16. juuli 2024

"Minu Valga"

Kuido Merits.
Minu Valga: linn, mis ei mahu ühte riiki.
Petrone Print 2024
280 lk.
(Minu-sari)

Kuna mul lugemisega on viimasel ajal jälle (väga) kehvasti, siis seda raamatut venitasin ka nii nagu andis. Tirisin mitmeks nädalavahetuseks maale kaasa, kus lugesin korraga max 2 lk, sest uni ju tuli peale... Ega mujal ka parem seis polnud... Nüüd lõpuks tahtsin teha lõpuspurdi, mis päädis samuti unehõlma vajumisega. Siiski, olles tunnikese tukkunud sain järje peale ja peaaegu ühe jutiga lõpuni. Au ja kiitus iseendale😜

Raamat iseenesest oli ju loetav. Eks ta läbi kohaliku omavalitsuse prisma oli, aga kuna autor ise oli selles vallas sees, siis pole ka midagi imestada.

Olen ise üsna mitmeid kordi Valgas viibinud. (Tervitused siinkohal Karinile!) Seega linn laias laastus teada, nii et tuli palju tuttavat ette.

Väljakirjutused aga ikka minu stiilis😝 Võtke heaks või pange pahaks 😆

Hittloo "Depressiivsed Eesti väikelinnad" sõnade autori Leslie Laasneri peas olevat skandaalsed lauluread hakanud tõenäoliselt idanema just Valgas, kus mees suvitamas käinud ning kus "õhtul pole mitte kuhugile minna". Omalt poolt kinnitan rohkele elukogemusele tuginedes, et depressiivsus ei vali kohta, vaid asub inimese sees. Raskemeelsus võib sind samahästi või veelgi tõenäolisemalt tabada suurlinnas, sealset üksindust või läbipõlemist tundes ja tajudes.

Mis mulle tõepoolest arusaamatuks jäi, oli Saara pidev jutt, et tal on kiire ja pole aega. Ta ei elanud New Yorgis või Hongkongis, Tokios või Shanghais, hoopis Valga vallas. Sellestki hoolimata ütles kolleeg endal alalõpmata kiire olevat - olgu siis hommikul, päeval või õhtul. Ta mõtles selle kohta isegi lühendi välja: eoa (ei ole aega)

Nii või teisiti, töönarkomaania on tõsine asi. Vähemasti mind on sellest sõltuvusest säästetud, eriti kui Saaraga võrrelda. Naisterahval oli ülimalt rikas sisemaailm, palju huvitavaid hobisid ja kõike, sealhulgas pereelu (abikaasa ja lapsed kaasa arvatud), neetud töö ja lõputu kohusetunne (mida oleks jagunud kümnele - ei, mitmekümnele! - inimesele) ei andnud talle aga kuidagi asu, röövides hinnalist aega.

Elu oli näidanud, et jäägitut pühendumist ei hinnata, vaid võetakse enesestmõistetavalt. Ise võtsin sisimas seisukoha, et Saara kombel endale lisatöid ei võta, täidan vaid elementaarseid kohustusi, vastasel juhul olen peagi läbi põlenud, stressis ja kriisis.

Nii palju siis Valga teemadel 🙂

15. juuli 2024

Saama peal väljas🙂

Naeran endamisi, et mina olen ikka saama peal väljas 😆 Kui teised rajavad endale iluaedu, istutavad roose ja kujundavad kiviktaimlaid, siis mind see kõik absoluutselt ei kõneta. Jaa, muidugi, on ilus, ei väidagi vastupidist, aga ma ei viitsi! Ilu ju patta ei pane! Mina olen tarbeaia inimene. Et oleks midagi oma aiast võtta ja lauale panna. Nii et ikka saama peal väljas 😉 Möödunud aastast jäi nii palju kartulit järele, et polnud seda kuhugi maha pista🤭 Nüüd on iga põõsa all pisut kartulit🤣 Viimastele valasin veel kunagise naabrimehe soovituste kohaselt vett peale, et saada n-ö väetist. Oi, seda viga enam ma ei tee. (Rahu su põrmule, hea naabrimees!) See jõledalt haisev löga ajas mu südame pahaks. Pärast oli veel kaua aega see "aroom" hingamisteedes. Aga väetatud mõned taimed sellega said. Loodan, et oli abiks... Siiani ei ole olulist vahet väetamata taimedega märgata😝

Aga tänavu oli (on) hea maasika aasta. Aiamaasikad - neid pole oma aiast aastaid niiviisi korjanud. Tahtsin kevadel maasikamaa uuendada, värskendada. Korralikud vaod või peenrad teha. Praegu on üks suur umbe kasvanud lahmakas. Aga jäin oma plaanidega hiljaks, maasikad juba õitsesid ja siis ütlesingi, et las jääda selleks suveks (aastaks) veel. Muud midagi pole nende heaks teinud, kui pilguga paitanud ja hea sõnaga maininud 😇. On olnud abiks🙂 Isegi sügavkülma olen saanud oma aia maasikatest täita. Eriti ei ole sel aastal neid ostnudki.

Nüüdseks on juba mustsõstrad valmimas, esimene saak kogutud. Tikrid ja punased sõstradki otsapidi küpsed. Tegelikult on täitsa augusti alguse tunne. Oma 20 päeva varem on kõik asjad valmis.

Fotodel minu imeline maasikasaak 😍





Varsti, õige varsti on lootust ka suvikõrvitsale. Herned ja oad õitsevad mõnusalt. Eile sai esimesed kartulid võetud. Eks nad ikka veel pisikesed ole, aga sekka sattus mõni päris asjalik isend.

14. juuli 2024

Lugemisega on kehvasti

Olen kuidagi rajalt maas... ja ei saa ree peale...

Mitmed raamatud olen raamatukokku lugemata tagasi tarinud ja need, mis käes, ei edene ka kuidagi...

Võin ju rääkida kevadtöödest ja kevadväsimusest. Nüüd juba suur suvi käes! Aga ikka seesama jaur : pole aega! No aga aiatööd ju! Seegi igasuvine joig - "kablutan maa ja linna vahet, aina üks "tulekustutamine" mõlemal pool. Nautimise hetki ei ole, aina töö ja töö." No mis teha, ei mõista inimene puhata. Vaja seda kunsti veel õppida!

Puhkamise juurde kuulub minu mõistes ka lugemine. Ehk lugemine = puhkus😇

Aga need minu (uneajast) varastatud lugemise hetked päädivad magama jäämisega. Raamat kukub ninale ja kogu lugemine😝 Oi, ühel päeval, kui ma linnas olin, siis lugesin hommikupoolikul oma 30 lehekülge ühe jutiga! Oli see vast õnnis tunne. Lausa uskumatu lugu!

Meenub, et kunagi oli mul lausa suvelugemiste rubriik 😮 Lugesin rongi peal, kui maa ja linna vahet sõitsin. Nüüd nagu ei viitsi raamatut vedada, muud träni on nii palju. Ja ikka nagu õiget tahtmist ka ei ole...

No paar raamatut ikka olen läbi lugenud... Üritan need siiski ära ka kajastada millalgi ehk... 

14. juuni 2024

Mis on inimene? - 14. juuni kontekstis

FB on ammendamatu varaait. Palju mõttetut staffi, aga sageli vilksatab ka tõeliselt head kraami.
Nii ka tänasel kurval päeval, mil mõtleme aastaid ajas tagasi, kui siit viidi meie oma rahvast, oma inimesi... 
Härdus (ja ka hardus) tuli peale...

Urmas Viilma mõtiskleb:

Doris Kareva küsib:
Mis on inimene?
Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Igaüks meist on pill,
läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia,
küll siis hoitakse sind
Iga aasta 14. juunil mälestavad oma küüditamisohvreid – varjudeks saanuid – Eesti, Läti, Leedu, Moldova, Ukraina ja Valgevene. Kokku küüditati Stalini käsul 13 rahvuse esindajaid.
Küüditamine on olnud läbi ajaloo üks viis etnilise puhastuse läbiviimiseks ja ebamugava või üleliigse rahvagrupi likvideerimiseks. Kõige jubedam selle juures on näha küüditamiste jätkumist Putini käsul just praegu Venemaa poolt vallutatud Ukrainale kuuluvatelt aladelt.
1940. aasta juunis okupeeritud Eestist käis kümne aasta jooksul üle viis küüditamislainet. Nende käigus viidi Nõukogude Liidu kaugetesse ja vähearenenud piirkondadesse kokku umbes kolmkümmend viis tuhat inimest. Küüditamised paistsid silma selle poolest, et inimesi, valdavalt naisi, lapsi ja vanureid, nuheldi mitte selle eest, mida nad olid teinud, vaid selle eest, kes nad olid.
- 1941. aasta 14. juunil küüditati meie vaimne eliit. Kokku ligikaudu kümme tuhat inimest: iseseisva Eesti riigi loojad, poliitikud, haritlased, riigiametnikud – keskklass, kõik koos perekondadega. Küüditati ka juute ja Eestis elavaid venelasi, kellel kahtlustati valgekaartlikke juuri. Küüditatute seas oli alla 17-aastaseid üle 3500, alla aastaseid lapsi üle 100. Enam kui pooled deporteeritutest olid naised. Küüdirongile tõsteti ka voodihaigeid vanainimesi. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.
- 1945. aastal küüditati kõik Eestisse jäänud saksa soost inimesed.
- 1949. aasta 25. märtsil küüditati üle kahekümne tuhande inimese, peamiselt varem arreteeritud meeste perekondi ja talurahvast, et kaotada metsavendade toetamise tagamaad ja murda vastupanu kolhooside loomisele.
- 1950. aastal toimus veel järelküüditamine.
- 1951. aastal küüditati Jehoova tunnistajad.
Need kõik on numbrid ja statistika. Meie ülesanne on näha numbrite taga mitte ainult nimetuid varje, vaid inimesi. Ja mitte ainult küüditatute puhul, vaid ka siis, kui räägime tänapäeval terrori- ja sõjaohvritest, tule- ja liiklusõnnetuste ohvritest, surnult sündinutest või sündimata jäänutest, endalt elu võtjatest, üledooside ohvritest, aidsi-, infarkti- ja vähiohvritest, näljasurmadest, jne...
Kodumaale tagasi jõudsid küüditatutest hiljem vaid osa. Ülejäänutest paljud maeti unustatud ja nimetute ristidega haudadesse. Isegi kui arvame, et moodustame inimestena vaid varje inglitele, keda keegi ühel päeval enam ei mäleta, oleme Jumala jaoks palju rohkem. Me oleme Issandale kallihinnalised – oleme kõik suure armastusega loodud ja kõrge hinnaga lunastatud. Meie Issand näeb, tunneb ja mäletab igaühte meist. Nimepidi. Nii ajas kui igavikus...
Issand ütleb: “Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt! Kui sa lähed läbi vee, siis olen mina sinuga, ja kui sa lähed läbi jõgede, siis ei uputa need sind; kui sa käid tules, siis sa ei põle ja leek ei kõrveta sind. Sest mina olen Issand, su Jumal" (Ps 139:13,15-16; Js 43:1-3)
Isiklik foto: Jumal mäletab, kes on maetud iga nimeta risti alla...



13. juuni 2024

Ajast

Minu argihommikute (rutiini) juurde kuulub Vikerraadio hommikuprogramm (Teksti TV taustal, u 6.25-6.50), sealt tulevad esimesed uudised ja (vaimulik) hommikumõtisklus. Edasi lülitun juba Terevisiooni lainele, kust saan teleuudised, multifilmi laksu ja äraarvamismängu "Eesti pildis" (mu lemmik!)

Tahtsin peatuda aga just hommikumõtiskluse juures. Enamasti on see hea, sageli väga hea või isegi ülihea, eks juhtu sisse ka nõrgemaid ja (minu jaoks) vähekõnekaid või sobimatuidki. Täna tahan peatuda heal. See on nii tõstev, kui hommikul saad tuge ja kosutust terveks päevaks, kui mõtisklus haakub ja kõlksub kokku minu olemusega...

Käesoleval nädalal mõtiskleb Leevi Lillemäe.
Tänane teema - aeg ja aja kasutamine. Minupoolne väike refereering:

Milline on meie aeg, meie tänane päev? Sellele anname vastuse oma tänase päeva rõõmude ja muredega. Sama aastaarv, kuupäev ja kellaaeg on enamikes riikides omavahel kokkulepitud. Kuidas aga aega tajume ja kasutame sõltub aga suuresti meist endist, aga ka asjadest ja elukorraldusest meie ümber.

Psalm 90,12: Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame.
Inimese eluaeg on piiratud. Kuidas kasutada aega parimal viisil? Mõnikord tähendab aja mõistlik kasutamine, et teeme palju asju oma eesmärkide saavutamiseks. Teinekord on aja parim kasutamine siis, kui me midagi ei tee, vaid puhkame ja lõõgastume. Sageli jõuame tõdemuseni, et aega oleks võinud paremini kasutada. Oleme end üle koormanud tööde ja tegemistega ning olulised asjad on jäänud unarusse. Kiirustades võime unustada iseenda, oma tervise, unarusse võivad jääda meile olulised inimesed.
On elusündmusi, kus hindame oma ajakasutuse 
ümber. Kui aega enam tagasi ei saa, tuleb leppida sellega, mis on olnud ja olla selle eest tänulik.

[Viimaks sai vanaisa kalale minna. - Kuula ise seda lugu, see on kõnekas!]

Kurb on, kui tuleb olulisi asju kogu aeg edasi lükata lootuses, et küll kunagi  selleks aeg kätte jõuab, see õige aeg. Kas jõutakse seda aega ära oodata? Võib-olla võiksime mõelda, et täna ongi see õige aeg oluliste asjade tegemiseks ja nendest rõõmu tundmiseks. Täna on meil võimalus alustada uut päeva, kasutada meile antud aega.
Õpiksime meile antud aega kasutama nii, et tähtsad asjad saaks tehtud ja olulisi asju ei peaks edasi lükkama.

4. juuni 2024

Lipupäeval, lipupäevaks. Lihtsalt nii hea

Jaan Tammsalu oma FB kontol kõneleb talle omasel, muhedal moel (kuulen lugedes kõrvus tema mõnusat hääletämbrit😇) ja ma ei saa seda jagamata jätta, sest see on lihtsalt nii hea:


Psalm 2:4A Kes taevas istub, naerab.
Maailmas on olnud selgi kevadel segadust, muret, aga kellel on silmad ja kõrvad, näeb ja kuuleb siin , sellel maal enda ümber hämmastavat õitsemist, kaunist lindude laulu – lõpmata palju ilusat. Mulle tundub, et näen kõige selle kauni keskel Jumalat naeratamas ja ütlemas, et kui te natukenegi suudaksite minusse uskuda, mind usaldada, kaoks teie hirm ja mure. Kui te oleksite veidigi tänulikumad selle eest , mida ma olen teile kinkinud ja suudaksite uskuda minu tõotusi, ei peaks te kartma kaduva kadumist.
Kas oleme mõelnud, kes me oleme selles lõputus universumis, ääretus maailmameres? Mõni arvab end väga tähtsaks, ajab nina püsti, nõuab endale täit tähelepanu , eitab Jumalalt ja arvab end universumi keskpunktiks, mille ümber kõik teised tiirlema peavad. Kes taevas istub – naerab. Ego õhupallid ongi vist väga naljakad. Tõsi, seda vaid kaugelt ja eriti taevast vaadates. Neile, kes sellistega abielus või neile alluvad, põhjustavad nad pigem pisaraid kui naeru.
Kes on inimene? Aatom, liivaterake lõputul rannal, tilluke mull maailmamere vahus, elu, mis mineviku, oleviku ja tuleviku summaga võrreldes nii üürike, et kujutlusvõime ei suuda seda haarata – sinepiseem-nestki pisem. Teisalt annab inimese elule väärtuse Tema, kes selle elu on talle kinkinud. Me võime saada ja jääda kõigeväelise Isa lasteks – igavese Jumala igikestvaks, ainulaadseks loominguks.
„Mina elan, ja teiegi peate elama!“, on öelnud ka meile Jumala Poeg, meie lunastaja.
Psalmist aga väidab: „ Kes taevas istub, naerab.“ Kelle või mille üle Ta seal naerab? Tegelikult see lause jätkub. Taevas istuja mitte ainult ei naera, vaid ta lausa irvitab või pilkab rahvaid, kes mõtlevad mõttetusi, nende rahvajuhtide üle, kes püüavad hävitada oma rahva usku Jumala Pojasse – kes astuvad esile, et hävitada seda usku, mis on nagu rahvast ühendav liim. Kui see ühendus inimeste ja Jumala ning inimeste vahelt kaob, kaob peagi ka rahvas. Arvan, et see oli Karl Gustav Jung, kes kord väitis, et ta on uurinud maailma rahvaste ajalugu , ega ole leidnud ühtegi rahvast, kes oleks elanud ilma Jumalata ja lisas, et kui mõni selline on ka kunagi olnud, ei ole temast tänaseks enam lõhnagi järele jäänud.
Issand naerab neid, kes püüavad asuda tema kohale – ta pilkab neid ajutisi, ekslikke, kõrke egoõhupalle, kes elavad nii, nagu nende maine elu oleks igavene. Ainult üks taevalik nõelatorge ja nendest voolab eluõhk välja. Mõnele püstitatakse juba nende eluajal ausambaid, mõnele pärast nende surma. Paljud kujud koristatakse peagi , valatakse ümber järgmisteks kujudeks või purustatakse. Ka see, mida täna nimetatakse Vabaduse väljakuks oli kord Heinaturg, kuid vahepeal seisis siin Peeter esimese ausammas ja väljakut nimetati Peetri platsiks, seejärel Vabaduse väljakuks, siis Võidu väljakuks ja siis taas Vabaduse väljakuks. Siin on lehvinud tsaarivenemaa ja ka punalipud. Oli ka sinimustvalgete lippude aeg ja nüüd on see taas. Kõik muutub. Ajalugu kirjutatakse pidevalt ümber, inimeste suurus ja väiksuski hinnatakse ümber. See hea, mida me hinnata ei oska, mille eest ei mõista me olla tänulikud, see võetakse meilt ära.
Kord kirjutas Viivi Luik kurvalt kummalisest pildist, mis avanes ta silme ees kord Riiast Tallinna sõites. Ta nägi paljudel majadel Lätis Eesti Vabariigi aastapäeva hommikul lehvimas Läti rahvuslippe ja väga vähestel Eestimaa majadel sinimustvalgeid. Ta mõtiskles kurvalt selle üle, miks küll meie naabrid hindavad meie riigi iseseisvust enam kui me ise.
Ma ei tea, mida teeb taevast vaataja – kas ta naerab või kurvastab selle üle, kui enesestmõistetavaks me paljusid imesid peame.
2020-nda aasta kevad andis paljudele vägeva õppetunni. Paljud said äkki aru, et nende plaanide tegemine on kohati kaunis naeruväärne. „Mina lähen, sõidan sinna, teen homme seda!“ Praalid oma plaanidega, oled nii kindel, et kõik on sinu kindlates kätes ja siis tuleb mõni pisike piisk, silmaganähtamatu nakkus ja miljonitele antakse käsk teistest kahe meetri kaugusele hoida, piirid pannakse kinni ja sa ei sõida Eestist Lättigi. Isegi jumalateenistuses, ühisteks palvusteks kogunemised, mis olid sajandeid katkematult läbi raskeimategi aegade, ka sõdade toimunud, keelati. Äkki ütles Jumal sellega meile, et me oleme oma plaanide tegemisel unustanud Tema, et meie enesekesksus on võtnud väärakaid mõõtmeid. See võib ajada Jumala naerma või nutma, aga mida tegi see meiega? Kas oleme hakanud senisest enam lootma Jumalale ja igatseme oma lähedaste lähedust? Kas oma plaane tehes ütleme: „Kui Jumal lubab ja me elame?“ Kas oleme täna tänulikud kõige selle imelise eest, mida vahepeal olime hakanud iseenesestmõistetavaks pidama? Ka sinimustvalge lipu eest , oma riigi eest, imelise maailma ja kauni kevade eest – selle kõige eest, mida Jumal meile on nii rikkalikult kinkinud. Vaataks õige tänulikult taevasse , ei vaataks enam tusase näoga oma ligimesi, vaid naerataks lunastatud tänuliku ränduri naeratust ja hakkaks uskuma, et Hea Jumal naeratab meile selle kevade imelises õitsemises ja ka sinimustvalgetes lippudes, mis ka täna veel vabalt võivad lehvida meie väikeses riigis.
PALVE: Sina, kes istud Taevas, halasta meie peale, anna andeks meie rumalus. Võta vastu meie tänu kõige selle imelise eest, mida oled meile kinkinud! Tänu, et meil on oma riik, oma keel, oma lipp. Tänu, et oled meid imeliselt hoidnud ja õnnistanud….

24. mai 2024

"Petlikud pisitraumad"

Dr. Meg Arroll "Petlikud pisitraumad: kui ei saa aru, mis on valesti, kuid miski ei tundu päris korras olevat". - Tallinn: Äripäev, 2024. - 304 lk.

Raamatu tagakaanelt (või kust iganes, ei mäleta enam täpselt) lugesin:

"Dr. Meg Arroll, pikaaegse kogemusega käitumispsühholoog (ja akadeemik), aitab kolmsesammulise TTT-lähenemise - teadvusta, tunnista, tegutse - abil mõista oma vaimseid väljakutseid, ületada pisitraumade mõju ja kasvatada emotsionaalset vastupidavust."

Psühholoogiline eneseabiraamat, mida hakkasin suure hoo, innu ja vaimustusega lugema. Ent ühel hetkel avastasin end taas "psühholoogilise jura" keskelt🤭🤔 Nokkisin siiski veel siit ja sealt. No täitsa toredaid ja asjalikke mõttekesi sattus ette. Ma ei tea, mida ootasin või ette kujutasin...

Aga mõned nopped, mõtteterad siis:

...kuigi pisitraumad ei ole sinu süü, oled sina ainuke, kes saab nendega midagi ette võtta.

...mõne lapse vanemad tunduvad olevat tulnukad ega ole üldse oma laste moodi. Ekstravertne isa veab oma poega igale jalgpallimängule ja igasse skaudirühma, samas kui poeg tahab ainult teki all taskulambi valgel jutte kirjutada. Keegi ei nimetaks seda halvaks kasvatuseks ja ilmselt paljud ütleksid, et laste surumine mugavustsoonist välja on kasulik. Uuringud aga näitavad,et selline ebakõla võib kiindumustundesse tekitada mõned väiksed kriimud. Tegelikult on asi selles, et me tahame, et meid armastataks ja aktsepteeritaks sellisena nagu me oleme - tingimusteta.

... "Ma oleks siis õnnelik, kui..." Mitu korda on see mõte sulle pähe turgatanud? Kui teenid pisut rohkem raha, kui sind edutatakse, kui leiad ideaalse elukaaslase, kui sul on lapsed...  jne ... jne. Ma nimetan seda püüdluste oravarattaks. Kui püüdleme kõigi nende saavutuste või elu verstapostide poole lakkamatult rügades, siis tegelikult vaevleme nagu oravad rattas. See on igikestev, lõputu ja ääretult kurnav, kui me just ei astu julget sammu ja hakka keskenduma sellele, mis on praegu, mitte sellele, mis tuleb kunagi.

...ohtratest teadusuuringutest on teada, et emotsionaalne kirjutamine ja päevikupidamine võib toimida teraapiana.

...me ei peagi pidevalt õnnelikud olema...  Kohe, kui annad vabaks soovi olla kogu aeg õnnelik, saad hakata elama autentset ja hetkes kulgevat elu. Seeläbi saab luua elu, kus rahulik ja sügav rahulolu on sinu jaoks norm, mitte hedonistliku jooksulindi tõusud ja mõõnad.

Madal emotsionaalne kirjaoskus on muutunud laialdaseks ning see on kahjulik, sest inimestena peame kogema ja väljendama laias ulatuses emotsioone ning leppima, et tunnete tundmine on täielikult okei.

Me vajame emotsionaalset mitmekesisust sama palju, kui meie kehad vajavad neid triljoneid organisme, kes meie soolestikus paiknevad.

Sõprus peab andma energiat ja rahustama, mitte sinust elu välja imema.