Haapsalu

Oh, need ilmelised Haapsalus veedetud päevad jäävad vist terveks aastaks mind saatma. No lihtsalt  nii head mälestused ja hüper-super äge puhkus oli. FraMare spaa! Üks parimaid seni külastatutest. Nautisin täiega. 

(No eks ma räägin seda igakord, kui kuskilt tulen! Värska sanatoorium, Lavendel Spaa Viimsis - sellest ma polegi kirjutanud, avastasin nüüd. Uskumatu! Jne.)

Siinkohal väike fotomeenutus:

Minu Lõuna-Aafrika vabariik

Gertrud Talvik. Minu Lõuna-Aafrika vabariik: katse-eksitusmeetod.

Jälle üks väga põnev ja vastuoluline raamat Minu-sarjast. Raamat, mida raske käest panna ja mida aina kibeled lugema. Ma pikalt siinkohal heietama ei hakka, mis meeldis ja mis häiris. Lasen jälle pigem mõningatel tsitaatidel enda eest rääkida. Keda peaks huvitama, siis siin on väga hästi ja minu maitse kohaselt kogu lugu kokku võetud:)
  
Huvitav, et õnn on devalveeruv nähtus. Terve inimkond on miskipärast üdini ärahellitatud ja mida rohkem inimesele võimaldada, seda rohkem on tal õnneks vaja. /../ Võib-olla ei ole õnn mitte devalveeruv, vaid vaikselt küpsev nähtus, mille vahendajaks on nooruses egoism, aga vanemaks saades altruism...

Ema küsib igal aastal, millal ma koju tagasi tulen, ja igal aastal kahtlen ma aina enam, kas üldse on võimalik koju tagasi tulla. Sest kodu pole enam see, mis ta kunagi oli. Kodust on saanud kollektsioon nägudest ja asjadest, mis sunnivad mäletama aegu, mis on läinud, ta ei ole enam koht olevikus.Ühes majas üles kasvamisega kaasneb meeletu sentimentaalne pagas. Iga nurk ja tolmurull on tuttav ja kõik mõranenud kruusid, määrdunud padjad ja kriimud puitpõrandal räägivad mingit lugu sinu lapsepõlvest. Ma vist ei oska veel rõõmu tunda mälestustest, sest selle asemel et neid rahulolevalt meenutada, teeb mind kurvaks nende kaduvus. Nii on ka iga koduskäik üks kibemagus elamus.
Ajaratta liikumist pealt vaadates ei märka suuri muutuseid, aga kui ainult kord aastas kodus käia, on muutused järsud ja hirmutavad. Minu kass, kelle ma üle kümne aasta tagasi tänavalt üles korjasin, ootab mind diivanil kui luukere ja sureb minu käte vahel paar päeva hiljem; kortsud nii isa kui ka ema näos süvenevad ja roosteplekk vannitoa kraanil on palju rohkem kui plekk.

Jällegi olen tänulik oma põhimõttele, et kõik, mida omad, peab olema endal seljas kantav. 

Usaldus on üks kergemini lõhutavamaid ja raskemini parandatavaid asju üldse, aga ma olen selleks valmis.

Istun tundide viisi Niccolo basseini ääres ja vaatan, kuidas päike kohusetundlikult mööda oma ida-lääne trajektoori perfektset parabooli veab. See ei ole mingi kurvameelne passimine, vaid pigem aeg endale, mida mul pole aastaid olnud. 

Jutustame eluolust ja sireleme soojal rannaliival.

Olgugi et olen joonud siidri ja ühe džinni toonikuga, istun kahtlusteta autorooli ja sõidan koju. Paar esimest aastat oli see harjumatu ning igasugune alkohol ja autosõit oli tänu Eesti seadusandluse tehtud heale tööle välistatud. LAVis käivad autosõit ja alkohol käsikäes ja kaks klaasi veini õhtusöögi kõrvale on seaduse silmis normaalne.
Olgugi et enam-vähem kõik teedel sõitvad autod on dekoreeritud vähemalt ühe kriimu või mõlgiga, valitseb üsna suur tolerants, ilma paanilise pressimiseta antakse teed ning eranditult vilgutatakse tänutäheks tulesid ja viibatakse tahavaatepeeglisse. Eestis - kus on tihti mu äraolekul liikluskorraldus muutunud, leides ennast valest reast - võin oodata päikese kustumiseni, et keegi mind vahele laseks.

Laiskus on miski, millega peab Lõuna-Aafrikas harjuma. Siin on inimeste keskmine kõndimiskiirus ja ka mõtlemiskiirus väikesem. Meeldiv muretus vaheldub kõige labasema laiskusega, mis ajab eesmärgikindlaid eurooplasi nurisema ja emotsionaalsemaid rahvuseid kohalikes administratiivkontorites karjuma. Nii tean, et näiteks vihmase ilmaga on võimatu saada trahvi, ja ma ei imesta enam, kui teetöölõigul vaatab neli meest pealt, kuidas üks labidaga mulda viskab.

Absurdihuumor on tihti siinne reaalsus ja selle kirjeldamiseks ringleb ka väljend TIA - this is Africa (see on Aafrika) - mis on saanud minu sõnavara lahutamatuks osaks.

Ebavõrdsus valitseb kõikjal maailmas, LAV on aga ekstreemne näide, kus täielik puruvaesus ja kujuteldamatu rikkus on igipõlised naabrid.

Paanika õnneks ei sööbi igapäevaellu ja ma ei ole kunagi tundnud, et mu elu kuidagi ohus oleks. Aga ma tean, et ma elan riigis, kus kaasinimest tuleb karta ja kus öö kuulub meeleheitel kriminaalidele.

Põhiline muresõlm ei ole mitte otsene näost näkku rassism, vaid institutsiooniline, nii-öelda juriidiliselt-on-kõik-korrektne rassism.
/.../ On alanud ülikooli akadeemikute purgatoorium, et vabastada istekohad uutele mustanahalistele lektoritele ja professoritele.
/.../ LAVis puudub aga piisavalt haritud mustanahalisi - see on probleem, mis algab alg- ja keskhariduse kättesaadamatusest. /.../ Olukorra ohtlikkus seisneb aga kõrghariduse ja kogemustega ajude väljavahetamises täiesti ebaolulise teguri - rassi - alusel.

 
 

Minu Hiiumaa

Mae Lender. Minu Hiiumaa: ähk läheb tarvis.
Oi, kuidas ma seda raamatut ootasin! Ja kuna ma ei jõudnud raamatukogu eksemplari ära oodata, siis ma ostsin selle.
Muhe, humoorikas, suurepärane sõnakasutus... Vahvad lood ja hiiu külaelu vahetud ning värvikad tegelased. Nagu loeks Mae blogi. Lihtsalt nii hea.
Kuna lugemise kõrghetkel olin Haapsalus puhkamas, siis seal ümbruskonnas põldmarju kohates ja muidugi usinasti suhu toppides tuli mulle kohe ette, kuidas Hiiumaal neid lausa kaikaga pekstakse:)
Ja üldse oli nii mõnus puhata ja spaa hoolitsuste vahepeal raamatut lugeda. Tõeline nauding!

Voodis vedelemas koos raamatuga:)

Esimest korda ma kogen Minu-sarja raamatu puhul, et ma ei oska midagi välja kirjutada...
On see hea või halb, ka seda ei oska öelda...

Mulle tundub, et asukohast sõltumatult on väikestes külakogukondades tüüpiline see, et sinust teatakse rohkem kui sa ise. Ja sõpruse/tutvuse tekkimisel mängib olulist rolli aeg. Et kes kellega enne tuttavaks saab, siis selle poole hoitakse ja sellega suheldakse. 

Öökapi raamat:)

No nüüd on see vana võlg ka likvideeritud:) Et nii suvelugemistele viimasel suvekuu tunnil punkt panna...

Minu Fidži

Mariliis Alev. Minu Fidži: paradiisi varjud.

Ei olnud päris minu masti raamat - liiga kauge ja liiga võõras ja liiga arhailine kultuur. Ärgem unustagem, et ma olen ikka eurooplane ja valge turist, kes harjunud reisidel mugavustega (sest selle eest ma ju suuresti reisile minnes maksan):) Lugedes purjeka peal viibimisest, kus tuli 800 dollarit peale maksta, et saaks roppu moodi rügada ja puudus dušš ning vesiklosett, siis ... ahmisin ma õhku. Ei, sellisteks ekstreemsusteks ei ole ma (enam) valmis! No arusaadav ka muidugi - vanus teeb ikka oma töö. Olen ilma duši ja vesiklosetita pea üle poole oma elust elanud (maakodus põhimõtteliselt on selline olukord tänini, kuigi vesi tuleb kraanist), ent vanemaks saades ja mugavustega harjudes tahaks olmeasju lihtsamalt lahendada. Aga oli päris palju nauditavaid seiku ja sõnakasutus oli suurepärane. Siinkohal meenub mulle, et toimetaja oli ju Mae, kelle roll selles osas väga oluline. Raamatuga seonduvast kirjutab ta oma blogis lähemalt. Tänud siinkohal!:) Nii toimetajale, kui autorile.

Ah, mis ma siin ikka targutan, annan hoopis autorile sõna:

Kuningas on põlvnemistraditsioonide alusel selle maanurga vanem, siinsete saarte vanemate veri ja mõtteline juht. Olgugi, et tänapäevases "vabas" militaarkorraga vabariigis, kus peamiselt kõneleb raha, ei ole kuningal enam pärisvõimu, on kasvõi kohalike poiste käitumises ilmnenud muutused selge märk, et vanu traditsioone austatakse ja järgitakse. /.../ Siin ja praegu on tunda kahe maailma põrkumist. Noorte ärahellitatud kahvanägude rummine lällamine ja aastasadu põlvest põlve kantud rituaalid, millel on tulevastele põlvedele palju sügavam tähendus kui ühe üksikisiku aastaringi täitumine. See vastuolu siin kirjeldab minu meelest hästi kõikide pärimuskultuuripärandiga sihtkohtade dilemmat - säilitada või säilida? Rahakotina paradiisi ekspluateerima tulnud turist on kohalikele vajalik, kui mängu tuleb materiaalne käibevara. Kokkupõrge on paratamatu.

...homme ootab meid ees põgenemine veel kaugemale tsivilisatsioonist.

Külalislahkusest keeldumine solvab aga võõrustajaid silmnähtavalt. Iga päev kogen siin omal nahal tõelist lahkust. Lahkust, mis tuleb ilma igasuguse tagamõtteta. Lahkust, mis tuleneb sajandipikkusest traditsioonist ja juurdunud väärtushinnangute süsteemist, kus rikas on see, kes rohkem annab.
Kerekere (palve või nõudmine midagi laenata, ei eelda tagastamist) on mõiste, mis tähistab vennalikult jagamise kommet fidži rahva suurperes. Kogukond jagab kõike, mida jagada on. Olles läbinud sevusevu (külavanema vastuvõtutseremoonia uustulnukale) ja kogukonda vastu võetud, kuulub ka minu maine vara tinglikult kerekere alla. Lääne omandihimulises ühiskonnas on seda raske mõista, aga siin ei klammerdu inimesed maiste asjade külge. Ahnus on inimestel veres igal pool, aga vara ajutisus ja tühisus on siin kaugetel saartel nii iseenesestmõistetav.

...Taveuni asub 180 pikkuskraadil, täpselt teisel pool maakera Greenwichi nullmeridiaanist, ehk et siin muutub ametlikult kuupäev. Kokkuleppe kohaselt asub Fidži muidugi hommikupoolsemas ajavööndis ja meridiaani on mõtteliselt liigutatud kaugemale itta, et saareriigid saaksid ikka samas kuupäevas tegutseda. Siin asub ka Taveuni pooleks lõigatud kaart, suurepärane võimalus turistile - kumbki pool asub siis erinevas kuupäevas. Saab ühest teise hüpata. Või eilset päeva kinni hoida. Ajareis homsesse. Võib kaotada end kahe päeva vahele. Millal saab tänasest homme?
Veel segasemaks läheb olukord, kui oleme fotod pooleks lõigatud kaardi juures ära teinud ja peatume nüüd hoopis ühe tavalise maja juures, sest Raffa tahab tutvustada meridiaani tõelist asukohta, mitte turistivärki. Luurame hoovis ringi ja leiame kõrge muru seest peagi õige geodeetilise metallist maamärgi, mille järgi kaarte paika pannakse. Peagi ilmuvad majast vihased elanikud ja järgneb tuline sõnavahetus. Majaomanikele ilmselgelt ei meeldi näha seltskonda kahvanägusid hoovi peal paterdamas. Need on esimesed tõeliselt vihased fidžilased, keda kohanud olen.
Olukord naeruvääristab ennekõike just kogu kella küljes kinni rippuvat maailma. Viibime kokkuleppeliselt tänases päevas, sest nii on lihtsam majandada, olgugi et geograafiliselt pendeldame siin saarel eilse ja tänase vahel.

Eks siin maakeral olegi kõik kokkuleppeline. Ikka peavad mingid reeglid, alused jms olema, et saaks üldse enam-vähem rahumeelselt eksisteerida. Seda on ju iga päev näha, mida piiramatu vabadus endaga kaasa toob. Igaüks võib öelda ja teha, mida tahab ja mis iganes pähe kargab...

Fidži-stiilis dušš käib nii, et sulu, mis on muidu seotud ümber puusade seelikuks, on nüüd kehal, et mitte alasti olla. Ja siis jäseme haaval seebitad ja loputad kopsikuga vett peale valades. Alastust välditakse isegi džungliprivaatsuses.

Algab Fidži-time. Seesama määramatu ajaühik, et sa tead, et midagi peab juhtuma, ja tead, et see nii ka läheb, aga millal, seda ei tea keegi. Sinult oodatakse ainult valmisolekut igas hetkes. Nii me siis ootame paati. Selle ootamise jooksul jõuab imestada, kuidas ma küll nii ilusasse kohta jälle sattusin. Jõuab sügavalt sisse hingata ja hetke nautida. Jõuab pisut närviliseks muutuda ja nihelema hakata. Jõuab vihastada, et milline ajaraiskamine see on, et ometi võiks ju keegi end pisut organiseerida või vähemalt öelda, mis toimub ja millal toimub. Ja jõuab iseenda peas aru saada, kui naeruväärne see kõik on, mis vahet seal on, millal midagi juhtub. Mida mul siin muud ikka teha on, kuhu mul kiiret? Küll see paat kord tuleb ja me jõuame kohale just siis, kui kohale jõuda on võimalik. Ja jõuab uuesti imetleda, kui ilus siin on.

Kiribatilt pärinevad tänapäevases mõttes esimesed ametlikud kliimapõgenikud. Nad on sunnitud oma kodusaared hülgama, sest seal pole võimalik elu jätkata. Magevesi kaob, ettearvamatu ilmamuster annab vihmavett kord liiga palju ja siis üldse mitte. /.../ Põgenike üleskutse on ühene: kliima soojenemine tuleb kohe peatada, nende kodumaa häving ei ole nende süü. See on lääneliku eluviisi ületootmishullus, mis uputab inimesed, kes oskavad veel õnnelikud olla. /.../ Rahvusvahelistel kliimafoorumitel on teadlased teatanud, et kogu Tuvalu elanikkond tuleks Kioale üle kolida ja uppuvate atollide probleem oleks lahendatud. Siin on ju olemas viljakandev maa ja magevesi. Kas ükski rahvas oleks sellise ettepanekuga nõus?

Selline valik siis minu poolt. Aega läks, aga asja sai. Ehk lugemine venis päris pikaks, aga loetud ikka sai...See on puhtalt minu enda viga, tunnistan ausalt.

Imelik suvi sel aastal, kuidagi ei edene lugemine, olen väga vähe raamatuid läbinud. Mingi imelik rahutus, ärevus vms on sees. Kogu aeg on tunne, et ei jõua, ei jõua, ei jõua... Maakodus käin ka pidevalt nö tuld kustutamas. Marjad ja muud aiasaadused valmivad ülihelikiirusel, vaja rohida ja kasta ja muru niita ja seda ja teist ja kolmandat ja kuklas on pidevalt tunne, et ma peaks olema hoopis mujal ja tegema hoopis muid asju... Jah, olen jännis ühe kirjatööga. Kohati on juba nutumaitse suus... Tegelikult tahaks hoopis puhata ja mängida...

Need silmad ei unune...

...juba 15 aastat on mul olnud õnn pea iga päev neid silmi näha ja nendesse vaadata ning vahel ka sinna sulada...
Oli ilus kuupäev siis - 08.08.03 - ja on tänagi 08.08.18.
Aeg on läinud lennates. On suur õnn ja omamoodi imegi, et esimesest kohtu/a/misest kasvas välja midagi ilusat ja püsivat. Aitäh Sulle, kallis, et oled olemas! Mu kõrval ja mu südames. Ja et ikka võin vaadata Su sügavatesse, ilusatesse silmadesse ning jätkuvalt sinna kaduda, uppuda... See on hea tunne, et Sa teaks...

Ah silmad, need silmad, ei iial unune.
Need ilusad sinised silmad mul võitsid südame...

Lummav Ahvenamaa

Aeg on möödunud lennates. Nädala eest olime Ahvenamaal. Oli tõeliselt suurepärane ja vaimustav reis. Ja Ahvenamaa - lummav, sõna otseses mõttes. Kuidagi lühikeseks jäid need neli päeva.
Meenusid elavalt kõik need raamatud, mida olen lugenud. No tegelikult ainult kaks. Janne Kütimaa "Minu Ahvenamaa" ja Ulla-Lena Lundbergi "Jää". Mõlemad on iseenesest just pigem Kökari saarest. Saarest, kus me kõige põgusamalt peatusime. Ent siiski sai nähtud üht-teist. Ent sinna saarele tahaks minna omal käel. Hingama seda vaikust ja rahu, seda õhku. Lihtsalt olema ja akusid laadima. See on õige, et Ahvenamaa on sobilik paik inspiratsiooni kogumiseks ja loominguliseks tegevuseks. Samuti on õige, et seal valitseb tuhande saare rahu.

Nii see kõik algas...

Nagu peoga oleks visatud neid saarekesi ja laide

Kobba Klintar (oli Mariehamni laevaliikluse sõlmpunktiks)

Ja üks jaht on mereteel...

Lummav laiuke

Purjeka ja laiu kohtumine

Tere tulemast Kökarile

Vana kirikutee

Vaateid vanalt kirikuteelt

Oleme jõudnud oma rännakul päris kiriku lähedale

Lummav...

Veel viimane vaade kirikule (Kökari Püha Anna kirik)

Hüvasti Kökar!

Selline looduspildiline ülevaade siis täna siia. Edaspidi ka veidi kultuuriloolist. Lugemist ootab Sally Salmineni raamat "Katriina", mis jutustab Vardö saare elust.

Et hää kraam raisku ei läheks...

Veel mõtteid Risto Lauri Islandi raamatust "Islandil: kohalolek ja rändamine" ehk siis eluterveid ja mõtlemapanevaid ütlemisi eluolu kohta (mitte Islandi kohta). Need on lihtsalt nii head, et kahju oleks hääd kraami ära põlata ja raisku lasta.

On olemas inimesi, kes terve elu oma majas kopsivad ja toksivad, nii et meelemõistuse tahab naabritelt ära võtta. Ei malda nemad rahulikult elada ja olla, ei sobi neil rahulikult köögis ajalehte või elutoas raamatut lugeda ning niisama aias pikutamine on suisa surmapatt! Just nimelt niiviisi - terve elu kuuri all mingeid kruvisid kuhugi kruttides ja vana sodi lappides ja hunnikut rämpsu küll kilekottidesse, küll pappkastidesse pakkides ning seejärel seda kõike sealt jälle lahti pakkides jne jne. Olen kindel, et nemad on enestele eeskujuks võtnud just nimelt sellesama sipelga - maailma töökuse sümboli. Aga kas töökus säärasel kujul ja säärasel määral pole tegelikult hoopis mitte lauslollus? Teha tööd mitte tulemuse, vaid töö enese pärast. ... Töökus kui niisugune ei tohiks ju olla tingimusteta eeskuju! (lk. 225-226)

... kas sellest siis ei piisa, kui ma töötan kenasti omal alal ja maksan makse? Makse ehk teisisõnu palka neile, kelle konkreetne ülesanne ongi riigi, sealhulgas tavainimese heaks midagi ära teha!
...Kõigil oma ülesanne siin elus ja aitab küll. Mida siis veel eraldi riigi heaks tegema hakata? Riigi heaks töötab meil Riigikogu ja valitsus ja ka aeg-ajalt linte läbi lõikav ja teiste poolt ettekirjutatud kõnesid esitav president. Ma ei saa aru, miks nad siis oma tööd korralikult tehtud ei saa? Miks lihtinimene peab lisaks oma tööle ka veel nende tööd tegema?
 ...Ei no muidugi ma annetan, sest teemad on liialt tõsised, aga ikkagi... kuidagi huvitav majandusmudel. Selline jõuetu kerjamajandus. Arenenud riigis ei tekigi mingit küsimust, mida inimene saaks veel ekstra, lisaks oma tööle, riigi heaks teha. Lihtsalt igaüks teeb oma tööd ja sellest piisab täiesti, et ühiskond püsiks kindlatel jalgadel. (lk. 181-182)

Ei kavatse üldse siin arutleda igavikulistel teemadel ega ka maailma parandama hakata, aga mu peas on keerelnud üks küsimus juba viimased 20 aastat. Nimelt, et kuidas on võimalik, et inimesed nii rahulikult lepivad... ei-ei, mitte jälle see Eesti poliitika... vaid üleüldse kogu selle raudselt väljakujunenud ühiskonnamudeliga? Niiviisi, et inimesed võtavad täiesti loomulikult olukorda, kus nad põhilise aja oma ärkvelolekust  tegelevad mingile täiesti võõrale inimesele raha teenimisega. Kas siis uhkelt kontoris või veidi vähem uhkelt kuskil tehases või leheputkas või leivapoes. Imelik minu arust. Selleks, et teenida oma igapäevast raha (mida vaatamata sellisele ohverdusele paljudel ikka napib), tuleb sul veeta enamus aega oma päevast võõra isanda teenistuses. Mispoolest see erineb pärisorjusest, mil inimesed pidid mõisapõllul paruneid orjama? Nüüd on küll uhked ülikonnad ja autod, aga põhimõte jääb ju samaks mu meelest.
...Ja siis veel see, et seda kõike me nimetame eneseteostuseks. Enese orjastamist ja enese vangistamist.
...Ei tea, kuidas teisiti saaks. Ei tea, kuidas normaalsel ja inimlikul teel saaks lihtne inimene oma igapäevast leiba teenida. Aga niiviisi, senisel moel, tundub ka kuidagi imelik. (lk. 177-179)

Ning lõpuks ongi nii, et ootad pikisilmi sitta ilma, sest siis saad rahulikult elada ja olla, nii et keegi sulle reha või mingit ilma nimeta taluriista kätte ei suru! Lihtsalt elada ja oma raamatut lugeda. Proovin nüüd selle jutukese Maalehte ka saata. Äkki saab lausa oma rubriigi "Laske elada! Härdalt palun!" Rubriik võiks asetseda kuskil anekdootide ja surmakuulutuste vahel. (lk. 280, 278-279 ka väga hea, meenutab kohati "Eesti matust":))