"Minu Singapur"

Liis Lass. Minu Singapur: praktiline paradiis
[Tartu]: Petrone Print, 2020
270 lk.

Ootasin sellest raamatust enamat. Teadagi, juba autori nime pärast:) Jaa, oli glamuuri ja rikkust ja arrogantsi ja...  kohati nagu isegi lihtsat ja armast inimlikkust. Aga ikkagi, ei olnud minu teetassike.

Geograafiahuvilistele on see muidugi kindla peale minek. Singapuri on siin rohkem kui küll. Mulle, kes ma neis raamatutes just rohkem seda isiklikku prismat armastan, jäi seega midagi väga olulist puudu. Jaa, pisut ikka oli eraelulist ka, aga nii näpuotsaga, et ei kvalifitseerunud:)

Kohati oli mul tunne, et oi, ma ei kannata enam seda tibinat välja - a la mis mina ütlen, see on hea, ilus ja õige, aga sinu söök on nõme, sest mina ütlen nii ja nii on:)

Ja muidugi minu lemmikteema - keeleteema. Ma ei saa üle ega ümber sellest. Eestlane armastab lühivorme kasutada, mis mulle väga sobib. Seetõttu tundub mulle nii kummastav lugeda läbi terve raamatu neid pikki, harjumatuid, lohisevaid vorme - koostisosasid, söögikohtasid, soojasid, aedasid, salatiaedasid, hindasid, koduseinasid... Sorry, aga mulle tunduvad need lausa värdmoodustised, kui nende kontsentratsioon liiga suureks läheb ja aina kordub!
Mina ütleks ikka: koostisosi, söögikohti, sooje, aedu, hindu, seinu...

Olen mõelnud, et selliseid väljendeid kasutavad välismaal elavad eestlased, kes juba kauaks ära jäänud, või siis eesti keelt kõnelevad välismaalased, aga kahjuks kuulen liiga sageli ka kodumaiste eestlaste suust neid lohisevaid sõnu...

No minu kiiksud, ma tean!:)

Vaatamata sellele suurele vingumisele leidsin siiski palju häid ja huvitavaid mõtteid, millega täitsa nõus olla või lihtsalt toredaid ütlemisi, seisukohavõtte, mida siiski ei viitsi praegu siia ümber kirjutama hakata. Niigi on raamat "sada aastat" tagasi loetud ja kuu aega mustandite kaustas oma aega oodanud😏
Seega vaid paar näidet siia.

Transpordivahendid on väga puhtad ja pole ülerahvastatud. Kodutuid ei ole, keegi ei haise ega võbele, inimesed istuvad metroos vaikselt reas ja oma telefonis.

Inimloomus on igal pool sarnane.

Siin elades toome me tegelikult kõige rohkem ohvriks oma elukoha, sest samade kuludega saaks elada kuskil Lõuna-Prantsusmaa üüratus veinilossis, mille kõrval on kümne hobusega tall, mille eest kannab hoolt palgatud meeskond. Hinnad on täpselt samad, aga siin on vähem ruumi ja pole isiklikke hobuseid. Aga kvaliteet maksab ja valikuid peab tegema.

Kevadet püüdmas. Vol. 2. Nädal aega hiljem!:)

Uskuge või mitte, aga allolevad pildid on tehtud möödunud pühapäeval, 25. aprillil, mil lumi ei olnud ära sulanud isegi kell 13.45.

Et siis seekord selline fotosüüdistus kevade püüdmisest😀

Kevadet püüdmas

See asi on siin päris käest ära läinud. Aprill hakkab juba lõpule tüürima ja ma pole suutnud sel kuul mitte ühtegi postitust teha. Ma-sen-dav!
Kirjutamine tundub praegu täiesti vastunäidustatud tegevus olevat. Ja maru aeganõudev. Väsitav. Ma ei saa aru... Mulle ju ometi meeldib kirjutada! Kuidagi nii raske on ennast kätte ja kokku võtta, et mõnd sõna ritta saada...

Olgu siis selle jutuga kuidas on, aga nädalavahetusel (kohe tuleb juba uus ju!) käisin kevadet püüdmas, nautimas, kogemas. See oli ilus! Mõned fotod siia ka selle tõestuseks:)

"Seitsme aja raja taga"

 

Kadri-Ann Sumera. Seitsme aja raja taga
[Tallinn]: Tänapäev, 2020
399 lk.

Enne veel, kui raamatu juurde asun, pean vajalikuks mainida, et see on juba ammu loetud ja raamatukokku tagastatud, pole lihtsalt olnud mahti kirjutada.

Aga minnes raamatu juurde, siis ma pean taas ennast kordama - üks põnevalt elatud elu on parem kui mistahes fantaasia! 
Neilt lehekülgedelt leiame seiklusi enam kui seiklusromaanist. Kirjutab inimene, kes pidas ennast kooli ajal nohikuks:) Ja milline väljendusviis ja kirjutamise stiil! Püha püss, ehtne kirjanik!:)
Elu ja muusikaõpingud Saksamaal, rännud (süstaga põhiliselt!) Aafrikas ja Gröönimaal ning muidugi plejaad huvitavaid inimesi ja kohtumisi. Kui see on nohiklik, siis olen mina vist päris puudega:) Aga ega siis polegi muud, kui et täiskäik sisse ja lugema!:)

Pühapäeva hommikusöök söödi, nagu seal peres ikka, šikis naaberküla restoranis, vaatega kenale jõekäärule ja hinnaga, mis ületas minu kujutlusvõime. Kui mulle poleks kohe selgeks tehtud, et kõik on kutsujate kulul, oleksin vist tellinud klaasi vett ja hambaorgi.

Peaaegu poolteist tundi veetsin duširuumis. Pesin juukseid neli korda, aga soolane vesi oli nad nõnda takuseks muutnud, et pusadest päris lahti ei saanudki. Pool aega sellest prõmmis keegi vihaselt ukse taga ja karjus mulle midagi kreeka keeles, karjusin eesti keeles vastu ja me mõistsime teineteist hästi.

Rene tõmbas omale kohvipuru hammaste vahele ja naeratas laialt: Teeme nekudele negatiivi! Naersime nagu hullud, see ajas ka publiku veelgi enam naerma, kõigil oli tore. 

Hetkeks tundsin igatsust telgis magamise järele, nagu normaalsele inimesele kohane; oleks olnud võimalus turskete meeste Tambeti ja Antsu juurde kolmandaks pugeda, aga kuna üks norskas nagu kreissaag ja teine nagu möirahärg, siis seda võimalust ma tõsiselt ei kaalunud.

Palusin südamest saatust, et Bärbel leiaks kellegi toreda - kellegi, kes ei lase tal teada saada tõde, et tal pole ei lauluhäält, rütmitunnet ega ammugi mitte karismat, lastes ometi välja paista seda, mis oli ju samavõrra tõsi - et Bärbel on südamlik ja armas, puhta lapsehingega inimene.

Kõige lõpuks veel üks eriline lugu - ilusa armumise lugu, nii hõrk ja õhuline, vaevuaimatav, siiras, puhas... Mind lummas see täiega.

Noor erakordselt kauni näoga mees suurte säravate helehallide silmade ja vaikse, justkui paitava häälega - harva kohtab inimest, kellest õhkub säärast harmooniat. Rääkisin, et olen Eestist, õpin Saksamaal klaverit ja lähen konkursile Austriasse. See kõik oli temale spordi- ja äriinimesele, uudne ja huvitav ning ta oli väga hea ja tähelepanelik kuulaja, kuidagi täielikult, terve olemusega kohal. Tunnid möödusid, rääkisime ikka veel, tasa ja naeratades, kuidagi väga siiralt ja vahetult, täis vastastikkust lugupidamist. Usaldus kasvas. Mina puistasin talle oma esimese tõsise armastuse purunemisest ikka veel veritsevat südant, tema rääkis heldimuse, aga ka mingi väikese nukrusega oma värskest abikaasast, keda ta väga armastab, aga kelle käitumist ta mõnikord üldse ei mõista, lapse sünnist paar kuud tagasi ja dünastiasisestest eriarvamustest suusakeskuse pidamise osas. Poolehoid vajus raskelt meile peale, poolhämar kupee täitus magus-valusa tundevärelusega. Armusin... ja tajusin tema poolt sama. /.../ oo seda võimatuse ilu! Umbes kell neli lõpetasime vastutahtsi vestluse, et paar tundi ikkagi magada; viimase asjana, kui tuli juba kustus ja kumbki oma koikul teki endale ümber keeranud, ütles ta veel: Du bist eine tolle Frau. [Sa oled suurepärane naine]. Niimoodi lihtsalt ja kindlalt, ilma meelituseta, nagu enesestmõistetavat fakti. See soojendas mind veel terve nädala.

Vaadake, kuidas te elate!

Kuidagi väga pikk paus on jälle sisse tulnud nendele postitustele siin.
Jah, on olnud ka väike lugemise paast... Mitte teadlikult, sihilikult, vaid ei ole olnud tahtmist raamatut kätte võtta ja isu lugemise järele. See teeb mind tegelikult kurvaks, aga vägisi ju ei saa midagi teha. (Siiski ühe raamatu lugesin poolvägisi läbi. Ja teist alustasin juba suure innuga!)
Aga see ei tähenda, et üldse ei loe, ei mõtle või ei kirjuta! Mõte ikka töötab ja paratamatult tungib elu sisse, isegi siis, kui püüad uudiseid mitte lugeda-kuulata-vaadata. Ikka leidub hea kolleeg, kes sulle katku-uudised ja numbrid ette loeb. Palju tänu!😛 Olen informeeritud!
Praegu just avastasin oma mustandite kaustast 7. märtsil kirjutatu ja avaldan selle nüüd ikka siin ka. Sobib siia Suurde Nädalasse päris hästi, arvan ma.
Keegi kunagi kurtis või heitis mulle ette, et ega inimest ei saa tundma õppida ainult raamatute kaudu, mida ta loeb. Kuigi ma võiks siinkohal ka vastu vaielda, aga olgu pealegi, ei viitsi...:) Võib-olla järgnev "tiraad" siis tutvustab mind natuke rohkem, vähemalt mingi nurga alt ja mingil ajahetkel.
Alljärgnev ei ole suunatud konkreetselt mitte kellegi vastu, vaid selle rumaluse ja arutuse vastu, mis kohati nii valdavaks on saanud.

7. märts, 2021:
Vaadake siis hoolega, kuidas te elate: mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad. 
Seepärast ärge olge rumalad, vaid mõistke, mis on Issanda tahtmine. Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu, lauldes omavahel psalme, hümne ja vaimulikke laule, lauldes ja pilli mängides kogu oma südamega Issandale, tänades alati Jumalat ja Isa meie Issanda Jeesuse Kristuse nimel. (Pauluse 5. kirjast efeslastele, salmid 15-20).

Ärkasin täna hommikul ja mu meeli täitis selle kirjakoha esimene lause: "Vaadake siis hoolega, kuidas te elate..." Ja siis läks või hakkas mõte tööle, mis seal edasi kirjas oli "mitte nagu arutud, vaid nagu targad, kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad."
"Kak ras dlja vas!" kõlaks see ühe teise rahvuse suust. Ehk siis täpselt meile, meie tänases päevas elajatele (= elavatele inimestele), sest päevad on kurjad. Kuri haigus on igapäevaselt võtmas rajalt maha tuhandeid inimesi, isegi juba meie väikeses Eestis. Tahame tippu jõuda. Viie rikkama riigi sekka pole me jõudnud ega jõua kunagi! Vähemalt majanduslikult mitte! Ilus oleks ju, kui vaimses, kultuurilises, empaatilises vms mõttes jõuaks... Aga ka seda, ma kardan, et mitte kunagi ei juhtu. Nüüd oleme esirinnas oma nakatumisnäitajate poolest. Paljud taovad vastu rinda ja karjuvad, et nende isikuvabadusi on piiratud.  Vabadus on karjuda ja oma lolli juttu suust välja ajada. Koroona ei ole usu küsimus! Palju muid asju on... Kirikud ei ole meelelahutusasutused, kus kristlased käivad meelt lahutamas. Kauplused on lahti, kust saab enda ihule toitu (ja isegi katet - justkui elaks inimesed ilma riieteta, et ei suudaks kuu-poolteist ilma šoppamata olla!). Aga kirikud on kinni... Vaimule toitu ja hingepidet ei saa. Siis räägitakse, kuidas see kõik vaimsele tervisele mõjub. Sõnad!
Olen ennast praegu nii üles keeranud... Maandan siin nüüd ennast...

Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist! Kirjast roomlastele 13,13-14. Vanas tõlkes on veel paremini öeldud: Elagem ausasti nagu päeva ajal, mitte öistes pidutsemistes ega joominguis...

Minu meelest kõik meie hädad saavadki alguse sealt, et mitte midagi ei ole enam püha. Väärtused on jalge alla trambitud. See, mis meid siiani on toonud ja kandnud, see on eimiskiks pandud (mäletate ju seda lauset, mida president Ilves ütles!). Aga ainult väärtustel põhinev saab meid edasi viia!
Isegi Ülo Vooglaid, kes kohati oma arrogantsiga hiilgab, on öelnud: "Mõte, et see mis tõi meid siia - ei vii meid edasi, on erakordselt räbal."
Ei ole nii, et on vabadus kõike teha! Me elame ühises ruumis - ühiskonnas, kus paratamatult oleme seotud ja puutume kokku, seetõttu peame arvestama üksteisega. Kui see on ilmvõimatu, siis mine kuhugi üksikule saarele ja vaata, kuidas sa seal hakkama saad. Seal võid olla ilma maskita ja vaktsineerimata ja deklareerida või deklameerida igal sammul oma õigust vabadusele!:) 

Eks olen nüüd juba ka nii vana, et võin välja öelda, mida mõtlen:) 

Piduuuu!:)

Ilus kuupäev! Põhjus tähistada:)

Jaa, seda ka, et üks kuu teisest poolsajandist käidud!:)
Ja kolleegi sünnipäev!
Siis veel väikese sugulase sünnipäev.
Püha Patricku päev ehk patrikupäev. Teate ju küll: Patrick -  Iirimaa kaitsepühak; roheline värv (Iirimaa sümbol) ja ristikheinaleht. Tean isegi ühte Patrikut. Patrik Göransson - Tallinna Rootsi Mihkli koguduse õpetaja. 

Aga mitte ühestki eelmainit teemast ei tahtnud ma rääkida pealkirja pannes.

Hoopistükkis tahtsin lihtsalt mainida, et sain täna esimese vaktsiinidoosi kätte (AstraZeneca mõistagi). See on ju põhjus hõisata: "Piduuu!":) Pidulik päev - vaktsineerimise päev!:) Teine süst kahe kuu pärast. Ehk homme oskan rohkem rääkida kõrvaltoimetest. Siiani (7 tundi möödas) on kõik ok. Vahepeal oli ainult kohutav unekas ja tukkusin pisut. Pigem lihtsalt lebotasin. Mõnus!
Ah et küsite - miks mina? Täpselt nii küsisin minagi oma perearstilt, kui ta mulle eelmisel nädalal helistas. Põhjus proosaline - aastatetaguse sõralise pärast olen nüüd kuskil nimekirjas (riskirühm? vms)

Ristikheinarohelist pilti pole teile pakkuda, küll aga paar õrna kevadist õit mu aknalt. Tänaseks on sellest tõesti jäänud vaid fotosüüdistus:

Jätkuvalt keele teemal:)

Kopeerin siia ka ära tänase e-etteütluse teksti.
Minu vead olid üks üleliigne koma, üleliigsed jutumärgid, numbrid kirjutasin tähtedega, kokku-lahku kirjutamisel kasutasin paaril korral sidekriipsu, mis oli ilmselt vale samm. Ülejäänu mahtus paralleelvariantide alla😉
Viimases lauses olen ma kindlalt seda meelt, et õige variant on "õigesti", aga eks targad keeleteadlased teavad ju paremini...
Huvitav fakt on see, et tänavusel e-etteütlusel osales rekordarv kirjutajaid - 10050, neist 75 ilma ühegi veata - nende ees müts maha ja suur kummardus!

2021. aasta e-etteütluse korrektne kirjapilt:

Luulekogu „Tolmust ja värvidest“, niinimetatud 40 kiri ja kas või keelefilosoofiline esseistika on vaid üksikverstapostid Jaan Kaplinski, hiljutise juubilari paljutahulisel loometeel.

Nii-öelda kaplinskilikkuse pärisosaks või kvintessentsiks on eesti keel ja meel, millest luuletaja kõneles 2000. aastal saates „Ööülikool“, ning ühtekuuluvustunne loodusega.

Sellesinase vaimusuuruse tähtpäeva puhul võiks e-etteütluse sootuks kalevi alla panna ja kõrvu Wiedemanni keeleauhinnaga välja anda hoopistükkis preemia inimesele, kes kannab hoolt soomeugriliku väärtussüsteemi ja väge täis keele eest.

Inimlik-lihtsates refleksioonides mõistaks ta hukka, kuidas nüüdisühiskond meie emakest Maad võikalt üle ekspluateerib.

Emakeelt, mida meie, läänemeresoomlased ja loodususku rahvas, päevast päeva kasutame, räägime alati õieti.

Paralleelvariandid:
kas või / kasvõi
Jaan Kaplinski, hiljutise juubilari / Jaan Kaplinski - hiljutise juubilari -
Inimlik-lihtsates / inimliklihtsates
emakest Maad / emakest maad
üle ekspluateerib / üleekspluateerib
, läänemeresoomlased ja loodususku rahvas, / - läänemeresoomlased ja loodususku rahvas -
õieti / õigesti