"Minu Bulgaaria"

Janek Balõnski. "Minu Bulgaaria: magusad tomatid ja hapud viinamarjad"

Alustasin seda raamatut suure ettevaatusega. Olin eelhäälestatud, et raamatus on väga vähe (kui üldse) Bulgaariat. Enamasti saavad sellised eelarvamused lugemise käigus siiski kummutatud. Seekord päris nii hästi ei läinud..., kuigi ka hullult pettuma ei pidanud.
Põhiliselt on keskendutud ettevõtluse arendamisele Bulgaarias (firma StroyRent).
Seda kindlasti öelda ei saa, et raamatus Bulgaariat poleks. Nagu igas "Minu"-sarja raamatus oli ka siin seda just nii palju ja sellest vaatepunktist, mis kirjutajale oluline on tundunud. Oli loodust, toidu- ja muidu kultuuri, ajalugu ja poliitikatki ning muidugi bulgaarlasi.

Mõned näited ka, nagu ikka:

"Tere, tahame siia tänavale maad või ladu rentida, kas tunnete kedagi, kes pakub midagi?"

 

"Juba teine suurem tellinguklient osutub vargaks. Kiirelt kaovad ka mõned väiksemad tööriistad. Kõik see, mida Eesti kogemuse pealt riskide juhtimiseks ette valmistasime, ei ole kaugeltki piisav. Siin riigis ja siinse kuritegevuse puhul on vaja hoopis teised trikid ära õppida. See õppimine võtab meilt poolteist aastat ja kaotame 100 000 euro eest vara. Siis saame lekked pidama. Hilisematel aastatel ei kao ka kokku nii palju vara kui esimesel kahel aastal."

 

""Miks sa väljudes alati uksel endale risti ette lööd!" küsin temalt [Ionit'lt], kui restoranist väljume.

"Mis risti... ah see," ühmab ta ja jätkab, "See on minu lihtsustus, et meeles pidada nelja olulist asja: kas püksilukk on kinni, kas mobiil on vasakus rinnataskus, kas rahakott on paremas rinnataskus ja kas prillid on ees."
Seda öeldes puudutab ta käega uuesti vöökohta, otsaesist ning vasakut ja seejärel paremat rinnataskut."

 

"Keskmisel bulgaarlasel on minu arvates lausa suhtlemissõltuvus. Enne tööd saavad laotöölised bensiinijaamas tund aega varem kokku, et teha ühine hommikukohv ja lihtsalt omavahel suhelda. Tihti istutaske ka pärast tööd rohke suitsu ja kohviga koos, suuremad ja väiksemad ühisüritused, sünnipäevad, väljasõidud pealekauba.
Tihedalt käiakse läbi sisuliselt ilma alkoholita. Ei ettevõttepidudel, sünnipäevadel, pereüritustel ega pulmades voola alkoholi ojadena, nagu Eestis kombeks on. Purjus inimesi näeb harva ja mingit sellest põhjustatud agressiivsust ei kohta üldse. Sofias, kus on kaks miljonit inimest, tundsin juba esimestel kuudel ennast väga mugavalt isegi reede öösel läbi linna kõndides. Ei mingit lärmi, ei mingeid purjus kampasid nagu Tallinna vanalinnas. /.../ Viina võetakse enamasti ikka siis, kui eestlased või muud välismaalased kuskil omaette pidu peavad. Baaris või restoranis vaatavad kohalikud huviga, kuidas samasse lauda läheb juba mitmes pudel kanget ja jutt muutub üha valjemaks."

""Jou-jou, külalised! Tere tulemast pulma. Mina olen DJ Ivan ja hoian täna teie tuju üleval. Kõik tantsule!"
Seda ei pea bulgaarlasele kaks korda ütlema. Saal täitub tantsijatega ja nii kestab see kogu õhtu. Eestlaste moodi napsipidu ei toimugi. Veini kõrvale tellivad vaid väga vähesed endale pokaali rakia't. Toit on tantsuga võrreldes teisel kohal."

Lõpupeatükis saab sõna sõber Asko naine Estel, kelle mees samuti Bulgaariasse tööle läks (2005. a. sügisel).
"Üllatusime, et kuigi saime koos olla kõige rohkem ühe nädala kuus, tuli koos veedetud kvaliteetaega oluliselt juurde. Kui Asko koju tuli, saime nädal aega 24/7 koos olla ja lahus oldud aja kuhjaga tasa teha. Ma polnud varem taibanud, et Eestis igapäevaselt koos elades näed oma kõige kallimat inimest üldjuhul kas hommikuhämaruses või õhtupimeduses. Pole ime, et elevus ja rõõm teineteisest mattuvad väsimuse, rutiini ja enesestmõistetavuse raske koorma alla. /.../

Bulgaarias tundsin end kui madonna lapsega. Ma ei kohanud Sofia tänavail alguses küll ühtegi teist käruga või väikelapsega ema, kuid samas ei tundnud ma ennast hüljatu ega teisi inimesi häiriva isikuna, nagu mulle Eestis kaasmaalased mõista olid andnud. Kõik inimesed, kes Sofia tänavatel vastu tulid või mööda läksid, naeratasid mulle sõbralikult, kudrutasid bulgaaria keeles ja kiitsid lapse ilu, aitasid vankrit tõsta, lasksid mind esimesena poodi sisse või poest välja ehk tegid kõike seda, millest ma Eestis isegi unistada polnud osanud./.../

Harjusin positiivse tähelepanu keskpunktis olemisega nii ära, et Eestisse naastes tabas mind tõeline kultuurišokk. Kogesin oma nahal, et eestlased ongi võrreldes lõunaeurooplastega külmad, hoolimatud ja suurema osa ajast halvas tujus."

"Kokku maalitud"

Katrin Helend-Aaviku. "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud"

Olen juba pikalt loetu lummuses, nii et väga raske on olnud järgmisi raamatuid (mis kahjuks ongi järjest pettumuse pojukesi valmistanud) kätte võtta.
Mulle väga sobis. Tajusin mulle sarnast ellusuhtumist, mõtteviisi, väärtushinnanguid. Seda juhtub üsna harva, et kohtan endale nii hämmastavalt lähedast lainepikkust. Tahaksin paljudele kirja pandud mõtetele kohe kahe käega alla kirjutada.

Väga teretulnud ja tervistav, et selline raamatusari nagu "Paar" on ellu kutsutud, siiani ei ole pidanud ma mitte üheski pettuma. Ja paarid on superägedad! Millised imelised, pikad kooselud ja abielud! Millised eeskujud!

Epp-Maria ja Jaagu kohta on raamatu autor Katrin Helend-Aaviku öelnud väga ilusasti ja tabavalt:
"Harmoonia ja tasakaal on läbivad märksõnad nii nende elus kui ka loomingus. Nad on alati samme sättinud oma südametunnetuse, sisetunde ja parema äranägemise järgi."

Siit, raamatust ja sellest imelisest paarist, õhkus erilist soojust, hoolimist, turvalisust, sellist ilusat armastust, millest suuresõnaliselt ei räägita, aga mis on olemas ja mis on tõeline. Selle koosluse paistel tunnevad end hoitute, tervete ja tugevatena ka nende lapsed. 
Siinkohal toon esile poeg Johannese sobivad mõtted:

"Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

"Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Tõeliselt nauditav lugemiselamus!

Taaskord on tegemist raamatuga, millest tahaks pooled mõtted ümber kirjutada, et pärast uuesti üle lugeda... Või siis peaks raamatu päriseks endale soetama. Et aga antud postitust mitte kilomeetrite pikkuseks ajada, siis panen siinkohal punkti ja tsitaadid tulevad teinekord. 

Vaid üks hästi armas näide siia lõppu:

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

Juba oktoober?!?

Öelge mulle, palun, kuhu küll see aeg kaob?!? Ja miks ma ei jõua siia kirjutama?
Käes on oktoober! Oktoober!!! Mõistate - oktoober? See on juba sügis ju. Eile oligi täitsa sügisilm. Üsna esimene sel aastal või siis üks väheste sügisemoodi ilmade seas.
Täna hommikul tervitas meid taas päike ja see on i-me-li-ne! Las olla ja tulla siis sügis, kui ta on päikseline ja helge. Vihma ja hallust ma ei talu. Seepärast on kergelt õõvastav mõelda järgmisele täiesti mõttetule kuule aastas... Aga sellest me praegu ei räägi, eks!

Klõpsutasin siin ühel päeval aias pilte ja imestasin sealjuures, kuidas see galerii nii suvine ja värvikirev sai. No vaadake ise:

"Minu Vormsi"

Barbi Pilvre. "Minu Vormsi: Väinamere Twin Peaks" *

Ootasin ja samas kartsin "Minu Vormsi" lugemist.
Vormsi - armas väikesaar, mis on mind mitu korda ära võlunud ja kuhu tahaks ikka veel minna. Aga... pisut pelutas esi- või valvefeministiks tituleeritud autor... Peab nentima, et asjatult. Ajakirjanikule kohaselt jooksis jutt lobedalt ja sulg lippas kergelt, lausa lust oli lugeda.

Hästi olid balansis saareelu ja isiklik elu, seega tõeliselt mõnus lugemine. Kui tärnialust (*) teksti kirjutasin, siis meenus hüüumärki pannes, et selles raamatus oli ka väga palju hüüumärke. Tihtipeale väga küsitavates kohtades. Mõtlesin, et miks nii tavalist asja, mõtet, lauset hüüda vaja on. Kahjuks ei tule mulle praegu ühtegi näidet meelde.

Ja siis nüüd minu traditsioonilised suvalised (loe: mind kõnetanud) ja/või kohustuslikud (iseloomustavad) nopped raamatatust:

Ehituspoodidega on ennast hea kurssi viia ka siis, kui keegi teine teeb remonti. Naistele läheb see kalliks maksma, kui eputada oma oskamatusega remonditööde valdkonnas, kuigi see võib töömeestele meeldida. Kinni maksab loll linnast pärit naine selle nalja nagunii. Võimalusi hindu üles bluffida on kümneid ja kui kellelgi just raha puu otsas ei kasva, on teinekord mõtet lehitseda kasvõi ehituspoodide pakkumisi ja neid võrrelda, enne kui olla nõus esimese hinnaga.

Sellist olukorda, et kõik töötab ja on korras, ma maakodus õieti ei teagi. Maaelu tähendabki pidevat jama olmega ning võimalike remondilahenduste ja abiliste leidmist. Kui loed reklaame, tunduvad lahendused lihtsad, poes muutub võimaluste paljususe tõttu asi keerulisemaks ning kõige keerulisem ja kallim on töömees leida.

Kui ma olen maal, siis tundub eriti elukauge jutt digiajastust, töö muutumisest või kadumisest ja sellest, et seniseid oskusi pole enam vaja ja tuhanded töökäed jäävad rakenduseta. Kus need töökäed siis on, paluks! Eesti on lagunevaid majapidamisi täis ja vähemalt kuni toimib elu maal, pole küll karta, et lihtsaid oskusi enam vaja ei lähe.

...- eestlaslik komme on ju vanu asju mitte ära visata, vaid maal kuskile kuuri alla sokutada. Mõni asi sinna jääbki, aga teinekord on ühe vana teise uus ja Vormsil on suvel paar korda Rälbys ja Hullos korraldatud ka vanakraamilaatasid.

Vormsil juhtub isegi avariisid, kui joobes juht on valinud vale sõidukiiruse. Hullos oskab üks noor juht kurvis sellise kiiruse arendada, et auto lendab puud vahele paari meetri kõrgusele kinni. Uljas juht, saarele küll tulnud nooruk, hukkub. Kaassõitjad, kohalikud noored, pääsevad haiglaraviga. Kohal käib helikopter ja päästeteenistus teeb, mis suudab. Autot puu otsas igal pool juba ei näe, käime lapsega seda imet uudistamas, enne kui masin tükkideks võetuna alla saadakse.

Kuni saar on rannarootslaste oma, kuulub meresõit selle argipäeva. Teise maailmasõjaga muutub kõik, sest saarest saab range piiritsoon. Rahval on meresõit keelatud ning paadid inimestelt ära korjatud ja hävitatud. Pärast sõda on Vormsi saare ja mandri vahel juhuslik ühendus, mida peab mandrilt pärit kaluriartell. 1956ndast on ühendus regulaarne.  

Poliitilised võitlused on Vormsil vägagi isiklikud ja tulised, erinevalt suurtest poliitilistest kogudest, nagu Tallinna linnavolikogu või riigikogu. Suure poliitikas on avalikkuse ees esitatavad rituaalid ja isiklikud suhted kaks eri tasandit. Poliitika ei pea sealjuures rikkuma inimsuhteid. Vormsil see nii kindlasti ei ole, saarel on poliitiline isiklik, on meie ja nemad, head ja kurjad jõud. /.../
Kui kümme aastat tagasi korraks kohalikku poliitikasse süvenen, kaob ära aga kogu saare müstika, välja tulevad inimlikud huvid, sageli vastandlikud nagu igal pool poliitikas. Selle tagajärg on suvepuhkuse asemel vaid peavalu ja rikutud suhted. Oodatakse, et ma asun paljastama kellelegi vastumeelseid tegusid ja inimesi.
Väike Bullerby muinasjutt kukub kokku ja ilmnevad Twin Peaksi tumedad vibratsioonid.

Vormsi vald on igati aktiivne, aga kui inimesi vähe, siis on ka ettevõtmised väikesed. Kohalikku rannarootsi kultuuripärandit hoiavad elus hiiu kandle mängu harrastajad, kes kogunevad suvel pillilaagrisse kui käsitööinimesed. Vormsi pensionäridel on oma seltsing, käiakse ka saarelt väljas ekskursioonidel.Saarel on noortetuba, et noortel oleks kokkusaamise koht ja nad ei peaks bussiputkas hängima.
Vormsile on tulnud regulaarsed filmiõhtud, ikka on ka kontserte. Rahvamajas käib koos rahvatantsurühm, mis on oma esinemistega jõudnud koguni Mehhikosse ja osaleb Tallinnas tantsupeol.

* Liiga kaua pole ma siia ühtegi raamatupostitust teinud. Eksite, kui arvate, et ma üldse lugenud pole. Kaugel sellest! Lihtsalt ei jõua, ei leia aega, et kirjutada. Nii see on, kui on taas vaja tööl käia ja aias on veel toimetamist ja metsagi tahaks veel jõuda. Aga tasapisi püüan seda viga nüüd parandama hakata.

Kui päev saab rikutud...

Olen hämmeldunud ja šokeeritud ...

 

Minu mets. Emotsionaalselt minu. Lapsepõlvest saati sarnane. Armas. Ilus. Müstiline. Alles ta oli ja nüüd on läinud... 

Ma ei ole siiani olnud eriline puude kaitsja ja kallistaja, aga kui ma nüüd oleksin teadnud, siis oleksin end küll puu külge kinnitanud. Kahjuks ei teadnud, et nii barbaarselt looduskaitsealust metsa rüüstatakse. Ma ei tea kes. Võib-olla ongi kõik õige ja ametlik, aga ikkagi hing on haige ja nii paha tunne on...

Kahe nädala eest olin rõõmus ja õnnelik sellesama metsa üle. Mustikad, pohlad, ilus raba ja järv. Jah, raba ja järv on alles, mustikaid ja pohligi oli täna veel, aga see maaliline, müstiline metsatee sinna on varemetes, laastatud... Olen üdini kurb... 

Lohutusfoto suvest

Nii väga tahaks loota, et siiski koristatakse see oksarisu ära ja jääb ilus lage metsaalune (ikkagi ju looduskaitsealune paik!), aga kardan, et kõik jääbki selliseks mudruseks, kuna meil ju puudub heaperemehelik metsamajandamine...

Leedu, minu Leedu:)

Kui kasutada meie nüansirikast eesti keelt, siis olen hirmus õnnelik ja kohutavalt tänulik, et suve lõpus õnnestus käia ka ühel vahval välisreisil. See oli ka ainus reis, mille meie reisikorraldaja (Bohemian Travel) sel hooajal tegi! Sihtkohaks rikka ajaloo- ja kultuuripärandiga Leedu.
Siit tuleb järjekordne pildipostitus. (Ei teagi, miks pole seda veel avaldanud?!? Ju siis mõtlesin veel fotosid lisada või teksti kribada. Aga täna arvan, et sobib ja aitab nii küll).

Pakruojise mõis

Lillefestival Pakruojise mõisa territooriumil

Sarnaseid vahvaid kujukesi leidus mitmeid

Ristimägi

Klaipedas rajatakse kirikut

Klaipeda - Memel - saksa(lik) linnake

Kura sääre liivaluited

Võrratu Nida

Maskikandmine Leedus  oli kohustuslik (Ka Kaunases)

Kernave kirik

Kernave - keskaja tähtsaim linnus ja Leedu esimene pealinn

Kiire elu ehk suvi läks kui unenägu...

Kiirelt, liiga kiirelt on läinud see suvi. Kevadest rääkimata. Nagu unenägu, tõepoolest.
Eriliselt kiire on muidugi korilasel, kui üksteise järel või tegelikult üheaegselt valmivad mustad ja punased sõstrad, tikrid, õunad, suvikõrvitsad, rohelised oad, isegi pihlakad ja arooniad, ma vaatan, rääkimata veel metsasaadustest.
Ma tean, olen selle koha pealt hull. Aga kindlasti on hullemaidki. Ma väga ei viitsi kevadel taimi ette kasvatada ja seetõttu ei ole mul (õnneks!) kurgi- ega tomatisaaki. Kahjuks ei kasva ka meie maa peal porgand, vähemalt pole mina suutnud saada sealt suuremaid kui mu väike sõrm:) Nii et pole mõtet. Õnneks on see kraam poes ka suhteliselt odav, nii et pole lugu.
Miskipärast on aga mööduva suve märksõnaks kujunenud naat. Täiesti uskumatu, kui mitu korda olen ma põõsaaluseid ja aiaääri puhastanud ja ikka tulevad nad uuesti ja uuesti, see on midagi pöörast.
Viimased saavutused on punase sõstra rindel. Lookas põõsad on tänaseks peaaegu koormast vabastatud, mahlaks saanud või ära jagatud.

Aga ma ei ole vist näidanud siin ka oma mustika ja mustsõstra saaki. Selgub, et mustsõstraid ei ole ma pildile püüdnudki, vaid üks pisike ämbrike. See-eest mustikaid olen presenteerinud siin erineval moel juba varemgi.

Nüüd on siis suvikõrvitsa hooaeg. Kasutamiseks viiel või seitsmel erineval moel:)
Ja rohelised oad (türgi oad) vohavad sel aastal eriliselt!
Veel päevake ja läbi on ka august ja põhimõtteliselt võib suvele joone alla tõmmata. Kuidagi väga sügiseseks on ilm ära kiskunud. Ehk antakse veel ikka päikest ja sooja, seda lootust ei maksa siiski maha matta...