25. mai 2023

Tere kevad, peagi suvi🙂

Jälle kevadine kibekiire aeg käes, nagu ikka. Ei ole hool ja hoobil vahet, nii ka öeldakse, vahel. Aga igasugu asju öeldakse... Ja mina olen juba liiga kaua olnud sellises seisundis, kus ei taha midagi teha, kõik tundub mõttetu, ei ole indu, motivatsiooni...jne. Kõik on vastumeelne. Jah, eks ma ikka teen oma igapäevaseid asju, koduseid toimetusi, ja tööl käin, isegi tööd teen😜 Aga kuidagi rõõmu ei ole. Ja aega ei ole... Mingid vanad tegemata asjad kummitavad. Nimekiri on pikk, mida kõike peaks tegema ja mida TAHAKS teha, aga milleni lihtsalt ei jõua. Ei ole jõudu ja pealehakkamist. 

Tegelikult tunnen rõõmu aias toimetamisest, see kuidagi maandab ja viib mõtted mujale. Aga tahaks igapäevaselt midagi teha. Kaugjuhtimise teel pole see küll võimalik. Ja nii tekib uus frustratsioon.

Vahel võtan siiski hetki, mil endale teadvustan - kevad on! Ilus kevad, ilus aeg! Naudi! Salvesta, talleta see hetk, see tunne, see lõhn...

Jaa, ja ongi ilus! See igakevadine looduse tärkamine, kui imede ime! Lausa müstiline omal kombel. Õunapuuõite roosakas-valge vaht! Sirelite vaimustav lõhn! Piibelehed! On, mida nautida!




10. mai 2023

"Poiss, kes nägi pimeduses"


Linnateatri väikeses saalis Salme tänaval sai ära nähtud Läti autori Rasa Bugavičute-Pēce algupärane näidend Maria Aliide Jakovski lavastuses.

Jēkabs, keda kehastab noor näitleja Jan Ehrenberg, on pimedate vanemate nägijast poeg, kes on silmadeks tervele pimedate kogukonnale. Inimsuhetest ja peresuhetest. Lapseks olemisest. Ka sellest, kuidas nägija laps on pidanud justkui oma varasest east täiskasvanu eest väljas olema.

Oma pimeda-rolliga saavad ehtsalt hakkama Külli Teetamm (ema), Indrek Ojari (isa) ja Elisabet Reinsalu, kes tädi Daina'na on eriliselt hea! Ja Allan Noormets (nägija!) kassina 🐱! Väga naljakas.

Ootused olid siiski veidi suuremad, aga üldiselt jäin rahule.

Ema ja poja keeruline suhe

9. mai 2023

"Minu Filipiinid"

 

Madle Timm. 
Minu Filipiinid: katastroofide keerises.
Petrone Print, 2023
84 lk., 8 l. ill.
(Minu sari)

Eile hakkas see postitus oma elu elama. Sellepärast olin täna sunnitud tal natist kinni võtma ja korda tegema😀

Manila kõrghooned, tornid. Vaesus. Räpasus. Kontrastid. Looduskatastroofid. Punane Rist. Humanitaarabi.

Ausalt öeldes ei viitsi pikalt kirjutada. Lugemiseks oli täitsa kobe tükk. Aga no ikkagi see va Aasia! Ei ole ta mulle teragi omasemaks ja armsamaks saanud. Aga rahu temaga!
Mu meelest hea ja asjakohase kokkuvõtte on kirjutanud taas Mae. Siinkohal Sulle ka tervitused, kui mu kritseldust lugema juhtud!

Mõned väljakirjutused vaid:

Humanitaarabi on suuresti tänuväärne valdkond ja ilma selleta oleksid kannatused kordades suuremad. Kleepsud ja numbrid ja ilusad pildid on olulised, aga mitte olulisemad kui päris inimesed.

Midagi kulinaaria vallast😏:

"Sa ei ole sajaprotsendiliselt Filipiinidel käinud, kui sa pole balut'it söönud!" kuulutab Kareen ja surub mind kärule lähemale.
"Eh, aitäh, mulle piisab ka viiekümnest protsendist," puiklen vastu ja suunan meid kärust eemale. Kareen naerab.
Balut on nimelt pardi-, kana- või hanemuna, mille sees on juba embrüo ehk näiteks väike pardipoeg arenema hakanud. Neid on erinevas "valmimisastmes" ja need ajavad mulle ühtmoodi oksemaitse suhu. Kohalikud aga koksavad rahumeeli munad katki, lürpides esmalt ära sealt välja voolava "leeme" ning asudes siis muu osa kallale. Traditsiooniliselt väidavad nad, et see on parim snäkk pärast õhtut väljas, mistõttu võib igal öösel näha kärutäisi mune tänaval müügil.

Vastuolud, vastuolud:

Olen üllatunud seda enam, et Filipiinid kui tugevalt katoliiklik riik on tuntud oma konservatiivsuse poolest, kuid, nagu välja tuleb, on märkimisväärselt tolerantne oma geide, lesbide, biseksuaalide ja transseksuaalide suhtes. Numbriliselt väljendudes on lausa 80% filipiinlastest roomakatoliiklased ja kiriku õpetused domineerivad sageli Filipiinide avalikus elus. Seda huvitavam on, et mõned aastad tagasi avaldatud küsitlusest selgus, et 73% filipiinlastest arvab, et geid  ja lesbid ja muud seksuaalvähemused peaksid ühiskonnas olema aktsepteeritud. Võrdluseks - naaberriigid Indoneesia ja Malaisia vastasid omakorda kolme ja üheksa protsendiga.

[Jah, imelik see ilmaelu ikka. Meil, näe, surutakse ka väevõimuga sooneutraalsust peale ja upitatakse ebanormaalsust pjedestaalile. Rahvaküsitlust pole tehtud ega ilmselt tehtagi, sest mine tea, äkki "pime" rahvas hääletab äkki normaalsuse ja traditsioonide ja väärtuste poolt. Meil on ju sõnavabadus, aga ainult sinnamaani, kui peavoolule takka kiidad, kui oma peaga mõtlema hakkad ja oma arvamust avaldad, siis on paha-paha. Kirikuringkonnad siiski on suures osas veel traditsioonide ja väärtuste põhised. Kuigi on siingi teatavad voolud ja suundumused. No mida iganes! Patt jääb patuks ka siis, kui me seda nii ei nimeta. Jumal armastab patust, mitte pattu! - Selline kõrvalepõige siis tuli nüüd täiesti meelevaldselt siia]

Aga lugege ise!😏 Ei hakka teile siin midagi ümber jutustama😛

8. mai 2023

Mai🙂

Terekest!

Maikuu hakkab vaikselt juba esimest dekaadi täis tiksuma🙃 Sestap oleks vist paslik ka endast elumärki anda. Et äkki keegi tunneb huvi (või suisa muret?!)

Ega siin polegi midagi erilist, luulelist või midagi🙃 Ikka pigem selline proosaline argielu.

Kevad, mis sel aastal tuli hoopis teisiti (millest võib-olla mõni teine kord teen juttu?), on oma osa nõudmas ehk siis jälle on saabunud aeg, kus ei ole hool ega hoobil vahet. Vaja aiatöid teha! Seda pindala ikka jagub, mida tuleb hallata. Ja kui igapäevaselt kohal ei viibi, siis nädalavahetus jääb üsna napiks ja kujuneb väga toimekaks ning pühapäeva õhtul nendid ikka kahetsustundega, et ei jõudnud kõike seda, mis tarvis või mis mõttes... Selline "tore" (hoo)aeg on siis alanud😜

Aga minu karulaugud, mis esimesel koroonakevadel soetasin (3 aastat tagasi!) ja aeda istutasin, on juba nii palju kosunud ja kasvanud, et sain elus esimest korda ka karulaugupestot teha! Täitsa hea tuli!


Lugeda olen selle mäsu sees siiski ka pisut jõudnud. Ehk saan mõne postitusegi mingil hetkel tehtud🙃

Kevadisi iluhetki olen püüdmas käinud. Tõsi, möödunud nädalavahetusel ununes🙁 Seega need viimased arengud on jäädvustamata. Aga oli ju ka hullupööra külm. Mitmed lilled said külmast näpistatud😥

Paar pildikest lisan siiski. Sinililled on muidugi ammu lõpetanud. Aga kui palju erinevaid neid on! No vaadake ise!






Viimane on eriti "kunstipärane" foto otse ehitustandrilt😁

Kena kevadet teilegi! Ehk nüüd hakkab veidigi soojemaks minema...

12. aprill 2023

"Teekond Mexicost Setomaale"


Stephanie Rendón
Teekond Mexicost Setomaale.
Eesti keelde tõlkinud Marju Jõgeda ja Tanel Velli-Vällik
Tallinn: Hea Lugu, 2022
240 lk, 16 l. ill.

Mehhiklanna kolib Eestisse. Kuidas ta siin kohaneb. Millised on erinevused vana ja uue kodumaa vahel. Suhetest. Armastuse ja abikaasa leidmisest. Elu kõiges oma värvikirevuses🙂

Mehhikos on valdav suhtumine, et elatakse töö tegemiseks, sellal kui põhjamaades ja mujal maailmas on suundumus pigem vastupidine - tööd tehakse selleks, et elada. See on üsna oluline vahe. Need kaks maailmapilti on teineteise vastandid. 

 Lk. 20 jj saame töö tegemisest lugeda pikalt ja põhjalikult. Sellest johtuvalt ka mu järgnev kõrvalepõige.
[Iseenesest tore, kui selline mulje eestlaste kohta on jäänud. Mina julgeksin küll vastu vaielda! Jaa, võib-olla tõesti Soome ja teised Põhjamaad kuuluvad sellisesse kategooriasse, aga minu arvates hullemat töölooma kui eestlane annab otsida😮 Muud ei ole kui töö ja töö. Kui ühes kohas lõpetatakse, siis jätkatakse järgmises. Või mis, koht pole ju paljudel enam üldse küsimuseks. Projekte kirjutada ja juhtida saab ükskõik kust! Imestan ikka, milleks endale küll ilusad ja kallid kodud muretsetakse, kui seal üldse ei viibita, kodus olemist ei naudita või seal ainult magamas käiakse!]

Mulle see raamat pigem meeldis. Meenub, et Mae tegi selle üsna maatasa😁😘
Puuviljade pesemine pesuvahendi ja nuustikuga pani silmi pööritama ja õlgu kehitama, aga mu ühe sugulase naine teeb siin Eestis umbes sama, nii et ei ole midagi uut siin päikese all😛

6. aprill 2023

"Tenerifel tegelikult"

 

Triin Raave.
Tenerifel tegelikult: elu laste ja koertega. Mehest rääkimata.
Tallinn: Pilgrim, 2022
163 lk.: ill.

Äge raamat! Täis särtsu, lusti ja huumorit! Ikka seiklusi, mööda Euroopat rändamist ja Tenerifet muidugi ka. Loomi (loe: põhiliselt koeri ikka) ja lapsi (väike blond kanapea, printsess Linda ja tema vanem vend Oskar).

Mulle kohutavalt meeldis Triinu mahlakas-lopsakas sõna- ja keelekasutus! Nii palju toredaid ütlemisi ja väljendusi!

Pidin just ütlema, et ühtegi stiilinäidet ei tule, aga! avastasin siiski telefonist ühe klõpsu, kus seisab:

Kui Eesti rahvakalendrisse märgitud heinamaarjapäeva, leheristipäeva või luuvalupäeva puhul ei ole vaba päev garanteeritud isegi erakordse luuvalu või heinasaagi puhul, siis oma üllatuseks leiame, et Tenerifel võib lisaks Hispaania üldriiklikule kalendrile leida õige mitu saarepõhist ning mis veelgi enam - omavalitsuspõhist püha, mil pank ei tööta ja ükski tuvi vabatahtlikult ei lenda. Kas see nüüd  sisemajanduse koguprodukti mõttes on halb või hea, ei teagi, aga ega meie ja vist mitte ükski kohalik  ühegi ootamatult või vähem ootamatult sülle kukkunud vaba päeva üle väga ei kurvasta.

Väga muhe ja minu masti tekst. Olen sulanud😅

Nii et väga positiivsed muljed. Ei lasknud end isegi (väga)  häirida mõnedest "nii, et"idest😛

P.S. On olemas blogilehekülg Raavede hoov , kus nad pisut oma tegemistest kirjutavad. Põhiliselt on võimalik nende seiklustest osa saada aga FB grupis, millega tuleb enne lugema asumist liituda.

Saates "Hommik Anuga" oli üks lõik Raavede perest.

27. märts 2023

"Taevatrepp"


Jälle kinos käidud. Ikkagi Eesti film. Nähtud.

Ma ei ütleks, et see mulle meeldis, aga vaadata aitas. Selles filmis siiski oli see miski... Aeg... Hetkes elamine... Mälestused, meenutused... Kevad, suvi, sügis... Elukevad. Elusügis. Võib-olla need märksõnad võiks iseloomustada "Taevatreppi" minu jaoks.

Aga liiga palju verbaalset roppust ja paljast meheihu, seda oli minu jaoks tõesti too much 🤔

Juba mitu korda sel aastal kinos käidud! Kõva sõna, ütleks ma😁 No minu mätta otsast.