Esimesed hetke-emotsioonid

Eurovisiooni esimese poolfinaali kuulamisel tekkinud mõtted, emotsioonid, sekka kilde Reikopi kommentaaridest🙂 Tsenseerimata kujul, puhtalt mu isiklikud märkmed ja hüüatused🙈

1.Moldova. Nii naljakas ja äraspidisel moel hea. Oleks nagu kuulnud varem, kuidagi tuttav. Kuigi ma olen täiesti puhas leht. Pole ühtegi lugu spetsiaalselt kuulanud. Ma kuulutaks selle kohe võitjaks!😁

2.Rootsi. Maskis, pitsist maskiga naine. Ei midagi erilist. Not for me.

3.Horvaatia. Rahvuslik lugu, ajalooline taust. Mingi tätoveeringute teema... Sellepärast eriline ja erinev

4.Kreeka. Imelik... Mingid erilised tüübid

5.Portugal. Mehed. Suht rahulik, meloodiline, a capella, kitarr 

6.Georgia. Alguse instrumentaal meeleolukas. Ansambel kollastes kostüümides. Lalalalala!

Itaalia. 57 a mees, San Marino lauluvõistluse võitja, osalenud 1992.a-st. Meestaustatantsijad😄. Itaalia keeles loomulikult! Hoogne tantsulugu, veidi nukker ka. Karismat on!

7.Soome. Linda Lampenius/viiul. Pete Parkkonen/laul. Tuld ja kirge. "Leegiheitja" Soomekeelne

8.Montenegro. Tüüpiline 

9.EESTI. Vanilla Ninja. Too epic to be true

10.Iisrael. Ballaadilaadne toode. Ilusmees😀 Prantsuse keeles? "MICHELLE"

Saksamaa. 33a naine, armastab ekstreemsusi

11.Belgia. Elektro-pop lugu

12.Leedu. Hispaaniakeelne (juured otsapidi seal) Mees mustas, nagu surm🤭

13.San Marino. Eritrea juurtega. Ehtne eurolugu

14.Poola. Alicja "Pray", kutsutud ka poola Whitney Houston'iks

15.Serbia. Metal-lugu. Algselt inglise keeles, otsustati siiski Serbia keele kasuks

Kokkuvõtvalt ei oska midagi öelda. Ei mingeid erilisi eelistusi ega vau-efekte...

Hääletamist ei viitsi kuulata-vaadata-oodata...

"Minu Stockholm" Epiloog 2025

 

Rita Ahonen
Minu Stockholm: vanniga merel
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Mõtlesin, et loen vaid epiloogi läbi, sest on ju raamat varasemalt loetud. Aga ei läinud üldse niimoodi. Jutt oli nii huvitav, et alustasin otsast peale. Ja ausalt: mitte midagi ei mäletanud. Niivõrd hea lugu ja hea kirjutamissoonega autor! Sellised minukad on just mu lemmikud! Eks lugemisest on juba ka üksjagu aega möödas, just avastasin, et kohevarsti saab 11 aastat! Siin olen muljetanud 2015. aastal. Üsna sarnased mõtted ja tunded valdavad mind ka praegu. Seekord jäi kuidagi silma või puudutas korteri-teema, et kas üürida või osta ja kui osta, siis nagu ikka ei saa päris ise otsustada, mida oma elamispinnaga teed. Ja ka rootslaste omamoodi "potjomkinlus", kus bürokraatia versus vabadus kokku puutuvad. Kontrollida ei tohi (aga tahaks ja peaks), siis lepitakse aeg kokku ning tuleb suurepärane spektaakel. Kaebamise-kultuur vohab täiega. Samas on konfliktikartus ja otsustamatuski tooni andvad. Võistelda ei ole ilus! See on lubatud vaid spordis.

Väga mõnus lugemine ja mälu värskendus igatahes 😊

"Ebakindluse tarkus“

Watts, Alan. The wisdom of insecurity : a message for an age of anxiety*

Tunnustatud filosoof näitab meile, kuidas – enneolematu ärevuse ajastul – leida rahulolu, omaks võttes olevikku ja elades täisväärtuslikumalt olevikus. Ta on ideaalne teejuht elu kursi korrigeerimiseks (Deepak Chopra sissejuhatusest).
Aju saab oma õiget käitumist omandada ainult siis, kui teadvus teeb seda, milleks see on loodud: mitte sipleb ja keerleb, et praegusest kogemusest välja pääseda, vaid on sellest pingutuseta teadlik. Alan Watts ammutab selles ajatus ja klassikalises teejuhis täisväärtuslikuma elu elamiseks inspiratsiooni idamaise filosoofia ja religiooni tarkusest. Tema keskne mõte on praegu asjakohasem kui kunagi varem: kui me veedame kogu oma aja tuleviku pärast muretsedes ja mineviku üle kurvastades, ei suuda me nautida olevikku – ainsat hetke, milles me tegelikult elada saame. Watts pakub vabastavat sõnumit, et tõeline kindlus ja turvalisus tulevad ainult mõistmisest, et püsimatus ja ebakindlus on meie eksistentsi olemus. Ta rõhutab liikuvate väravapostide lõputu tagaajamise mõttetust, olgu need siis rahaline edu, stabiilsus või valust pääsemine, ning näitab, et ainult teadmatu tunnistamise kaudu saame õppida midagi tõeliselt teadmist väärt. Raamatus „Ebakindluse tarkus“ selgitab Watts keerulisi kontseptsioone kaunilt lihtsate sõnadega, muutes selle raamatuks, mille juurde pöördudes saab keerulistel aegadel ikka ja jälle lohutust ja arusaamist leida. 

„Watts, kes oli võib-olla tänapäeva lääne jaoks idadistsipliinide juhtiv tõlgendaja, omas haruldast annet „kirjutada kaunilt kirjutamatut“.“ Los Angeles Times
[Tõlge inglise keelest: Google Translator]

*P.S. Järjekordne raamat, mis töölaualt hiljuti läbi käis.

"Väsinud valguse teooria"

Kaur Riismaa.
Väsinud valguse teooria.
Tallinn: Varrak, 2025
405 lk

Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse laureaat 2025.

Jah, raske on mul selle uuema aja eesti kirjandusega... Annan ja annan aina võimalusi, aga pean kaant sulgedes ikka nentima, et "aitäh, aitab küll, seda autorit ma rohkem ei loe"

Antud teos läks minu jaoks käima alles kuskil poole peal. Hea, et suutsin ennast edasi vedada ja mitte enne seda pooleli jätta. 

Põhimõtteliselt Eesti lähiajalugu ilukirjanduslikus võtmes. 

Kohati liiga argine mu meelest. Ja kuidagi häirivalt jäi meelde ühe tegelase korduv väljend: "Lehma sitt ära!" Nojah🙈

Ent omal moel köitis ikka ka, sest paaril järgneval päeval tuli mõni koht raamatust meelde...

"Minu isa Georg Ots"

Mariann Randmaa.
Minu isa Georg Ots
Kirjastus Tänapäev, 2025

264 lk.: fotod, illustratsioonid 

Rikkaliku fotomaterjaliga mälestuste raamat, kirjutatud tütre poolt suure armastusega.
Ühe õhtu lugemine. Hästi armas ja südamlik. Väga isiklik ja eraeluline, lapse mälestused väga lühikesest eluperioodist. Nagu öeldud: palju fotosid, aga ka palju kunsti. Georg Ots armastas nimelt ka maalida ja joonistada.

Ääretult soe ja sümpaatne ❤️ 

"Minu kallis tädi"

Valerie Perrin.
Minu kallis tädi 

Tõlkinud Reti Maria Malva
Kirjastus Tänapäev, 2025
552 lk.

(Punane raamat)

Mulle väga meeldis see raamat, mis oli ka ootuspärane, kuna Perrin'i eelmine raamat "Kolm" oli samuti võrratu. Võib-olla "Mu kallis tädi" meeldis isegi tsipakese rohkem...
Igatahes väga põnev lugu! Käima läheb kohe ja väga intrigeerivalt. 

Mõnusat väljakirjutust ka isu tekitamiseks:

Minu nimi on Agnès Dugain, neiupõlvenimega Septembre. Ma olen viiuldaja Hannah Rubeni ja pianist Jean Septembre'i tütar. Ma jätsin alles oma eksabikaasa Pierre Dugaini nime. Ametlikult selleks, et säilitada oma kunstnikunime, mitteametlikult selleks, et tema uut kaasat närvi ajada. Olen sündinud 22. oktoobril 1972. Praegu on aasta 2010, ma sain just kolmekümne kaheksa aastaseks, mul on viieteistaastane tütar. Valimiskastide ees on mu süda alati vasakule kiskunud. Ma usun Jumalasse.

Mu Guegnoni sõbrad võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Hervé [mees, kindlustusmaakler, kellel on kolme naisega kolm last, kaks tütart (väike 7a) ja poeg (16)], Adele [naine, meditsiiniõde, kellel on 17a kaksikud tüdrukud, lahutas mehest, kui need oli 10; on peika, kellega ei ela igapäevaselt koos]  ja Lyece [mees, lapsi pole].

Ta (Pierre) avaldas mulle silmapilk muljet. Jutustasin talle oma pianistiloo, et end tähtsaks teha ja teda veenda, et ta võib mind usaldada. Ma oleksin nagu filmi tegemise ajaks tema kätt palunud. Mina, austet ei keegi - vahvusest mul vajaka ei jäänud.

Pierre tunnistas mulle hiljem, et oli mu stsenaariumi lugedes südamest naernud ja öelnud endale, et ei saa lasta minna plikat, kes suudab kirjutada midagi nii naljakat. 

Mäletan üht tema (tädi Colette) eriti säravat vastust, mis Pierre'ile nalja tegi: "Mina ei tee sellist tööd nagu teie, Pierre, teid võib mõni teine näitleja asendada, aga minu puhul on see võimatu" [Tädi Colette pidas nimelt kingsepatöökoda, mis oli endise omaniku Mokhtari pärand ja mälestus, mida ei saanud suvaliselt kinni panna ja mitte keegi ei saanud teda asendada]

Isa suri mere ääres kell kümme hommikul. Isa suri Cassis's. Pole võimalik valida hullemat paika suremiseks, see linnake on nii kaunis. Oleksin tahtnud, et ta lahkuks talvel, kontserdi lõpus, vana ja väsinuna, mõnes inetus, hallis ja tuuletõmbeses linnas. Ta sulges silmad 21. juunil 1987, pühapäeval, suve esimesel päeval, kolmekümne seitsme aastasena, lõunaranniku imelises valguses.
... Armastasin teda kaugelt. Ta oli ilus, pikk, õrn, unistaja. Armastasin teda, nagu armastatakse olevust, kes pole kunagi päriselt kohal. 

Kolmkümmend seitse aastat pole suremise vanus.

Üks telefonikõne hiljem istusin kriminaalpolitsei peakorteris tema [Paul Seran'i] kabinetis, käes märkmik ja ees Marseille' Olympique'i jalgpalliklubi vapiga klaaskruus mingi kohviks maskeerunud kibeda lakega.

Colette: ...mul ei hakanud kunagi iseenda seltskonnas igav. Ma polnud kunagi endale tüütu.

Naeratan ja hingan sügavalt sisse, et mitte nutma puhkeda, ja paradoksaalsel kombel olen ma õnnelik ja ma ei tea, miks. Ma ei tahaks olla kusagil mujal kui siin restoranis, Guegnonis, koos nendega. Isegi mitte koos Pierre'iga, isegi mitte USA-s või kus tahes. Ma tahan olla siis, praegu, uurida välja, mis kannustas mu tädi üht naist nii ennastohverdavalt kaitsma. Ning minna pärast lõunasööki tagasi Colette'i hääle juurde ja kuulata, kuidas Aimé Chauveli sünnipäev lõppes. Kuidas ma saaksin tänada oma tädi selle kingituse eest, tema pihtimuste eest magnetlindil? Tema, kes ta oli nii vaoshoitud.
"Ühesõnaga, mu päev algas sellega, et ma puistasin Colette'i tuha Jean-Laville'i staadionile, kella kuue paiku hommikul... Oli kibekülm... Seejärel käisin ma külas Louis Berthéolil, kes on tagasi! Halleluuja! Ja kes jutustas mulle hulle asju... Ja kirsiks tordil rääkisin ma just oma komissarisemuga kriminaalpolitsei peakorterist nagu filmis, aga nüüd tuleb ta siia, sest Blanche - see naine, kes viimased kolm aastat surnuaial Colette'i koha peal puhanud on - tema isa on mingi kuradi maniakist mõrtsukas, keda kogu Prantsusmaa politsei taga otsib!"

Suurepärane lugemiselamus!

Elukestev õpe ehk kuidas töö avardab silmaringi

Tööalaselt puutun igapäevaselt kokku väga erinevate raamatutega. Ühte süvenen vähem, teise rohkem. Mõne tausta, mis kuidagi ka ennast rohkem huvitab või millest tahan rohkem teada saada, uurin põhjalikumalt. Hiljuti oli mu töölaual:

"The Future of Hiding. Secrecy, Infrastructure, and Ecological Memory in Estonia's Siberia," by Francisco Martínez was published by Cornell University Press in 2025.

ERR-i portaalis on raamatust ja selle kirjutamisest põhjalik lugu

Inglise keeles küll, aga see pole ilmselt tänapäeva inimese jaoks mingi probleem. Väljaarvatud mina🙈, aga alati saab ju sõber guuglilt tõlkeabi paluda😁. Nii et reedeõhtune tervitus puhkeasendisse siirdunud tööinimeselt😆