Raamat ootas riiulis kaua oma aega (raamatukogu eksemplar, muide. Aina pikendasin, kuna järjekorda enam polnud. Siiski vist ainult kaks korda🤔)
Kui siis lugema hakkasin, sattusin lummusesse. Mingi Norra võbe tuli sisse (Gulbranssen "Ja taamal laulavad metsad"?🤔). Kuigi aeg ja ajastu on hoopis teine. Siis asusin autorit ja tõlkijat guugeldama. Sinna kadus magus laupäeva hommikune lugemise aeg.
Lugemine edenes ruttu ja raamat kutsus tagasi lummusesse. Triinu raamatublogis on kõik hästi kokku võetud. Midagi sarnast kogesin minagi.
Pärast tervet talve kõrgustes, tundis Fausto orgu laskumisel teatud hämmingut: juba Tre Villaggis oli lumi peaaegu kadunud ja tuhat meetrit allpool võttis rohi värvi...
Kõik tuli ühe korraga: orupõhi, maantee, veokid, kella kaheksane hommik, ebaolulised päevauudised.
Inimkond on nagu mets, mõtles ta: kõrgelt alla laskudes muutus see mitmekesisemaks.
Kokk raielankidel: siin oli paar õppetundi, mida Fontana Fredda oli andmas Fausto Dalmassole, kirjanikule. Esimene: alati on tarvis kedagi, kes süüa teeb; kedagi, kes kirjutab, mitte alati.
"...tihtipeale on tarvis rohkem julgust, et jääda kui ära minna."
Ei oskagi seda raamatut kuhugi liigitada. No ilukirjandus, seda muidugi, aga midagi täpsemat, konkreetsemat mitte. Aga midagi seal oli, ikka see miski oli olemas!