Juuli. Puhkus

Käsil on neljas puhkuse päev ja ma pole teragi puhanud😝
Puhkus see tähendab ju:
-hommikul kauem magamist.
Aga mul on igal hommikul äratus olnud u 6.15, et saata abikaasa tööle.
Kolmapäeval sõitsin varakult maarajoonidesse. Ilm oli ilus ja sain aias toimetada. Maasikaid, muide, muudkui valmib! Õhtul linna tagasi. Küpsetasin juuli alguse tähistamiseks koogi, idee oli ka sügavkülma varude vähendamine (eriti ei vähenenud!)
Neljapäeval pidin hambaarsti juurde minema, pärast seda läksin tööle, tegin ühe päeva ette. Lõbustasin kolleege ja pakkusin kooki. Oi, nad olid vaimustuses mu koogist! Kõige lihtsam purukook eales! Tähistasimegi siis juuli ja puhkuse algust. Siis meenus, et pean oma kingad parandusest ära tooma. Mõeldud, tehtud! Ilus töö, kingad nagu uued (kontsaplekid said vahetatud!) Siis koju. Veidi võtsin hoogu ja siis poodi. Nimelt tuli mõte teha täidetud suvikõrvitsat, kuna mingi pisike sutsakas oli praetud hakkliha järel. Lõpuks läks ikka suuremaks vaaritamiseks: praadisin hakkliha juurde, lisasin hakklihale suvikõrvitsa sisu, küüslauku, tomatipastat, soola, pipart, pisut hapukoortki, täitsin suvikõrvitsad, riputasin kõige peale riivjuustu ja ahju! Väga mõnus sai, mulle väga maitses! Mingil hetkel sai ka pesumasin käima pandud.
Eile, reede. Plaan valmis, tegudele! Esimene käik Pärnu mnt Abakhani (oli tarvis tülli, ümmargust porolooni ja pesumasinas kasutatavat riidevärvi - kõike sain), siis tööle (sest unustasin sinna sügavkülmikusse marjad), kuna sattusin enam-vähem kohvi ajaks, sai ka kooki kaasa võetud ja kohvitasime kolleegidega mõnusalt, siis käisin endale veel paari raamatut laenutamas ja marjad võtsin isegi kaasa! Järgmine käik oli poodi. Edasi pakiautomaadist raamatupakk välja. Ja seal ma siis kodus olingi. Tegin kiire lõuna (pelmeenid hapukoore ja värske kurgiga!) Veidi korrespondentsi sai ka peetud.

Vaja oleks:

1)koristada (pisut isegi jõudsin) 

2)prügi välja viia (jõudsin!) 

3)pesu pesta (jääb uude nädalasse!)

No ja ma ei räägi kõigist neist oleksitest ja peaksidest😝 

Õhtupoolikul kablutasin taas maakoju, nagu reedel muiste😁 Kahe vihmahoo vahel sain kodust rongijaama, nii et isegi palav hakkas (tänu jopele, mis vihma- ja jahedahirmus selga viskasin). Rongi väljumist oodates jõudis veel paduvihmahoogki pärale. Meie muidugi õnnelikult rongis ja täiesti rahulikult jälgisime seda 😉 Maal oli õnneks vihm möödas, rohi oli kohati veel veidi märg, aga muidu igati vinks-vonks ilm. Sain maasikaid korjata ja veel pisut rohidagi...

Ja nii oleme jõudnud tänasesse. 

Laupäev. Nagu iga teine🤔 Üritasin kauem magada. Ja sain peavalu😢 Ibuka manustamine päästis siiski päeva 🙃

Olen siin veidi üritanud molutada🙈 Aga ei tule mul see asi hästi välja. Veel. Kahjuks. Pean õppima seda kunsti. Maasikad puhastasin juba ära. Nüüd vaja veel toormoosiks suristada🍓 Väga mõnus. See on minu meelest ainuke moodus, kuidas maasikaid säilitada. Ei mingeid keedumoose ja muud jama!

[Puhkus see tähendab ju:]
-mõnusat (ära)olemist, niisama kulgemist, (viljakat) molutamist 

[Nagu eelnevalt mainisin: veel ei ole ära õppinud. Tegelen teemaga!😝😂]

-lugemist

[Alustasin isegi eile uue raamatuga, mis küll väga hästi ei sobi suvelugemiseks, mis minu jaoks seostub väheke kergema kraamiga]

-meeldivate asjadega tegelemist. Teha seda, mida tahad, mitte seda, mida peab!

[Kah pole jõudnud, sest "peab", "on tarvis" asju on nii palju!]

Selline "väike" ülevaade siis minu suurest ja viljakast puhkuse algusest😆

26.06.26 ehk aeg kaob rõõmud jäävad 😊

[Maagiline kuupäev! Neid sel aastal ju teisigi, aga tänane eriti kuute rikas😀] Nimelt oli plaan sel kaunil kuupäeval pisut kirjutada, aga läks nagu ikka... Täna, kui on lõppemas juuni ja ühes sellega ka esimene poolaasta, on lausa tarvis märk maha jätta.

Eluke on taas kiire, (nagu pea alati ju, eks!). Vahepeal on kevadest saanud suvi. Jaanid, juubelid, (kooli)lõpetamised peetud ja lõkkedki kustunud. Suvi on täiskäigul. Metsmaasikaid pidavat palju olema sel aastal. Ju siis, sest raudteepervel tõesti mitu kohta punetas. Ja mu ümberistutatud aedmaasikad annavad juba esimest saaki. Ainult meil käivad jube aplad linnud, kes igale vähegi jumekamale maasikale hambad sisse löövad😁 

Hiljuti tähistasime kaasaga oma 20. pulma-aastapäeva♥️ Kuigi ilm oli kehvake, päev läbi sadas vihma, siis meil oli ikkagi armas olemine meile omasel moel💖 Kuidagi uskumatu, et 20 aastat abielu on selja taha jäänud, pluss veel kolm aastat enne seda 🤭

Ega selline "sunnitud" kirjutamine ei ole tore. Tervet kuud kokku võtta nagunii ei suuda ja nii on kõik mõttekesed justkui otsitud...

Las siis jääda. Nüüd on puhkus hakkamas. Ehk õnnestub sel ajal kirjutada just siis, kui õige tunne ja vajadus peale tuleb. Igatahes: puhkus on mõnus!🥰

Päevad pole vennad (vaid hoopis õed?🤔)

Kaunist pühapäeva!

Meil siin maarajoonides on täna tõeliselt ilus (kevadsuvine) ilm. Taevas on sini-sinine, loodus lokkab oma imelises varaküpses lopsakuses (tänu eilsele kosutavale sajule!), päike sillerdab, linnud trillerdavad ja hõiskavad😍❤️🌞

Sellest tingitult siis ka vastav pealkiri😁
On ju kuidagi kujundlik või sümboolne, et vend=vendlus, aga õde=õelus🤭🙈 Võib-olla on see klišee või stereotüüp, aga tajun seda niiviisi. Ikka öeldakse ju ka näiteks, et "mehed, vennad", "vennastumine", isegi "vennastekogudus (kus peetakse küll ka õdede koosolekuid, ent õestekogudust sellisel kujul ei ole🙃. Kuigi pean möönma, et on õeskonnad, kloostrilaadsed organisatsioonid, aga see oleks juba järgmine teema).
Aga kus naised koos, seal on kohe rivaalitsemine, võrdlemine, kadetsemine. Mul pole õde, seega ei tunne õiget "õelust" kellegagi😁 Küll aga olen tajunud (päris palju) seda naiste vahelist "õelust", mida ennist kirjeldasin või mis tõeliselt õeluseks võib klassifitseeruda. 

No ja sellest ka see ilmateema🙃 Eilne ilm oli kui tujukas naine (=kuu), kes ise ka ei tea, mida täpselt tahab, täna aga mees, nagu päike, kes tõuseb ja särab. 

Oih, nii võib juhtuda, kui oled liiga palju (igasuguseid tarku) raamatuid lugenud, ettekandeid kuulanud ning liiga palju mõelnud!😂🤭🙈

Tegelikult olen puudust tundnud kirjutamisest, heietamisest ehk siis heas mõttes päeviku pidamisest. On ju mulle alati meeldinud oma mõtteid kirjalikult väljendada, kooliajal oli kirjandi kirjutamine üks meeldivamaid ülesandeid!

Eile õhtul, kui siis lõpuks ilm paranes (ehk tujukas naine oma kompsud kokku korjas ja parematele jahimaadele läks😁), tekkis veidi müstiline udu, kahjuks ei teinud sellest pilti. Täna aga püüdsin taas hetke ja seekord lubage esitleda: valge sirel!

Sirelite aegu

Ju toomehelbed jätnud jumalaga 
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.

Need Marie Underi kirjutatud igihaljad read on aegumatud ja uimastavalt reaalsed igal kevadel! Ja need tundevärvingud, mis kooliajal kirjandustunnis esmakordselt neid ridu lugedes-kuulates olid, püsivad muutumatuna. Ja vähe sellest! Hakkasin otsima oma kodusest raamaturiiulist, et ehk äkki leian mingist luulekogumikust (antoloogiast) selle luuletuse, kui avastasin, et mul on olemas MARIE UNDERI LUULEKOGU "Mu süda laulab"!!! Täiesti uskumatu, vau-efekt! Ei tea mina, kust see on tulnud?!? Igatahes imeline! Ja lausa järg on vahel ühe luuletuse juures, mida olen kunagi lugenud:

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

Sirelite hurmav, joovastav lõhn! See on üks kevade võimsamaid võlusid. Käisin sel nädalal mitmel päeval kõndimas, nimetasin seda sirelite nuusutamiseks😍 Üritan taastada oma jalgsi tööle ja tagasi teekonda. Raske on, aga algus on tehtud. Pool maad ja pool maad. Algus seegi! Boonuseks ja rikastajaks juba mainitud sirelite lumm. Varsti viirpuud ja kibuvitsad ja kindlasti veel mingeid imelisi minu jaoks nimeta õitsvaid iludusi...

Täna on aeg iseendale. Plaanid olid suured, mida aias korda saata. Aga korrektiivid tehti minu eest! Vihm saabus juba 10 ajal ( kuigi ilmateenistus ütles, et alates 12st), seega ei jõudnud enne välja. Nüüd niisutab ja kastab vahelduva eduga. Just hetk tagasi tundus, et lausa päike tuleb välja, aga nüüd kuulen (ja ka näen), et sajab taas! Ilm nöögib! Aga tegelikult oli teada, et selline ilm tuleb. Kuigi ema ütles, et ah ei tule meile niikuinii midagi... No seekord siiski tuli ja ilmateenistusel oli õigus. Loodan, et siis lõpeb paar tundi varem ära ka. Muidu pidi vist kl 18 ajal üle jääma. Näis!

Aga saan nüüd üle hulga aja blogida. Ja ka niisama olla. Molutada! Südamepiinadeta!😁 Ei pea kogu aeg asjalik olema! Nagunii saab ükskord ka seemned mulda ja muud asjad tehtud🤔 (Või et siis ei saa...😜, need muud asjad...😝) Ja eks asjalik ole oldud ka: igapäevaselt tööpostil, eelmisel laupäeval sai talvepuud kuuri alla kärutatud ja riita laotud (abikaasa kärutas, mina ladusin). Ilm oli soe ja ilus, aga mina veidi tõbine (selline tüüpiline nohu-köha-kurguvalu-häälära). Tänaseks olen mina enam-vähem jonksus, aga abikaas tõbitseb nüüd...

Igatahes. Olgu, mis on ja tulgu, mis tuleb. Praegu on elu ilus, lausa lill🌺🌸🏵️🌼 Õhtuti kukuvad meil siin õnnekäod ja ööbikud laksutavad ennastunustavalt. Mõtle siia juurde veel sirelid, kui päriselt neid nina ees pole! 😊 Imeline aeg, tõeline nauding!❤️

"Ära usu kõike, mida mõtled"

Joseph Nguyen.
Ära usu kõike, mida mõtled: miks kõikide kannatuste algus ja lõpp on selles, et me mõtleme.
Inglise keelest tõlkinud Triinu Lööve
Kirjastus Pegasus, 2025
128 lk.

Esimene mulje oli paljutõotav, kuigi kartsin tüüpilist "psühholoogilist jura".

See ju puhas usuline/religioosne kirjandus😉 tõdesin ühel hetkel, kui 62. leheküljeni jõudsin.🙃

Mõte on vaimu energeetiline tooraine, mille abil me loome maailma. Oluline on meeles pidada, et mõte on nimisõna, ehk me ei tähista sellega üht või teist tegevust, vaid seda, mis meil on. Mõte ei nõua meilt mingit pingutust, see lihtsalt tuleb meie juurde.
Mõtlemine tähendab aga mõtete üle mõtlemist. See nõuab märkimisväärselt energiat, pingutust ja tahtejõudu (mis on piiratud ressurss) (lk 31)

Mõte loob, mõtlemine hävitab. (lk 34)

Tunneme, et meid tõmbab jõuga midagi looma ja tahame luua seepärast, et meil on nii palju anda, mitte seepärast, et meil on millestki puudus. (Lk 61)

See on piiritu jõud, mis annab meile energiat ja tõstab meid üles, nii et me tunneme elust ülimat rõõmu. See on terviklikkuse ja täiuslikkuse seisund, täis tingimusteta armastust, rõõmu ja rahu.

Me ei analüüsi, võrdle, kritiseeri, arvusta ega otsi loogilisi põhjuseid. Selle asemel elame täiel rinnal, armastame, jagame, anname, loome, areneme ja muutume vaimult rikkamaks. See on ülim tunne, mis meile on kogeda antud, ja tõeline kingitus, et meil on inimestena võimalik kogeda midagi ülimuslikku (sest meil on üks algallikas).

Igaüks on kogenud sellist sügavat tunnet ja soovi luua siin maailmas midagi imelist millestki inspireerituna, mitte meeleheitest.

Me saame korraga järgida ainult üht kutset - kas inspiratsiooni või meeleheidet. (Lk 63-64)

Ei ole õigeid või valesid eesmärke, on vaid eesmärgid, mis on inspireeritud või sündinud meeleheitest (lk 65)

Kui me mõistust mõtlemisega ei piira, on kõik võimalik (lk 68)

Tunded ei teki väliste tegurite mõjul, vaid meie seest. Välised tegurid võivad seda küll mõjutada, kuid lõpuks saavad need tunded alguse ikka meist endist. (Lk 73)

Kõik meie negatiivsed tunded saavad alguse mõtlemisest (lk 75)

Mulle sümpatiseeris see mõte, et mõte on inspireeriv, inspiratsioon, mõtlemine aga frustreeriv, meeleheide.

Palju korduvat materjali, teksti, et sa ikka tõesti aru saaksid, milles probleem on, aga nagu juba mainsin, siis mulle täitsa meeldis selline lähenemine mõtlemisele.
Teekond päriselt selleni ehk siis mitte-mõtlemiseni oleks muidugi väääga pikk, aga ilmselt ka harjutamise küsimus?

Esimesed hetke-emotsioonid. Vol 2

Täna siis teine eurovisiooni poolfinaal. Teen jälle märkmeid

Õhtujuhid Michael Ostrowski ja  Victoria Swarovski. Head nimed, harmoneeruvad, riimuvad.

1.Bulgaaria. Bangaranga. Naissolist. Hoogne algus šõule!

2.Aserbaidžaan. Naissolist. Pigem tervendaja kui meelelahutaja. Kahtlustatakse AI loomingut? Mine! Mulle täitsa meeldib...

3.Rumeenia. Naissolist. Kägista!? Lämmata!? Meenutas üle-eelmise aasta võidulugu?

4.Luksemburg. Naissolist. Visuaal ilus, kõrvale ilus viiul, vokaal ei olnud nii väga...

5.Tšehhi. Meessolist. Ise autor. Vana puidu lõhn peaks minna tulema, siis on õnnestunud... Ei tulnud... Ilus poiss, aga igav laul

Prantsusmaa. Ooperilaulja hääl.

6.Armeenia. Imelik kamp

7.Šveits. Naissolist. 

8.Küpros. Naissolist+ naistantsijad 

Austria. Tantsuluba = Tanzschein. Sinine joonistatud täht silmal. Tantsuliigutused, maskid. Mulle täitsa meeldib🙃

9.Läti. Naissolist. Meloodiline lugu. Lätikeelne. Omapäraselt huvitav

10.Taani. Meessolist. Taanikeelne 

11.Austraalia. 49a naine, 20 a tagasi vähk. Kuldne naine, ilus naine. Võimas lugu

12.Ukraina. Naissolist. Banduura, ukraina rahvapill  ka laval saatmas. Võimas lugu.

Suurbritannia  Naljakas jahmerdamine. Eins, zwei, drei...

13.Albaania. Tüüpiline selle piirkonna lugu

14.Malta. Meessolist. Pigem ballaadilik

15. Norra. Rockbänd Magasin maha poolenisti.

Tulemused jätan hommikuks. 

P.S. Mahakriipsutatud ei pääasenud finaali

"Tagasi Applemore'i"

Rachael Lucas. Tagasi Applemore'i

Tallinn: Eesti Raamat, 2024
267 lk.

Raamat, mille kusagilt sooduspakkumisest ülisoodsalt sain. Tundus tore! Ja et küll kunagi (pensionipõlves😆) loen.

Eelmisel nädalal otsisin riiulist hoopis mingit teist raamatut, kui nii muuseas puutus näppu ka "Tagasi Applemore'i". Hakkasin seda sirvima ja läkski lugemiseks!😊 Selline mõnus romantikahõnguline lugemine. Ilus (ja veidi üksildane) Inglismaa veel pealekauba.

Rilla Clark ja Lachlan Fraser koos oma kolme õega kohtuvad pärast pikki aastaid, kui nende isad on väikese vahega maisest elust lahkunud ning järeltulijad peavad kinnisvara jm varandusega tegelema, muuhulgas ka paljude mälestuste, saladuste ja avastustega...

Raamat, mida hindaksin viie tärniga ja loeksin kindlasti teist kordagi. Selliseid raamatuid ei ole üldse palju. Eelmine taoline oli "Igal järgmisel suvel". Õnneks on need raamatud raamatukogudes olemas ning võin enda eksemplarid rahuliku südamega raamatuvahetusse panna🙂

Nüüd jääb üle vaid lugeda teisigi Applemore'i lugusid mis Rachael Lucas kirja pannud😊