31. märts 2021

"Seitsme aja raja taga"

 

Kadri-Ann Sumera. Seitsme aja raja taga
[Tallinn]: Tänapäev, 2020
399 lk.

Enne veel, kui raamatu juurde asun, pean vajalikuks mainida, et see on juba ammu loetud ja raamatukokku tagastatud, pole lihtsalt olnud mahti kirjutada.

Aga minnes raamatu juurde, siis ma pean taas ennast kordama - üks põnevalt elatud elu on parem kui mistahes fantaasia! 
Neilt lehekülgedelt leiame seiklusi enam kui seiklusromaanist. Kirjutab inimene, kes pidas ennast kooli ajal nohikuks:) Ja milline väljendusviis ja kirjutamise stiil! Püha püss, ehtne kirjanik!:)
Elu ja muusikaõpingud Saksamaal, rännud (süstaga põhiliselt!) Aafrikas ja Gröönimaal ning muidugi plejaad huvitavaid inimesi ja kohtumisi. Kui see on nohiklik, siis olen mina vist päris puudega:) Aga ega siis polegi muud, kui et täiskäik sisse ja lugema!:)

Pühapäeva hommikusöök söödi, nagu seal peres ikka, šikis naaberküla restoranis, vaatega kenale jõekäärule ja hinnaga, mis ületas minu kujutlusvõime. Kui mulle poleks kohe selgeks tehtud, et kõik on kutsujate kulul, oleksin vist tellinud klaasi vett ja hambaorgi.

Peaaegu poolteist tundi veetsin duširuumis. Pesin juukseid neli korda, aga soolane vesi oli nad nõnda takuseks muutnud, et pusadest päris lahti ei saanudki. Pool aega sellest prõmmis keegi vihaselt ukse taga ja karjus mulle midagi kreeka keeles, karjusin eesti keeles vastu ja me mõistsime teineteist hästi.

Rene tõmbas omale kohvipuru hammaste vahele ja naeratas laialt: Teeme nekudele negatiivi! Naersime nagu hullud, see ajas ka publiku veelgi enam naerma, kõigil oli tore. 

Hetkeks tundsin igatsust telgis magamise järele, nagu normaalsele inimesele kohane; oleks olnud võimalus turskete meeste Tambeti ja Antsu juurde kolmandaks pugeda, aga kuna üks norskas nagu kreissaag ja teine nagu möirahärg, siis seda võimalust ma tõsiselt ei kaalunud.

Palusin südamest saatust, et Bärbel leiaks kellegi toreda - kellegi, kes ei lase tal teada saada tõde, et tal pole ei lauluhäält, rütmitunnet ega ammugi mitte karismat, lastes ometi välja paista seda, mis oli ju samavõrra tõsi - et Bärbel on südamlik ja armas, puhta lapsehingega inimene.

Kõige lõpuks veel üks eriline lugu - ilusa armumise lugu, nii hõrk ja õhuline, vaevuaimatav, siiras, puhas... Mind lummas see täiega.

Noor erakordselt kauni näoga mees suurte säravate helehallide silmade ja vaikse, justkui paitava häälega - harva kohtab inimest, kellest õhkub säärast harmooniat. Rääkisin, et olen Eestist, õpin Saksamaal klaverit ja lähen konkursile Austriasse. See kõik oli temale spordi- ja äriinimesele, uudne ja huvitav ning ta oli väga hea ja tähelepanelik kuulaja, kuidagi täielikult, terve olemusega kohal. Tunnid möödusid, rääkisime ikka veel, tasa ja naeratades, kuidagi väga siiralt ja vahetult, täis vastastikkust lugupidamist. Usaldus kasvas. Mina puistasin talle oma esimese tõsise armastuse purunemisest ikka veel veritsevat südant, tema rääkis heldimuse, aga ka mingi väikese nukrusega oma värskest abikaasast, keda ta väga armastab, aga kelle käitumist ta mõnikord üldse ei mõista, lapse sünnist paar kuud tagasi ja dünastiasisestest eriarvamustest suusakeskuse pidamise osas. Poolehoid vajus raskelt meile peale, poolhämar kupee täitus magus-valusa tundevärelusega. Armusin... ja tajusin tema poolt sama. /.../ oo seda võimatuse ilu! Umbes kell neli lõpetasime vastutahtsi vestluse, et paar tundi ikkagi magada; viimase asjana, kui tuli juba kustus ja kumbki oma koikul teki endale ümber keeranud, ütles ta veel: Du bist eine tolle Frau. [Sa oled suurepärane naine]. Niimoodi lihtsalt ja kindlalt, ilma meelituseta, nagu enesestmõistetavat fakti. See soojendas mind veel terve nädala.

Vaadake, kuidas te elate!

Kuidagi väga pikk paus on jälle sisse tulnud nendele postitustele siin.
Jah, on olnud ka väike lugemise paast... Mitte teadlikult, sihilikult, vaid ei ole olnud tahtmist raamatut kätte võtta ja isu lugemise järele. See teeb mind tegelikult kurvaks, aga vägisi ju ei saa midagi teha. (Siiski ühe raamatu lugesin poolvägisi läbi. Ja teist alustasin juba suure innuga!)
Aga see ei tähenda, et üldse ei loe, ei mõtle või ei kirjuta! Mõte ikka töötab ja paratamatult tungib elu sisse, isegi siis, kui püüad uudiseid mitte lugeda-kuulata-vaadata. Ikka leidub hea kolleeg, kes sulle katku-uudised ja numbrid ette loeb. Palju tänu!😛 Olen informeeritud!
Praegu just avastasin oma mustandite kaustast 7. märtsil kirjutatu ja avaldan selle nüüd ikka siin ka. Sobib siia Suurde Nädalasse päris hästi, arvan ma.
Keegi kunagi kurtis või heitis mulle ette, et ega inimest ei saa tundma õppida ainult raamatute kaudu, mida ta loeb. Kuigi ma võiks siinkohal ka vastu vaielda, aga olgu pealegi, ei viitsi...:) Võib-olla järgnev "tiraad" siis tutvustab mind natuke rohkem, vähemalt mingi nurga alt ja mingil ajahetkel.
Alljärgnev ei ole suunatud konkreetselt mitte kellegi vastu, vaid selle rumaluse ja arutuse vastu, mis kohati nii valdavaks on saanud.

7. märts, 2021:
Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. 
Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. (Pauluse 5. kirjast efeslastele, salmid 15-20).

Ärkasin täna hommikul ja mu meeli täitis selle kirjakoha esimene lause: "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate..." Ja siis läks või hakkas mõte tööle, mis seal edasi kirjas oli "mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad."
"Kak ras dlja vas!" kõlaks see ühe teise rahvuse suust. Ehk siis täpselt meile, meie tänases päevas elajatele (= elavatele inimestele), sest päevad on kurjad. Kuri haigus on igapäevaselt võtmas rajalt maha tuhandeid inimesi, isegi juba meie väikeses Eestis. Tahame tippu jõuda. Viie rikkama riigi sekka pole me jõudnud ega jõua kunagi! Vähemalt majanduslikult mitte! Ilus oleks ju, kui vaimses, kultuurilises, empaatilises vms mõttes jõuaks... Aga ka seda, ma kardan, et mitte kunagi ei juhtu. Nüüd oleme esirinnas oma nakatumisnäitajate poolest. Paljud taovad vastu rinda ja karjuvad, et nende isikuvabadusi on piiratud.  Vabadus on karjuda ja oma lolli juttu suust välja ajada. Koroona ei ole usu küsimus! Palju muid asju on... Kirikud ei ole meelelahutusasutused, kus kristlased käivad meelt lahutamas. Kauplused on lahti, kust saab enda ihule toitu (ja isegi katet - justkui elaks inimesed ilma riieteta, et ei suudaks kuu-poolteist ilma šoppamata olla!). Aga kirikud on kinni... Vaimule toitu ja hingepidet ei saa. Siis räägitakse, kuidas see kõik vaimsele tervisele mõjub. Sõnad!
Olen ennast praegu nii üles keeranud... Maandan siin nüüd ennast...

Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist! Kirjast roomlastele 13,13-14. Vanas tõlkes on veel paremini öeldud: Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis...

Minu meelest kõik meie hädad saavadki alguse sealt, et mitte midagi ei ole enam püha. Väärtused on jalge alla trambitud. See, mis meid siiani on toonud ja kandnud, see on eimiskiks pandud (mäletate ju seda lauset, mida president Ilves ütles!). Aga ainult väärtustel põhinev saab meid edasi viia!
Isegi Ülo Vooglaid, kes kohati oma arrogantsiga hiilgab, on öelnud: "Mõte, et see mis tõi meid siia - ei vii meid edasi, on erakordselt räbal."
Ei ole nii, et on vabadus kõike teha! Me elame ühises ruumis - ühiskonnas, kus paratamatult oleme seotud ja puutume kokku, seetõttu peame arvestama üksteisega. Kui see on ilmvõimatu, siis mine kuhugi üksikule saarele ja vaata, kuidas sa seal hakkama saad. Seal võid olla ilma maskita ja vaktsineerimata ja deklareerida või deklameerida igal sammul oma õigust vabadusele!:) 

Eks olen nüüd juba ka nii vana, et võin välja öelda, mida mõtlen:) 

17. märts 2021

Piduuuu!:)

Ilus kuupäev! Põhjus tähistada:)

Jaa, seda ka, et üks kuu teisest poolsajandist käidud!:)
Ja kolleegi sünnipäev!
Siis veel väikese sugulase sünnipäev.
Püha Patricku päev ehk patrikupäev. Teate ju küll: Patrick -  Iirimaa kaitsepühak; roheline värv (Iirimaa sümbol) ja ristikheinaleht. Tean isegi ühte Patrikut. Patrik Göransson - Tallinna Rootsi Mihkli koguduse õpetaja. 

Aga mitte ühestki eelmainit teemast ei tahtnud ma rääkida pealkirja pannes.

Hoopistükkis tahtsin lihtsalt mainida, et sain täna esimese vaktsiinidoosi kätte (AstraZeneca mõistagi). See on ju põhjus hõisata: "Piduuu!":) Pidulik päev - vaktsineerimise päev!:) Teine süst kahe kuu pärast. Ehk homme oskan rohkem rääkida kõrvaltoimetest. Siiani (7 tundi möödas) on kõik ok. Vahepeal oli ainult kohutav unekas ja tukkusin pisut. Pigem lihtsalt lebotasin. Mõnus!
Ah et küsite - miks mina? Täpselt nii küsisin minagi oma perearstilt, kui ta mulle eelmisel nädalal helistas. Põhjus proosaline - aastatetaguse sõralise pärast olen nüüd kuskil nimekirjas (riskirühm? vms)

Ristikheinarohelist pilti pole teile pakkuda, küll aga paar õrna kevadist õit mu aknalt. Tänaseks on sellest tõesti jäänud vaid fotosüüdistus:


15. märts 2021

Jätkuvalt keele teemal:)

Kopeerin siia ka ära tänase e-etteütluse teksti.
Minu vead olid üks üleliigne koma, üleliigsed jutumärgid, numbrid kirjutasin tähtedega, kokku-lahku kirjutamisel kasutasin paaril korral sidekriipsu, mis oli ilmselt vale samm. Ülejäänu mahtus paralleelvariantide alla😉
Viimases lauses olen ma kindlalt seda meelt, et õige variant on "õigesti", aga eks targad keeleteadlased teavad ju paremini...
Huvitav fakt on see, et tänavusel e-etteütlusel osales rekordarv kirjutajaid - 10050, neist 75 ilma ühegi veata - nende ees müts maha ja suur kummardus!

2021. aasta e-etteütluse korrektne kirjapilt:

Luulekogu „Tolmust ja värvidest“, niinimetatud 40 kiri ja kas või keelefilosoofiline esseistika on vaid üksikverstapostid Jaan Kaplinski, hiljutise juubilari paljutahulisel loometeel.

Nii-öelda kaplinskilikkuse pärisosaks või kvintessentsiks on eesti keel ja meel, millest luuletaja kõneles 2000. aastal saates „Ööülikool“, ning ühtekuuluvustunne loodusega.

Sellesinase vaimusuuruse tähtpäeva puhul võiks e-etteütluse sootuks kalevi alla panna ja kõrvu Wiedemanni keeleauhinnaga välja anda hoopistükkis preemia inimesele, kes kannab hoolt soomeugriliku väärtussüsteemi ja väge täis keele eest.

Inimlik-lihtsates refleksioonides mõistaks ta hukka, kuidas nüüdisühiskond meie emakest Maad võikalt üle ekspluateerib.

Emakeelt, mida meie, läänemeresoomlased ja loodususku rahvas, päevast päeva kasutame, räägime alati õieti.

Paralleelvariandid:
kas või / kasvõi
Jaan Kaplinski, hiljutise juubilari / Jaan Kaplinski - hiljutise juubilari -
Inimlik-lihtsates / inimliklihtsates
emakest Maad / emakest maad
üle ekspluateerib / üleekspluateerib
, läänemeresoomlased ja loodususku rahvas, / - läänemeresoomlased ja loodususku rahvas -
õieti / õigesti


Emakeelest ja keelemeelest

Aastaring on jälle sealmaal, et tähistame emakeelepäeva. Minu jaoks on see väga oluline ja ilus ja tähtis päev. Selline pidulik, meeltülendav, püha. Armastan oma emakeelt, eesti keelt. Muutun kohe ise ka pühalikuks😇

Olen nii elevil ja põnevil😃
Äsja kirjutasin ka e-etteütlust. Tundus, et läks täitsa hästi. Ühes asjas hakkasin pärast kahtlema... Eks varsti tulevad tulemused, siis saan jälle juukseid katkuda😀
Ei mäletanud üldse enam, et niiiiiii mitu korda seda teksti korratakse. Ühel hetkel lihtsalt saatsin ära, muidu oleksin hakanud komasid juurde panema või sõnu kokku ja lahku lööma😉

Reedel oli virtuaalne emakeelepäeva konverents "Eesti keele elujõust". Oma tuntud headuses, nagu alati!
Suurepärane sissejuhatus rahvusraamatukogu direktor Janne Andresoolt.
Esimene ettekanne president Toomas Hendrik Ilveselt. Ütleks et eht toomashendrikilveslik😀. Meeldis, kui mõned temalikud asjad kõrvale jätta. Ehk näiteks väljendite "nice", "OMG" kasutamist keeles ei ole tema arvates mõtet taunida, kuna need on Läänemaailmas nii levinud. Siinkohal vaidlen mina vastu, seda ON vaja taunida😛 Samas sõnad "mobla" ja "telo" ei meeldi THI-le. Ega need mullegi väga meelepärased ole, aga tänu noortele sugulastele ja sõpradele olen harjunud. Küll aga kasutaks ta hea meelega Aaviku loodud "volbe polp", mida tema "tõlkis" kui "ümar, seksikas taguots", "Keelesäuts" andis variandi "iharalt magus tagumik". Seelikukütt selline, kas see pole mitte seksistlik?!?😮
Teisena kõneles Fred Puss Eesti perekonnanimedest, kust mulle jäi meelde see, et abiellumisel tuleks võtta haruldasem perekonnanimi. Hakkasin siis guugeldama ja statistikaameti nimeandmebaasist otsima, kui levinud üks või teine nimi on. Suhtlesime samal ajal sõbrannaga FB MSN-is ja avastasime, et meie mõlema mehed oleksid pidanud meie nime võtma, kuna see haruldasem. Seega, ei ole me hästi ja õigesti käitunud😕 Ettekanne ei olnud nii huvitav, aga tegevus, mida ise sel ajal harrastasin oli väga inspireeriv😊
Andra Teede rääkis oma keelepattudest ja sellest, kui raske/kerge on kirjutada stsenaariumit "Õnne 13"-le või milline keelekasutus oleks tema raamatute laste suus sobilik. Tore nüanss oli nn salasõnade kasutamine, so siis need sõnad või väljendid, mida kasutatakse kodus, pere- või sõprade ringis, mis on teada-tuntud ainult kindlas seltskonnas. Enda näidetena tõi ta "sässendama", "džiribiribim ahoi".
Abiturient Calista Krass peatus noorte keelekasutusel, keskendudes just kiirsuhtlusele nutivahendites, kus "vähem on rohkem" - tujukujud, lühendid, kirjavahemärgistuse puudumine, suure-väikese algustähe kasutamine jne. Nautides koolinoore enesekindlat väljendusviisi, ladusat ja ilusat keelekasutust on mul jätkuvalt julgust uskuda eesti keele kestvusse. Ilmestamiseks kaks mõtet, mis sellest ettekandest kirja panin:
"Julgeme rääkida oma keeles oma sõnadega" (nt wifi - õhuvõrk)
"Puhta eesti keele rääkimine on üha suurem voorus".

Justin Petrone vestlus Karl Martin Sinijärvega oli huvitav, tore ja sümpaatne. Pärast viimast Justini raamatut rehabiliteeris ta end nüüd minu jaoks.😉 Hea eesti keele oskus ja taustteave! Minu lugupidamine!
Viimasena esines Tiit Hennoste, rääkides vaimukeelest ja võimukeelest, omaortograafiast, uuskeelest ja mängust jms.
HEA ettekanne, aga viimaseks liiga raske ja väsitav.

Selline ülevaade siis. RR-i Youtube'i lehel peaks olema jätkuvalt ja pidevalt järelvaadatav.

Mis aga ei sobi üldse antud teema positiivsesse konteksti on see, et mul on lugemisega kehvasti. Totaalne madalseis. Mitu raamatut ootab riiulis oma järge, aga ma ei suuda raamatut kätte võtta. Või kui võtangi, siis üle paari lehekülje välja ei vea. Ei suuda keskenduda ja mingi rahutus on sees. 

P.S. Kasutasin meelega ja teadlikult palju tujukujusid!


27. veebruar 2021

Pidu katku ajal ehk juubelijuttu

Kes oleks võinud arvata, et pean oma juubelit, seda õiget ja (ilmselt) ainukest, mingisuguse katku ajal?!?!

Eks mingil hetkel see muidugi hakkas mõtetesse sisse lõikama, aga ikkagi...
Kuigi, mõnes mõttes on mul lausa hea meel, et selle jama varjus mu tähtpäev vaikselt mööda sai. Ei mingit erilist pidu. Siiski, siiski, tööl sai õigel päeval ju lausa "pidu" ära peetud. Algne plaan nägi ette, et igaüks võtab rootsi lauast endale niksi-näksi, kooki-torti ja kohvi ning läheb oma tuppa oma töölaua taha nosima. Aga... kujunes loovalt teisiti. Omaette oldud küll! Mitu kuud. Tundus, et inimestel oli vaja pisut koos olla, suhelda. Vahelduva koosseisuga kuus inimest (väikeste mööndustega). Kõik ikka kenasti siivsalt distantsi hoides. Maski kandes. Tuleb välja, et ka süüa saab maskiga:)
Õhtul tuli mulle külla suure vaeva nägija ehk siis ema, kes ikka pidi oma esmasündinuga sel tähtsal päeval koos olema. Nii armas! Ja sõbranna oli ka hoobilt valmis mu "vanakssaamisele" kaasa elama, pärast oma pikka ja väsitavat tööpäeva:) Nii et see päev sai tõeliselt kaunis ja hinge kosutav.
Lähiringiga olime veel nädalavahetusel laua ümber koos. Ja mu armas kogudusepere tegi ka suure üllatuse!
Laiem tutvus-, sugulus-, sõprusring ootab ikka ka tähistamist. Praegu on ju hea öelda (lubada), et võib-olla ükskord, suvel, poole aasta pärast või nii, kui need jamad siin loodetavasti mööda saavad, et siis peame pidu... Aga, ma ei tea, kas ma päriselt siis enam tahan ja viitsin ja üleüldse...

Nüüd on siis pool sajandit turjal...
Elu alles algab! Või et pool elu alles ees. Nii ütles vist Merle Palmiste oma sellise verstaposti möödumisel:)
Nojah, kui oleks tervist ja ärksat meelt, siis võib ju saja-aastaseks elada küll. On nähtud neid krapsakaid ja teravaid eakaid küll.
Sõnade ja mõistetega on üks kummaline asi. Kuhu maani ollakse noor ja kes on keskealine? Vanemaealine? Vana? Eakas? Rauk?
Vahel (no pigem enamasti!) ajab ajakirjandus naerma (või paneb hoopis vihastama?), kui räägib nt viga saanud eakast naisterahvast, kes osutub 60+ inimeseks. Minu mõistes on eakas võib-olla 80+. Sada oleks ehk rauk. Aga mulle see sõna - rauk - üldse ei meeldi ja jätaks pigem ütlemata. On tunne, nagu solvaks inimest, eriti kui ta on terava ütlemise ja vaheda mõistusega.
Ilmselt see kõik ongi tunnetuse küsimus. Kuidas keegi tajub keelt ja selle nüansse. Näiteks üks õudne sõna on mu meelest ka "rase". Lapseootel, palun väga. Isegi "käima peal" on parem!

Vaat' siis, kuhu oma heietustega välja jõudsin...:)

Nii palju lilli ja õnnesoove

Just vannist tulnud roosid:)

Pisut väsinud, kuid rahulolev:)

23. veebruar 2021

"Minu Viljandi"

 

Justin Petrone. Minu Viljandi: tagasi alguses

Kui Justin Petrone varasemad raamatud (nt "Minu Eesti..." ja "Misjonäripoos") olid väga muhedad lugeda, siis see raamat mind enam eriti ei köitnud.
Viljandi oli kuidagi tagaplaanil.
Esil oli ühe üksildase (mahajäetud) mehe heietused, kuidas "ilma naisteta on kurb maailm":) 
Muusaotsingud kestsid läbi terve raamatu (Disainer, Preili Pilv, Tiigritüdruk ja kes kõik seal figureerisid), lõpus siis vist sai kellegagi koos öhhe mindud:) Või no õigemini jälle uus olend leitud, kellel oli au muusaks olla.

Tundub, et herr Petrone vajab enda kõrvale tugevat naist, kes kindlal käel läbi elu juhiks. Ilma naiseta on üksildane mees pidetu ja põhjatu nagu sügislehekene tuules.

Ei oskagi midagi tarka kosta... Selline unenäoline, pisut ulmeline kulgemine Viljandi tänavatel ja kohvikutes (ikka kirjutamise eesmärgil). Kohati oli nagu ilukirjandus, nii et ei saanudki sotti, mis päris, mis ulm...

Aga võib-olla Viljandi mõjubki selliselt? Eriti üksildasele (mees)hingele??