Puhkus!?

Kui on lõppemas teine puhkusenädal (rääkimata kolmandast!), siis kibelevad paljud inimesed juba tööle, sest... igav on ju!

[Olgu vahemärkusena öeldud, et alustasin kirjutamist möödunud pühapäeval, 17. juulil.]

Aga mina?
Mina ahastasin juba selle (teise) nädala keskel (või varemgi😏), et puhkus on kohe läbi ja ma pole veel puhkamiseni jõudnudki...
Et kui tööle minna, siis võib-olla puhkama?!?😏

Aga nagu päriselt - mul on pidevalt midagi käsil. Tean, see kõlab nagu katkine plaat ja ma kordan ennast, aastast aastasse, et kogu aeg on midagi teha, üks asi (loe: töö) ajab teist taga, no pean silmas ikka aiatöid, koduseid majapidamistöid jms.
Hunnik raamatuid sai puhkuse ajaks kokku kahmatud. Need "paksukesed" ootavad oma aega ja ilmselt jäävadki ootama, vähemalt osad neist. Siiski - täna suutsin ühe lõpuni lugeda! Jee! Aga sedagi tänu halvale ilmale, vihmapühale. Ei, õigupoolest tänu pühapäevale, sest otsustasin täna pühapäeva pidada, nagu muiste, ja mitte tööd teha... Raamatust teises postituses, millalgi...

Korilus on taas päevakorrale kerkinud. Mul juba kuivamas: piparmünt, meliss, pärnaõis...
Metsmaasikaid pidavat palju olema, aga ma ei tea enam kohti, kust korjata. Kõik mu kunagised maasikamaad on võpsikusse kasvanud või on rohi rinnuni... Nuuks!
Sel aastal on meil vaarikaid koduaias! Juhhuu! See on väga tore uudis! Juba olen veidi maitset suhu saanud. Ehk tuleb ikka nii palju, et saab ka tallele panna...
Punased sõstrad on juba punased?!? On see normaalne, küsin ma? See-eest mustad sõstrad ei tea veel suurt midagi. Esimesed siiski sai nopitud kaasale hommikupudru peale (tema lemmikmarjad!)

Nojaa, aga puhkamine!?! See, et puhata ja mängida tahaks!?!
Veidi "puhata" sai suvepealinnas Pärnus. Aga sellie "puhkamine" väsitab hullult!😝 
Kõik kolm päeva, mis sõpruskonnaga Pärnus veetsime, sai ületatud see maagiline 10000 sammu. Enam ei mäleta kui paljuga, aga 13000-22000 vahele need jäid.

Aga Pärnu on ikka ilus. Suvituslinn, kuurort - sajaga, täiega...
Kuigi vastuõtt oli üsna ebasõbralik - vihmasadu, ikka korralik padukas, millele järges nn seenevihm ja hall taevas püsis veel tükk aega... Õhtupoolikul oli aga taas päike väljas ja tore olla!
Huvitav nähtus oli kleepuv ollus tänavatel, mis käies venis nagu vedel iiris ehk siis koorevenis jalanõude all 😜 Oletasime, et need on puudelt pudenenud pärnaõie mesised osakesed. Kuskilt mälusopist meenus, et kui pärnaõie teed teha, siis nn kasutatud õied ka kleepuvad pärast.

Kõndimist, jalutamist linna peal ja mere ääres jagus. Otseselt ei peesitanud rannas, aga tuul ja päike ning merevee lähedus tegid salaja ikka oma töö ära - nägu punetab ja jalasääred on hellikud😎

Ka kultuuriprogramm sai tehtud - vaatasime ära "Kihnu Jenka" - suvelavastus Kihnu Virve värvika karakteri ainetel. Palju Virve laule, tegelikult oleks võinud veel rohkemgi olla. Eriliselt vaimustas mitmehäälne esitus -  suur kummardus näitlejatele selle eest!

Nüüd jääb siis veel üks nädal...
Loodan, et tuleb ka mõnusaid hetki puhkuselainel, iseendaga, raamatuga... Igav mul juba ei hakka. Pole kunagi sellist asja olnud, et igav...
Ma saan iseendaga suurepäraselt läbi ja mulle meeldib see seltskond😇 Andke mulle vaid võimalus!

Käes on suvi ja jaanipäev möödumas juba...

...nii kiirelt on kulgenud aeg...

On olnud ilus ja kiire ja... üleüldse..., aga pole saanud seda ilu ja sooja suve veel nautida.

Täna ja ka eile õhtul korraks tuli selline tunne peale, et nüüd... on ... suvi... ja ... vabadus ja...

Aga siis oli jaanituli ja teised inimesed ning sinna melusse kõik nauding kaduski. 

Täna käisin surnuaias begooniaid istutamas ja haudu korrastamas. Algselt oli plaan laupäeval minna, aga mis tehtud see tehtud. Ja kuidagi eestlase vereringes või koodis on sees, et jaanipäeval on paslik surnuaias käia. Paljudes kohtades peetakse veel tänini surnuaiapüha jaanipäeval. Meenub kohe raamat "Seitse tähte taevasõelas", kus jaanitulelt mindi peaaegu otsejoones surnuaiapühale. Minu kodukandis on surnuaiapüha jaanipäevale järgneval pühapäeval. Seega tänavu 26. juunil. Hakkan ennast vist kordama, aga mulle meeldib surnuaias/-aedades käia, olla ja toimetada.
Eile sai üks suur töö tehtud - puud kuuri veetud. Algselt plaanisime kaasaga kahekesi rahulikult tegutseda, et tema kärutab ja mina laon virna, aga siis tuli appi noor tööjõud! Tahtsivad mu kolmekesi ää tappa:) Kutsusin siis ühe noorhärra endale ladumisele abiks. Hulga tõhusam oli ja ma ei andnudki otsi:)

Nädal oli väga sündmusterohke. Vanuselt keskmine tädi silmarõõm lõpetas põhikooli, kiitusega ja puha. Käisin ka aktusel, kuna selles koolis pole enam võimalust tema aktusel rohkem viibida. Tallinn kutsub!
Suurel lapsel sai ajateenistus läbitud! Vennanaisel oli samal päeval sünnipäev, kui pojal kooli lõpetamine, nii et üks suur pidu peo otsa...
Eile õhtuks sai ka koguduse suvine lehenumber trükitud. Nii et ka sellega on ühel pool! Juhhuu!

Sai selline raporti stiilis jutt siia. Tegelikult tahtsin hoopis ansambli "Naised köögis" lugu "Las me õitseme" jagada:

Head nautimist!

Las kestab arm...

 

Las kestab arm 

Kui arm kord hingest kaob,
siis kaob ka päevist valgus
ja selge taeva all
on päike nukralt hall;
ei meil tähed sära,
siis kui puudub rõõm,
mis muudab tervet ilma…
Kuid päiksetõus võiks olla nagu laul
iga päev me kõigi jaoks.

Las kestab arm
kui kevadpäev
ja maailm meil
täis valgust las jääb 

[Heldur Karmo "Maailmas pole valgust"]

14. juuni

Siit tuleb üle hulga aja üks pildipostitus. Ilusat kevadet on saanud nautida juba päris kenasti ja mõnel päeval olen ka usinasti neid hetki kinni püüdnud.
Tänasel vaiksel, kurval mälestuspäeval ongi parem sõnatult pilte vaadata...

Iluõunapuude allee

Metsmaasikad raudteepervel

Sarvkannikesed

Ebaküdoonia

Valge sirel

Rohisin piparmünti...

Kas tunnete sirelilõhna?

Metsik ilu tagaaias...

Õunapuu (Valge klaar)

Piibelehed kalmistul

Viirpuu

Rododendron

Pooppuu (pihlaka perekond)

Valge kibuvits/metsik roos/

"Naerdes läbi pisarate"

Toivo Laan. "Naerdes läbi pisarate ehk 3700 km jalgsi läbi laguneva NSVL-i 01. juuni - 15. august 1990.a."
[Võhma: Toivo Laan], 2022
358 lk.

Üks lõbus reisiraamat ehk siis mitte nii väga lõbus või õigemini üldsegi mitte lõbus... Mitte reisiraamat, vaid matkaraamat. Jalgsi Bakuust Türile (ja veel Tallinna kaudu!) 3700 kilomeetrit, nagu ka pealkirjast võib lugeda! 

Miks küll inimesed selliseid asju teevad?!? - selline oli lugedes mu peamine emotsioon. Ööbimistingimused - olematud. Söök - kesine. Pesemisvõimalused - minimaalsed. Vaeva, valu, higi ja pisaraid - liiga palju!
Aga - meie matkasell Toivo oli selle endale eesmärgiks võtnud ja mitu aastat selle nimel (mõtte)tööd teinud, et minna.
Lõpuks jäigi veidi selgusetuks, kas ta ise rahule jäigi oma matkaga. Suur rõõm, eufooria, emotsioonide puhang vallandus, kui ületatud sai Läti-Eesti piir. Aga kui kodurajad paistma hakkasid, siis kippusid justkui negatiivsed tunded kallale... Samas on seegi ju arusaadav - pikk matk selja taga, unistus teostatud, eks see kõik kokku olegi segadust tekitav.

[Väike guugeldamine andis nii palju infot, et Toivo Laan on eesti mägironija, matkaja, harrastusfotograaf ja luuletaja ning pidanud pikki aastaid piirivalvuri ametit].

Tegelikult oli ju tore lugemine!
(Toimetaja oli kohati küll kaotsi läinud või polnudki seda üldse ligi lastud, aga tühja sellest).
Viguriga ütlemisi ja vimkasid oli mõnus lugeda ja vaikselt (või mitte nii väga vaikselt) naeru pugistada. Mõningaid terakesi jagan teiegagi:

Territooriumilt lahkudes nägin valvuriputkas magavat valvurit, kes norskas nii kõvasti, et uks ei seisnud kinni, vaid liikus norskamise taktis kinni-lahti.

Teekonna lõpuni on jäänud vähem kui kuu ja kuus suudan läbida kusagil 1500 kilomeetrit.

Lahkumisel tuli trepil mulle üks peenike proua vastu. Ninna lõi selline parfüümide komplekt, et pidin väljas minutit paar toibuma, enne kui pilt tagasi tuli.

Ma ei saanud jätta leiba hiirte närida. Neil jumala loomakestel, et susi neid raisku sööks ja põrgu neelaks, on see pisike viga, et leivale ligi pääsemiseks tehakse seljakott varuosadeks.

Peale minu oli seal veel kolm inimest. Keski proua ootas bussi ja kaks Peedivendade ordu kavaleri trimpasid peedivett. 

Kuidas ma ka ei otsinud, kuid kauplusi ma enam ei leidnud. Ainuke, mille leidsin, oli allikas. Jõin ise natuke ja jätsin teistelegi tsutike.

Kauplus oli nii pisike, et kaks inimest põhjustasid seal juba tõelise rahvamurru ja kolm ülerahvastatuse.

Mina, nähes letil vedelevat maiuspala, asusin kohe viivitamatult rahakotiga läbirääkimistesse ja pärast ühist otsust ostsin ühe jäätise.

"Minu lõunamaa"

Mae Lender. Minu lõunamaa: klantspildi taga
Petrone Print, 2022.
264 lk.

Oi, kuidas ma selle raamatu lugemist venitasin! Et ikka jätkuks pikema aja peale! Maiuspalaks, väikesed ampsud. Ei mingit vohmimist.

Ainus paha asi selle juures oli see, et algusots hakkas lõpuks juba veidi unustusehõlma vajuma😉

Ma sajaga naudin, fännan või lausa jumaldan Mae keelekasutust ja sõnaosavust! Ai, kuidas mulle meeldisid need krokukikud! Küsladest ja kuudikutest rääkimata! Ja need sõimusõnad > muna (lk. 103), mixed grill (lk 246)! Lihtsalt nii hea! Kahjuks ei taibanud ma õigel hetkel neid nauditavaid ütlemisi üles tähendada...

Boonuseks oli aga see, et ma käisin raamatu esitlusel. Kohe selline eriline ja tähtis tunne tuli peale😉

Üks väike stiilinäide ka:

Tänu korteri eelmiste asukate tagasisidele oleme õnneks juba ette hoiatatud, et perenaine inglise keelt ei räägi. Üldse ei räägi midagi peale kreeka keele. Normaalne, ma ütlen, sest paljude keelte oskus ongi ülehinnatud ja kehakeele kasutamine rikastab fantaasiat.

P.S. Miskipärast on see mõttearendus juba oma poolteist kuud mustandite kaustas istunud. Pole lihtsalt olnud mahti seda sealt välja võtta. No nüüd siis lõpuks vormistasin ära, niiöelda...

"Oled lõpuklassi tüdruk igavesti"

Tiia Kriisa. Oled lõpuklassi tüdruk igavesti

Nii äge on vahel sattuda mingite raamatute otsa, mida nagu otseselt polegi plaaninud lugeda, aga juhtuvad kätte, nii poolkogemata, ja siis loed ja naudid... Ja nii palju on põnevaid inimesi! Tihtipeale tead ju nime ja millega umbkaudseltki inimene tegeleb, aga ei midagi rohkemat... Ja siis hakkab hargnema! Aa-haa, nad on sugulased, oo, ma ei teadnudki, et nemad ka kuidagi sedakaudu seotud on jne, jne. 

Just üks selliseid oli raamat Tiia Kriisast, mis on õigupoolest tema päevik või katkendid päevikust. Sissepoole vaatav, mõtlik, pisut melanhoolse varjundiga... Mõtlen, et 90ndate alguses oli Kriisa viiekümne ringis ja ta toonitab sageli, kui vana ta on. Mina olen praegu samas eas, kui tema toona, ja ma ei tunne end absoluutselt vanana. Vahel võin ju naljaga pooleks öelda, et ah ma vana inimene, ei tea noorte asjadest midagi, aga enamjaolt tunnen nii, et ma ju nõnna noor, mis te minult ootate, ma ei tea veel midagi😂😛

P.S. Lugemisega päris lõppu ei jõudnud, enne tuli raamat raamatukokku tagastada...