Kevadet püüdmas. vol 4

Nädalaga on toimunud looduses jälle tohutu areng! 

Ju toomehelbed jätnud jumalaga
ja sirelite õitseag on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga...

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga:
mu süda õhetab kui hõõguv ääs - 
ah, sirelite õitseag on käes!
Kuis võiks ükskõikne olla ma ja vaga!

Need Marie Underi luuleread meenuvad mulle ikka kevadeti. Kuidagi nii täpselt ja õigesti on luuletaja ära tabanud kevadised tundevirvendused.

Ka õunapuud on täies ehtes. Täiesti juhuslikult leidsin väga kummalisest, tegelikult just liiga tavalisest kohast kullerkupupuhma. Peaaegu raudtee pervel, paigas, kust sageli mööda käin. Ja pole kunagi varem juhtunud nägema!

Eile jalutasin kesklinnast kodu poole. Võtsin täiega aja ja tempo maha ning nautisin.
Toompea nõlvalt levitasid sirelipõõsad oma hurmavat lõhna all-linnale ja ööbik laksutas ennastunustavalt. See on kummaline, et viimastel aastatel olengi ma ööbikulaulu just linnas kuulnud...

Nii hingematvalt ilus on kõik, noh, kas te siis aru ei saa...

Kommentaarideta... Maalt ja linnast, aiast ja tänavalt, loomulikku ja metsikut ilu...

"Kusagil maailma lõpus"

Silvia Pärmann. Kusagil maailma lõpus. 

Tallinn: Varrak, 2021. 174 lk. 

Enam kui kuu tagasi loetud raamat. Ootas mustandite kaustas oma järge. Ausalt öeldes ei mäleta enam suurt midagi. See, mis kunagi kirja pandud sai, peaks siis peegeldama loetut. Olen isegi lehekülgi üles märkinud, aga raamat on ammuilma raamatukokku tagastatud, seega ei ole ka nende numbritega midagi peale hakata... Aga las siis vähemalt see piskugi olla siia talletatud.

Rohke pildimaterjaliga põgus ülevaade alljärgnevatest paikadest päikese all:

Bosnia ja Hertsegoviina, Põhja-Makedoonia, Venemaa Solovetsi saared, Laos (Minu hmongi pere ja muud loomad), Myanmar (Tätoveeritud näoga naised), Hiina, Indoneesia,Teravmäed, Colombia, Etioopia, Lõuna-Korea.

Pimeduse saabudes süttivad tuled, päikesepaneelid teevad Myanmaris ära kohalikele elektrikompaniidele tegemata jäänud töö ning üsna tõenäoliselt jätavad tšinid energiatarbimises mingi etapi lihtsalt vahele, liikudes küünlavalgusest kohe selleni, millest meie räägime alles kui tuleviku elektrienergiast ja rohelisest energiast.

Kui pimedus hajub, siis alguses ei näe tegelikult ikkagi veel midagi peale udu. Alles seejärel, nii umbes tund aega hiljem, tuleb alati välja päike. Hetk hiljem on  juba kõik tänavatel end selle käes soojendamas.

Kõige enam köitis mind viimane peatükk Lõuna-Koreast ja sealsetest merineitsitest haenyeo'dest. Jeju saar, Ydo saar, Marado, Gapado... See oli midagi väga erilist. Eks Koreast kuuleb ka suhteliselt harva ja lugenud ei olegi vist midagi. Pigem just hullust põhjanaabrist on rohkem juttu tehtud.

Liiga kiiresti said need lood otsa.
Väga lühike, kiire ülevaate. Liiga lühike peaks mainima (eriti vinguva tooniga!:))

Kevadet püüdmas. vol. 3

Kui kõik siin teevad igasugu huvitavaid postitusi küll toidu raiskamisest või äraviskamisest, nimevahetusest, kodukujundamisest ja sisustamisest, laste ja/või loomalaste kasvatamisest, kasvõi vaktsineerimisestki, siis mina ei suuda muud, kui ainult kevadet püüdmas käia...😎 
Üllamatest tegudest rääkimata... 

No või siiski õige pisut - korilushooaeg on alanud! Esimesed nurmenukud said kuivama.

Lisan siia veel mõned klõpsud, mida aias ja metsas pildile püüdsin:

Jälle nad õitsevad! Aasta on kiirelt läinud!

Tulbivalik...

Roosad tulbid ja murtudsüda

Üks kuninglik iludus...
Taamal mu peenramaa😉

Ilusa värviga iludused

Need kõige tavalisemad...

Peaaegu nagu Keukenhofis või siis Haapsalus😄
Ainult veidi metsikum variant

Üks huvitav õitseja umbrohu keskel😜

Toomingaõite pitsivaht

"Minu Singapur"

Liis Lass. Minu Singapur: praktiline paradiis
[Tartu]: Petrone Print, 2020
270 lk.

Ootasin sellest raamatust enamat. Teadagi, juba autori nime pärast:) Jaa, oli glamuuri ja rikkust ja arrogantsi ja...  kohati nagu isegi lihtsat ja armast inimlikkust. Aga ikkagi, ei olnud minu teetassike.

Geograafiahuvilistele on see muidugi kindla peale minek. Singapuri on siin rohkem kui küll. Mulle, kes ma neis raamatutes just rohkem seda isiklikku prismat armastan, jäi seega midagi väga olulist puudu. Jaa, pisut ikka oli eraelulist ka, aga nii näpuotsaga, et ei kvalifitseerunud:)

Kohati oli mul tunne, et oi, ma ei kannata enam seda tibinat välja - a la mis mina ütlen, see on hea, ilus ja õige, aga sinu söök on nõme, sest mina ütlen nii ja nii on:)

Ja muidugi minu lemmikteema - keeleteema. Ma ei saa üle ega ümber sellest. Eestlane armastab lühivorme kasutada, mis mulle väga sobib. Seetõttu tundub mulle nii kummastav lugeda läbi terve raamatu neid pikki, harjumatuid, lohisevaid vorme - koostisosasid, söögikohtasid, soojasid, aedasid, salatiaedasid, hindasid, koduseinasid... Sorry, aga mulle tunduvad need lausa värdmoodustised, kui nende kontsentratsioon liiga suureks läheb ja aina kordub!
Mina ütleks ikka: koostisosi, söögikohti, sooje, aedu, hindu, seinu...

Olen mõelnud, et selliseid väljendeid kasutavad välismaal elavad eestlased, kes juba kauaks ära jäänud, või siis eesti keelt kõnelevad välismaalased, aga kahjuks kuulen liiga sageli ka kodumaiste eestlaste suust neid lohisevaid sõnu...

No minu kiiksud, ma tean!:)

Vaatamata sellele suurele vingumisele leidsin siiski palju häid ja huvitavaid mõtteid, millega täitsa nõus olla või lihtsalt toredaid ütlemisi, seisukohavõtte, mida siiski ei viitsi praegu siia ümber kirjutama hakata. Niigi on raamat "sada aastat" tagasi loetud ja kuu aega mustandite kaustas oma aega oodanud😏
Seega vaid paar näidet siia.

Transpordivahendid on väga puhtad ja pole ülerahvastatud. Kodutuid ei ole, keegi ei haise ega võbele, inimesed istuvad metroos vaikselt reas ja oma telefonis.

Inimloomus on igal pool sarnane.

Siin elades toome me tegelikult kõige rohkem ohvriks oma elukoha, sest samade kuludega saaks elada kuskil Lõuna-Prantsusmaa üüratus veinilossis, mille kõrval on kümne hobusega tall, mille eest kannab hoolt palgatud meeskond. Hinnad on täpselt samad, aga siin on vähem ruumi ja pole isiklikke hobuseid. Aga kvaliteet maksab ja valikuid peab tegema.

Kevadet püüdmas. Vol. 2. Nädal aega hiljem!:)

Uskuge või mitte, aga allolevad pildid on tehtud möödunud pühapäeval, 25. aprillil, mil lumi ei olnud ära sulanud isegi kell 13.45.

Et siis seekord selline fotosüüdistus kevade püüdmisest😀

Kevadet püüdmas

See asi on siin päris käest ära läinud. Aprill hakkab juba lõpule tüürima ja ma pole suutnud sel kuul mitte ühtegi postitust teha. Ma-sen-dav!
Kirjutamine tundub praegu täiesti vastunäidustatud tegevus olevat. Ja maru aeganõudev. Väsitav. Ma ei saa aru... Mulle ju ometi meeldib kirjutada! Kuidagi nii raske on ennast kätte ja kokku võtta, et mõnd sõna ritta saada...

Olgu siis selle jutuga kuidas on, aga nädalavahetusel (kohe tuleb juba uus ju!) käisin kevadet püüdmas, nautimas, kogemas. See oli ilus! Mõned fotod siia ka selle tõestuseks:)

"Seitsme aja raja taga"

 

Kadri-Ann Sumera. Seitsme aja raja taga
[Tallinn]: Tänapäev, 2020
399 lk.

Enne veel, kui raamatu juurde asun, pean vajalikuks mainida, et see on juba ammu loetud ja raamatukokku tagastatud, pole lihtsalt olnud mahti kirjutada.

Aga minnes raamatu juurde, siis ma pean taas ennast kordama - üks põnevalt elatud elu on parem kui mistahes fantaasia! 
Neilt lehekülgedelt leiame seiklusi enam kui seiklusromaanist. Kirjutab inimene, kes pidas ennast kooli ajal nohikuks:) Ja milline väljendusviis ja kirjutamise stiil! Püha püss, ehtne kirjanik!:)
Elu ja muusikaõpingud Saksamaal, rännud (süstaga põhiliselt!) Aafrikas ja Gröönimaal ning muidugi plejaad huvitavaid inimesi ja kohtumisi. Kui see on nohiklik, siis olen mina vist päris puudega:) Aga ega siis polegi muud, kui et täiskäik sisse ja lugema!:)

Pühapäeva hommikusöök söödi, nagu seal peres ikka, šikis naaberküla restoranis, vaatega kenale jõekäärule ja hinnaga, mis ületas minu kujutlusvõime. Kui mulle poleks kohe selgeks tehtud, et kõik on kutsujate kulul, oleksin vist tellinud klaasi vett ja hambaorgi.

Peaaegu poolteist tundi veetsin duširuumis. Pesin juukseid neli korda, aga soolane vesi oli nad nõnda takuseks muutnud, et pusadest päris lahti ei saanudki. Pool aega sellest prõmmis keegi vihaselt ukse taga ja karjus mulle midagi kreeka keeles, karjusin eesti keeles vastu ja me mõistsime teineteist hästi.

Rene tõmbas omale kohvipuru hammaste vahele ja naeratas laialt: Teeme nekudele negatiivi! Naersime nagu hullud, see ajas ka publiku veelgi enam naerma, kõigil oli tore. 

Hetkeks tundsin igatsust telgis magamise järele, nagu normaalsele inimesele kohane; oleks olnud võimalus turskete meeste Tambeti ja Antsu juurde kolmandaks pugeda, aga kuna üks norskas nagu kreissaag ja teine nagu möirahärg, siis seda võimalust ma tõsiselt ei kaalunud.

Palusin südamest saatust, et Bärbel leiaks kellegi toreda - kellegi, kes ei lase tal teada saada tõde, et tal pole ei lauluhäält, rütmitunnet ega ammugi mitte karismat, lastes ometi välja paista seda, mis oli ju samavõrra tõsi - et Bärbel on südamlik ja armas, puhta lapsehingega inimene.

Kõige lõpuks veel üks eriline lugu - ilusa armumise lugu, nii hõrk ja õhuline, vaevuaimatav, siiras, puhas... Mind lummas see täiega.

Noor erakordselt kauni näoga mees suurte säravate helehallide silmade ja vaikse, justkui paitava häälega - harva kohtab inimest, kellest õhkub säärast harmooniat. Rääkisin, et olen Eestist, õpin Saksamaal klaverit ja lähen konkursile Austriasse. See kõik oli temale spordi- ja äriinimesele, uudne ja huvitav ning ta oli väga hea ja tähelepanelik kuulaja, kuidagi täielikult, terve olemusega kohal. Tunnid möödusid, rääkisime ikka veel, tasa ja naeratades, kuidagi väga siiralt ja vahetult, täis vastastikkust lugupidamist. Usaldus kasvas. Mina puistasin talle oma esimese tõsise armastuse purunemisest ikka veel veritsevat südant, tema rääkis heldimuse, aga ka mingi väikese nukrusega oma värskest abikaasast, keda ta väga armastab, aga kelle käitumist ta mõnikord üldse ei mõista, lapse sünnist paar kuud tagasi ja dünastiasisestest eriarvamustest suusakeskuse pidamise osas. Poolehoid vajus raskelt meile peale, poolhämar kupee täitus magus-valusa tundevärelusega. Armusin... ja tajusin tema poolt sama. /.../ oo seda võimatuse ilu! Umbes kell neli lõpetasime vastutahtsi vestluse, et paar tundi ikkagi magada; viimase asjana, kui tuli juba kustus ja kumbki oma koikul teki endale ümber keeranud, ütles ta veel: Du bist eine tolle Frau. [Sa oled suurepärane naine]. Niimoodi lihtsalt ja kindlalt, ilma meelituseta, nagu enesestmõistetavat fakti. See soojendas mind veel terve nädala.