25. juuni 2017

Need on need valged ööd

Suve algus. Jaaniaeg. Valged ööd.
Need on märksõnad, mis iseloomustavad praegust aega, tegelikult juba ju lähiminevikku.

Ebajasmiin


Imeline õitseaeg, mis tänavu on olnud, jätkub tänu jahedusele. Mu suur lemmik - viirpuu - on päris pikalt juba õites olnud. Korraga õitsevad nii sirelid kui kibuvitsad. Jasmiinid (ehk siis ebajasmiinid) alles alustavad õitsemist, kuigi tavaliselt on nende hiilgeaeg jaanipäeva paiku või pisut varemgi. Pojengid on alles nupus.


Tömbilehine viirpuu
Aeg on nii kiirelt lennanud. Märkamatult on saanud maist juuni, kevadest suvi. Puhkus on algamas, tänu pikkadele pühadele juba nagu alanudki...
Hunnik kohustusi on selja taga ja saab natuke hinge tõmmata. Suve ja puhkust nautida. Kuigi on mitmeid maatöid ja koduseid tegemisi, mida vaja ikka teha, neist ei pääse...
Lugemist ootavad ka mitmed raamatud, mitu on juba pooleli. Tahaks jõuda nii seda, teist kui kolmandat... Pisut romantikat kuluks ka ära:) Kuigi jaaniööl sai juba sõnajalaõit otsimas käidud:) Ikka oma kalli kaasaga! See oli/on nii armas!

Ilusat suve! Mõnusat puhkust!


31. mai 2017

Kevad. Kevad? Kevad!

Õrnas õitevahus vaher on saanud ülle suvise otsekui täiskasvanuliku ja küpse rohekuue. See teeb pisut nukraks - ah, juba ongi see habras ja üürike (roheluse) aeg möödas...


Hiline kevad. Ometi on paari sooja päeva järel terve loodus lokkama löönud. Kõik õitseb ja mühiseb kasvada. Kogu ilu ühekorraga - nüüd on õiteehtes tulbid, meelespead, piibelehed, õunapuud, sirelid, kastanid...



Ilus on. Natuke ka kurb ja valus. Et kõik nii ruttu möödub ja hääbub. Kohe algab juuni. Peagi on käes jaanipäev. Siis sügis. Ja jõulud.

Ikkagi ei väsi ma kordamast, et elame ilusal maal, kus on siiski veel neli aastaaega ja võimalus kogeda midagi nii imelist.


28. mai 2017

Usaldusalune

Hélène Grémillon. Usaldusalune.

Võrratu raamat, mis taastas mu usu ilukirjandusse. Peaaegu ühe hingetõmbega lugesin läbi. Lihtsalt nii põnev ja kaasakiskuv lugu oli. Kuidagi nii ootamatu lähenemine. Ühe loo sees on tegelikult mitu lugu, mis on omavahel põimunud ja saavad kokku. Põnevus kestab viimaste lehekülgedeni. Lugesin alguse suisa uuesti, siis sain pildi klappima. Üle hulga aja jäin isegi lõpuga rahule.

Tegevus toimub Pariisis aastal 1975 ja viib tagasi sündmuste juurde aastatel 1938-1943. Traagiline armastuslugu. Emaarmastus. Vihkamine, reetmine, meeleheide. Kumb naine on rohkem ema: kas see, kes lapsest loobub, või see, kes hävitades ja pettes lapse endale saab? Väga intrigeeriv.

Hélène Grémillonil on magistrikraad kirjanduses ja ajaloos. Nimetatud valdkonnad on teoses väga hästi kajastatud ka. Korduvalt pidin lehti tagasi pöörama, et täpsustada aastaid ja kuupäevi, mis loo seisukohalt olulised. Taustal olevaid (sõja)ajaloosündmusi ei jõudnud küll jälgida. See on aga minu isiklik probleem või puue või hoopiski probleemitus:), huvipuudus, mitte etteheide autorile.
"Usaldusalune" on autori esimene romaan, mis pärjatud mitmete kirjandusauhindadega ja tõlgitud ligi kolmekümnesse keelde. Ja asi on seda väärt, ma ütlen.

16. mai 2017

Korilushooaeg on alanud!

Nurmenukk. Urmas Lauri foto   
Kuigi nurmenukud olid veel üsna pisukesed, sai siiski esimene pundike - no nii paari-kolme tee jagu juba korjatud. Ülalolev pilt, mis pätsatud Lääne Elust, iseloomustab just sobivalt seda tänavust kevadet ja olukorda. Sama artikli pealkirjaski kajastub see, et tänavune kevad on mullusest poole jahedam. Ometi oli nädalavahetus juba täitsa mõnusalt soe. Ja järgnevaks lubatakse lausa suvesooja. No lõpuks ometi! Kaua siis võib külmetada?!?
Naudin igal kevadel eriliselt seda looduse ärkamise ja tärkamise aega. See on nagu tõeline ime! Kõik on hall-pruun-beež ja korraga hakkab õrn-õrn rohelus maad võtma. Vaatamata jahedusele või just tänu jahedusele on seda ilu pikemaks ajaks.
Elame ikka ilusal maal küll!

2. mai 2017

Armastusel kummalised teed

Viimasel ajal pole kohe üldse mingit lugemise isu olnud.
Ei tea, kas asi on  haaravate raamatute puudumises või milles iganes, aga ei ole kohe tahtmist.
Kuni võtsin kätte raamatu "Inspireerivad armastuslood läbi aegade", kokku pandud Epp Petrone poolt.


Hans Christian Andersen ja Jenny Lind, Aino Thauvon-Suits ja Gustav Suits, Walt ja Lillian Disney, Mihhail ja Raissa Gorbatšova, Diana Frances Spencer ja Dodi Fayed...

Armastusel kummalised teed,
armud vahel päeval, armud ööl...

[Ja nagu ikka viib üks asi teiseni. Otsisin youtube'st videot-laulu, sõnu. Erinevad esitajad, erinevad versioonid, erinevad sõnad. Milline rikkus!]

Ei hakka raamatut siinkohal ümber kirjutama. Lugemisisu tuli seda raamatut lugedes taas peale. "Head isu" soovin teilegi:)

30. aprill 2017

Aprill

Need aprillikuu heitlikud ilmad! Kord päike, siis vihm, lörts, lumi ja rahe koos meeletu tuulega. Siis jälle päike ja öised miinuskraadid. Nüüd on ta otsakorral. Homme algab mai. Loodetavasti tuleb ta kevadisemate ja soojemate ilmadega.
Ometi on vaatamata ilmadele olnud palju ilusat ja avastamisväärset ja uut.
Reedel tähistas ema oma ümmargust sünnipäeva piduliku õhtusöögiga Kernu mõisas. Kaunilt restaureeritud hoone paisjärve kaldal. Milline interjöör! Ja hõrgutavad road!
Aitäh majarahvale toreda ja südamliku vastuvõtu eest!

Imeilus koht vahvate ürituste korraldamiseks!

Kernu mõis [Allikas: Harju Elu]

Klaverisaal [www.kernumois.ee]

17. aprill 2017

Taevakirju

Argo Kasela. Taevakirju

Ei teagi nüüd kohe...
Ega ma enne lugemistki teab mis lendamise fänn olnud, aga pärast lugemist... Justkui ei tihkakski enam lennuki peale minna... Õnneks ei ole ka praegu ühtegi (lennu)reisi plaanis:)
No igatahes väga või siis üsna ausalt ja otsekoheselt kirjutatud lood elust enesest ehk siis lood pealpool pilvi toimuvast ja mitte ainult. Üldse kõik, mis lendamisse puutub. Siis lennusaatja ehk stjuuardi seisukohalt.
Igal juhul äärmiselt põnev lugemine! Vahva sõnakasutus ja muhe huumor.

Oli ka juhuseid, kui lõpuridadesse jõudes seletas silm juba käbisid kuuselatvades ning lõpuks piloodikabiini helistades kõlas hääl nagu maratonijooksjal: "Cabin clear!" (Salong on klaar.) Nimelt peab personal enne maandumist pilootidele aru andma, et olukord salongis on kontrolli all. 

Small talk on mõeldud ilmselt ka selleks, et pikkade tundide jooksul selles raudtorus mingit sünergiat tekitada. Aga vahel mõjub see just vastupidi. Eriti siis, kui tahaks oma mõtetega natuke omaette olla ning lõpmatust suhtlemisest puhata, sest tihti on ka pardateenindus juba iseenesest üks lõpmatu suhtemine ja kui siis satub veel keegi kõrvale, kelle suu seisab kinni ainult söögi ajal (kui sedagi), siis oled ikka päeva lõpuks moraalselt nii ribadeks tõmmatud, et tahaks kellelegi vastu vahtimist anda, kui see "keegi" julgeb midagi veel küsida. Jah. Tõde. Kõigil inimestel ei saagi olla üks ja seesama vaimne veregrupp.

Peatükis "Kirju. Seltskond" antakse ülevaade erinevatest tüüpidest, kes lennundusmaailmas toimetavad. Need tüübid on: "lennundus on elu ning elu on lennundus", bitch, "keegi ei tee midagi õigesti peale minu", aktivist, laiskloom, pohhuist, "by the book" ehk reegleid tuleb tunda sõnasõnalt, (Isegi väike kõrvalekaldumine pole lubatud, sest "NII ON KIRJAS"), kitukas, elukutseline ohver, ärimees, kloun, peoloom.
Arvan, et see tüpiseerimine laieneb ka teistesse eluvaldkondadesse ega piirdu üksnes lennundusega:)

Sageli teeb ta [aktivist] ka seda, mida üldse pole vaja teha. No umbes nagu siis, kui keegi on kodus su kappe koristanud ning sa ei leia hiljem enam midagi üles.
 Ta [laiskloom] pole nii väsitav kui aktivist, sest reegleid ta küll järgib, kuid nii mõõdukalt, kui parasjagu tarvis. Kui koolitustel rõhutavad instruktorid, et reeglid on küll täitmiseks, kuid vahel tuleb kasutada kainet mõistust, siis erinevalt paljudest teistest tüüpidest on just temal see kaine mõistus varnast võtta, kui keerulist olukorda on vaja lahendada. Kui mõnel eelmainitud tüübil jookseb stressirohkes situatsioonis juhe kokku, lahendab tema olukorra rahulikult ja nagu möödaminnes.

Kui näiteks aktivist saadab postituvi järjekindlusea oma ettepanekuid töökorralduse kohta jumal teab kellele jumal teab kuhu ja kui jumal teab kust ühtegi vastust ei tule, siis tekib lõpuks tunne, et mille kuradi pärast ma seda ometi teen. Mida suurem lennukompanii, seda anonüümsemad on kõrgemalseisjad, kelle voli on kogu tervikut paremaks muuta. Lendav rahvas aga seisab kliendiga tete-a-tete ning vastutab oma näo ja nimega. Nägu ja nimi saadab ettepanekud kvaliteedi parandamiseks aga kellelegi, keda ta elus näinud pole ja keda hajunud vastutuse foonil võib-olla olemaski ei ole. See kahtlus tekib siis, kui ka mingit vastust ei tule. Vastureaktsioon on ju nii inimlik: kui keegi ei hooli, siis miks peaksin mina hoolima. Nii saab aktivistist pohhuist.

Need näited on minu meelest taaskord ametite ja elukutsete ülesed, sest pea igas vallas töötades võib põrkuda samade probleemidega.