"Laiskus on pool elu"

Dr. Inge Hofmann.
Laiskus on pool elu: kes aeglaselt elab, püsib kaua noor. Energia bioloogiline seaduspärasus
Kirjastus Odamees, 2004
154 lk.

Vahel on mul tunne (ja nüüd veel enam selle raamatu valguses), et igaühele on antud teatud hulk energiat ja kui see on ära kulutatud, siis ongi kõik... Tunnen end juba mitu aastat täielikus energiapuuduses ja nii ma arvangi nüüd, et ju siis minu energivarud on ammendunud. Nii jääbki üle vaid neid riismeid molutamisega (või lausa laisklemisega) säilitada😁 (aga kuda sa saad, kui pinsipõlveni on veel oma tubli 10+ aastat?!?😝)

Aga selles raamatus kirjutatu on nagu hea meeldetuletus asjust, mis nagu kusagil alateadvuses olemas on.

Tagakaanelt saame teada:

Kõik inimesed sünnivad ilma võrdse eluenergia varuga. Nii, kuidas igaüks sellega ümber käib, see reservuaar ka tühjeneb. Energia säästmine tähendab pikka elu, energia raiskamine kiiret vananemist. See raamat kergitab katet vananemise saladuselt ning soovitab individuaalset säästuprogrammi kui tervise ja pika elu allikat, andes näpunäiteid selle kohta, kuidas mõne lihtsa võtte abil kauem nooruslikkust ja atraktiivsust säilitada.

* Kes oma energiavarud kiiresti ära tarvitab, olgu siis kurnava eluviisi, ülemäärase füüsilise aktiivsuse või energiat rööviva ainevahetuse tõttu, ei ela nii kaua kui see, kes oma ressursse säästlikult kulutab.

* Energiasäästlik, oma füüsist hoidev eluviis võib nii mõnegi vanadushäire alguse aastaiks edasi lükata või selle sümptomeid mahendada.

*...magamine on igasse organismi looduse poolt sisse programmeeritud puhke- ja taastusfaas, mil keha uuesti "täis tangitakse" /.../ Piisav uni hoolitseb selle eest, et keha nii kiiresti ei kuluks ega vananeks. /.../
Hea uni on parim võimalus vältida eluenergia enneaegset kulumist ja vananemist.

No nii. Täpselt nii palju, kui mulle sobis, siit raamatust ma välja noppisin.

"Minu Türi"

Jaan Pehk
Minu Türi: laiali on kõik taevas ja maa
Petrone Print, 2026
264 lk. + fotomaterjal
(Minu sari)

Ei saanud selle raamatuga kohe kuidagi ree peale... Pigem ilukirjandus, ütleks ma. Kus on Türi? oli mu küsimus ja seda lõpuni välja.
Väga veidrad intervjuud olid (ilukirjanduslik fiktsioon?) juba lahkunud persoonidega ja erinevate objektidega (?). Lõpus viktoriinilaadne tunnikontroll faktide kohta, mis (tõenäoliselt?) raamatus ette tulid.
Viimased leheküljed jäidki mul lugemata, sest uni tuli kogu aeg peale ja hommikul viisin raamatu raamatukokku tagasi😝

Türi linn saab 2026. aastal saja-aastaseks, justkui meelde tuletades, et ka mina olen põlise türilasena jõudnud viiekümnenda verstapostini. Sel puhul tundub, et tuleb üks ühine pidu ära pidada.

Nii hoiadki käes raamatut, mis oma stiilivabaduses võiks gurmeemaailma pliidil podiseda nagu üks suur juubelihõnguline ühepajatoit. Selles pajas on kohev kimp kirjeldusi, meeldivalt magusaid meenutusi, luulet, laule ning parajal hulgal ajalooga vooderdatud sise- ja väliskaemuslikku maagiat.

Mis teeb ühest väikesest linnast terve maailma? See on rännak ajas ja ruumis, kus reaalsus nihkub märkamatult paigast. Siin räägivad sinuga tänavad, puud ja majad. Siin kohtad neid, keda enam ei ole, ja neid, keda võib-olla pole kunagi olnudki. Luule põimub mälestustega, argipäev muutub unenäoliseks.

Kirjanik, laulja ja kitarrist Jaan Pehk (tuntud ka kui Orelipoiss) on türilane läbi ja lõhki – kuigi sündinud Paliveres, kasvas ta üles Türil. Eesti Kirjanike Liidu liikmena on ta avaldanud mitmeid luulekogusid ja lasteraamatuid, tema laule teame ja oskame kaasa ümiseda me kõik. „Minu Türi“ ilmub just õigel ajal: samal aastal, mil kodulinn tähistab oma sajandat sünnipäeva, põimib Pehk raamatus oma isiklikud mälestused selle kauni väikelinnaga.

"Pühapäeva rüppe unustatud"

 

Valerie Perrin.
Pühapäeva rüppe unustatud
Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus
[Tallinn] : Tänapäev, [2023]
351 lk.
(Punane raamat)

Perrin. Neljas raamat. Viimane, mis lugemata. Tegelikult on see üldsegi tema esimene romaan, mis originaalis ilmus 2015. aastal ja eesti keeles 2023. Teine siis "Lilledele värsket vett" (originaal 2018, eesti keeles 2022), "Kolm" (orig. 2021, e.k. 2024), "Minu kallis tädi" (orig. 2024, e.k. 2025)

Läbitud! Nagu ikka: mitmekihiline, ajahüpetega, segadust tekitav, kaasatõmbav, köitev...

Väljakirjutusi ei teinud. Ei, oot-oot, siiski midagi kuhugi sai! Leitud ja lisan siia. Muud rohkem kommenteerima ei hakka. Kes tahab, see loeb ise.

Meil kõigil on kaks elu, üks selline, kus me ütleme seda, mida mõtleme, ja teine selline, kus me hoiame suu kinni. Elu, kus sõnad kõlavad vaikusena. (Lk 126)
Kui häbi tapaks, oleksin juba koolnud ja oma vanemate kõrvale maha maetud. (Lk 126)
Uskumatu, kui palju tüdrukud oma vanemate eest hoolt kannavad. Väiksena tahtsin poega saada. Alates sellest, kui ma Hortensias töötan, olen meelt muutnud. Kui mõni erand kõrvale jätta, astuvad pojad vaid aeg-ajalt läbi. Tihti on neil naine kaasas. Tütred aga astuvad kogu aeg läbi. Enamikul pühapäeva rüppe unustatutel on ainult pojad. (Lk 176)

P.S. Kui nüüd peaks reastama meeldivuse alusel, siis ma kohe ei teagi... Võib-olla tänase päeva seisuga järjestaksin nii: 

1. Lilledele värsket vett
2.-3. Minu kallis tädi
2.-3. Kolm

4. Pühapäeva rüppe unustatud

Aga! Need vahed on tõesti üliväikesed.

"Minu Kanaarid"

Evelyn Karlsson. Minu Kanaarid: kaktuste kiuste
[Tartu] : Petrone Print, [2024]
Minu sari
216 lk. + fotod

Lugesin seda raamatut üsna pika hambaga. No ei saanud mind kuidagi konksu otsa. Kusagil poole peal või pigem enne lõppu hakkas siis jooksma. Naljakaid ütlemisi pudenes justkui muuseas ja see on vesi minu veskile 😊

Tõsi on ka see, et kui mängu tuleb isiklik ja inimlik mõõde, alles siis läheb huvitavaks.

Aga see tuul, sa püha püss, nagu mu üks hea sõbranna ikka öelda armastab! Neid kordi, kui seelikusaba üle pea kokku lõi, ei jõudnud küll kokku lugeda. Tundsin ennast tõelise Marilyn Monroena, mis sest, et umbes kolmkümmend aastat vanem ja teist sama palju raskem, aga egas tuul küsi. /.../ Esimene kogemus oli päris naljakas, päeva lõpuks teatas mu kaasa täiesti ebahispaanialiku rahuga, et vähemalt teab nüüd terve küla, mis värvi aluspükse sa kannad ega pea selle üle rohkem pead murdma. Lootsin, et vähemalt mu nägu ei märgatud, sest see oli enamiku ajast seelikusabaga kaetud.

Veel sai kinnitust asjaolu, et lõunamaalastele omaselt ei tunta kella ehk ajamõiste on väga abstraktne. Isegi autori baskist elukaaslane kirub kanaare:
"Kui meil, mandri omadel, tähendab manana kahe või kolme päeva pärast ja nii ka on, siis siin on see kahe-kolme nädala või isegi kahe-kolme kuu pärast!"  Manana tähendab tegelikult hispaania keeles homset päeva...

Kord autoga ringi sõites otsustas kolleegi auto koostööst loobuda:

Treilerifirma, kust auto järele pidi tulema, väitis jumalakeeli, et juba sõitis masin välja ja maksimaalselt poole tunni pärast on kohal. /.../ Maksimaalselt poolest tunnist oli saanud kolm tundi.

Ühel päeval polnud mul enam wifit /.../
Ootasin wifi-meest nagu Godot'd, ootasin päeva, teise ja tüki kolmandatki. "Jah, tulen varsti läbi!" Sujuvalt sai "kohe läbi tulemisest" viis tervet päeva.

Minu elukaaslane ütleb ikka, et kanaarid ei tea, mida tähendab un par. Ehk maakeeli "paar". Noh, nagu paar viilu leiba või paar asja või paar päeva.
"Kui ma palun, et pandagu mulle paar karbonaadi või kala, siis ta muudkui laob ja laob ja kui ma seitsmenda juures ütlen, et ma tahtsin ju paari, vaatab müüja mulle imestunult otsa ja väidab, et ta ju panigi ainult paar. Pagan, seitse ei ole paar! Kaks on paar!"

Soovitan lugeda ka, mida Suvehiidlane arvab😊

"Tähine, tähine öö"

Marcia Willett. Tähine, tähine öö
Inglise keelest tõlkinud Lii Tõnismann
Tallinn; Varrak, 2023
206 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Tegevus toimub kahes ajajärgus. Praeguses, kaasajas ja oma 40 aastat tagasi meenutustes.
Tegelaste ring on päris lai. Alguses oli üsna raske pihta saada, kes on kes ja mis asju keegi ajab.

Üks põhitegelasi on Leo. Teine, eemalviibiv tegelane, kes korraks siiski ka pildile ilmub, on Alice.
Leol on abikaasa Jenny, kes elab Londonis oma elu, mehest lahus, ja kaks õde.

Paar naksakat tsitaati noppisin välja😆:

"Helenil on pihus ühed suured kaine mõistuse käärid. Sedasi kärbib ta juba kõik eos."

Em: "Võib-olla on tal armuke?"
Bethany puhkes naerma: "Jennyl? Nalja teed? Tema jäätaks igal mehel kerad küljest. /.../"

Raamatukodu:

Marcia Willetti romaan "Tähine, tähine öö" viib sind lummavasse Devoni maakonda, kus lapsepõlvesõbrad Leo ja Alice unistavad teismelistena igavesest idüllist. Kuid saatusel on teised plaanid. Ühel õhtul, kui nad istuvad tähevalguses mere ääres, usaldab Alice Leole saladuse, mida ei tohi kunagi avaldada, ja kaob seejärel jäljetult. Leo jääb oma kodukohta, alustades uut elu ilma Alice'ita, kuid teda saadab pidev tunne, et midagi olulist on puudu.

Aastakümneid hiljem saab Leo ootamatu sõnumi Alice'ilt, kes soovib koju naasta. See teade viib Leo tagasi mälestustesse ja sunnib teda mõtlema, mis sundis Alice'i omal ajal lahkuma ja milliseid tagajärgi saladuse paljastamine kaasa tuua võiks.

Marcia Willett, kes sündis 1945. aastal Somersetis ja elas Devonis, on tuntud oma südamlike ja kaasahaaravate lugude poolest. Ta alustas kirjutamist viiekümnendates eluaastates ja tema teosed on leidnud lugejaid üle viieteistkümnes riigis. Willett oli kirjanik, kelle looming peegeldas tema sooja hinge ja elurõõmu, ning tema teosed pakuvad lugejatele sügavat emotsionaalset kogemust.

Kui otsid raamatut, mis pakub põgenemist igapäevaelust ja kutsub kaasa mõtlema elu keerukusele, siis "Tähine, tähine öö" on just sulle. See lugu puudutab südant ja kutsub sind kaasa rännakule, mis on täis saladusi, kaotusi ja leppimist.

Ühe arvamise leidsin ka, mis kahjuks positiivsusega ei hiilanud.

Mulle isiklikult meeldis. Oli täiesti loetav, jooksis kenasti ja hoidis külges küll😊

"Suvepäevad kommuunis"

Callum Bloodworth
Suvepäevad kommuunis
Tallinn: Varrak, 2025
293 lk.
(Varraku ajaviiteromaan)

Mõnus (suve)lugemine Varraku ajaviiteromaani sarjast. Üllatuslikult on tegemist noore meesautoriga, mis on üsna harukordne sarnaste raamatute puhul. Eriti veel seetõttu, et antud raamat puudutab suuresti vanemat põlvkonda.

Raamatu tagakaanelt loeme:

Ausalt öeldes on lihtsam kommuuni mitte märgata kui see üles leida. Millest on muidugi kahju, sest siin, Stockholmi eeslinnamaja luitunudroosade seinte taga on varjul suurejoonelised lood. Inimestest, kes on käinud läbi tulest ja veest, kuid kes on tänu väiksele abile saanud võimaluse otsast alustada.

Kommuuni rajasid omal ajal kuus sõpra, kuid aastad on möödunud ja neid ei ole enam palju alles. Nüüd on Stina Nilsson otsustanud, et tema aeg on varsti ümber. Enne lõppu on tal veel vaja võita viimane võitlus – et päästa kommuuni tulevik ja hoida elus unistust, mis sellele kunagi aluse pani.

„Suvepäevad kommuunis” on hea tuju romaan unistustest, armastusest ja sõprusest. Sellest, kui tähtis on hoolitseda oma ligimeste eest, unustamata sealjuures iseennast.

Callum Bloodworth (1990) kasvas üles Suurbritannias, enne kui kolis varateismelisena Rootsi. Praegu elab ta oma perega Stockholmi lähedal Ekerös. Ta on kirjutanud mitu populaarset hea tuju ja noorte täiskasvanute romaani. „Suvepäevad kommuunis” on tema uue suurepärase triloogia „Murtud südamete kommuun” esimene osa.

Nüüd jääb vaid oodata triloogia järgmisi osi.

"Lilledele värsket vett"

Valerie Perrin.
Lilledele värsket vett.
Prantsuse keelest tõlkinud Pille Kruus.
Tallinn: Tänapäev, 2022
491 lk.
(Punane raamat)

Hea, väga hea! Pelgasin pisut selle raamatu lugemist, kuna seda on nii palju kiidetud ja see teeb mind alati ettevaatlikuks. Paljud suurt avalikkust köitnud teosed mind sageli üldse ei kõneta ja tunduvad üles haibitud. Siinkohal pean küll möönma, et minu skeptitsism oli põhjendamatu, olin ju varem Perrin'i raamatuid lugenud: "Kolm" ja "Minu kallis tädi", mis mõlemad olid väga head ja tõesti meeldisid mulle!

No nüüd võin siis öelda, et olen minagi selle raamatu läbinud, ilmselt viimase eestlasena😊

Raamatu tagakaanelt kokkuvõte:

Violette Toussaint on Prantsusmaa väikelinna kalmistuvaht, kelle majakeses käivad ennast soojendamas ja oma saladusi pihtimas leinajad, hauakaevajad, matusekorraldajad ja kohalik küree. Ühel päeval tuleb Violette’i jutule politseikomissar, kelle hiljuti lahkunud ema soovis, et ta tuhk pandaks ühe esmapilgul täiesti võõra inimese hauale. Mis neid kaht sidus? Ja kuidas on see kõik seotud Violette’i ja politseikomissari endaga?
Valérie Perrin (snd 1967) on prantsuse romaanikirjanik. Enam kui kolmekümnesse keelde tõlgitud „Lilledele värsket vett“ on tema teine, ühtaegu traagiline ja ilus, naljakas ja soe, prantslaslikust sarmist ja meeldejäävatest karakteritest tulvil romaan, mis pälvis nii prantsus- kui ka ingliskeelsena mitmeid kirjandusauhindu, kujunes Prantsusmaal tõeliseks menukiks ja oli Itaalias 2020. aasta enimmüüdud raamat.

Peategelane Violette kuulas vahetpidamata mitu kuud järjest Vincent Delerm'i lugu "La vie devant soi" ("Elu alles ees"). Sellega pannakse punkt ka romaanile.
[Huvitav fakt siinkohal on see, et prantsuse laulja, laulukirjutaja, pianist ja helilooja Vincent Delerm sai äsja, 31. augustil, 50-aastaseks]

 Mulle tundub, et üksildus ja igavus puudutavad inimeses valitsevat tühjust. Mina olin täidetud. (168)

Philippe Toussaint sai minu juurest ära minnes surma samas kohas nagu Reine Ducha (1961-1982), noor naine, kes suri õnnetuse tagajärjel kolmesaja meetri kaugusel surnuaiast ja kes mõnede sõnul suveöösiti tee äärde ilmub. (185)
Tundsin ta [Philippe Toussaint'i] surnukambris ära. Tundsin ära tema keha. ...

Ma olen tumedate rõivaste all alati kandnud värve, et surmale pikka nina näidata. /.../ Täna tahaksin teha vastupidi. Tahaksin panna selga musta kleidi ja selle peale roosa mantli. Aga ma ei teeks seda eales austusest teiste vastu, nende, kes jäävad ja kes kõnnivad minu surnuaia teedel. Pealegi pole mul kunagi roosat mantlit olnud.(189)

Leonine Toussaint (3.09.1986-13.07.1993)
Sinu surm põrmustas mu. Pärast seda karjumist ei rääkinud ma pikka aega midagi. Teda ajas su surm aga marru. 
Kui tuli 7.04 rong, ei läinud kumbki meist tõkkepuud alla laskma.
Jumal, kes oli tol ööl hüljanud Notre-Dame-des-Pres' lossi, söandas siiski astuda läbi meie tõkkepuu juurest, sest ühest tragöödiast meie eludesse nähtavasti piisas. Ühtki autot ei tulnud, mitte ükski auto ei sõitnd kella 7.04 rongile sisse. Tavaliselt oli niisugusel kellaajal sellel teel tihe liiklus.(194)

Minu käes oli valge hauaplaat, äärele oli graveeritud väga kaunis delfiin, lisaks sõnad: "Kullake, sa sündisid 3. septembril ja surid 13. juulil, aga minu jaoks jääd alati mu 15. augustiks." (206)

"Vaadake, milline imeline ilm täna on, ma joobun iga päev maailma ilust. Loomulikult on olemas surm, kurbus, kehv ilm, pühakutepäev, aga elu jääb alati peale. Alati tuleb hommik, kui valgus on ilmeline ja kõrbenud maast tärkab taas rohututt."
"Peaksin saatma teie juurde kõik pereliikmed, kes minu kabinetis üksteist solvavad, nad võiksid teie juures elutarkust õppimas käia."
"Minu arvates ei tohiks pärimist kui sellist üldse olemas olla. Minu arvates tuleks kõik eluajal anda inimestele, keda me armastame. Oma aeg ja raha. Pärand on kuradi leiutatud, et perekonnad tülli läheksid. Mina usun üksnes eluajal tehtud annetustesse. Mitte surma tõotustesse."
"Kas te teadsite, et teie abikaasa oli rikas?"
"Minu abikaasa ei olnud rikas. Ta oli liiga üksik ja õnnetu. Õnneks elas ta elu lõpus õige inimesega." [Advokaat Rouault'i ja Violette Toussaint'i vestlusest] (313)

...Violette, ma arvan, et parem on unustada. Parem on edasi minna ja mitte proovida enam teada saada, kuidas, miks, kes. Minevik ei ole nii viljakas nagu sitt, mida maapinnale laotada. See meenutab rohkem kustutamata lupja. Seda mürki, mis kõrvetab kände. Jah, Violette, minevik on oleviku mürk... [Sasha kirjast Violette'le] (372)

[Olen üles märkinud veel peatükid 33 ja 52. Esimene seletas suhteid Irene Fayolle ja Gabriel Prudenti vahel ja teine räägib Julien Seuli ema päevikust.]

Väga mitmekihiline teos, erinevates ajaperioodides kulgemine.

Arvamisi ka:

Lugemissoovituse blogi

Postimees

Sehkendaja

Ja üks veidi teistmoodi arvamus ka: Kohustuslikult vabatahtlik kirjandus

P.S. Nüüd on siis jäänud veel Perrin'ilt lugeda "Pühapäeva rüppe unustatud"