Juuni lahkumine

Tänasega lahkub juuni. Ühes sellega ka esimene poolaasta. Mu tore kalender-märkmik annab igasugust põnevat informatsiooni. Hommikul sain näiteks teada, et tegelikult aasta poolitub homme-ülehomme, kus siis vastavalt möödunud/saabuvaid päevi 1. juulil 182/183 ja 2. juulil 183/182.

Ei tahaks kõlada taas kord kui katkine grammofon, aga teha pole midagi, ikka pean nentima, et aeg läheb jube kiiresti, lausa märkamatult. Kuhu, kuhu ometi küll on see pool aastat kadunud?!? Ja see juuni?!? Ma pole jõudnud ühtegi postitust teha! Nagu päriselt?!? Aga nii on.

Kui mai oli sündmuste poolest rikas, siis ega juuni pole ka terakestki alla jäänud. Lõpetamised, leeripäevad, pulma-aastapäevad, sünnipäevad... Esmaspäeval (või siis pärast pühi) tööle tulles ohkan vahel lausa kergendatult - tulin tööle puhkama (paluks mitte segada!😆). Kõik need "pidutsemised" on röövinud kogu asjaliku aja ehk siis nii palju praktilisi töid ja asju on jäänud tegemata... Aga noh, koristamine ja akende pesemine ongi suht mõttetud tegevused ju!😂 Siiski linnakodus on enamik pestud, maal pooleldi.

Mu uus klaasitud rõdu ootab kujundamist-sisustamist. Pole olnud mahti ja energiat (!) tegeleda. Isegi amplitaime pole🙈

Homme on viimane tööpäev. Siis algab puhkus! Mis tähendab omakorda, et kohe algavad laulupeo proovid. Alles pärast seda tuleb päriselt puhkus. Hetkel olen väga äraootaval seisukohal. Ei mingeid konkreetseid plaane. Tean, et niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju on tegemata asju ja nimekiri saaks pikk, kui to-do listi tegema hakata. Meenus "Mamma lugudest" (Margus Tabori häälega): "Margus, tule koju, tööd on niiii pallju!"

Tahaks kuhugi spaasse või mõnusasse kodumaisesse väikelinna... Ka pisike välistrip oleks näidustatud (Riia näiteks?)

Lugenud olen päris tublilt, vaatamata pidevale ajapuudusele. Eks ühel heal päeval panen loetu siia ka üles, aga las jääda praegu...

Et sai siis nüüd märk maha ka juuni lõpuks ehk olen endast elumärki andnud😁

Veidi suvist lilleilu ka silmarõõmuks:

Ajavoogude sees

Ajavoogude sees kannab mind elu lootuste laev...

Maikuu on läbitud... Esimene dekaad möödus pööraselt kiirelt ja põnevalt, mil käisin peaaegu üle päeva pärast tööd mingil üritusel! Minu jaoks on seda kohutavalt palju!🤭🙈 Väga toredad üritused kusjuures. Armastan Tallinna kirikutest kõige rohkem käia Jaani kirikus. Seal sai käidud siis lausa kaks korda. Esmaspäeval, 5. mail Loodud sõna õhtul, kus Janek Mäggi vestles sakslasest Eesti vaimuliku Matthias Burghardiga. Oli meeldiv ja huvitav. Kolmapäeval, 7. mail toimus raamatuesitlus "Istudes taevases kohvikus", kuhu on kokku kogutud Marju Raabe (1971-2024) peamiselt kirikutekstiile käsitlevad artiklid. Marju oli armas inimene, kellega nooruses tutvusin. Malbe Marju, rahulik Raabe - nii iseloomustas teda Jaani koguduse kauaaegne õpetaja Jaan Tammsalu. Mina jälgisin tema, Marju, tegemisi distantsilt suure austusega. Nüüd mäletan ja mälestan tänus...

9. mail oli imekaunis kontsert Vanalinna muusikamajas, kus VHK muusikaharu lõpetas mu armas vennapoeg. Millised võrratud noored, andekad ja pühendunud!

Vahepeal oli veel mitmeid sündmusi, millest lihtsalt mööda libisen. Ent 25. mail oli rõõm ja au osaleda onu ja onunaise kuldpulmas. Suurepärane, kaunis sündmus.  

Nii ongi maiga ühel pool ja kuigi pidin ainult fotopostituse tegema, siis sai päris ülevaatlik kokkuvõte.

Täna oli esimene tõsine ja tõeliselt töine tööpäev aias. Olen kerest kange ja mitmed kohad annavad tunda...  Päris soe oli ka. Vaatamata jahedale kevadele on loodus siiski omas rütmis. Õunapuud on justkui õitsenud juba ja meelespeadki hakkavad vaikselt lõpetama... Aga väike valik siis:

Linnakodus said lõpuks rõduklaasid ette

Eluline

Püüdsin jälle kinni ühe mõttearenduse. Hea, et sain sabast kinni. Enamasti juhtub nii, et loen midagi head ja hiljem tahaks uuesti lugeda või jagada, aga enam ei leia üles... Siis on jube kahju. Ja see tunne jääb pikaks ajaks kummitama. Ikka mõtlen, et see pole ju nii suur pingutus ja ajaraiskamine: avada koht (blogi, dokument, märkmik vms) kuhu teha copy/paste ja ongi olemas!?! Aga vahel käib seegi täiesti üle jõu?!?

Helen Mirren ütles kord nii : "Enne, kui sa hakkad kellegagi vaidlema, mõtle selle peale, kas ta on vaimselt piisavalt küps, et mõista erinevat vaatenurka. Kui see nii ei ole, siis ei ole ju sellel kõigel mingit mõtet. Kõik vestlused ei ole väärt, et kulutada oma energiat. On hetki, mil hoolimata faktidest, mis sa välja tood, selgusest, millega sa räägid, teine inimene lihtsalt ei kuula sind selleks et kuulata, vaid selleks, et vastata. Ta hoiab kiivalt kinni oma isiklikust vaatenurgast. Ta ei tahagi näha ega mõista teisi vaatenurki ega võimalusi. Temaga mõtteid vahetades kurnad sa ainult iseennast ära.
Tühja vaidluse ja rikastava vestluse vahel on suur vahe. Vestlemine inimesega, kes on avatud ja tahab mõista ning aru saada, võib valgustada ka sind isegi siis, kui teie arvamused on erinevad. Panna aga mõistust pähe inimesele, kes keeldub nägemast teisi võimalusi, on nagu räägiksid sa seinaga. Ükskõik, kui loogiline ei ole ka su jutt või kui palju tõde ei peitu su sõnades, ta muudab ikka su sõnu ega tahagi sind kuulata. Mitte sellepärast, et sa eksid, vaid sellepärast, et talle lihtsalt ei mahu pähe, et maailmas võiks olla teist tõde peale tema enda oma.
Tark inimene ei ole see, kes vaidluses peale jääb ja kellele jääb viimane sõna, vaid see, kes õigel ajal aru saab, millal ei ole mõtet edasi vaielda. Tark inimene valib oma hingerahu ega hakka iga hinna eest teist ümber veenma, kes nagunii midagi ei taha kuulda. Kõik võitlused pole lahingut väärt. Kõik inimesed ei ole väärt seda, et sa neile hakkaksid oma tõde selgitama. Mõnikord on parem lihtsalt minna ära. Mitte sellepärast, et sul pole enam midagi öelda, vaid sellepärast, et sa tead, et mõned inimesed pole valmis su sõnu kuulma. Aga sina ei pea ju seda raskust kandma."
Tõlkinud - Kodused lood

"Suveõed"

Monika Peetz. Suveõed. Saksa keelest tõlkinud Terje Loogus. Tallinn: Varrak, 2024. 231 lk. Varraku ajaviiteromaan.

Oli tore lugemine. Minu jaoks püsis pinge lõpuni üleval. Igati positiivne elamus.

Perekonna lugu. Peresuhted, inimsuhted - need pakuvad alati pinget ja kõneainet. Tegevuspaik Holland. Kohake Põhjamere ääres, nimega Bergen, kus perekond Thalberg Saksamaalt Kölnist igal aastal puhkamas käib. Neli õde: Doro, Yella, kaksikud Amelie ja Helen. Perepuhkused lõppesid pärast autoõnnetust, mille tagajärjel isa hukkus. Ema Henriette kutsub perekonna 20 aastat hiljem samasse kohta kokku. Mis asjaoludel, see selgub romaani jooksul...

"Ja mida ma emale ütlen, miks sa kaasa ei tule?" oli Yella küsinud. "Mul on suva. Ta ju nagunii ei kuula." 

Yella hingas sügavalt sisse ja rääkis Dorole sõnasõnalt kõike, mida David oli talle näkku pahvatanud. "Ütle lihtsalt tõde," oli mees soovitanud. "Ma ei tulnud kaasa, kuna ma ei kannata teda. Mul on raskekujuline ämmaallergia." 

Doro naeris südamest. "Miski pole nii kurnav kui abikaasa perekond," tunnistas ta kohustades. "Küsi minult. Minu omad on nii baierlased, et kui nad minuga räägivad, ei saa ma mitte mõhkugi aru. Nad on veendunud, et ma olen kidakeelne, kuna ma ei suuda iial õigel kohal vastata."

Lucy asus parasjagu lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahelisel eikellegimaal. Ta T-särgi all joonistusid selgelt välja esimesed rinnakumerused. [Huvitav, millised need teised ja kolmandad on?!?😂]

"Kas sa oled õnnelik?" küsis Yella. Helen kehitas õlgu. "Kes on õigupoolest öelnud, et me peame alati õnnelikud olema? Töö tähendab alati ka stressi ja iga suhe väljakutset. Ja siis peame kõigele lisaks ka veel pidevalt õnnelikud olema." Yella naeris. "Keegi ei taha olla õnnetu." "Mulle on olulisem, et sellel, mida ma teen, on mingi mõte," ütles Helen. "Ma tahan midagi teiste heaks teha. Ja see teeb siis ka mind õnnelikuks."

"Armastus on alati ka äri. Ma aitan ta rahaliselt jalgadele, maksan isegi poisile, kellelt ta laenas 1000 eurot. Selle eest aitab tema uskuda mul homsesse." Kas ema oli armastust alati pidanud kapitalismi erijuhtumiks?

Mõni minut hiljem ilmusid nende vaatevälja valgustatud kirikuvaremed. Neli päeva tagasi oli ta seal kaevunud oma minevikku. Ta pilk oli muutunud. Hoone peegeldas suurepäraselt tema enda elu: üks pool oli varemetes, teine pool uuesti üles ehitatud ja terve. Varemete ja kiriku kooslus mõjus nagu harmooniline tervik, kuigi kirik ei saa enam iial tagasi oma endist suurust. Kes kirikusse sisenes, pidi paratamatult läbima varemed. Aga just see andis hoonele tema ainulaadsuse. Ilma hävinenud osata oleks kirik selline nagu paljud teisedki, ent just purustatud ja taastatud osa kooslus muutis kiriku oluliseks ka väljaspool Bergeni piire.

Arengud elu-elukeses ehk mõned hetked läbi kaamerasilma

Arengud akna taga ehk rõdul hakkab vaikselt looma😁

 

Vahepeal olid Ülestõusmispühad. Selline tibu oli meie töisel peolaual 😮

Ja kodus sai kohe hoole ja armastusega mune värvitud😁

 

Aprill, aprill...

Aprill on üllataja. Iga kord. Igal aastal. Eredalt on meeles möödunudaastane jüripäeva lumi. Sel aastalgi on meid pea igal aprilli nädalavahetusel lumega üllatatud. Muidugi kahvatub see 2024. aasta ees.
Ent veelgi suurema üllatusena tuli aga hoopis üle-eelmise nädala soojalaine. Tervelt kaks päeva üle 20 kraadi (25 kindlasti). Taevalik, õnnis olemine! Reede ei toonud isegi õhtust jahedust! Veel hämaras olin aias üsna paljalt. Laupäeval siiski laskus õhtune jahedus maa peale. Vähemalt olin sel aastal kohal need kaks päeva, kui suvi oli😁. Täna oli jällegi väga külm, lausa jäine ilm. Vastik vihm pealekauba.

Ja nüüd ta ongi läbi, see aprill... Kiirelt, liiga kiirelt lendab aeg...

Energia on jätkuvalt üsna nullis. Mõned üksikud energilisemad hetked olen tabanud, mil tuleb tahtmine midagi teha ja korda saata. Enamasti on see neil hommikutel, kui peab tööle sättima hakkama. No ja kuna eestlane ju ei rüveta püha tööaega, siis ehtsa eestlasena rühin vapralt tööle ja kodused tegemised jäävadki paremaid aegu ootama 😜 Töiselt olen ma tubli, vähemasti enda arvates. Ja kuna mu töö meeldib mulle, siis on selles osas kõik hästi ja kontrolli all. Leiaks kena koduabilise, kes korra nädalas elamise üle käiks, siis oleks elu päris lill juba🤭😆

Lugeda pole suurt midagi jõudnud. Sellekski pole justkui tahtmist ega energiat. Eile (või oli see juba üleeile?) siiski alustasin taas ühe kergema romaaniga. Aga õiget indu pole....

See-eest olen usinasti Raamatuvahetusega tegelenud. Aprill kujunes seal päris pööraseks. Pärast aastavahetuse vaikelu (detsember-jaanuar oli  peaaegu nulliring) hakkas märts tuure koguma ja nüüd tormilise aprilli järel peaks ses vallas vist ka rahulikumalt võtma, sest mai tõotab väga tiheda programmiga tulla. Täna juba alustasin VHK kammerkoori kontserdiga. Hirmus armas ja ilus oli!🥰 Pärast seda käisin kalli ristipojaga kohvikus. Olid needki armsad hetked🥰

Saabuvad maipühad, vabad päevad tõotavad kiireks kujuneda. Homme on plaan surnuaeda minna, koristama ja võõrasemasid istutama. Loodetavasti tuleb homme ka parem ilm.

Mõnusat volberdamist! Kohtumiseni mais!

 

"Hundi õnn"

Paolo Cognetti. Hundi õnn. Itaalia keelest tõlkinud Paul Raud. Kirjastus Tänapäev, 2024. 167 lk. (Punane raamat)

Raamat ootas riiulis kaua oma aega (raamatukogu eksemplar, muide. Aina pikendasin, kuna järjekorda enam polnud. Siiski vist ainult kaks korda🤔)
Kui siis lugema hakkasin, sattusin lummusesse. Mingi Norra võbe tuli sisse (Gulbranssen "Ja taamal laulavad metsad"?🤔). Kuigi aeg ja ajastu on hoopis teine. Siis asusin autorit ja tõlkijat guugeldama. Sinna kadus magus laupäeva hommikune lugemise aeg.

Lugemine edenes ruttu ja raamat kutsus tagasi lummusesse. Triinu raamatublogis on kõik hästi kokku võetud. Midagi sarnast kogesin minagi.

Pärast tervet talve kõrgustes, tundis Fausto orgu laskumisel teatud hämmingut: juba Tre Villaggis oli lumi peaaegu kadunud ja tuhat meetrit allpool võttis rohi värvi...

Kõik tuli ühe korraga: orupõhi, maantee, veokid, kella kaheksane hommik, ebaolulised päevauudised. 

Inimkond on nagu mets, mõtles ta: kõrgelt alla laskudes muutus see mitmekesisemaks.

Kokk raielankidel: siin oli paar õppetundi, mida Fontana Fredda oli andmas Fausto Dalmassole, kirjanikule. Esimene: alati on tarvis kedagi, kes süüa teeb; kedagi, kes kirjutab, mitte alati.

"...tihtipeale on tarvis rohkem julgust, et jääda kui ära minna."

Ei oskagi seda raamatut kuhugi liigitada. No ilukirjandus, seda muidugi, aga midagi täpsemat, konkreetsemat mitte. Aga midagi seal oli, ikka see miski oli olemas!