Hetki ja heietusi

Hetki möödunud aastast.
2021. a. säravad hetked.
Tipphetki 2021. aastast.

Need oleksid alternatiivsed pealkirjad. Kuna aga tänane postitus saab olema üks suur loba-loba, seinast-seina, siis sai ka pealkiri hästi "konkreetne" (loe: laialivalguv) pandud😛

Kui järele mõtlema hakata, siis mis nii säravat või tippude tippu seal möödunud aastas ikka oli...
Loomulikult, isiklikus plaanis on muidugi märgid maas, aga las jääda need kõlavad sõnad...

Olen siin blogis oma kajastustega kuhugi eelmisse aastasse pidama ja ajahätta jäänud ning pole suurt midagi kirjutada jõudnud. Ju siis olen vähemalt elanud, lugenud ja end muidu hästi tundnud😉

Aga siis asjast ka, muidu ongi ainult üks ümmargune heietamine😉
Kõigepealt siis mõned hetked ja märgid 2021. aastast:

*Oli juubeliaasta, sain viiskümmend. 50! Numbritega kirjutatult näeb see päris hirmuäratav välja, ei, mitte hirmuäratav, vaid pigem uskumatu! Mina ja viiskümmend!😵 Esimest korda nägin seda numbrina eelmisel nädalal, kui rahvaloenduse küsimustikku täitsin. Tükk aega jõllitasin seda numbrit, et mis?, kelle kohta ma siin andmeid sisestangi?!?😜😮 Nii naljakas! Vanasti, kui ise laps ja noor olin, vaatasin viiekümnest ikka hoopis teise pilguga, et vana või nii... Aga ennast küll vanana ei tunne.

*Oli pulma-aastapäev - 15. Ilus ja pikk(!) aeg. Meie tutvus/suhe sai aga täisealiseks😊. Tore või hämmastav oli see, et keegi peale minu ema meile õnne ei soovinud, kuna ise seda kuidagi ei presenteerinud, siis polnud ka ime... Kuigi - inimestel, eriti sugulastel ja sõpradel võiks ju selline asi meeles olla (eriti veel neil, kes pulmas kohal olid). Nojah, aga ega kõigil ei ole sellist mälu niisuguste asjade peale, nagu mul😝 Nii et las olla ja rahu nendega!

Kaks mainitud sündmust jäid tähistamata (väheke suuremalt) tänu teatud olukorrale siin maamuna peal ja viisid seetõttu omakorda mõttele, et ükskord võiks pidu ikka pidada küll. Ja nii, et see ühendaks meid mõlemaid (mitte et minu juubel ja siis sinu juubel jne). Et üks pidu ja mitu põhjust, ajendit, sündmust, mida pühitseda. Nii saigi siis välja mõeldud, et see võiks olla hetk, mis kõlab kui "meie 20" või midagi taolist. Sinna jääb umbes-täpselt poolteist aastat. Tahaks väga loota, et selleks ajaks on see katk ka siin elimineeritud.

*Vaktsineeritud! Lausa 3 korda. Kõik sai kenasti üle elatud, ilma muretsemise ja paanikata. Ja mis peamine - ilma eriliste kõrvalnähtudeta! Nõukogude ajast pärit inimest ei murra miski😉 Arutasime vennaga just seda teemat, et oleme söönud maasikaid, mis kasvasid raudteetammil jms ja jäänud ellu, mida see väike vaktsiin ikka teeb... Tõhustusdoos andis siiski kõige tugevama reaktsiooni, aga ka, ei midagi hullu, täiesti talutav. Ja mina siiski usun, et tänu vaktsineerimisele olen püsinud terve. Lisaks muidugi see, et olen maskiusku! Distantsi hoidmisega on nii ja naa. Räägitakse küll, et eestlaste ja eriti põhjamaalaste jaoks pole 2-meetrise vahe pidamine probleem, kuna tavaliselt hoitakse üksteisest 5 meetri kaugusele. Isiklikult olen kogenud küll ja veel kaaskodanike seljas elamist nii poes, ühistranspordis, kui ka tänaval... Lisaks on mul selline tutvusringkond, kus kätlemine ja kallistamine on väga moes...
No nii, läks jälle heietamiseks maast ja ilmast...

*Pensioniraha võtsin välja. Selle eest sain 2 hammast suhu (implantaadid + implantaadikroonid). No jätkub vist veel 2 hamba jaoks. Ühesõnaga - investeering hammastesse, st tervisesse! Mitte iialgi ei saaks ma pensionipõlves endale seda lubada, kui paar-kolmkümmend eurot pensionilisa tuleb...
(Eks ikka enda kokkuhoid ja raha kõrvalepanek aitab ka sellele projektile kaasa).

*Juubeli eel tahtsin endale midagi erilist ja ilusat lubada. Avastasin sellised vahvad käsitööfirmad nagu "Keerukoda" FB-s, olemas ka koduleht ja "Evelini tikand", samuti FB-st leitav. Ägedad naised tegelevad superilusate asjadega! Keeruseelik ja tikandiga kampsik saabusid vahetult enne sünnipäeva. See oli tõeline ja imeline kingitus, mille olid valmistanud hoole ja armastusega usinad, kuldsed käed.

Pidupäevarüüs mina😄

*Kaks korda spaas! Haapsalus FraMares juunis ja Narva-Jõesuus "Meresuus" augustis. Imelised hetked, armsad linnad, mõnusad spaad ja toredad elamused!

*Kursusekaaslastega suvine reis, nagu ikka, pea kakskümmend aastat juba. Sedapuhku Valgamaale. Püüame ikka oma neljase pundiga vähemalt 3 korda aastas kokku saada. Möödunud aastal piirdus see küll vaid kahega.

Meie "kamp" Otepääl

 

*Kahed matused. Üks hea tuttav, eakas, väärikas vanahärra, kellel jäi 90-st pool aastat puudu. Eelmine teema tuletas meelde, et saatsime ka ühe kursuseõe suvel viimsele teekonnale. 

*Kodukoguduse juubeliaasta (800), väärikate külaliste ja värvikate sündmustega oli tõeliselt eriline!

*Minu pisike ehk mu esimene, kõige vanem vennapoeg lõpetas gümnaasiumi! Uskumatu! Ja sügisel läks kaitseväkke. Tädi süda on rõõmus ja samas ärevil...

Praegu ei meenu rohkem midagi sellist, mis kirjapanekut vääriks.
Tulen siis tänasesse päeva või käesolevasse aastasse, 2022.

*Aasta algas väga kummaliselt. Pool suguvõsa koroonas, sh venna pere; samuti abikaasa töökaaslasi terve hulk. Seetõttu ei käinud paar nädalat maarajoonides. Muudest asjadest ma ei räägigi (riigis, maailmas toimuvast).

*Samas olen nautinud hingematvalt kaunist talve, loodust, lund, taevast, kuud, päikest. Püüdnud kogu seda ilu jäädvustada, peamiselt küll mällu.

Selline külaline käib vahel...

*Olen lugenud sel aastal juba(!) kolm raamatut läbi ja käsil on neljas! Kui nii hoogsalt kogu aasta suudaks, siis püstitaks lausa rekordeid!😃😂
See omakorda meenutab, et olen siin võlgu mitmed loetud raamatute kajastused eelmisest aastastki.

*Eile kukkusin koju minnes. Nii pikk kui lai olin siruli maas. Libedus! Loomulikult käis kõik nii kähku, et ei jõudnud mõeldagi mis ja kuidas... Tundub siiski, et jäin ellu ja ka luud-kondid on terved, kuigi olen täna totaalselt kerest kange sellest põrutusest, isegi kaelasooned on valusad😮

*Eilne esimene stuudio ja sealne poliitiline debatt oli aga tõeline naljasaade! Harilikult ei vaata ma üldse (enam ammu) selliseid mõttetusi ega võta sõna poliitika teemadel, aga eile kuidagi kogemata jäin pidama ja no tõepoolest - huumor, mis huumor. Eriti naljakas on muidugi meie peaminister. Nagu korralik koolilaps, kes on õppetükid kenasti ära või pähe õppinud! Oma lõpukirjandit või referaati esitab tuima järjekindlusega (enesekindlusega?) igas kõikvõimalikus saates ja kontekstis. Aga suuremat pilti ei näe, otsustusvõimet või -kindlust või -julgust ei ole, empaatia puudub...
Ega viielistest priimus-tüdrukutest ei saagi midagi asjalikku tulla. Võin seda omast kogemusest öelda. Olin ju aina viieline pikki aastaid. Õnneks, ja mul on tõesti hea meel, ei saanud ma kuldmedalit ega mitte mingit medalit keskkooli lõpetamisel, tänu matemaatikaeksamile, mis mind reaalsusesse tõi ja mille eest napilt kolme sain! Enesekindlus on mul alati suht madal olnud (vaatamata viitele) ja suur kahtleja olen ka alati olnud. Pisut julgust on tulnud aastatega - et mul on ikka ka oma arvamus ja ma võin seda isegi avaldada. Aga mingisugust juhti või organisaatorit (kaasatõmbajat, liidrit) minust pole. See on läbi proovitud ka, muide... Ei olnud meeldiv kogemus ka. Ainult oma isiklikke projekte võin ellu viia, kus vastutan ja otsustan mina, mida ja kuidas...

Nii, aitab küll sellest jahvatamisest. Tundub, et juttu sai nüüd mitme postituse eest. Kui keegi mu külalistest lõpuni jõudis, siis võib endale õlale patsutada. 🙏 Minu lugupidamine!😍

Lapselikud rõõmud

Ilusat alanud aastat!

Loodan, et te olete kõik terved, teil on tuba soe ja elektriarved ei ole hinge kinni löönud...

Uusaasta "tuled" minu "maal"😊

Meie elame hästi, tänan küsimast!, isegi toredasti!😀

Kõik on kontrolli all ja loodan, et nii jääbki!😜

Aga eks me ole siin ka tagasihoidlike soovidega ja kokkuhoidlikud inimesed😉

Mõtlesin blogimise peale. Et võiks vähemalt ühe postituse nädalas teha. See oleks mõistlik ja selleks oleksin ju ka reaalselt suuteline. Mis siis aga ometi selleks takistuseks saab, et ei jõua?!? Ei teagi... Laiskus? Viitsimatus? Käega löömine? 
No vaatame, kuidas kujuneb...
Lubadusi ma uuel aastal kohe kindlasti ei anna. Pole seda ammu teinud, kui üldse kunagi... Tean, sellel ei ole mõtet. See ainult kammitseks mind, paneks paine peale, ahistaks, mida iganes...

Mida aga siiski võiks proovida, see on aeglasem kulgemine, rohkem olevikus viibimine, hetke nautimine...
Veidi olen seda isegi praktiseerinud - ei jookse bussi peale (või järele?), ei kiirusta (ei jookse!) vilkuva rohelisega üle tee.
Hetki olen ka nautinud. Kui ühel päeval rõõmustasin nagu laps lumesaju üle, siis teisel päeval imetlesin tumesinist, loojuvast päikesest õhetavat õhtutaevast, kus säras kuusirp. Püüdsin mõlemat pildile saada. Lumesadu oli (üllatus-üllatus!) palju lihtsam tabada, kui selgepiirilist noorkuud - päriselt imeilus vaadata, aga pilt jäi mannetuks. Aga see tunne, see elamus, see jäi! Nagu laulusalmgi ütleb: "Sa tea, see tunne alles jääb!"

Siiski lisan siia need jäädvustused:

5. jaanuari hommik

6. jaanuari õhtupoolik

Ja veel mõned südant soojendavad (külmad) hetked eelmisest nädalast:

See pole kuu, vaid tänavavalgustus😛

Need on asjad, mis paeluvad mind...

Üks aasta on lõppemas...

Kristlikus kodus ja kiriku rüpes kasvanud lapsena on mul tava- või harjumuspärasest hoopis teistsugune pagas pea igaks pühaks ja tähtpäevaks. See lähtub kristlikust traditsioonist ja kirikuaastast. Nii on aastavahetuski minu jaoks pigem sissepoole vaatav kui väline trall ja tingel-tangel.
Aasta viimne tund on jõudnud,
silmapilk täis tõsidust...
Olen veendunud, et just see lähtepunkt on andnud mulle kindluse ja julguse igaks elus ettetulevaks olukorraks.
Jumala silm sind näeb ja valvab päeval, ööl.
Jumala käsi jääb su saatjaks taevateel.
Tema juhib sind, ta sõdib sinu eest.
Viib sind viimaks taevasse, kus elad igavest.
Lõppeks on kõik Jumala käes. Mina ei peagi, piisab Jumalast. 

Mulle meeldib, kui saan olla aastavahetusel maakodus, rahus ja vaikuses, oma kõige lähemate seltsis. Paratamatult ulatub siiagi ilma kära. Tulevärki tehakse ikka, loodetavasti küll mitte väga lähedal. (Õnneks ei ole ka väga lähedal ühtegi elamist!)

 
Meenus üks mõte Silvia Rannamaa "Kasuemast":
Võõrasema ja isa läksid juba õhtul kuhugi uut aastat vastu võtma. Isa oleks tahtnud seda kodus teha, kuid võõrasema oli nii kärsitu. Tema pidi uuele aastale tingimata kuhugi poolele teele vastu tõttama.

Paljudel on kihk minna uuele aastale poolele teele vastu, minul selline soov absoluutselt puudub.

Olgem siis hoitud sel aastavahetusel ja uuelgi aastal! Ja ärgem elagem oma elusid ise keeruliseks...

Jõulutervitus

Armsad sõbrad, soovin teile kallist jõulurahu ja kaunist pühadeaega! 

Jõululaupäeva taevas

 

Tervitan teid laulu "Jõuluõnnistus" sõnadega, mis on mu saatjaks olnud kogu advendiaja ja heliseb minus jätkuvalt ka jõuluajal.

Lase kallis jõulurahu
viib kõik argimured kaugele,
nii et südamesse üksnes mahub
püha rõõm, mis hinges heliseb.

Kui ka maise elu varjud
tummalt laotuvad su teedele,
siiski süngeimaski pimeduses
särab Jeesus, Jõulupäikene.

Ava talle oma süda,
võta vastu kalleim kingitus,
siis sind alati ja kõikjal saadab
igavene jõuluõnnistus.

Viis ja sõnad: Evelin Kõrvits

 

Laulsime seda laulu eilsel jõuluõhtul oma kooriga ja see laul kõlas ka tänasel ETV esimese jõulupüha jumalateenistusel, mida on võimalik järelvaadata ETV kodulehelt

Esimese jõulupüha päikesetõus

Möödus teine advent ja kolmas... Ja juba ongi käes neljas!

Kiirelt, nii kiirelt on lennanud aeg! Käes on detsembri teine pool ja neljas advent!
Unglaublich! Ehk siis eesti keeli: uskumatu! Tegelikult on olnud päris rakse olla kirjutamata. No päris tõsi see muidugi ei ole, selles mõttes, et kirjutanud ikka olen, muid tekste, aga just siia kirjutamisest tundsin puudust.
Tegemist on palju olnud! Kui selle sõnadesse peaks panema, siis ei tundugi, et midagi erilist või erakordset. Kui aga igapäevaselt oma tegemiste sees elad ja oled, valdab see üleni ja matab enda alla.
Tänaseks on maa peale, meie õuele või (pigem egoistlikult) mulle saabunud peaaegu (jõulu)rahu. Nn tähtsündmused, mille nimel rabada ja pingutada, mille valmimise nimel elada ja tegutseda, mida oodata, on valmis, toimunud, möödas... Jäänud on veel see nn "koera sabaots"😀 - mõned tööpäevad, meditsiinilised protseduurid ja üks kooriga laulmine. Siis saabub tõeline jõulurahu.

Tänase päeva juhtmõte on: Olge rõõmsad!

Mis on rõõm?
Rõõm on positiivne emotsioon ehk tunne.
EKSS ütleb, et: rõõm = heaolu-, rahuldus-, lõbutundega seotud hingeline seisund, heameel; sellise seisundi esilekutsuja.

Rõõm pisikestest asjadest... Rõõm peitub pisikestes asjades.
Palju seda suurt rõõmu ikka on? Üsna harva... Kui üldse...
See on sama, nagu õnnelik olemisega. Mis on õnn? Ja mida tähendab õnnelik olla?
Arvan, et see on pigem meelelaad (tundelaad; loomus), sisemine hoiak, mis ei sõltu nii väga välistest oludest, vaid tuleb seestpoolt. Muidugi ei saa välistada, et õnnetunnet võib põhjustada midagi või keegi meie ümber.
Rõõmuga on sarnane asi. Paljud asjad me ümber võivad rõõmu pakkuda. Aga ka rõõm saab kasvada seest välja. Mulle tundub, et on olemas loomult positiivsed inimesed ja loomult negatiivsed inimesed, samuti permanentselt (pidevalt, katkematult, kestvalt, püsivalt) õnnelikud või õnnetud, rõõmsad või kurvad...

Oleme ja elame praegu advendiajas, ootusajas. Kuigi see aeg on ka paastuaeg, väike paast, siis ometigi võiks see olla rõõmsa alatooniga. On üks ilus väljend - rõõmus ootus. Paljude asjadega on nii, et ootad sündmust või asja pikisilmi, oled rõõmus ja elevil, aga siis on see käes ja kohe ka möödas ja ... siis mõtled, mis see nüüd oligi...
Hea on, kui rõõm jääb alles ega tule tühjuse tunnet. Muidugi saab seda tühjust omakorda uute ootuste ja ettevalmistustega täita, aga tähtis on ka rõõmu hoida ja talletada.

Viimane

Ja saabki läbi see november, mu igapäevase blogimise kuu.
Homme algab jõulukuu, detsember.

Tänasega saab ületatud möödunud aasta postituste arv.

Mida "tarka" siis veel öelda?😉

Tegelikult oli päris tore, sai nagu harjumusekski juba see igapäevane kirjutamine. Olen endaga rahul, et suutsin välja vedada ja ei jätnud pooleli. See oleks ju võinud täiesti kogemata juhtuda. Aga kuskil kuklas ikka tiksus see teadmine, et vaja!

Mitmed loetud (ja ka lugemata) raamatud on jäänud kajastamata. Nendest tahaks ikka ka väikese ülevaate teha. Ja eks mul tekib muidki mõtteid aeg-ajalt, mida kirja panna. Ega lahti must ei saa. Umbrohi ei hävine! Nii öeldakse ju.

Aga et seda mölapidamatust veidi ohjata, siis panen täna punkti. Sellele postitusele siin ja üksiti ka novembrikuule. Muud kirjutamist-toimetamist saab lähipäevil palju olema. Näis, kas jõuan siia.

Päris lõppu veel üks mõttekild, mille leidsin taaskord FB avarustest:

Inimestel on vaja kahte aastat, et õppida rääkima, ja kuuskümmend aastat, et õppida keelt hammaste taga hoidma (L. Feuchtwanger)

Mul on veel jupp aega minna!😁

Novembrilõpuline heietus😉

Täna saaks mu emapoolne vanaema 98. Teda ei ole ma oma silmaga näinud. Ta suri noorelt, 41aastasena. Mina tulin siia ilma 6 aastat hiljem. See-eest teine vanaema (isaema), kellega pikki aastaid ka ühe katuse all elasime, oli lahkudes 95-aastane.

Jäin täna just mõtlema oma emapoolsete sugulaste peale. Just suhteliselt lähedaste peale. Ma ei tea, kelle poolt see pärit on, aga nii mitmelgi on suur jutustamise oskus ja vajadus. Oma loomult ei kuulu ma nende hulka. Jaa, vajadusel ma võin olla ka jutukas, omade ja sõprade keskel, aga esinemise ambitsioon ja kõigiga rääkimise soov mul puudub. Aga mu ema ja onu võivad igal kell ja igas olukorras iga suvalise inimesega jutule saada. Eriti ema muidugi! Ta on ses suhtes fenomenaalne! Ja telefonisuhtluses on ta ületamatu.

Üldse paneb mind imestama, kuidas inimesed suudavad mitte millestki nii palju rääkida. Juttu on palju, aga asja ennast ei ole kopka eest. Ehk siis ei iva ega tuuma (pointi, kui soovite!) Ja on täitsa võimalik ka kirjutada nt lehekülg teksti, nii et sõnu, juttu on palju, aga sisu ei ole! Olen seda kogenud. Mitte et ma enda kirjutatut nii kriitiliselt hindaks, kaugel sellest! Lihtsalt olen pidanud mitmeid tekste lugema ja toimetama. Kui see sõnavaht laiali puhuda, siis ei jää järele suurt midagi...
Mu oma ema on ka selliseks muutunud, et võib pikalt rääkida midagi ütlemata... Ise ta leiab, et on vanaks jäänud ja palju lobisema hakanud😉 Nojah, loll kes vabandust ei leia, öeldakse omakorda selle peale😛 Vahel ma lihtsalt ei jaksa ta heietusi kuulata või siis päevaaruandeid. No kes jaksaks iga päev kuulata (ja vaimustuda) tavalistest argitoimetustest (a la keetsin putru, sõin putru, tõin puid ja kütsin ahju...) Asjast, asjast! - üritan vahel tuumani jõuda tahtes tagant torkida. Mõnikord eraldubki see terake sõkaldest, pahatihti aga mitte...

Loen praegu vastikult head raamatut. Vastik ja hea! Just täpselt nii. Mulle tohutult meeldivad mitmed mõtted, väljendid, lihtsalt nii minu masti ja mulle sobivad. Kuidagi nii täppi. Samas on liiga palju otseütlemisi. Mulle meeldiks rohkem läbi lillede ja siivsamalt. [Aga miskipärast ei ole ma siiani ühtegi lehekülje numbrit kirja pannud, et pärast talletada?!?]

Eelmise lõigu illusteerimiseks just üks loetud katkend:
"See oli igav. See oli igav vestlus, säärane, mille kohta tead juba ette, mida teine ütleb, ja seejärel, mida ise ütled. Aimasin kogu vestlust ette, edasi ja tagasi, algusest lõpuni..."

Mis raamatust jutt, sellest saate teine kord teada😛