17. september 2021

Augustikuised tegemised

Siin on täiesti kajastamata jäänud meie suvepikendus Ida-Virumaal. Mõnulesime Narva-Jõesuus, Meresuu spaas. Promeneerisime Narvas. Igavesti vahva oli ja seega võib endale õlale patsutada küll, et selline eksprompt otsus sai tehtud.

Ilmadega vedas. Soe ja niiske:), aga vihma üldse ei saanudki.
Oleme olnud imelisel kombel hoitud kõigil oma rännakuil. Täheldan seda juba mitmeid aastaid. Mõnelgi korral, kui me oleme kuskil väljasõidul, spaas või mujal, siis enamikes paigus on olnud tõeliselt hull ilm, aga meie oleme saanud nautida normaalset (!) ilma ja olemist!

Alljärgnevalt siis väike (!) valik pilte meie reisikesest. Hotelli kordidor meenutas mulle mingi telesarja osa (Kelgukoerad või Kättemaksukontor?) Igatahes, nagu oleks sellist kusagil sarjas näinud. Aga võib-olla on kuskil veel sarnase sisekujundusega spaahotelle...)

















Lubasin küll pealkirjas augustikuiseid tegemisi, kuid piirdun praegu ainult selle paari päevase puhkusega Ida-Virumaal. Ehk siis tuleb ka mingi järg sellele...

10. september 2021

"Argipäeva imed"

Indrek Koff. Argipäeva imed: piiskop Philippe Jourdani lugu
Tallinn: Gallus, 2020
206 lk.

Homme on mõnel võimalus kohtuda isa Philippe Jourdaniga, katoliku kiriku piiskopiga Eestis, neil, kes seavad sammud Hagerisse ajalookonverentsile, mis kannab pealkirja "Taani misjon ja ristisõjad Eestimaal" ja kuulub Hageri Kogudus 800 sündmuste sarja ning on seega pühendatud Hageri Koguduse juubeliaastale. Kellel seda võimalust pole, aga sooviksid siiski temaga pisut tuttavamaks saada, siis soovitan lugeda seda raamatut.

Raamat annab põhjaliku ülevaate Philippe Jourdani elust, lapsepõlvest, kooliajast ning vaimulikust teekonnast. 

Philippe Jean Charles Jourdan sündis 30. augustil 1960. aastal Dax'i linnas, ristiti 12. septembril Labatut'is.

Tegemist on sügavalt uskliku inimesega, kes on preestriseisuses pühendunud täielikult Jumalale ja muidugi ka koguduse teenimisele. Ta oli koolipõlves väga õpihimuline, mis aga ei tähenda sugugi seda, et ta nohikuks kvalifitseerus. Ja ta õppis hästi, oli väga heade õpitulemustega. Raamatus öeldakse, et temale nimelt meeldis õppida. Paraku jäi ta aga napilt välja esimeseks peetud ülikoolist, ent sai sisse tasemelt teise. Noor Philippe ei asunud kohe vaimulikku õppeasutusse, vaid omandas kõigepealt insenerihariduse. Selle kõige kõrval ta kasvas, küpses usus ja tunnetuses kuni jõudis äratundmisele, et tema kutsumus on preestriseisus.

Isa Philippe'l on kaks nooremat venda, kellest noorim on samuti preester. Keskmise venna kaudu on aga ema ja isa saanud ka vanavanemateks.

Lõpetuseks ka üks ilus näide raamatust:

Kui on võimalik kellegi suhtes diskreetselt käituda, siis seda ta ka teeb. Kui teise inimesega arvestamiseks on võimalik teha rohkem või vähem, siis tema teeb alati rohkem.

 

28. august 2021

Mõned suvised lugemised

Kui te siin mõtlete, et ma viimasel ajal üldse lugenud pole, siis pean kahjuks pettumuse valmistama😛

Algselt mõtlesin muidugi eraldi postitused teha, aga kuna pikka juttu teha ei kavatse, siis koondan need siia kokku.

Ilukirjandusest sattusid seekord kuidagi väga tõsised raamatud kätte. Elu, mis muud. Siiski mitte päris morbiidsed.

Audur Ava Olafsdottir "Arm"
Islandi keelest tõlkinud Kadri Sikk 
Tallinn: Eesti Raamat, 2020
176 lk.

Raamat sarjast "Põhjamaade romaan".
Mehest, nimega Jonas, kes sõidab kuhugi nimeta riiki (see on autoril ilmselt taotluslik), kust on just sõda üle käinud, võtab toa Vaikuse (Silence) nimelises hotellis, et seal enesetapp sooritada... Seal kohtab ta aga inimesi (Mai, Adam, Fifi), kes on elus palju hullemat läbi elanud, kui tema ise. Jonas on lihtsalt sattunud eksistentsiaalsesse kriisi ja kaotanud elujõu. Hiljuti on ta eksnaine avaldanud, et tütar (Gudrun Vesiroos) ei olegi ta bioloogiline laps; seniilne ema viibib hooldekodus - palju siis nii väga vaja ongi, et põhi jalge alt kaotada!? Nähes aga teiste inimeste armide sügavust, hakkab ta oma hingehaavu nägema hoopis uues valguses. Ta hakkab oma nõu ja jõuga tegema kergemaid ehitus- ja remonditöid, muutes nii teiste elujärge paremaks. Enesetapp jääb sooritamata.
Selline referatiivne kokkuvõte siis.

Sally Rooney "Normaalsed inimesed"
Inglise keelest tõlkinud Reti Maria Vahtrik
Tallinn: Varrak, 2021
231 lk.

Lugu kahest noorest - Marianne'st ja Connell'ist, kes on käinud ühes koolis ja seega tuttavad maast madalast. Nad on väga erineva taustaga, nii sotsiaalses kui emotsionaalses mõttes. Omamoodi autsaiderid mõlemad. Kuidas nende elud põimuvad ja kuidas nad on justkui teinteise jaoks loodud, aga... "normaalsed inimesed" ju elavad elud ikka keeruliseks:)

Minu jaoks see pealkiri jäigi mõistatuseks.
Eks mõiste normaalne olegi vist suhteline, kuidas keegi seda tõlgendab. Ilmselt nii palju, kui on inimesi, on ka erinevaid normaalsusi...

Kolmas raamat oli Minu-sarjast ja loetud tegelikult juba väga ammu, kõige enne:

Marju Gellert "Minu Hispaania: elu nagu mustlaskaravanis"
Tartu: Petrone Print, 2021
216 lk.

See on teine "Minu Hispaania", mis Minu-sarjas ilmunud. Mulle väga meeldis! Eelmist kahjuks üldse ei mäleta, ju siis ei jätnud nii tugevat emotsiooni.

Lisan siia veel vaid mõned üksikud väljanopped, mis lugemise hetkel kõnetasid:

Marju Gellert hääldatakse "Marhu Heijer" ja nad saavad  mind ikka mitu  korda hüüda, enne kui ma pihta saan, et just minuga on tegu.

Kuigi baarides on õlu iga korraliku jutuajamise juures nii-öelda kohustuslik element, siis purjus hispaanlane on väga haruldane vaatepilt. Loomulikult, kuidas nad saaksidki purju jääda, kui lakkamatult juttu räägivad? Õlleklaas aurab ennem päikese käes tühjaks, kui hispaanlane purju jõuab jääda. 
/.../ Kass on kodune loom, keskmine hispaanlane aga koduseinte vahel ei püsi, seega on koerad tõesti loogilisem valik. (lk. 33)

Kui Eestis tähendab kevade tulek looduse tärkamist ja õidepuhkemist, siis siin on loodus ennast teisiti toimima sättinud. Mida kevade poole, seda pruunimaks ja kuivemaks metsaalused muutuvad, kuni mais-juunis on enamik taimi ära kuivanud ja suveunne vajunud. Alles oktoobri lõpus ja novembris, kui palavus on järele andnud ja kuivanud maa mõned kosutavad vihmasajud saanud, hakkab loodus uuesti tärkama ja järgneb pool aastat rohelist perioodi. (lk. 93)

Läbipõlemine on mulle midagi uut, ma ei ole seda varem kogenud. Ajan end pidevalt mõttetult närvi, sest asjad, mis minust ei sõltu, ei suju nii, nagu peaks, kuid süüdlaseks jään justkui ikkagi mina. Panustan oma aega, energiat ja hoolt ning lõpuks ei ole rahul ei mina ega teised. Ei ole ju motivatsiooni, kui mingi negatiivsus pidevalt õhus on. Töö võiks olla inspireeriv, motiveeriv. (lk. 146)

Tegelikult oli neid häid mõtteid ja ütlemisi palju rohkem, aga ei jõua kõiki kahjuks siia üles kirjutada... Ja ma ju lubasin ka, et pikka juttu ei tule...

22. august 2021

Pidu- ja argipäevad

Ühel päeval (alles üleeile?) oli mul plaanis kogu päev ära kaardistada või no õigemini teha fotosüüdistusi oma tegevusest... Aga... läks nagu alati...

Pidin küpsetama hoovikohvikute päevaks koogi ja piruka. Mõtlesin, et nii tore oleks jäädvustada taasiseseisvumispäeva tegemised. Algus oli paljutõotav. Kui alustasin koogitaignaga, siis oli veel täitsa meeles pildistada:


Järgmine hetk oli aga juba kook ahjust väljas:


Kogu vahepealne protsess aga ununes.

Ja pirukas jäigi pildile püüdmata.

Siin vaid üks osa kohviku väljapanekust. Esiplaanil vasakul mu kreekapärane hakklihapirukas:)


Vaatamata minu küündimatusele oli siiski imetabane päev! Isegi ilm oli täiesti normaalne, lausa ilus!

Elagu Eesti! 


1. august 2021

Kui ilm hakkab nöökima

Tere kaunist pühapäeva!

Ühel hommikul (reedel vist?) pärast vihma


See oli nüüd küll öeldud pisukese iroonianoodiga... Sest väljas sajab nagu oavarrest. Kogu mu marjakorjamise plaan on jälle ära nullitud. Üks liitrike musti sõstraid õnnestus mul veel päästa enne taevaluukide avanemist. Algul, kui vähem sadas, siis üritasin vapralt edasi korjata, aga paduvihmaga ei tee enam midagi. Kui nüüd ühel hetkel ka sadu järele jääb, siis peab ootama põõsaste kuivamist. Aga tõenäoliselt tuleb siis uus hoog...

Öeldakse, et pühapäevane töö ei õnnista või pühapäevasel tööl pole õnnistust. No ma ei tea... Siin kehtib juba mitu päeva sama jutt ka argipäevade kohta. Ei saa ega saa oma korilusega ühele poole. Täna mõtlesin veel metsvaarikaid korjama minna... Aga need on nüüdseks tõenäoliselt täitsa plögad. Nuuks!
Mõtisklesin siin endamisi veel veidi selle pühapäevase töötegemise ja selle õnnistamise või mitteõnnistamise üle... Et kas ma palusin õnnistust? Ei, otseselt, sõnadega mitte. Südames, mõtetes muidugi. Aga südamepalved on ju Jumalale teada niikuinii. Tema teab kõike enne veel, kui mõtted sõnadeks vormuvad. Ja pealegi - Jumal ei ole nii väiklane! Ja veel (kui ennast õigustada või nii) - mina isiklikult ei loe marjakorjamist tööks. See on pigem hobi, meeldiv tegevus.

On veel ütlus, et kui inimene teeb plaane, siis Jumal naerab. Mulle ei meeldi see väljend. Rohkem meeltmööda on - inimene mõtleb, Jumal juhib. Aga täna tundus mulle tõesti, et kehtis see esimene variant. 

Teisalt on pühapäev oma olemuselt kaunis niikuinii. Ja selliselt tuleb võtta ka vihmasadu. Saab puhata ja  mängida. Lugeda, puhkust nautida. Tubaseid toimetusi teha.

Kahju ainult, et puhkus läbi saab. Need viimased päevad on küll ilm täiesti ära nöökinud.

Muidugi on olnud palju ilusat ja õnnistusrikast. Eelmise postituse just tegin meie vahvast suvereisist.
Sõbrannaga olen ka mõned päevad kvaliteetaega veetnud. Ja Kohila Hoovide Teatri etendust "Nukitsamees" nautinud. On ikka ägedaid ettevõtmisi siin mu lapsepõlvemaal!

Aga homsest jälle põhikohaga pealinnas ja täisajaga töölaua taga... Mis tegelikult ei rõõmusta absoluutselt. Lausa masendab. Kolmas K-laine on ka käes ja ühes sellega piirangudki... Ehk siis ei taheta ka igal päeval tööpostil näha?!?
Selles valguses tahaks hoopis maale, metsa või üksikule saarele.

Pildile sai püütud eilne oasaak ja tänased mustad sõstrad:


Üritasin ka vihma tabada, eriti ei õnnestunud, vist:




31. juuli 2021

Tuuritasime Valgamaal

Käesoleva aasta suvine reis viis meie sõpruskonna Valgamaale. Kui sellest juttu hakkasin tegema, siis kolleeg saatis mulle alljärgneva laulu ja video. No saab Valgamaast ülevaate küll, jah, ka ilma reisimata😊


Aga sellest hoolimata seadsime sihi ikka lõuna poole😊
Otepää,  Pühajärv, Tõrva, Helme, Taagepera, Valga... Tehvandi, Kääriku, Rõngu Pagar...
Kui mõningaid kohanimesid mainida...
Ilm oli ilus, aga jahedapoolne. Üsna harjumatu pärast pikka kuumaperioodi. Sõiduks muidugi hulga parem. Pühajärve mind aga enam sellise ilmaga ei meelitatud😛
Linnaväljakud on kõikjal nii kenaks tehtud. Vaata ja imetle!
Ööbimiskohaks oli sedapuhku Annemäe puhkemaja. Ööbida sai, aga muljet ei avaldanud. Pigem negatiivsed kogemused. Esiteks juba suhtumine - peremehe vastuvõtt jättis küll soovida! Lendas peale nagu teismeliste kambale (kusjuures me kõik juba poolesajandi vanused või sinnakanti). Et see pole lubatud ja too on valesti ja söögikoht oli halb valik jne. Koht ise aga üsna keskpärane ja väsinud moega. (Välisjalanõudega teisele korrusele minna ei tohtinud. Aga me ei näinud kuskil valget karvast vaipa! Ei olnud üldse vaipa. Vaid nagisev trepp, kriuksuvad ja halvasti käivad uksed. Vett ei tohi jooksma jätta!? Nagu mis mõttes?) Nii et siin oli just äsja antireklaam!

Ugandi Resto oli see tore söögikoht, kus oma juubeleid siis üheskoos tähistasime. Teenindus meeldiv ja toit maitsev!

Mõned fotomeenutused reisist siis ka:

Ilus pitsiline Otepää kirik



Energiasammas:)


Pühajärv

Harimägi vaatetorn

Annemäe puhkemaja

Barclay de Tolly mausoleum


Helme koopad

Taagepera loss


Imeilus liivaskulptuur Tõrvas

Tõrva

Valga


Palupera mõis

Hellenurme mõis

30. juuli 2021

"Ematiigri võitlus"

 

Amy Chua. Ematiigri võitlus

Raamat, mis peaks kohustuslik  olema igale nn lääne lapsevanemale. 

Ühiskonnas, kus lapsel on õigused, aga kohustusi pole, kus on vabakasvatus (loe: kasvatamatus) ning puudub vanemlik piiride seadmine, on see kindlasti äärmiselt traumeeriv lugemine. 

Lugu hiina (aasia) päritolu emast, kelle kogu aur läheb lapse/laste drillimise peale, antud juhul on siis fookuses muusika(klaveri)õpingud. Muud elu nagu ei olegi, kui ainult see, et lapsest saaks parim. Hea ei ole piisav, peab olema parim!
Sellist elu endale küll ei tahaks. Lapsele vist ka mitte. (Aga mida mina ka tean! Mul pole ju lapsi. Nii ilmselt reageeriksid paljud minu arvamusavalduste peale).
No ja lõpuks siis tõstabki noorem tütar ema vastu mässu... 

Väga põnev lugemine, häiriv ja intrigeeriv.

Raamatu tagakaas

P.S. Märkuse korras olgu öeldud, et raamat on juba muidugi ammu loetud...