Et hää kraam raisku ei läheks...

Veel mõtteid Risto Lauri Islandi raamatust "Islandil: kohalolek ja rändamine" ehk siis eluterveid ja mõtlemapanevaid ütlemisi eluolu kohta (mitte Islandi kohta). Need on lihtsalt nii head, et kahju oleks hääd kraami ära põlata ja raisku lasta.

On olemas inimesi, kes terve elu oma majas kopsivad ja toksivad, nii et meelemõistuse tahab naabritelt ära võtta. Ei malda nemad rahulikult elada ja olla, ei sobi neil rahulikult köögis ajalehte või elutoas raamatut lugeda ning niisama aias pikutamine on suisa surmapatt! Just nimelt niiviisi - terve elu kuuri all mingeid kruvisid kuhugi kruttides ja vana sodi lappides ja hunnikut rämpsu küll kilekottidesse, küll pappkastidesse pakkides ning seejärel seda kõike sealt jälle lahti pakkides jne jne. Olen kindel, et nemad on enestele eeskujuks võtnud just nimelt sellesama sipelga - maailma töökuse sümboli. Aga kas töökus säärasel kujul ja säärasel määral pole tegelikult hoopis mitte lauslollus? Teha tööd mitte tulemuse, vaid töö enese pärast. ... Töökus kui niisugune ei tohiks ju olla tingimusteta eeskuju! (lk. 225-226)

... kas sellest siis ei piisa, kui ma töötan kenasti omal alal ja maksan makse? Makse ehk teisisõnu palka neile, kelle konkreetne ülesanne ongi riigi, sealhulgas tavainimese heaks midagi ära teha!
...Kõigil oma ülesanne siin elus ja aitab küll. Mida siis veel eraldi riigi heaks tegema hakata? Riigi heaks töötab meil Riigikogu ja valitsus ja ka aeg-ajalt linte läbi lõikav ja teiste poolt ettekirjutatud kõnesid esitav president. Ma ei saa aru, miks nad siis oma tööd korralikult tehtud ei saa? Miks lihtinimene peab lisaks oma tööle ka veel nende tööd tegema?
 ...Ei no muidugi ma annetan, sest teemad on liialt tõsised, aga ikkagi... kuidagi huvitav majandusmudel. Selline jõuetu kerjamajandus. Arenenud riigis ei tekigi mingit küsimust, mida inimene saaks veel ekstra, lisaks oma tööle, riigi heaks teha. Lihtsalt igaüks teeb oma tööd ja sellest piisab täiesti, et ühiskond püsiks kindlatel jalgadel. (lk. 181-182)

Ei kavatse üldse siin arutleda igavikulistel teemadel ega ka maailma parandama hakata, aga mu peas on keerelnud üks küsimus juba viimased 20 aastat. Nimelt, et kuidas on võimalik, et inimesed nii rahulikult lepivad... ei-ei, mitte jälle see Eesti poliitika... vaid üleüldse kogu selle raudselt väljakujunenud ühiskonnamudeliga? Niiviisi, et inimesed võtavad täiesti loomulikult olukorda, kus nad põhilise aja oma ärkvelolekust  tegelevad mingile täiesti võõrale inimesele raha teenimisega. Kas siis uhkelt kontoris või veidi vähem uhkelt kuskil tehases või leheputkas või leivapoes. Imelik minu arust. Selleks, et teenida oma igapäevast raha (mida vaatamata sellisele ohverdusele paljudel ikka napib), tuleb sul veeta enamus aega oma päevast võõra isanda teenistuses. Mispoolest see erineb pärisorjusest, mil inimesed pidid mõisapõllul paruneid orjama? Nüüd on küll uhked ülikonnad ja autod, aga põhimõte jääb ju samaks mu meelest.
...Ja siis veel see, et seda kõike me nimetame eneseteostuseks. Enese orjastamist ja enese vangistamist.
...Ei tea, kuidas teisiti saaks. Ei tea, kuidas normaalsel ja inimlikul teel saaks lihtne inimene oma igapäevast leiba teenida. Aga niiviisi, senisel moel, tundub ka kuidagi imelik. (lk. 177-179)

Ning lõpuks ongi nii, et ootad pikisilmi sitta ilma, sest siis saad rahulikult elada ja olla, nii et keegi sulle reha või mingit ilma nimeta taluriista kätte ei suru! Lihtsalt elada ja oma raamatut lugeda. Proovin nüüd selle jutukese Maalehte ka saata. Äkki saab lausa oma rubriigi "Laske elada! Härdalt palun!" Rubriik võiks asetseda kuskil anekdootide ja surmakuulutuste vahel. (lk. 280, 278-279 ka väga hea, meenutab kohati "Eesti matust":))

Minu Alaska

Maria Kupinskaja. Minu Alaska: kasvatamas kelgukoeri ja iseennast.

Mu ühe nädalavahetuse öökapiraamat:) (See on 10.a. tagune versioon, kordustrükil olen raamatukogus ootejärjekorras. Kui see ükskord minuni jõuab, siis loen ainult uue epiloogi läbi:))

Kui nüüd sõnasabast ehk alapealkirjast kinni võtta, siis lõppude-lõpuks nagu keegi midagi või kedagi ei kasvatanudki. Kelgukoeri kantseldati ja tehti loomamoodi tööd (händlerina), aga otseselt ei kasvatatud.

Kuigi Dyea koertelaager, kus ma eelmisel suvel töötasin, ja meie liustikulaager tegelevad laias laastus täpselt ühe ja sama asjaga, viies turiste kelgukoertega sõitma, tähendab händleriamet Dyea's ja liustikul kahte hoopis isesugust lähenemist.
Mõlemas laagris tehakse vahet koerajuhil ja händleril - koerajuht tegeleb turistidega, händler tegeleb koertega. Koerajuht on tavainimese mõistes giid, kes võtab turistid vastu, pakub neile meeldejäävat kogemust; händler on lihtsalt taustal rassiv inimene, kes peab tagama, et koerajuhi töö sujuks tõrgeteta.
Kahe laagri ametid lähevad aga väga kõvasti lahku selles, et Dyea's sõidab händler koerajuhiga kaasa ja teeb kõik protsessid algusest lõpuni läbi, kuid liustikul on händler inimene, kelle töö on püsida hommikust õhtuni kuutide juures.

Ja ka iseennast ei kasvatatud. Minu arusaamist mööda.
Kas allaandmist ja põgenemist saab enese kasvatamiseks pidada, ei oska öelda. Selleks olen liiga kõrvaltvaataja.
Maria ise arvab asjast nii:
Mulle ei meeldi alla anda.
Kaua see kestab, see lunastuse otsimine? Ma arvan, et lõputult. Ma arvan, et tegelikult juhtus liustik minu ellu mitte ainult selle jaoks, et ma kogeksin midagi sürreaalselt huvitavat, vaid ka selleks, et ma õpiksin tundma, mis asi on kibedus, ning õpiksin tundma, mida tähendab tehtud otsusega leppimine isegi siis, kui ma neid ise heaks ei kiida - isegi tagantjärele mitte.
Senimaani olid mulle väga paljud asjad väga lihtsasti kätte tulnud ning ma ei olnud kunagi pidanud millegi nimel ebainimlikult palju vaeva nägema. Ka loobumistunne oli minu elus võõras: olin harjunud saama kõik, mida ma tahan.
Liustikult lahkumine andis seeläbi minu elule ühe uue mõõtme. Ma õppisin tundma, mida tähendab teha ebameeldiv otsus, loobuda (sest "head" otsust selles olukorras ei olnudki) ning minna oma eluga edasi nii, et elatud sammud takistuseks ei saa. Nüüd ma tean, mida tähendav elamine kibeduse kiuste, nii et saad rahuliku südamega peeglisse vaadata ja öelda: "Jah, ma andsin alla ja see ei meeldi mulle, kuid see ei tee mind halvemaks inimeseks."

Jah, see kõik on ju omamoodi õige. Allaandmine ei teegi kedagi halvaks või halvemaks inimeseks. Aga elus ongi valikud - kas teed alustatu lõpuni või jätad pooleli. Enamasti on see võimalus olemas. Siinkohal meenub mu sõbranna, kes esimest last sünnitades mõtles/tundis, et kui saaks pooleli jätta, siis nüüd teeks seda küll. Lihtsalt nii kaua kestis kogu protsess. Ja see ei olnud asi, mida saanuks pooleli jätta. Seega ei tasu elus igasuguste (tühiste) asjade pärast nii väga põdeda ja enese vastu ülemäära karm olla. Pealegi Alaska liustikule sõites oli teada, et seal on karm, et palk on väiksem ja tingimused pea olematud. Ohutuluke võiks süttida, ent nooruslik entusiasm, hulljulgus ja põnevus lämmatavad selle, mis parata. See oleks olnud tõeline enese kasvatamine, kui kõige kiuste oleks paigale jäädud ja asi lõpule viidud. Ja ka see on tõsi, et tänapäeva noortele inimestele ongi kõik elus liiga kergelt kätte tulnud. Alles siis, kui peab tõeliste (elu)raskustega silmitsi seisma, selgub, et elu polegi koguaeg üks suur lust ja lillepidu.

...kui tavalisel Eesti rannapäeval tuleb muretseda ainult ülespoole suunatud nahapindade  põlemise pärast, siis liustikul peab kreemitama mitte ainult põsesarnasid, käsivarsi ja kõrvalestasid, aga ka lõuga, kaela, kõrvataguseid ja isegi ninasõõrmeid.

Lause "Teräkudasläeb" (Hi, how are ya) on muidugi omaette ooper. Jah, ka mina kasutan seda võrdlemisi tihti. Kuid erinevalt ameeriklastest teen ma seda siis, kui mind tõesti huvitab, mida mulle vastatakse. Ameeriklastel on aga on "hai-hau-aa-ju" muutunud brittide "How do you do" -sarnaseks tervitusviisiks, kuid selle erinevusega, et tervitusele tuleb vastata. Mida sa täpselt vastad - hästi, halvasti, enam-vähem - ei olegi eriti oluline, peaasi, et sa vastad. Ja kui sa oled viisakas, siis sa ei vasta kunagi, et sul läheb halvasti - isegi siis, kui sul tegelikult ka lähebki halvasti.
"Teräkudasläeb"-küsimusele tuleb vastata kiiresti ja ainult paari sõnaga ning oma tegemistest pajatama hakkamine on isegi veel ebaviisakam, kui vastamine: "Halvasti."

Vahva, ladus lugemine, läks lausa lennates!

Kui vinguda, siis vigade osas, mis mind omajagu häirisid:
"emotsioonide karusell" - peaks ikka olema "karussell" (oi, sellest emotsionaalsest ja vahvast karusellist olen ma juba kaua aega kirjutada tahtnud:))
"sajava" - peaks olema "sadava". Lumi sajab. Sadava lumega.
"Kui ma alles Eestis liustikul vajalikku varustust seljakotti pakin, on minu teadmised päikesest, lumest ja nende kahe koosmõjust üsna tagasihoidlikud." > Kui ma Eestis alles liustikul vajalikku ...
Uudissõna "sitendama". Lumi sitendab. "Sitendamine - see, kui päike sillerdab nii, et tahaks öelda "S*taks palav on". No ega see just ilus sõna ei ole, aga ilmselt õige emotsiooni annab edasi küll.

Reeturlik tegu

Kui alles reedel (eelmisel siis) kirjutasin oodi ja ülistuslaulu vanale heale nuputelefonile, siis juba esmaspäeva õhtuks olin ta reetnud ja uue nutitelefoni omanik...
Väga-väga inetu tegu minu poolt, tunnistan seda ausalt.
Aga eks oli aeg minulgi uude ajastusse astuda... Nüüd veel vaja viimane samm teha ja allakäigutrepi viimane aste on käes... Ehk siis kui FB-sse ka veel lähen, siis on vsjoo, ma ütlen:) Ja eks see on samuti ajaküsimus. Muidugi võib siis FB kokku kukkuda. Mäletan, et nii juhtus Orkutiga. Kui mina ükskord otsustasin Orkutisse minna, siis kolisid kõik üsna pea FB-sse ja nii minu suhtlemine sotsiaalmeedia vahendusel lõppeski.
Põhjus uue "mängukanni" järele oli aga väga proosaline, pisut isegi ootamatu. Nimelt tuli äkitselt kange reisiisu peale. Nii saigi kähku Ahvenamaa reis broneeritud. Ja et reis juba peaaegu terendab, sai ka kohe kõik formaalsused tehtud ehk siis rahad üle kantud jne. No ja siis äkatse turgatas pähe, et armas taevas, kui reisile minna, siis on ju vaja ometigist pilte teha! Aga mis minul puudub, see on fotokas. Eraldi fotoapasraati ju ostma ei hakka, eks ole. Siis sündiski too otsus ja ketserlik plaan - tuleb osta nutitelefon. Mõeldud, tehtud. Selline on siis asjaloo lühikokkuvõte. Minu armas nuputelefon on nüüd täiesti kasutu... Aga müügipoisile ma teda ei jätnud, võtsin ikka kenasti koju kaasa, et aeg-ajalt teda silitada (no telefoni ikka:)) ja nostalgiaga ühiseid ilusaid aastaid meenutada.

Sellised kummalised asjad olen siis suutnud ühe puhkusenädalaga korraldada.
Aga mida siis ikka vihmaste ning hallide juulikuu sügisilmadega peale hakata, kui uut telefoni näppida:) No siiski, siiski - õmmelnud olen ka ja ... no ega midagi suurt meelde ei tulegi rohkemat, kui vaid igasugused asjaajamised jms. Puhanud küll ei ole, seda ma tean.

Puhkuseleeee!

On juhtumas selline tore asi, et nüüd algab puhkus! Juhhuuu!!!
Hääd puhkust siis mulle ja teistelegi, kel puhkus saabumas!

Siia otsa üks paari aasta tagune udupilt, mis tehtud veel Nokia nuputelefoniga. No ma pakun, et sellisega (kui ma piltide pealt nüüd õigesti aru saan:) Tänud Okidokile, kust leidsin pildid (seal väidetakse, et tegu on Nokia 2330 classic'uga):)

Oh, kui nunnukas ikka! Olen täielik nuputelefonifänn! Õnneks ta veel kestab!
Kestaks siis ka suvi veel. Praegu on nii-nii sügisene. Aga ega ilm siis puhkamist sega. Siis saabki ju tõeliselt lebotada, kui ilm niru, kas pole?!?!:)

Meri ja kuked

Marko Matvere. Meri ja kuked: Nordea ilmareis. 2. oktoober 2010 - 17. juuni 2012.

Sellest raamatust lootsin ma nii palju. Ja tahtsin ammu lugeda. Aga miskipärast jäi see kuudeks (et mitte öelda aastaks) mu raamaturiiulile "vedelema". Jõudsin kuskile poole peale ja siis jäi toppama. Ma ei teagi miks. Vist liiga palju uut infot, kohati liiga detailset, samas liiga üldist. Vahel oli tunne, et tõeliseks arusaamiseks peaks koos reisiseltskonnaga liikuma...
Muidugi on jälle üks väga positiivne külg - raamatu kaas sobib ülihästi mu blogi värvidega kokku!:)
Päevikulaadne toode, kus palju maid, palju fakte, lühike, konspektiivne. Rikkalik fotomaterjal. Sinna juurde oleks tihtipeale rohkem kommentaare tahtnud.
Kui te nüüd küsite, mis mulle meelde jäi, siis ühe kuke häälitsus, kes tegi "krrööhh" või midagi taolist:)
Mulle tulid ette jälle hoopis mingid omad seosed. Kui Nordea 17. juunil 2012 koju naases, oli meie 6. pulma-aastapäev, Suure-Jaani vaimulik laulupäev ning suri armastatud kunstnik Raivo Järvi.

Naisekäe puudutus

Leelo Tungal. Naisekäe puudutus ehk seltsimees laps ja isa.

Lihtsalt nii hea ja nauditav lugemine.
Siia ei oska midagi juurde lisada ega ära võtta.
Tänu filmile kangastusid tegelased muidugi näitlejatena: tata Tambet Tuisuna, väike Leelo Helena Maria Reisnerina, tädi Anne Liina Vahtrikuna.
See polnud halb, kuna tegelased said nüüd konkreetse näo. Varasemaid osi lugedes sellist asja ei mäleta.
Üks selliseid raamatuid, mille puhul tahaks lugemist võimalikult pikema aja peale venitada, et lõpp ei tuleks veel nii ruttu...  Ja samas tahaks ühe hingetõmbega läbi lugeda...

Küll on hea, et niisugune triloogia on ilmunud.
Ühe väga keerulise ja vastuolulise ajaperioodi kajastus läbi lapsesilmade, ent ometi läbi elukogemuse täiskasvanuna kirja pandud.
Peaks varasemad osad ka uuesti ette võtma. Soovitan.

Islandil

Risto Laur. Islandil: kohalolek ja rändamine. Facebukoloogiliste mõtiskluste 2. raamat

Mulle hirmsasti meeldis Mae blogis selle raamatu kajastamine:)
Nii vahva, kui inimesed oskavad sõna kasutada! Super! See on siis juba peaaegu ükskõik, millest kirjutatakse:) Ilmselt kehtib ka antud raamatu kohta:)

Kahjuks ei tahtnud mul see lugemine küll kuidagi edeneda. Eks ikka sellepärast, et Islandit polnud siin ju ollagi. Nojah, mees oli Islandil ja tegi seal oma feissbukoloogilisi märkmeid:) Kogu lugu.
No sulg lippab ja jutt jookseb hästi, selles pole kahtlust, aga eksitav pealkiri annab lootust millekski muuks.
Kogu eelnevale vingule vaatamata ikka mõned eluterved ja otsekohesed mõttearendused ka siia siis:
Kui veel mõni aasta tagasi tundsin ennast uues ja arenevas maailmas täieliku perverdina, siis täna, juba väljakujunenud uudse ja paduliberaalse ühiskonna künnisel, ei suuda ma seda enam kauem enda sees hoida. Võtangi oma julguse kokku, tulen teie kõigi ees kapist välja ning tunnistan ilma igasuguse valehäbita, et jah, ma olen hetero! Ning uhke selle üle! Peetagu mind pealegi tagurlaseks ja iganenud ehk kopitanud nähtuseks, mul kama! Tegelikult tundsin juba vene ajal vastassugupoole vastu huvi. Tol korral ei peetud seda hälbeks ning seetõttu võisin rahulikult pruudiga käest kinni käia, ilma et keegi mind kuidagi kõõritanud oleks. Täna linnas lõunat süües karja suudlevaid mehi nähes tundsin küll hetkeks end hälvikuna, aga taaskord kodus enesesse jõudu kogunud, arvan täiesti kindlalt, et las minusugused olla just sellised nagu nad on. Me ei saa sinna midagi parata, et meile vastassugupool meeldib! Me oleme sellisteks sündinud ja meid pole mõtet ravida. See just pigem tugevdab meis trotsi oma orientatsioonile kindlaks jääda! Ma tean, et meid pole enam tänaseks palju järel, aga oleme ometi olemas ja ma soovin, et meid aktsepteeritaks! 
Hea sõber, märka heterot! 
Ära kuku teda kohe tümitama!
Me ei ole inimestena üldse halvad!

...Las homod korraldavad oma paraade ja aktsioone, miks me peame siis samaga vastama? Seda nad ju ootavadki! Seda ju soovivadki ning kõik see meie närvi minemine on neile nagu vesi veskile! Kõige õigem on neid mitte tähele panna ja asi ants. Meie ei pea ju endi identiteedile kinnitust saama! See on ju elementaarne, et pere koosneb mehest + naisesrt + lastest + koerast. Viimane võib asenduda vabalt kassi või papagoiga ning see on juba nii tühine asi, et selle tarbeks pole küll vaja kuskil ühtki allkirja koguda.
...Homoseksualism oli, on ja jääb kõrvalekaldeks seksuaalkäitumises. See kõrvalekalle ei pärsi küll intelligentsi, aga vaieldamatult on tegemist kõrvale kaldunud käitumisega, kui mees hakkab ühel hetkel huvi tundma mitte naabri Mari, vaid naabri Juliuse vastu.
...Ma ei saa aru, et miks meie, heterod, üleüldse selles küsimuses toru tõstame? Me ei pea ju tõestama, et me oleme normaalsed! Või et keegi meist pole kaamel!

... kui inimeses puudub kirg ja power, siis on see inimene automaatselt immuunne igasugustele sõltuvustele, igasugusele depressioonile ja igasugustele truudusejamadele. Lihtsalt ta on selline rahulik ja teda ei tõmbagi mitte millegi poole. Samuti ei eruta teda mitte üks patt ja pahandus. Samuti ei sega teda miski. Näiteks majanduslik madalseis, eksju - lihtsalt probleemi tekkimisel ta pigem kohaneb, kui võitleb. Sellistel inimestel on mõnus olla ja elada. Aga samas näiteks ei ole sellistele antud mitte iialgi mitte millestki vaimustuda. Näituseks mingist hetkest või kevade esimestest märkidest või kasvõi sellest, kui sõidad autoga ja raadiost tuleb ülilahe kidrasoolo. Kahju neist ja samas kade ka nende peale. Kahju, et nad kunagi tõelist rõõmu ei tunne ja kade, et nad kunagi tõsiselt ei kurvasta.
[Mulle isiklikult tundub, et mida vanemaks ma saan, seda vähem suudan vaimustuda. Kõik on juba nagu olnud. Rahulikkuse poole on hea püüelda. Vahel mõtlen minagi, et miks tõmmelda asjade peale, mida nagunii muuta ei saa ja mis mind ausalt öeldes ei morjenda ka. Kui aga asi puudutab (ennast) miskipärast, siis võin küll kahest otsast põlema süttida. Ikka läbi isikliku prisma käib kõik - kurvastamised ja rõõmustamised. Hetked ja kevade esimesed märgid on vahvad märgata! Aga kui tööandja palka ei tõsta - sinna pole midagi parata. Variant 1 on jalga lasta ja parematele jahimaadele minna, variant 2 pröögata ja streikida, variant 3 vinguda igal võimalikul ja võimatul hetkel, kui halvasti kõik on, kiruda tagaselja ülemusi ja nõmedat tööd, variant 4 võtta vastu see pisku, mis antakse, võtta vabalt ja tiksuda omas rütmis - hea, et on olemas töö, mis konti ei murra ja ka rahakopikas, mis hoiab hinge sees. Mulle meeldib viimane variant.:)]

Leidsin ühe korduse, mis juba esimesest raamatust ("Islandile: teekond ja päralejõudmine") läbi lipsas:

Keskmine eluiga oli ennevanasti mu meelest 25 aastat! Või 26. See ökopromo on juba sama nüri, kui kogu see kapirahva invasioon! Aga ilmselt siis ongi kogu aeg vaja, et miskit saeks, seebitaks, määriks ja keevitaks! Isiklikult olen traditsioonilise ajutegevuse pooldaja!

Vaat' selline tore raamat! Hea tuju on garanteeritud, aga Islandit kahjuks ei saa.