"Tähine, tähine öö"

Marcia Willett. Tähine, tähine öö
Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann
Tallinn; Varrak, 2023
206 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Tegevus toimub kahes ajajärgus. Praeguses, kaasajas ja oma 40 aastat tagasi meenutustes.
Tegelaste ring on päris lai. Alguses oli üsna raske pihta saada, kes on kes ja mis asju keegi ajab.

Üks põhitegelasi on Leo. Teine, eemalviibiv tegelane, kes korraks siiski ka pildile ilmub, on Alice.
Leol on abikaasa Jenny, kes elab Londonis oma elu, mehest lahus, ja kaks õde.

Paar naksakat tsitaati noppisin välja😆:

"Helenil on pihus ühed suured kaine mõistuse käärid. Sedasi kärbib ta juba kõik eos."

Em: "Võib-olla on tal armuke?"
Bethany puhkes naerma: "Jennyl? Nalja teed? Tema jäätaks igal mehel kerad küljest. /.../"

Raamatukodu:

Marcia Willetti romaan "Tähine, tähine öö" viib sind lummavasse Devoni maakonda, kus lapsepõlvesõbrad Leo ja Alice unistavad teismelistena igavesest idüllist. Kuid saatusel on teised plaanid. Ühel õhtul, kui nad istuvad tähevalguses mere ääres, usaldab Alice Leole saladuse, mida ei tohi kunagi avaldada, ja kaob seejärel jäljetult. Leo jääb oma kodukohta, alustades uut elu ilma Alice'ita, kuid teda saadab pidev tunne, et midagi olulist on puudu.

Aastakümneid hiljem saab Leo ootamatu sõnumi Alice'ilt, kes soovib koju naasta. See teade viib Leo tagasi mälestustesse ja sunnib teda mõtlema, mis sundis Alice'i omal ajal lahkuma ja milliseid tagajärgi saladuse paljastamine kaasa tuua võiks.

Marcia Willett, kes sündis 1945. aastal Somersetis ja elas Devonis, on tuntud oma südamlike ja kaasahaaravate lugude poolest. Ta alustas kirjutamist viiekümnendates eluaastates ja tema teosed on leidnud lugejaid üle viieteistkümnes riigis. Willett oli kirjanik, kelle looming peegeldas tema sooja hinge ja elurõõmu, ning tema teosed pakuvad lugejatele sügavat emotsionaalset kogemust.

Kui otsid raamatut, mis pakub põgenemist igapäevaelust ja kutsub kaasa mõtlema elu keerukusele, siis "Tähine, tähine öö" on just sulle. See lugu puudutab südant ja kutsub sind kaasa rännakule, mis on täis saladusi, kaotusi ja leppimist.

Ühe arvamise leidsin ka, mis kahjuks positiivsusega ei hiilanud.

Mulle isiklikult meeldis. Oli täiesti loetav, jooksis kenasti ja hoidis külges küll😊

"Suvepäevad kommuunis"

Callum Bloodworth
Suvepäevad kommuunis
Tallinn: Varrak, 2025
293 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Mõnus (suve)lugemine Varraku ajaviiteromaani sarjast. Üllatuslikult on tegemist noore meesautoriga, mis on üsna harukordne sarnaste raamatute puhul. Eriti veel seetõttu, et antud raamat puudutab suuresti vanemat põlvkonda.

Raamatu tagakaanelt loeme:

Ausalt öeldes on lihtsam kommuuni mitte märgata kui see üles leida. Millest on muidugi kahju, sest siin, Stockholmi eeslinnamaja luitunudroosade seinte taga on varjul suurejoonelised lood. Inimestest, kes on käinud läbi tulest ja veest, kuid kes on tänu väiksele abile saanud võimaluse otsast alustada.

Kommuuni rajasid omal ajal kuus sõpra, kuid aastad on möödunud ja neid ei ole enam palju alles. Nüüd on Stina Nilsson otsustanud, et tema aeg on varsti ümber. Enne lõppu on tal veel vaja võita viimane võitlus – et päästa kommuuni tulevik ja hoida elus unistust, mis sellele kunagi aluse pani.

„Suvepäevad kommuunis” on hea tuju romaan unistustest, armastusest ja sõprusest. Sellest, kui tähtis on hoolitseda oma ligimeste eest, unustamata sealjuures iseennast.

Callum Bloodworth (1990) kasvas üles Suurbritannias, enne kui kolis varateismelisena Rootsi. Praegu elab ta oma perega Stockholmi lähedal Ekerös. Ta on kirjutanud mitu populaarset hea tuju ja noorte täiskasvanute romaani. „Suvepäevad kommuunis” on tema uue suurepärase triloogia „Murtud südamete kommuun” esimene osa.

Nüüd jääb vaid oodata triloogia järgmisi osi.

"Lilledele värsket vett"

Valerie Perrin.
Lilledele värsket vett.
Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.
Tallinn: Tänapäev, 2022
491 lk.
(Punane raamat)

Hea, väga hea! Pelgasin pisut selle raamatu lugemist, kuna seda on nii palju kiidetud ja see teeb mind alati ettevaatlikuks. Paljud suurt avalikkust köitnud teosed mind sageli üldse ei kõneta ja tunduvad üles haibitud. Siinkohal pean küll möönma, et minu skeptitsism oli põhjendamatu, olin ju varem Perrin'i raamatuid lugenud: "Kolm" ja "Minu kallis tädi", mis mõlemad olid väga head ja tõesti meeldisid mulle!

No nüüd võin siis öelda, et olen minagi selle raamatu läbinud, ilmselt viimase eestlasena😊

Raamatu tagakaanelt kokkuvõte:

Violette Toussaint on Prantsusmaa väikelinna kalmistuvaht, kelle majakeses käivad ennast soojendamas ja oma saladusi pihtimas leinajad, hauakaevajad, matusekorraldajad ja kohalik küree. Ühel päeval tuleb Violette’i jutule politseikomissar, kelle hiljuti lahkunud ema soovis, et ta tuhk pandaks ühe esmapilgul täiesti võõra inimese hauale. Mis neid kaht sidus? Ja kuidas on see kõik seotud Violette’i ja politseikomissari endaga?
Valérie Perrin (snd 1967) on prantsuse romaanikirjanik. Enam kui kolmekümnesse keelde tõlgitud „Lilledele värsket vett“ on tema teine, ühtaegu traagiline ja ilus, naljakas ja soe, prantslaslikust sarmist ja meeldejäävatest karakteritest tulvil romaan, mis pälvis nii prantsus- kui ka ingliskeelsena mitmeid kirjandusauhindu, kujunes Prantsusmaal tõeliseks menukiks ja oli Itaalias 2020. aasta enimmüüdud raamat.

Peategelane Violette kuulas vahetpidamata mitu kuud järjest Vincent Delerm'i lugu "La vie devant soi" ("Elu alles ees"). Sellega pannakse punkt ka romaanile.
[Huvitav fakt siinkohal on see, et prantsuse laulja, laulukirjutaja, pianist ja helilooja Vincent Delerm sai äsja, 31. augustil, 50-aastaseks]

 Mulle tundub, et üksildus ja igavus puudutavad inimeses valitsevat tühjust. Mina olin täidetud. (168)

Philippe Toussaint sai minu juurest ära minnes surma samas kohas nagu Reine Ducha (1961-1982), noor naine, kes suri õnnetuse tagajärjel kolmesaja meetri kaugusel surnuaiast ja kes mõnede sõnul suveöösiti tee äärde ilmub. (185)
Tundsin ta [Philippe Toussaint'i] surnukambris ära. Tundsin ära tema keha. ...

Ma olen tumedate rõivaste all alati kandnud värve, et surmale pikka nina näidata. /.../ Täna tahaksin teha vastupidi. Tahaksin panna selga musta kleidi ja selle peale roosa mantli. Aga ma ei teeks seda eales austusest teiste vastu, nende, kes jäävad ja kes kõnnivad minu surnuaia teedel. Pealegi pole mul kunagi roosat mantlit olnud.(189)

Leonine Toussaint (3.09.1986-13.07.1993)
Sinu surm põrmustas mu. Pärast seda karjumist ei rääkinud ma pikka aega midagi. Teda ajas su surm aga marru. 
Kui tuli 7.04 rong, ei läinud kumbki meist tõkkepuud alla laskma.
Jumal, kes oli tol ööl hüljanud Notre-Dame-des-Pres' lossi, söandas siiski astuda läbi meie tõkkepuu juurest, sest ühest tragöödiast meie eludesse nähtavasti piisas. Ühtki autot ei tulnud, mitte ükski auto ei sõitnd kella 7.04 rongile sisse. Tavaliselt oli niisugusel kellaajal sellel teel tihe liiklus.(194)

Minu käes oli valge hauaplaat, äärele oli graveeritud väga kaunis delfiin, lisaks sõnad: "Kullake, sa sündisid 3. septembril ja surid 13. juulil, aga minu jaoks jääd alati mu 15. augustiks." (206)

"Vaadake, milline imeline ilm täna on, ma joobun iga päev maailma ilust. Loomulikult on olemas surm, kurbus, kehv ilm, pühakutepäev, aga elu jääb alati peale. Alati tuleb hommik, kui valgus on ilmeline ja kõrbenud maast tärkab taas rohututt."
"Peaksin saatma teie juurde kõik pereliikmed, kes minu kabinetis üksteist solvavad, nad võiksid teie juures elutarkust õppimas käia."
"Minu arvates ei tohiks pärimist kui sellist üldse olemas olla. Minu arvates tuleks kõik eluajal anda inimestele, keda me armastame. Oma aeg ja raha. Pärand on kuradi leiutatud, et perekonnad tülli läheksid. Mina usun üksnes eluajal tehtud annetustesse. Mitte surma tõotustesse."
"Kas te teadsite, et teie abikaasa oli rikas?"
"Minu abikaasa ei olnud rikas. Ta oli liiga üksik ja õnnetu. Õnneks elas ta elu lõpus õige inimesega." [Advokaat Rouault'i ja Violette Toussaint'i vestlusest] (313)

...Violette, ma arvan, et parem on unustada. Parem on edasi minna ja mitte proovida enam teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustutamata lupja. Seda mürki, mis kõrvetab kände. Jah, Violette, minevik on oleviku mürk... [Sasha kirjast Violette'le] (372)

[Olen üles märkinud veel peatükid 33 ja 52. Esimene seletas suhteid Irene Fayolle ja Gabriel Prudenti vahel ja teine räägib Julien Seuli ema päevikust.]

Väga mitmekihiline teos, erinevates ajaperioodides kulgemine.

Arvamisi ka:

Lugemissoovituse blogi

Postimees

Sehkendaja

Ja üks veidi teistmoodi arvamus ka: Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

P.S. Nüüd on siis jäänud veel Perrin'ilt lugeda "Pühapäeva rüppe unustatud"

"Madisoni maakonna sillad"

Madisoni maakonna sillad, viimane etendus Rakvere teatris, 22. mail 2026.
Hea, väga hea! Mulle meeldis! Ja mulle meeldis Tarvo Sõmer selles rollis. Ülle Lichtfeldi sobivuses ma ei kahelnud. Aga milline figuur on ikka naisel! Lausa kadedaks teeb! Seda imetlesin küll. Asi siis end (pool)alasti kiskuda, kui keha ilus on😜

P.S. Nii huvitav, kui paindlik on aeg! Oli 22. mai. See oleks olnud nagu eile. Aga täna on juba 22. september! Kuhu kadus see neli kuud?!? Arumaisaa!😜

"Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata"

Virginie Grimaldi.
Viimane aeg on tähed uuesti põlema süüdata
Tallinn: Varrak, 2021
272 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

See raamat oli mu kaaslaseks Toila reisil. Meeldis. Nii raamat, kui ka Toila😍

Selle suve Varraku ajaviiteromaani sarja raamatud, mis ette võetud said, olid kõik ääretult sümpaatsed. Ei läinud ropuks ja imalaks kätte ära😝

Lühikokkuvõte raamatust:

17-aastasel Chloél on rohkelt unistusi, aga ta on otsustanud neist loobuda, et toetada oma ema. Poistelt otsib ta hellust, kuid suhted ei jää kunagi kestma. Poisid kaovad alati pärast armatsemist imeväel nagu Tuhkatriinu tõld. 12-aastane Lily aga ei armasta eriti inimeste seltsi. Ta eelistab rotti, kelle ta on nimetanud oma uppuvalt laevalt põgenenud isa järgi. Kui Annale jõuab kohale, et tema tütardel ei lähe hästi, võtab ta vastu hullumeelse otsuse: ta viib nad matkaautoga rännakule, suundudes Skandinaaviasse. Aega tagasi keerata ei saa, kuid alati saab valida teise tee. Anna, Chloé ja Lily. Kolm naist, kolm põlvkonda, kolm üksteisega kõnelevat häält. Rohkelt nalja, armastust ja inimlikkust.
Virginie Grimaldi (snd 1977) on üks populaarsemaid kirjanikke tänapäeva Prantsusmaal. Ta kirjutab lakkamatult, ostunimekirjadest raamatuteni, ja peab selle kõrval ka populaarset blogi.
Eesti keeles on temalt varem ilmunud „Küll sa suuremana aru saad”. Tema nakkava huumori ja haaravate tegelaskujudega sügavalt inimlikud romaanid innustavad meid nautima elu pisikesi õnnehetki.

Ah, mine seenele!

Mõtlesin mina siis laupäeval, et teen ühe tiiru kuuseheki juurde, ehk on mõni seeneke tekkinud... No nii muuseas. Olin just (bio)prügi komposti viinud ja ämbrike oli ka sobivalt näpu otsas... 10 minutit ja nõu sai täis ning pidin tuppa ära minema😊

FB viskas ette ühe mõtteavalduse (Kulla Kivi), koos foto(de)ga rikkalikust seenesaagist:
Ei saa öelda, et tänavune metsaskäik ja seened kergelt tulnud!
Jookstud ja vaeva nähtud ning sõidetud kindlasti üle 1000 km seente pärast. Aga kui lõpuks korvid täis ja purgid reas, siis on kogu vaev seda väärt.

Kulla kuldne saak😍

Siinkohal julgen mina 100%liselt vastu vaielda! Mulle on peaaegu iseenesest seened kätte tulnud, korvi, õigemini ämbrisse hüpanud (15.09.26) Ainult puhastamise vaev! Ei lisakilomeetreid, ei bensiinikulu, ei ajaraiskamist. Ainult värske õhk, ilus ilm, väike kummardamine, mõned sammud liikumist ja anum täis!

Ja veel teine mõtteavaldus FB-st (Eili Pihlak):

Ma võiks vist öösel ka korjata, kui pimedaks ei läheks 
Megaenergia tuleb, kui oled päeva metsas veetnud…

"Mikutalutooted"

Eili saak

Nii et inimesed ja nende arvamused võivad seinast seina erineda😀

Minu laupäevane  (kahekordne) (kerge) saak:

Minu kuuseriisika saak 2

Minu kuuseriisika saak 1

Õunakooki olen sel sügisel kaks korda teinud, esimese püüdsin isegi pildile:

(Teine polnud ka nii kunstipärane ja sai enne otsa, kui pildistamine meelde tuli...)

Niisugused on siis korilase rõõmud sel kaunil sügisel. Õunamoosi, arooniamahla (-siirupit), punasesõstraželeed ja -mahla, ploomimoosi jms olen ka teinud. Õunamoositegu on pea iganädalaselt päevakorral.

"Minu (Ida-)Saksamaa"

Kristiina Oelsner
Minu (Ida-)Saksamaa: mineviku ja tuleviku vahel
Petrone Print, 2026
328 lk. + fotod
(Minu-sari)

Ülihea minu-sarja raamat! Meeldis. Väga! Lugesin nagu põnevuslugu, nagu ilukirjandust. Meenusid vanad head ajad, mil kibelesin taas raamatut lugema, kui järg poole peal. 
Eks Saksamaa ole ka väheke tuttavam paik mu jaoks ning saksa keelgi enam-vähem arusaadav. Küllap seegi andis omamoodi hoogu juurde.

Väljakirjutusi ma seekord ei tee. Lihtsalt polnud mahti mingeid märkmeid teha, nii väga köitis raamat enda külge.

Sedapuhku on ka autor sihtriigiga pikaajalises suhtes, nii et siit võiks järgegi oodata, ning seetõttu igati aus ja (sügavalt) isiklik kraam. Võiks öelda lausa, et minu jaoks idaeaalne minukas. Kõik oli paigas. Aitäh elamuse eest!