"Alguses oli laul"

Vaimustunud! Linnateatri suurepärasest lavastusest "Alguses oli laul". Pühendatud eestikeelse trükisõna 500. aastapäevale. 500 aastat Eesti kultuurilugu. Olen kahe käega poolt, kui aasta kultuuriteoks auhinnatakse.

Jagan Mae öeldut, mul üsna sarnased emotsioonid. Ainult teismeliste kihinat polnud. Ja see läheb ka boonusena kirja. Küll oli keni (=kenasid😉) noori inimesi, kes rahulikult istusid ja ei nihelenud. [Õienduseks: Tahvlil vale aastaarv on ilmselgelt näpukas. Eile ma ei märganud, et oleks kronoloogias nihkeid olnud. Mõtlesin juba, et milliseid sündmusi kontrollima hakata😎]

Pärast esimest vaatust oli kange kiusatus kohvikust lemoni kooki küsima minna😋 Ei läinud. Ilmselt ei olnud neil seda ka pakkuda või mine sa tea... Olime just enne mõnusalt kohvikus istunud, vastlakuklit manustanud ning siis ei teadnud ju veel, mida küsida, ja tegelikult ei oleks enam midagi sisse mahtunud ka.

Milline võrratu esitus, näitlejatöö. Mõtled ju ikka, et mida siin ikka niiväga näidelda on... Aga ON! Suurepärased näitlejad! Laulvad näitlejad! Milline võlu ja lumm! Olime esimeses reas, judinad jooksid vahepeal üle selja, liigutuspisar tükkis silma. Mitu korda sattusin näitleja(te)ga silmsidemesse. Seegi oli midagi erakordset ja ilusat, justkui oleks ise kuidagi osaline. Muidugi laulsin mõttes kaasa, sest laulud olid ju tuttavad ja nii kaunilt esitatud! Ja kõige lõpus veel lisalugu, nimetatud "tunnikontrolliks", tõeline kompu! Ma ei tea, kas see on alati, iga etenduse lõpus, aga kõlas küll kui humoorikas täpp i-le😊

P.S. Teatripilet oli abikaasa kingitus sünnipäevaks! Nii hea ja ilus kingitus!💓

"Vabad" päevad

Reedese jutu lisanduseks (kirjutatud 29.11.25):

Oli siis minu nn vaba päev!  Ei olnud mahti istudagi, söömisest rääkimata. No teise kohvi tegin 11 ajal ja manustasin nii umbes kl 12.

Aga lehe materjal sai enam-vähem toimetatud ja kujundamisele-küljendamisele saadetud. Nipet-näpet veel jäi.

Poodi startisin alles 15.30 paiku. Möödaminnes viskasin prügi ka välja. Umbes 16.15 jõudsin koju tagasi ja siis avastasin, et pean hiljemalt poole tunni pärast kodust välja minema, et jõuda bussile, mis rongijaama viib. Kiirelt asjad kotti ja JÕUDSIN! Duši alla ei jõudnud 🤭 Hambaid ei pesnud🙈 Silmi ei värvinud😎 Aga muidu kõik sujus jooksvalt 😛 Aga see oli ikka tase, et süüa ei jõudnud!😮 Pidin poest mingi salati haarama, aga unustasin! No ja ega poleks ju jõudnudki süüa enam. Õnneks oli emal söök valmis, kui maale  saime. Kapsa-hakkliha hautis! Appi, mul läks praegu kõht tühjaks selle jutu peale.

No ja laupäev läks umbes samas tempos. Ja pühapäevgi!

P.S. Leidsin selle "pihtimuse" mustandite kaustast. Ju oli siis novembris ikka nii kole kiire, et üldse ei jõudnud mingeid asju teha ja end kokku võtta. Täna, näe, täitsa vaba päev päriselt kohe! Täitsa ootamatult langes kaela! Hommikul ei saanud kodunt välja, sest mingi kõhutõbi oli üle öö kallale hiilinud... Päev on suhteliselt rahulik olnud. Põhiliselt olen vett ja kummeliteed joonud. Veidi sõin ka, aga see pani protsessi jälle käima 😜🙃 Igatahes tööl nad mind näha ei taha paar päeva 🤭 No milline vedamine😂 Ja siin vabaduse lainel ma siis nüüd seilangi😁 Ja leian igasuguseid kirjutisi 🤭 Pirukat homseks tegema ei hakka. Saab ilma läbi, kui tööle minema ei pea.

Sõbrapäev ja muud jutud

Eilne sõbrapäev möödus rahulikult ja sõbralikult imekaunist talve nautides. Ilus, karge, päikseline! Jumalik! Kuigi tuul oli kibekülm ja põsed said kiiresti punaka jume, olin ma ilmast taaskord vaimustuses. Tegin mõnusa jalutuskäigu. Öeldakse ju, et mets on vaese inimese kasukas. Ja nii ongi. Metsateel kõndides ei tajunud mingit tuult, hoopis kevadine tunne tuli peale!☀️❄️☀️❄️

Head sõbrad said tervitatud😘 Kõige suurema sõbraga olen ma igapäevaselt koos ja meil on hea olla sõltumata (täht)päevast❤️

Veel loetud päevad saan 54sena ringi käia, siis tuleb nn juudijuubel😆

Üks väike pidu on juba peetud. Ees ootamas veel mitu erinevate väikeste seltskondadega. Õigem oleks vist öelda: erinevatele seltskondadele🤔 Sest ikka teiste jaoks on vaja istungeid korraldada, mitte enda pärast. Endal selline soov ja vajadus puudub. Ma võin nö lampi midagi tähistada, aga spetsiaalselt minu pärast tundub kuidagi meh. Olen imelik, tean!😝

Argistest asjadest rääkides oli eile minu jaoks suurpäev, tähtis päev:

Esiteks. Lõpetasin kaks aastat tagasi valminud kätised, randmesoojendajad!🙈 Lihtsalt oli vaja lõngaotsad ära peita, viimistleda. Ja selleks kulus 2 aastat!🤭 Tegelikult maksimaalselt ehk 10-15 minutit, kui otsisin nõela ja kääre jne. No kättevõtmise asi😜

Teiseks. Panin WC-sse uue kardina. Samuti ootas pikalt, no paar kuud ehk 🤔 Aga taas kättevõtmise asi😜

Kolmandaks. Otsides paela, mis kardina riputamiseks vaja, leidsin üles oma kadunud päkapikusussid! Kahed jõulud olen neid taga otsinud ja kurvastanud, et olen neist lõplikult ilma... Aga ju ma siis enne jõule (2024!) pakkisin kingitusi ja kasutasin paelu ning nii muuseas pistsin ka need sussid sinna paelte juurde🙈🤭

Ema tegi vastlakukleid ja need maitsesid head! Matsutamise taustaks kõlas Eesti Laul😄 Kuigi ma päris lõpuni ei viitsinud vaadata, siis ülevaate sain. Ja mulle isiklikult meeldib, et Vanilla Ninja võitis.

"Tantsi tolm põrandast"

Kairi Look. Tantsi tolm põrandast 

Aasta parimaks raamatuks tituleeritud raamat, palju kiidetud. See on kindlasti muusika kirjanduskriitikute kõrvadele. Mind kahjuks väga ei kõnetanud... Eks ootused olid muidugi kõrgele aetud ja siis loodadki ei tea mida...

Jah, osad kodeeritud sõnumid said lahti šifreeritud, sest kogemus räägib. Kogemus, läbielatu mängib siin ilmselget rolli. Ent midagi ma ilmselgelt ei adunud, kuna sirvides arvustusi, loen sealt välja ei tea mida..., no minu ridade vahel ei olnud seda...

Oli omanäoline, teistmoodi. Aga ma ei ütleks, et see mind üdini vaimustanud oleks...

Ma ei tea... Kuidagi need Loomingu raamatukogu üllitised ei kõneta mind viimases otsas... 

Aga võib-olla oli vale ajastus minu jaoks...

"Andrus Ansip. Lastelastele"

Andrus Ansip. Lastelastele : minu elu lugu / Ülo Russak
[Vääna-Jõesuu küla] : [Sikusarve OÜ], 2025
478 lehekülge, 8 lehte fotosid

Kirjutada see mees mõistab või et siis jutt jookseb hästi ja Russak on osanud selle ka osavalt kirja panna.

Raamat sai diagonaalis läbi lastud, pilte vaadatud ja siit-sealt sirvitud. Algusotsa, laspepõlve ja noorusaja juhtumisi veidi põhjalikumalt loetud.
Teos on pühendet ju ikkagi lastelastele, ega suvaline inimene tänavalt ei peagi nii informeeritud olema😝 No vähemalt nüüd tean, kust põhjalikku infot Eesti ja rahvusvahelise poliitika kohta ajavahemikus 2004-2024 saab, kui sügavam huvi peaks tekkima.

Mõnus-muhedalt, ansiplikult pajatatud. Väga põhjalik. Seiklusi on mehel elus küll olnud. Aga peab möönma, et viperustele ja katsumustele vaatamata on teda imeliselt läbi (elu) kantud.

Ega muud, kui loetagu!😊

Elu ja igavik...

Kinnipüütud pärlid, jagatud hetked. Taasavastatud ja üllatav Marek Sadam. 

Olen lummatud tema sügavusest ja sõnaseadmise oskusest. Aitäh!

Elu on kõigile lühike

Ta pole kellelgi pikk

See on su enese otsus

On selle sees igavik

See on su enese teha

Ütelda armastan nüüd

Vaikides miskit ei juhtu

Ilma jääd, enese süü

Hoolida hilja ei ole

Seni kui kehas on hing

Puhtaks tee südame lõõrid

Kadugu mürgitav ving

Käest hoia enne kui läheb

Tema, kel kanda sind soov

Elu ja kaotatud armu

Igavik muidu ei too

P.S. Arvutis olles saab kiirelt reageerida ja talletada, üles noppida häid asju!

Nii peaks toimima mõtete luger arvutivälisel ajal😇😎 

"Nii hea, nii hea on mõelda siis"

Nii hea, nii hea on mõelda siis. Eesti ja Norra kirjanike vestlused Rangøya saarel
Tallinn, 2025
272 lk. : fotod 
Koostaja Øyvind Rangøy

Tõlked eesti keelde Imbi Mölder Rangøy

Tõhus ja põnev lugemine kirjandusest huvituvale inimesele. Kirjandusteaduslik, kirjanduskriitiline, kui soovite. Kirjanikud vestlevad omavahel, analüüsivad üksteise teoseid, arutlevad maailma asjade üle, mõtiskevad kirjutamisest kui sellisest, et mis paneb üldse kirjutama.

Enam ei mäleta, kes ütles, aga mõte oli selline, et sageli elust maha kirjutatud lugusid peetakse lugejate ja eriti kriitikute poolt ebarealistlikeks. Ja isegi siis, kui oled sealt juba piltlikult ühe kihi maha koorinud... Kas pole kummaline?!

Igatahes minul oli väga huvitav. Ei edenenud just kiiresti, sest tahtis palju süvenemist ja mõtisklemist. Kaugeltki mitte kõigega ma ei nõustu, aga huvitav on ikka. Samas mõne inimesega oli väga tuntav klapp. Mitmed teosed märkisin üles, mida võiks lugeda. Hea meelega tahaks seda enda riiulisse, et aeg-ajalt taas sirvida ja üle lugeda.

Doris Kareva: ma olen mõelnud, kas võiks olla võimalik, et kuidagimoodi toimub mingi muundumine, ennekõike inimmaailmas, mille tulemusena vägivald ei oleks enam mingi variant.

Klara Hveberg: ...unistan ühiskonnast, kus väärtusi nagu empaatia, kaasatus ja tõde peetakse tähtsamateks kui võimu ja tõhusust.

KH: Fraktaalid on tõesti kaunid geomeetrilised objektid (puud, lumehelbed, pilved, rannajooned)

KH: Ütlesin, et minu romaani ülesehitus on fraktaalidest inspireeritud. Kuid peaaegu sama hästi võiks öelda, et see on inspireeritud klassikalisest muusikast. Mind inspireeris väga Cesar Francki viiulisonaat A-duur, selles, kuidas sama teema kordub väikeste variatsioonidega. /.../

Kai Aareleid: ... kui loed midagi, mis tundub liiga lähedane sellele, millest soovid kirjutada, siis ära pigem sellest kirjuta.

KA: Ja linnas ma alati kõnnin. Minu sammud muudavad linna minu omaks - jalutamine tänavatel, kõrvaltänavatel, pargiteedel. Nii õpin tundma linna, selle ainulaadset struktuuri. See on igal linnal oma.

Sandra Lillebo: Keel peab laulma. Kui ta ei laula, siis ta pole minu jaoks tõsi.

KA: "...mitte mõõk ei ole kõige ohtlikum, vaid sõna".

KA: ...on lohutav uskuda, et hoolimata süngetest asjadest valitseb elus valgus.

...peame pakkuma lootust või vähemalt pragu, kust immitseb valgust.

...huvitav pole kunagi mustvalge.

...mälestusi ei saa alati usaldada.

Endre Ruset: Mõnes mõttes on sport midagi väga primitiivset...

Veronika Kivisilla: ...kõige tätsam on lihtsalt ärkvel olla ja hoida silmad-kõrvad lahti ning olla elu vastu uudishimulik. Ei pea kõike võtma rangelt sõna sõnalt või elementaarselt - kui see on nüüd see õige sõna. Lihtsalt pane asju imeks. Sest kui lihtsalt kordad endale, et kõik on seesama, mis alati, siis loomulikult ei tule sellest midagi erilist.

Sügavaid, kõnekaid ja põnevaid vestlusi peavad Eesti ja Norra kirjanikud:

Doris Kareva (1958)

Klara Hveberg (1974)

Urmas Vadi (1977)

Nina Lykke (1965)

Kai Aareleid (1972)

Sandra Lillebø (1978)

Veronika Kivisilla (1978)

Endre Ruset (1981)

Rein Raud (1961)

Tore Kvæven (1969)

Kätlin Kaldmaa (1970)

Mette Karlsvik (1978)

Meelis Friedenthal (1973)

Knut Ødegard (1945)

Maarja Kangro (1973)

Hanne Ramsdal (1974)

P.S. Vähemalt kaks korda häiris mind üks viga: tohuvapohu>tohuvabohu