23. jaanuar 2021

"Minu Pariis"

Triin Lellep. Minu Pariis: oh la la! 
Toimetaja Mae Lender
Tartu: Petrone Print, 2020.
224 lk.

Aasta on alanud mu jaoks ainult positiivsete elamustega, seda nimelt raamatute vallas. (Isiklikus plaanis ei saa nii väga hõisata...)
"Minu Pariis" oli väga nauditav lugemine! Olen see õnnelik, kes on Pariisis ära käinud, küll jupi aja eest juba, aga ikkagi... Tuli ette mitmeid tuttavaid kohti ja selliseidki paiku, mida turistidele ei näidata. Ja nii hästi kirjutatud! Tervitused siinkohal taas ka toimetaja Maele! 💖

Puistan järgnevalt jällegi kamaluga tsitaate, millest mõnele tahaks lausa kahe käega alla kirjutada.

Veinijoomine Pariisis pole tähistamine, pidu või mõni eriline hetk. Veini võib võrrelda veega. Seda juuakse lõunasöögi ja õhtusöögi juurde, aga mitte kunagi palju, tavaliselt vaid pokaalike. Prantsuse paradoksi järgi kuulub vein toidu kõrvale, aga seda tuleb tarbida just sel määral, et see ei too endaga kaasa mingeid kõrvalnähtusid. Ja nii on. Ma pole Pariisis kunagi näinud purjus inimesi. Jah, kusagil kindlasti on ka joodikuid, aga tavaline inimene ennast kunagi purju ei joo, isegi peol mitte. See on üks suuremaid erinevusi võrreldes suhtumisega Eestis, kus sageli tarbitakse alkoholi mitte maitse pärast, vaid uimastva toime saavutamiseks.

Paljus on tegemist kultuuridevaheliste erinevustega. Kui me kujutame ette ideaalset teenindajat, siis, usute või mitte, meie ja nende ootused erinevad drastiliselt. Ettekandjate liigne agarus tundub prantslastele hoopis ebaviisakana. Olen kord pariislasest sõbrannaga Jaapani restoranis söömas. Ettekandja viib tühjad taldrikud laualt ära ja küsib, kas meile ikka maitses ja kas me tahaks midagi juurde, ise kogu aeg sealjuures naeratades. Õhtu lõpuks on mu sõbranna täiesti endast väljas ja pahvatab: "Õudne teenindus! Rahu ei anta hetkekski. Kohe näha, et tahab kiiresti meist lahti saada." Mina olin just ütlemas, et ometigi on Pariisis ka head teenindust kohata, sellise nurga alt polnud ma kunagi osanud asja vaadata. Pariislased võtavad söömiseks aega ning nende meelest on hea tava just see, kui ettekandja su "ära unustab", nii et isegi arve saamiseks pead ise märku andma.

Neil [pariislastel] pole kombeks võltsilt naeratada, pigem peavad nad seda halvaks tooniks. Kõva koore all on pariislased aga väga armsad, soojad ja toredad inimesed.

Pariisi teeninduskultuur on täielik vastand Ameerikale, kus ettekandja suure tõenäosusega tervitab sind nii: "Tere, kullake, kuidas saan sind aidata?" või "Tere, iludus! Kuidas sul läheb?" Pariislased võdistavad selle peale õudusest õlgu ja kutsuvad seda võltsiks. Eestlasel pole Pariisis nii suurt kultuurišokki, sest ega ka meie võhivõõrastega iga päev tänaval räägi, mis USAs on aga täiesti tavaline, ja nii levibki müüt, et appi, prantslased vihkavad meid.

...nende kriitika eesmärgiks ei ole solvamine ega kellelegi noa selga löömine. Ma näen, kui palju minu sõbrad minust hoolivad ja tean, et kõik see kriitika on ikka selleks, et mind elus edasi aidata. Lihtsalt teisest kultuuriruumist minule see ei toimi ja vähendab tunduvalt motivatsiooni. On siiski ka üha rohkem prantslasi, kes seavad selle - nagu ka kõik muu - kahtluse alla ja nii ongi juhtunud, et pariislased isegi hädaldavad selle üle, et nad nii palju hädaldavad.

22. jaanuar 2021

"Minu Aasia"

Margus Kalam. Minu Aasia: kaubarändurina Indias, Hiinas, Tais, Jaapanis, Koreas...
Toimetaja Epp Petrone
Tartu: Petrone Print, 2019
390 lk.

Lisaks pealkirjas mainituile külastatakse veel Egiptust, Bangladeshi, Nepali, Bhutani, Sri Lankat, Vietnami, Myanmari ehk Birmat, Kambodžat, Laost, Hongkongi, Taiwani, Indoneesiat.

Väga kirev ja seiklusrikas raamat. Tänud siinkohal ka Maele soovitamise eest! Oli just nii, nagu Sa ütlesid, igal lool on konkreetne algus ja lõpp. Ei mingit sihitut jauramist. No ja tõepoolest -  oli hea lugeda! Aasia on ja ilmselt ka jääb mulle piirkonnaks, mida ma kunagi külastada ei soovi, aga lugeda - palun väga, miks mitte! 
Sarnaseid jooni (loe: tuli midagi tuttavlikku ette:)) leidsin mitmete varem loetud reisiraamatutega, näiteks meenus kohe peaaegu aasta tagune "Keskeakruiis".

Lasin lugudel end kanda ja seekord pikki väljakirjutusi - teie õnneks ja rõõmuks!, ei tule:)

Soovitan teile Myanmari, mis on kõige külalislahkem ja siiram Aasia maa, mida kogenud olen. Ja olgu öeldud, et elektriratta  aku ei pea Birmas vastu mitte 50, vaid 60 kilomeetrit! Vähemasti minu oma pidas. 

Aga samas on sellised "tõlkes kaduma läinud" lood just need, mis lisavad reisile vürtsi. Kes vürtsi ei soovi, võib minna valmisreisile kuhugi tuntud-turvalisse rannakuurorti! Kuigi petta võib muidugi ka seal saada.

21. jaanuar 2021

"Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu"

 


Masini, Beatrice, Negrin, Fabian. Kangelannad, kes saadavad meid läbi elu.

Raamatute tutvustaja läbi naistegelaste prisma, rikkaliku illustratiivse materjaliga. Kangelannad, kes on isepäised, tugevad, vastuolulised, iseloomuga... Need, kes jäävad saatma, kui soovite, siis kummitama...
Alustades Pipist ja lõpetades Bibiga:) Või siis vastupidi. Või üldsegi mitte kuidagi pidi. Sinna vahele mahub veel Mary Poppins, Mary (raamatust "Salaaed"), Alice Imedemaalt, Jane Eyre, Anna Karenina jne, rohkem ja vähem tuntud naisi/tüdrukuid.

Kui on ideed otsas, mida lugeda, siis tasub see raamat kätte võtta. Esmalt läbi lugemiseks ja siis soovitusnimekirjana.

20. jaanuar 2021

"Kojutulekud"

Marcia Willett. Kojutulekud
Tallinn: Varrak, 2019
224 lk.

Alustan kohe aastat ilukirjandusega, kuna aasta lõpul tõdesin, et ilukirjandust peaaegu ei lugenudki...

Seekordne lugemine on siis sarjast "Varraku ajaviiteromaan". Olen sellest sarjast enamasti ikka head leidnud ja ei pidanud pettuma seegi kord.
Ei olnud erilist action'it, mis minu puhul on väga hea näitaja. Pigem selline rahulikus tempos kulgev lugu, ent ikkagi põnev, kuidas kiht-kihilt, lehekülg-leheküljelt kooruvad välja uued nüansid ja tegelaste elukäänakud ning sõlmpunktid. Perekonnaromaan vanalt healt Inglismaalt, Cornwallist, kus toimetavad järgmised tegelased:
nõod Hugo (Houghton), Jamie Tremayne, Jack (surnud 23.a), nende onu Ned Tremayne;
Prune(lla) (üürnik, aedniku abiline National Trusti pärandikaitsealusel maavaldusel), Ben (Chough' baari, pubi pidaja/juhataja), Prune peika;
Rose Pengelly, koristaja;
Dossie Pardoe (noorelt leseks jäänud, juhib oma St Endellioni kodust väikest äri nimega "Täida Külmik), tema poeg Clem, pojapoeg Jake(y), minia Tilly, vend Adam;
Janna - hooldaja, perenaine nunnade hooldekodus (endises kloostris), õde Emily (üks nunnadest);
Emilia (Jamie kunagine naine), tema tütar Lucy, väimees Tom, tütrepoeg Dan(iel)/Danny;
Koerad (retriiverid): Brioc, Mortimer,  Bells.

Järgnevalt mõningaid noppeid raamatust:

Dossie mantra: Saa juba üle. Võta ennast kokku. Hakka oma elu elama. Hangi koer.

"Et õieilu vaadata," tsiteerib Ned,
"poolsajast aastast küll ei saa,
teen ringi mööda metsateid,
et leida kirsse lumiseid."

"Kumb on hullem?" oli Hugo Nedilt kord  küsinud. "Tegematajätmise või teo patud?"
"Tegematajätmise," prahvatas Ned vaistlikult.

Toit on elu allikas, seda tuleks jagada, tähistada.

Kui ahvatlev see on, mõtleb Dossie, kujutleda oma tunnete jagamist teise inimesega, avada oma süda, küsida nõu. Kust see küll tuleb, see vajadus äratundmise, mõistmise, armastuse järele?
/.../ Elu tundub üsnagi  mõttetu, kui sa seda armastatud inimesga ei jaga.

"Küllap," ütleb ta [Dossie] viimaks, "on raske oma lastele korralikku kodust elu ja normaalset katkestusteta haridust anda, kui sa välismaal oled ja kogu töö tõttu kolid."
"Sel juhul," ütleb Adam kärmelt, "ära siis saa lapsi. Ma ei kavatse mitte kunagi lapsi saada. Mul oleks liiga suur hirm neid untsu keerata."

Emilia emal oli annet tekitada inimestes veendumust, et ta hoolib neist. /.../
Häda on selles, mõtleb Emilia, et see on nagu narkootikum. See vajadus olla tähelepanu keskmes ja mitte hoolida inimeste arvamusest, samal ajal kui sa teeskled, et armastad neid.

Hugo soojus ja hungeheldus teevad ta sümpaatseks ja kütkestavaks, kuid Jamie on hoopis kõvem pähkel. 

Mike: "Vahel on nii, et tee, mis sa teed, ikka paned puusse."

Talle [Adam] ei meenu ühtainsatki põhjust, miks ta ei võiks Londonist lahkuda ja Cornwalli elama tulla.
"Lõppude lõpuks pole mul midagi seljataha jätta. Ma pole oma elus suurt midagi ära teinud."
"Eks see oleneb sellest," ütleb aristokraatlik vana hääl, "kuidas seda ärategemist määratleda. Kust me teame, kui palju oleme teiste inimeste elu puudutades ehk teinud?"
Adam vaatab nunna hämmeldunult ja too naeratab.

Kui mitmekihiline võib olla üks raamat. Kui palju ilu ja rõõmu võib sellest ammutada. Mitu muusikalist soovitust sain sealt ka. Ja millised elamused need omakorda olid! Täiesti võrratu ja uskumatu, kui palju rikkamaks ma sain.

Schuberti "Widmung" Lizsti seades, kui palju võrratult kauneid interpretatsioone erinevate pianistide esituses. Ja siis veel armastuslauluna solistide ettekandes. Võimas!

"Widmung" Martha Argerich'i esituses

10 pianisti esitavad sama lugu

Sopran Amy Broadbent


Du meine Seele, du mein Herz,
Du meine Wonn’, O du mein Schmerz,
Du meine Welt, in der ich lebe,
Mein Himmel du, darein ich schwebe,
O du mein Grab, in das hinab
Ich ewig meinen Kummer gab.
Du bist die Ruh, du bist der Frieden,
Du bist vom Himmel mir beschieden.
Daß du mich liebst, macht mich mir wert,
Dein Blick hat mich vor mir verklärt,
Du hebst mich liebend über mich,
Mein guter Geist, mein beßres Ich!

Lisasin siia sõnad, neile kes soovivad kaasa laulda. Tegelikult aga sellepärast, et oleks tekst endal silma ees, mida siis mõista või tõlkida proovida:)

12. jaanuar 2021

Lugemiselamuste edetabel:)

 2020. aastal loetud raamatutest tahtsin veidi kokkuvõtlikult muljetada. Et mis siis loetud sai ja nö sõelale jäi. Goodreadsi ma veel omadega jõudnud pole, seega ei saa sealt abi loetud raamatute arvepidamise kohta:) Nii et ikka ise tuleb näpuga järge ajada:)

Õnneks on mul silt "lugemised", mis peaks suuresti siis ära näitama kogu loetud kirjavara. No vähemalt selle, mida olen blogis kajastanud. Täiesti kindlalt võin öelda, et neid raamatuid on sama palju või veel kordi rohkem, mis vääriksid silti "sirvimisi" vms. Sain numbri 36. Mis selle kohta siis öelda? Mida lõppkokkuvõttes peale hakata? Absoluutselt mitte midagi:) Eks see olegi nii ja naa. Kõik on suhteline. Ilus number ju. Kui 12ga jagada, siis tuleb 3 raamatut kuu peale, mis on muidugi vähe. Ilus oleks, kui vähemalt 4 raamatut kuuga koguneks. Igaks nädalaks 1. Ehk siis aastas 48. Mõni ümmargusem number oleks veel ilusam... Unistada ju võib! Ja arenguruumi on ka!:)
Aga eks minuga olegi nii, et vahel võin nädalas mitu raamatut lugeda ja siis ei loe tükk aega midagi või loen mingit raamatut väga kaua...
Heake küll, mis ma siin ikka targutan ja ennast õigustan:)

Kui nüüd neid raamatuid vaatasin, mis siin kajastatud on, siis jagunesid need tinglikult kolme rühma või nelja.

Esimene suur grupp on "Minu"-sarja raamatud. Neid kogunes 15! See on küll uskumatu number! Viis neist kajastasid Eesti elu - Setomaa, Tartu, Vormsi, Peipsiveer, Haapsalu. Igaühes miskit toredat. Võib-olla siiski tõstaksin veidi ettepoole Peipsiveere ja Setomaa, lihtsalt selle va erilisuse pärast, mida need piirkonnad endas kätkevad, no ja olid hästi kirjutatud ka. Tartu ilmselt jäi mulle kõige kaugemaks, kuigi meenub, et see oli väga ilukirjanduslik, aga Tartut jäi väheks. Ülejäänud kaks mahuvadki sinna vahepeale. Olid toredad lugeda, seda enam, et nii Haapsalu kui Vormsi on mulle väga südamelähedased paigad.
Maailma mastaabis "minukad" jagunesid vist enam-vähem pooleks, mis kõnetasid ja mis mitte. Ilmselt mu lemmikuks jääb "Minu Liibüa", see oli lihtsalt väga eriline. Sellele järgneb kohe "Minu maailmameri", samuti väga eriline. 3.-5. kohta jagavad "Minu Leedu", "Minu Iisrael" ja "Minu maailm". Aga nagu alati, ikka leian ma mingeid toredaid mõtteid ja ütlusi pea igast raamatust, nii et ka ülejäänud viis said oma võimaluse:)

Teine grupp on nn dokumentaalkirjandus või siis biograafiline kirjandus. Koheselt meenub selles rubriigis "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud", Toivo Roos'i "Elu enne eurot", "Kui ma taevast kukkusin", "Elu eesliinil", Sergi Plohhi "Tšornobõl: tuumakatastroofi ajalugu". Kolm esimest tõstaksin esile, kui möödunud aasta kõige-kõigemad mu jaoks. Väga erinevad ja erinevalt kõnetavad, aga maksimumpunktid kõigile. Tšornobõli raamat oli raske, aga samuti väga kõnekas, meenub, et seda lugedes hakkas mul pidevalt halb... "Elu eesliinil" pälvib aga tiitli 2020. a. aasta teema kajastamise eest!
Neid "lugemisi" sirvides meenutasin, et lugesin raamatut Raivo Järvist ja Kersti Kreismannist. Ja muidugi Donald Trumpist. See oli nii hea, et lausa halb hakkas:) Kui te mõistate, mida ma öelda tahan:)

Kolmas on ilukirjandus ("Saladuste suvi", "Valgus ookeanide vahel", minu lemmikraamat läbi aegade "Seitse tähte taeva Sõelas"), mille alla käib ka lastekirjandus ("Vahtramäe Emil", "Vahetuslaps"). Need kõik tõusid mu jaoks pjedestaalile. Siinkohal pean kahetsusega nentima, et eesti ilukirjandus on minust sel aastal täiesti mööda läinud. Ainus, mis selle au päästab, ongi siis mu mainitud lemmik "Seitse tähte taeva Sõelas", mis ilmunud juba 1980ndatel, ja mida olen korduvalt lugenud:) Aa ja siis veel, samuti 1980ndatel ilmunud Endla Tegova "Laulatatud", mis sai kodusest riiulist haaratud koroona ikalduse ajal:)
Tegelikult oli ka ju "Naeratava kuu inimesed" romaan, eesti ilukirjandus. Oo ja siis ka ju "Como järve ääres". Need on küll uuemad väljaanded, aga üldse ei meenunud. Ilmselt liigituksid hoopis järgmisse rubriiki...

Neljas on vist siis need, mis eriliselt ei meenu ja ju siis ei kõnetanud mind eriti... Ei saanud mind konksu otsa. 
Nii palju siis raamatujuttu eelmise lugemisaasta kokkuvõtteks:)

7. jaanuar 2021

Astudes 2021. aasta teele...

Jõuluvalgusest juhitud uue aasta teed teile kõigile, kes siia satute ja kes sihipäraselt siin käite!

Head uut aastat! Loodame, et 2021. aasta tuleb parem, kui eelmine, 2020. Seda laiemas plaanis - maailmas, ühiskonnas, meie riigis, meie rahvale. Eks seda igatseme iga aasta alguses, ent tänavu on see kuidagi väga südamel. Inimestele, igaühele meist soovin ja palun rohkem tarkust, arukust, mõistust, küll siis tuleb ka õnn meie õuele...

Julgen soovida veel ka täna - head uut aastat!
Kuigi läbi on kolmekuningapäev, pärast mida ei sobivat enam soovida...
Mingid kombed, ebeausk, ma ei tea mis...???
Olen pea alati selliseid "reegleid" ignoreerinud. Nüüd juba julgen välja ka öelda:) Mässaja selline!:) Ehk nagu noored ütlevad: rebell! (=mässaja, vastuhakkaja).

Värske FB kasutjana (koroona-aja süü ja tagajärg!) leian sealt vahel (!) ka päris toredaid ja asjalikke asju (enamasti on jama, reklaam, tühisuste tühisus jne). Keegi jagas toredat sõnade rägastikku, kust tuli leida kolm sõna, mis esimesena silma hakkasid. Proovisin ka. Minu sõnad olid: hoolimine, aru, heategu. 
Ilus juhatus uude aastasse!
Tõlgendan seda nii: hooli kõigist, pea aru ja siis tee heategu.
Hoolimine. Ehk et hoolida tuleb. Olen vist seda alati teinud, muidugi mingi piirini, sest endast peab ka hoolima ja kui mure/hool teiste pärast enda tervist ja hingerahu mõjutama, häirima, kahjustama hakkab, siis tuleb distantseeruda. Aga see oli hea meeldetuletus, et olen õigel teel! 
[Hoolima - kellestki või millestki pidama, kellegi või millegi vastu kiindumust tundma; kellestki/millestki kahju olema; midagi/kedagi arvesse võtma, kellelegi/millelegi tähelepanu pöörama. Allikas: "Eesti keele seletav sõnaraamat"]

Aru. Aru, see on mõistus, mõtlemisvõime, kaalutlemine, aga ka selgus, seletus; arusaam, arvamus, toetudes "Eesti keele seletavale sõnaraamatule" (EKSS). Inimesele on antud aru, mõistus, mõtlemisvõime. See eristab meid loomariigist. Ei saa käituda ja toimida ainult emotsioonidele, instinktidele toetudes. Maakeeli öeldes - ei saa toetuda tunnetele ja tungidele!
Juba eelmise punkti all väljendasin seda mingil moel, aga veelkord - kui hoolimine hakkab mõistuse (aru) kontrolli alt väljuma, siis ongi juba liiga emotsionaalseks mindud.

Heategu. Tegu kellegi heaks, kasuks, abistamiseks (EKSS)
Öeldakse, et ükski heategu ei jää karistamata. Jah, ka sellega tuleb arvestada...
Piiblis on palju kirjakohti hea tegemise, heade tegude, headuse kohta.
Kirjas roomlastele (7. ptk, salmid 18 jj) on öeldud: "Ma tean ju, et minus - see tähendab minu loomuses - ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen. Kui ma aga teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mina, vaid patt, mis elab minus. Niisiis, tahtes teha head, leian seaduse, et mul on kalduvus teha kurja."

See kirjeldab ilmekalt inimese armutut olukorda. Ja siinkohal on see ka kutse meeleparandusele!

Sõbrad, lugegem ka Piiblit. Kui iga päev ei jõua, siis vahel ikka, korra nädalas või nii. See on imeline tarkuse ja ka headuse varasalv. Jah, paratamtult noomitakse meid ka Sõna kaudu, aga selle oleme me  rohkem kui küll ära teeninud...

Gl 6:10 Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!

1. Ts 5:15 
Vaadake, et keegi teisele kurja ei tasuks kurjaga, vaid taotlege alati head üksteisele ja kõikidele!

1 Tm 6:18 käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega,

Üks hea kirjakoht sattus veel ette: Ärge eksige! „Halb seltskond rikub head kombed.”  (1. Kr 15:33)

Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, (Gl 5:22)

Olgem siis hoitud Taevaisa peopesa kumeruse sees!
Mulle nii meeldib see ütlus, mis on  pärit keldide varasalvest.
Tehkem ikka head, kuigi see ei ole populaarne ja ei müü, aga igavikulises perspektiivis on siiski plussmärgiga.


Ennäe, tulukene siiski vilgub viimati...


31. detsember 2020

Pilguheit möödunud 2020. aastale

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis tegelikult olen nii tänulik selle aasta eest, selle erilise aja eest. Tänu sellele "erilisele" ja "erilisusele" sain ma "puhata ja mängida", mis on olnud mu ammune igatsus aastast aastasse. Nüüd see võimalus kingiti! Mulle meeldis see aeg. Ma ei räägi siinkohal haigusest, haigestunutest, kõige vähem lahkunutest... Neist kõigist on mul siiralt kahju. Ma räägin sellest, et mulle sobis see aeg. Mulle üldjoontes meeldikski selline piiratum, rahulikum elu. Ega mulle pole kunagi meeldinud, kui mul seljas elatakse ja mulle liiga lähedale tullakse. Minu isiklik ruum on küllalt suur ja sinna lasen ma väheseid. Ma ei ole eriline seltskonna inimene. Seega ei tundnud puudust üritustest, "pealesunnitud" koosviibimistest. Kodus olla, lugeda, käsitööd teha, mõelda, unistada, midagi kordagi saata - see on imeline! Kuigi jah, üks tilgake tõrva selles meepotis siiski oli - kui oled kodus, siis koguneb tolm kiiremini ja elamine läheb rutem segamini, korista palju tahad. Koristamine ja söögitegemine - need on kaks tüütut asja, mille heameelega delegeeriksin kellelegi teisele.

Aastasse mahtus isegi kaks suvist reisi. Juulis Naissaarele ja augustis Leetu. Küll on hea, et soovid ja tahtmised olid nii tagasihoidlikud!
Mustikasaak oli sel aastal imeline!
Maal aias sai mõnuga toimetada! Ent vaatamata ilusatele saakidele jäi miskipärast eriliselt meelde just naat! Küll ma võitlesin sellega, kevadest sügiseni välja ja jäin ikkagi kaotajaks:)

Oma kooriga salvestasime suvisel hingetõmbeajal plaaditäie imelist jõulumuusikat. See oli omamoodi uskumatu ja samas suurepärane võimalus! Isegi plaadiesitluskontserdi saime veel anda enne uute totaalsete piirangute kehtestamist.

Ja jõulud! Need imelised jõulud - tõeliselt kodused ja pereringis. Isegi kirikusse ei läinud, millest on tegelikult väga kahju. Ei mäletagi, millal viimati selline asi oli... Õnneks olid televiisorist jumalateenistuste ülekanded, mis soojendasid südant, kosutasid hinge ja lasid jõulutundel sündida.

Tööd sai tehtud, vaatamata sunnitud pausidele. Päris tore oli pärast 1,5 kuulist kodusistumist taas töölaua taga istuda. Samas on ka väga mõnus tööl harvem kohal käia. Oleksin täitsa päri, kui töönädal hakkakski lühem olema!

Raamatutest tahaks ka rääkida, mis sel aastal minu lemmikuteks osutusid, aga las see jääb siis uue aasta alguse teemaks.

Kindlasti oleks midagi veel...

Toredat aastavahetust! Kohtumiseni uuel aastal!