisest ka...

Mul oleks nii palju teemasid, millest kirjutada, jahuda, aga pole mahti neid peas tormlevaid mõtteid kinni püüda ja kirja panna... Neil hetkil igatsen jälle sellise apasraadi järele, mis vajalikul hetkel sisse lülitades kõik mõtted salvestab ja talletab...

Elame egositlikus, mina-keskses maailmas. Mina, egoistlik mina see on kõige kesk- ja lähtepunkt. Isiklik vabadus, abstraktne vabadus, mille poole püüeldakse, see on justkui ülim eesmärk. Samuti see abstraktne õnnelik olemine. Tegelikult ei osata olla rahul sellega, mis on. Oodatakse seda suurt ja valdavat õnne kuskilt saabuvat... Mis asi see ÕNN aga on? Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka õnn! Või oli see amastus? Ah, vahet ju pole... Kui põliselt eestlaselt, no Tõe ja õiguse aegselt eestlaselt oleks küsitud - oled sa õnnelik?, siis mida ta küll vastanuks?!? Ilmselt jäänuks üsna lolli näoga vaatama, et mida sa inimene siin nüüd jahvatad... Kodu, pere, lapsed, majapidamine, aia/põllutööd - see oligi elu ja see oli õnn ja armastus! Liiga head elu elame praegu! Soovid on liiga suured! Püüame püüdmatut, kättesaamatut! (Laul: Unustuse jõel) Nii kaotamegi iseenda ja oleme õnnetud. Selle asemel, et hinnata hetke, olemasolevat. Olla tänulik, hooliv ja hoolitsev nende suhtes, kes on meile antud, kes on me lähedal.

Kaotasin iseenda - see on ka uus ja huvitav nähtus. Selle nahka lähevad juba ka abielud ja perekonnad.

Iseennast minnakse otsima maailma lõppu - Austraaliasse, Ameerikasse, Indiasse, Goasse...
Aru ma ei saa! Ennast tuleb ikka enda seest otsida...
Ja mis see ise üldse on? Moodne on ju öelda, et inimene on sotsiaalne olend, kes vajab toimetulekuks teisi inimesi enda ümber. Jaa, päris üksi tõesti ei saa, aga ilmselt on igaühel see oma (taluvus)lävi, kui suurt seltskonda enda ümber suudetakse hallata või taluda. Aga seda saan ma ise ju valida, kellega suhtlen, kui suure inimeste ringi enda ümber kogun. Minul on see talumise hulk väga väike... Teatud piirini ja siis on hea omaette olla või kahekesi...Kui aga inimesed, kes on teineteist leidnud, ära tundnud, on loonud perekonna, saanud lapsed iga paari aasta tagant, ennast ära kaotavad, siis tekib minus küsimus - kus sa enne olid? Kus sa olid siis, kui neid lapsi sigitasid? Kas siis oli meri põlvini, tunded taevani ja vabadusiha kadunud? Inimene on mõistusega olend, ma ei väsi seda kordamast. Kuidas aga saab ennast ära kaotada oma armastava abikaasa ja toredate laste keskel? See ongi ju siis sinu elu, see oledki ju sina! Sa oled seda ju tahtnud? Armastusega loonud?

Sellepärast mul ongi vahel hirm või pigem mingi habras tunne, kui inimesed peavad suuri pulmi ja annavad vägevaid tõotusi ja hakkavad lapsi saama... Siis hoian vahel hinge kinni, et millal see pauk tuleb... Ja neid on ikka tulnud ka...

Üks asi on muidugi ka ju see, mida välja näidatakse ja teine tegelik elu. Aga, taeva pärast, milleks näidata seda ilusat elu (et teisi kadedaks teha või?), kui ometi kaks hetke hiljem lahku minnakse?!? Kas siis ei olnudki seda ilusat elu kulisside taga? Ja meid ainult lollitati?!?

Vahel mõtlen, et mis on minul öelda "tähtsate" ja "suurte" asjade kohta. Ikka tunne, et ma ju nõnna noor, las sellega tegelevad vanemad, kogenumad inimesed. Või siis spetsialistid, asjatundjad, professionaalid. Mina olen oma olemuselt (põhi)väärtuste kandja ja hoidja. Ma võiks/n rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad ja/või on:)

Olen üks vana stagnant ja "konservant" (loe:konservatiiv)😆

11. aprill 2024

"Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?"


Mia Cordelia Kitsing. 
Vanaema, miks sa mind ära ei tunne?
Tallinn: Hea Lugu, 2023
176 lk.

Viimati loetud raamat, mille neelasin paari õhtuga.

See on 18aastase Rapla koolitüdruku tundlikult kirja pandud romaan. Peategelane on päevikut pidav Linda, kelle esimene päevikusissekanne on tehtud 10aastasena. Sel päeval põgeneb ta vanemate tüli ajal koos oma noorema õega vanaema juurde.
Pärast keskkooli sõidab Linda elama välismaale ja suhtlus vanaemaga peaaegu kaob. Linda tuleb juba keskealise naisena pikemaks ajaks Eestisse alles siis, kui saab kuulda, et vanaema põeb Alzheimeri tõbe. Raamat on sissevaade nii noorte kui vanade inimeste tundeellu ja aitab mõista dementsuse all kannatavate inimeste sisemaailma.

Romaan valmis kooli praktilise töö käigus. Nii noore inimese sulest on tulnud lausa imekspandavalt hea ja tõsiseltvõetav kirjutis. Minu lugupidamine!
Päevikromaan. Kes päevikut on pidanud, teab, mida see endast kujutab. Vahepeal on (võivad olla) pikad pausid ja siis jätkatakse, tulles sageli tagasi varem kajastatud teemade juurde. Päevik hõlmab siin umbes 20 aastat.
Ainus asi, mis segadust tekitas, oli üks ajaga seotud seik - Vanaema suri juunis, aga raamatus on kirjas, et matused toimusid aprillis, kusjuures aastaarv oli sama...
No see minu tähenärimine, aga kuidagi häiris...

Paar mõtet, tsitaati raamatust ka:
Olin siis alati üksi, aga ma ei tundnud ennast kunagi üksi. Ma võisin niimoodi olla tunde.

Inimese probleem vist ongi see, et ei osata hinnata olevikku, tänast. Inimene vaatab ja vahel isegi elab juba tulevikus, süda on igavikku täis. Süda tavaliselt ei tule selle peale, et vahepeal võib eluratas seisma jääda, aken kustuda. Meie mõtleme ikka edasi, suvel talvest ja talvel suvest. Unistame, aga see teebki inimese eriliseks. Vaevalt koer või kass järgmisest suvest unistavad. Jah, see on ilus, sama vaba nagu suvi ja võrdne talve valgusega.

10. aprill 2024

Siit nurgast ja sealt nurgast...

Lasen veidi auru välja. Mõtteid, mis kogunenud aja jooksul...


Rahust ja rahulolematusest
Kui sa kogu aeg püüad ennast üles ehitada ja endas rahu leida ja see töö hakkab juba vilja kandma (tunned end juba päris hästi, vähemalt talutavalt), siis leidub ikka keegi, kes selle hapra olemise hetkega kildudeks hävitab ühe-kahe lausega, võib-olla ainult kohalolekuga.

Sallivus ja sallimatus - kaks pidevat võitlejat nii s/minus endas kui s/mu ümber
Ajas ja ajaga olen muutunud. Ühest küljest tolerantsem, teisalt jälle jäigem, mõistmatum, kohati lausa paindumatu, konkreetne, sallimatu. 

On ju kaks poolt - Inimese olemust (isiksust) puudutav. Käitumist, tegutsemist puudutav. Mida me hindame või hukka mõistame? Kas inimest või tema tegusid? Kas need on eraldiseisvad asjad? Saab neid üldse eraldi vaadelda?

Maine tarkus ja teadus on taevani tõusnud!
Teoorias ollakse tugevad, aina koolitatakse ennast, aga elada ei osata. Talupojatarkus, terve mõistus puudub (Kassijooga?!? - halloo!?! vanasti, kogu aeg on olnud loomad olemas nn vabapidamisel. Samuti lapsed - keegi pole neid kunagi ümmardanud, nad on olnud elu loomulik osa. Keegi ei saa lubada lapsele, et a la kui sa lased end arstil läbi vaadata, siis saad ükskõik mida?!? No nii need asjad küll ei käi!)

Kuidas kõlaks loengusari: Munemiskoolitus kanadele:)?😂
Mina oleksin müüdud!😁🤣