Puhkuse pikendus

Jaa, see magus augustikuine puhkusenädal🥰

Pärast mitut n-ö vaba päeva algas puhkus. Õigupoolest siis täna. Aga juba eile päeval jõudsime Toilasse. Siinses spaas pole me veel olnudki. Üks omapärane asutus ja ehitis keset pisikest Toila asulat. [Ääremärkusena: Vikipeedia ütleb, et Toila on alevik Jõhvi vallas ja seal elab u 800 inimest.] Peamiselt on tegemist eramajade piirkonnaga ja seetõttu tundubki 9-korruseline spaahotell täieliku monstrumina🤭🤔 Iseenesest on see sümpaatne asutus ja hoone, aga kuidagi võõrkeha Oru pargi vahetus läheduses.

Kuna meie oleme autovabad inimesed ja liigume ühistranspordiga, siis saabusime Toilasse selle ainsama bussiga, mis otse spaa ees peatub, oma paar tundi enne lubatud check-in'i. Aga meil vedas, tuba oli valmis ja saime sisse kolida. (9. korrusele, muide!😊) Ju siis oli vähe rahvast või kõik varakult lahkunud. Igatahes me ei pidanud fuajees kügelema või kusagil aega parajaks tegema. Peale pikka bussisõitu oli mõnus veidi puhata ja luid-liikmeid sirutada. Siis juba suundusime termidesse ehk siis vee- ja saunakeskusesse. Päris mitu sauna oli, mullivanne aga ainult kaks, kuhu mahtus ka täpselt kaks inimest🤔😜 Niikaua ikka suutsime nillida, kuni oma vannihetked kätte saime😁 Seejärel veidikeseks tuppa lõõgastuma ning edasi juba õhtusöögile. Bussis alustasin uue raamatu lugemist, mis on edenenud mõnusalt. Täna juba hoian end tagasi, et ka homseks bussisõiduks midagi jääks🙃

Tänasest päevast rääkides, siis alustasingi juba poole kaheksa ajal lugemisega. Unetunde kogunes teoorias päris palju, tegelikkuses käisin iga paari tunni tagant vetsus ja jõin vett, abikaas norskas, õues sadas vihma ning mingid mehhanismid (ventilaatorid?) mürisesid, kohisesid, huugasid... No mis magamisest me siin räägime, heast ööunest kõnelemata... Aga sellest vedelemisest sai ka villand ning kobisin voodist välja tooliga akna alla lugema. See sobis hästi. Poole üheksa paiku läksime hommikusöögile. Kümne ringis õuetiirule. Oru park sai taaskord üle mitme aasta üle vaadatud, läbi jalutatud. Mõnus! Ilm oli pilves, veidi jahe ja tuuline, aga kõndimiseks igati sobilik. Külastasime ka kohalikku Meie kauplust🙂 Kummalegi olime broneerinud ühe protseduuri ehk hoolitsuse. Lõunasöök paketti ei kuulunud, selle tellisime lisaks. Pärast lõunat oli aeg Wellness Orhidee külastamiseks. See oli küll tõeliselt äge! Palju erinevaid saunu ja mõnulemise võimalusi. Kui veel siia tulla, siis kindlasti Orhideesse!

No ja homme ongi juba kõik, tagasi koju ning "tere argipäev"! Puhkus küll veel kestab, aga puhkus kui puhkus lõppeb siinkohal🤪

Tänasesse õhtusse mahtus imeilus vikerkaar, mis siit 9. korruse aknast kenasti täies hiilguses ära paistis. Üks ots meres ja teine alevikus. Pildile kahjuks seda püüda ei õnnestunud...

Vaade meie toa aknast merele

Oru lossi park

Oru lossi pargi vaatepaviljon

Vikerkaare algus

Meie hotellituba

"Minu Sansibar"

Janika Vaikjärv. Minu Sansibar 

Petrone Print, 2026
Minu sari
280 lk. + fotolisa

Ei saanud mind konksu otsa see raamat... Üritasin, mis ma üritasin... Ühel hetkel hakkas kohe (raisatud?) ajast kahju. Samas jälle mingid peatükid, lõigud olid huvitavad ka. Aga no kõik see ajalugu, kombestik, lood/legendid jms on ikka kuidagi väga võõras Aafrika🙈

Sansibar on Freddie Mercury sünni- ja lapsepõlvemaa. Selle fakti võiks siit raamatust talletada 🤔😊

Info raamatu tagakaanelt ja Petrone Prindi kodulehelt:
Sansibari saarestik on osa Tansaaniast, kuid samas nagu eraldi riik – oma looduse ja rütmidega. Selle riigi üks osa, Unguja saar, on mänginud 25 aasta jooksul mu elus olulist rolli. Siin on minuga juhtunud kõike, taustaks sügav religioon, ebausk, nõidused ja rahvameditsiin, vürtsikas suahiili köök, tappev palavus, higi ja väsimus. Minu reisikirest sai töö just tänu sellele erilisele paigale.

Selle raamatuga rändan läbi veerandsaja aasta. Siin on rannad, kus päikeseloojangud ei tähenda ainult ilu, vaid ka salajast äri. On rannapoiste soolased õhusuudlused ja paadimeistrite naljad, on rännud koolobusahvide keskel, sukeldumised delfiinide ja vaalhaidega. On Stone Towni kitsad tänavad, kus sajanditevanune ajalugu põrkub massiturismi ja kiireneva elutempoga. Lisaks leidub saari neile, kes otsivad vaid vaikust ja molutamist: Mafia ja Pemba!

Just niisugune on minu aus ja kohati ebamugavust tekitav pilk Ida-Aafrika vürtsisaarestikule, mis oskab üllatada iga kord, kui tagasi jõuan.

Janika Vaikjärv on on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli raamatupidamise ja majandusanalüüsi eriala. Tema elu ja tegevus tegevus on tugevalt seotud Tansaaniaga, ta Tansaania aukonsul Eestis, reisikorraldaja firma Aafrika reisid kaudu ning kirjutanud kaks Tansaania-teemalist raamatut: “Minu Kilimanjaro” ja “Minu Sansibar”. Lisaks on ta Yumeiho terapeut, keskendudes keskendub kehahoiaku, lihaspingete ja lülisamba tasakaalustamisele.

Pean siiski möönma, et raamatu lõpuosa oli väga köitev.

Kui ikka mängu tuleb koroona ja vandenõuteooriad, siis läheb asi kindlapeale huvitavaks😜

Peatükk "Jõulupettumus" võtab kokku troopilised jõulud versus koduigatsus.

Lõputõdemus: Kuidas ma selle raamatu kirjutamist tähistan, ei ole veel selge. Üks on kindel: seekord valin midagi rahulikumat. Tõenäoliselt mõne ilusa Eestimaa saare, kus vähemalt nädal aega mitte midagi teha. Vahetan omamise olemise vastu ja lihtsalt molutan.
[Kuldsed sõnad, ma ütlen!😀]

Arvamisi:

https://suvehiidlane.blogspot.com/2026/03/minu-sansibar.html

"Kirjad kasuemale"

Kirjad kasuemale: Silvia Mälksoo ja Silvia Rannamaa kirjavahetus 1968-1999

Hea Lugu, 2024

287 lk.

Üks äraütlemata armas lugemine!

Raamatu tagakaanelt loeme:

Silvia Mälksoo (Pommer) hakkas "Kadri" ja "Kasuema" autorile kirjutama 15-aastase  Viljandi koolitüdrukuna.

Silvia Rannamaa (1918-2007) oli kirjavahetuse alguses 50-aastane ning põetas ja siis leinas oma ema. Noorema Silvia ema läks aga Tartu ülikooli saksa filolooge õpetama, tüdrukul oli vaja mõistvat tarka inimest, kellega oma mõtteid jagada. Silvia Rannamaa vajas kurval ajal oma ellu midagi helget.

Nii alanud kirjavahetus kestis 31 aastat!

Silviate sõprus kestis kirjaniku surmani, kirjavahetus asendus ajapikku telefonikõnede ja külaskäikudega.

Lugedes on huvitav jälgida noore Silvia arengut ning tutvuse kasvamist vastastikuseks usalduseks ja sõpruseks. Kirjavahetus aitab hästi tajuda toonast aega. Kirjanik tutvus ka noorema Silvia perega, elades kaasa tema laste kasvamisele. Suviti puhati ikka mõned nädalad koos Kassaris.

August

Tere, August!
Juba Sa tulidki... Ei oodanud Sind nii vara... Ent Sinu tulekut oli aimata juulikuuski.
Eks tähenda augusti saabumine ju ka otsapidi sügise tulekut?!? Vanast ajast mäletan, et nii see oli. Kui juuli läbi sai, siis hakkas ka koolivaheaeg peagi lõppema ning 1. september ja kooliminek tähendas juba kindlalt sügist.

Selle aasta esimene sügise märguanne oli 21. juulil, südasuvel, mil peaks olema kõige kaunimad, soojemad ja suvisemad ilmad. Meie olime siis muidugi Haapsalus suvitamas, aga ilm oli külm ja vihmane, tõeliselt sügisene! Aga meie mulistasime veekeskuses ja lasime saunakuumusel ihud soojaks kütta. Oli mõnus! Ja ei jäänudki ebameeldivat tunnet ega mälestust. Eks kõik sõltubki ju enda suhtumisest ja hoiakust.
Järgmine päev oli aga lausa rannailm ning päike küpsetas korralikult. Linnatänavatel polnudki nii väga mõnus promeneerida, kuigi tegime sedagi, ikka kõik olulised kohad sai läbi käidud! Teist korda elus külastasime Kastani poodi! Sealt saab värskelt küpsetatud leiba, ciabattat ja muud head-paremat! Üks äraütlemata vahva pood! Soovitan soojalt külastada, kui Haapsallu satute!

Kuigi käes on korilase tippaeg ehk siis valmis on saanud kõik aia marjad (mustad sõstrad on enam-vähem korjatud, tikrid poolenisti, punased sõstrad ootavad järge, pole vist elu sees neid nii vara korjanud!), mida tarvis varuda, noppida, korjata, siis presenteerin hoopiski oma kuukinga (orhideed), mis mul siin maakodus täies õies õilmitseb.
Foto ei tulnud küll selline, nagu tahtsin (liiga tume miskipärast), aga aimu ikka annab:

Kuhu kadus juuli?

31. juuli viimane tunnike on käimas. Kohe algab august. Aru ma ei saa, kuhu see aeg kaob ja miks tal nii kiire on...

Selles kuus on olnud kõike: sooja ja jahedust, päikest ja vihma, puhkust ja tööd... Maa ja linna vahet jõlkumist, aiatöid, aga ka lugemist, mitmeid kohtumisi, sekka isegi üksikuid molutamise hetki.

Kaks seika väärib küll eraldi esiletõstmist: üks oli Haapsalu külastamine kaasaga ja teine mustikametsas käimine sõbrannaga. Super! Vahel tasubki ainult selliste hetkede nimel elada.

Kõrvalpõikena olgu mainitud, et vahepeal oli mul korraga 6 (kuus!) raamatut pooleli. Midagi olen ikka ära ka lõpetanud. Mõni on väga meeldinud. Mõnega aga ei saa kuidagi edasi...

Puhkuseks oli palju plaane, aga enamik jäi ellu viimata...

No ehk ükspäev🤔🙃

Nii palju siis kuu lõpetuseks 😛🙈😆

P.S. Täna on mulle paaril korral silma jäänud selline mõttetera: 

Täna öösel kohtuvad Juuli ja August ning üheksa kuu pärast tuleb väike Mai. 

Vaat' siis, kui ilus lugu!😊

"Kohtume järve ääres"

Carley Fortune. Kohtume järve ääres.
Tallinn: Varrak, 2024
295 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Põnevuse, elevuse ja pisukese ärevusega alustasin lugemist, meeles veel vaimustus eelmisest Carley Fortune raamatust "Igal järgmisel suvel". Kirjutada see naine igatahes oskab.
Kuigi teema on üsna sarnane ja tundub, nagu oleks sama lugu kirjutatud väikeste erinevuste ja variatsioonidega. Järv, puhkekeskus (toitlustusettevõte, majutuskoht), kohtumine, pikk lahusolek, taaskohtumine.

Mõnus suvelugemine.
Kuigi pean möönma, et "Igal järgmisel suvel" meeldis mulle ikkagi kröömikese rohkem😊

Kokkuvõte tagakaanelt:

Fern ja Will veedavad meeldejääva päeva Torontos. Nad lepivad kokku, et kohtuvad aasta pärast Ferni kodus järveäärses puhkekülas. Fern ootab, aga Willi ei ole.

Kümme aastat hiljem juhatab Fern emalt päritud kehvas seisus puhkeküla. Ta tunneb, et peab seda tegema, kuigi sooviks hoopis Torontos kohviku avada. Ootamatult ilmub puhkekülla Will ja pakub abi. Selgub, et mees on kohtunud Ferni emaga ja lubanud tal aidata puhkeküla taas kliente meelitavaks asutuseks muuta.

Ferni ja Willi vahel on endiselt tunda särinat. Siis kaob Will uuesti. Kas Fern leiab Willi ja kas neil on veel võimalust ühiseks tulevikuks? Kas Fern tahab teada saladust, mida Will varjab?

Carley Fortune on avaldanud kolm raamatut: „This Summer Will Be Different”, „Meet Me at the Lake” („Kohtume järve ääres”) ja „Every Summer After” ("Igal järgmisel suvel"). Enne kirjanikuks hakkamist oli ta auhindu võitnud ajakirjanik ja Kanada oluliste väljaannete toimetaja. Carley Fortune elab koos abikaasa ja kahe pojaga Torontos.

Kokkuvõtvalt: Meeldis, isegi väga!

P.S. Kas võib tõesti olla, et sel aastal esimene Varraku ajaviiteromaani sarja raamat?!?

"Tuhat seiklust Prantsusmaal" / Sirje Lefebvre

Sirje Lefebvre
Tuhat seiklust Prantsusmaal: elupõlise giidi ülestähendused Peterburist Pariisini
Kirjastus Tänapäev, 2026
247 lk. (0 illustratsiooni!)

Raamatu esimene pool on tõesti seiklusrikas. Giiditööga seotud naljakad juhtumised, mitteniiväga naljakad apsakad ja muud seiklused. Väga põnev ja isegi pisut intrigeeriv.

Raamatu teine pool, alates leheküljejst 157, on puhas reisijuht, kus autor pajatab oma lemmikteekondadest Prantsusmaal läbi aastaaegade. 
Palju  tuttavaid kohti tuli ette, mida sai külastatud Prantsusmaa reisil 19 aastat tagasi (juba?!?) - Normandia ja Loire'i oru lossid, selline oli vist isegi meie reisi pealkiri.
Kõik need lossid! Chenonceau, Cher'i jõe kaldal, nimetatud ka naiste (daamide) lossiks (lk 168-172). Meenusid lillekompositsioonid  erinevates tubades! Neid on mainitud ka siin raamatus! (lk 160-162).
Villandry lossiaiad. Täiusliku sümmetriaga köögiviljaaed ümbritsetud pukspuuhekkidest jne
Chambord - 365 korstnat ja tornikest, kui kivisse raiutud manifest Prantsuse kuningavõimu hiilgusest.

Siis Normandia: Saint-Malo (lk 177-178) tuntud oma erakordsete loodete poolest: siin tõuseb ja langeb meri päevaga kuni 12 meetrit, muutes sadamad ja rannad tundide jooksul tundmatuseni.
Tõesti, see on nii, omal nahal kogetud. Mäletan, kui linna läksime olid paadid nagu kuivale jäänud kalad upakil, mõne tunni möödudes naastes aga kõikusid meres laineloksu rütmis...
Püha Miikaeli mägi ehk siis originaalis kui Mont-Saint-Michel (saar Prantsusmaa põhjarannikul, Normandia ja Bretagne'i vahele jäävas  Mont-Saint-Micheli lahes). Väga meeldejääv paik, kus samuti tõus ja mõõn käivad nii dramaatiliselt, et isegi kogenud prantslane jääb rannale suu ammuli vaatama. 

Etretat. Etretat'i valge kalju näeb välja nagu tohutu elevant, kes on oma hiiglasliku londi merevette pistnud ja unustanud... (lk 185-186)
Normandiat külastades ei saa mööda minna 1944. aasta 6. juunist - päevast, mil algas Normandia dessant.

Muidugi on palju juttu veinidest, šampanjast, kalvadosest, juustust ja muust söögist ning ikka ajaloost. Minu jaoks sai seda viimast küll liiga palju, aga eks reisijuhis ja giidi repertuaaris on sellel oma koht.
Mitmete paikade vastu tekkis huvi ja soov neid ka külastada (nt Rouen). Ehk kunagi...