21. mai 2020

"Laulatatud"*

Endla Tegova. Laulatatud. (Tallinn, 1986. 206 lk.)
1985. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos.

Käesoleva aasta kummaline kevad, mis tõi kaasa eriolukorra, pani koduseid raamaturiiuleid koristama, läbi vaatama, tuulutama või kuidas iganes seda tegevust nimetada. Lihtsalt tekkis ootamatult selline aeg, et hakkadki otsast lugema seda, mis on aasta(kümne)te kaupa koju soetatud. Suur osa sellisest varandusest kuulus mu kadunud ämmale. Omal ajal oli ju raamat väga odav kaup ja kõik (või suur osa), mis ilmus ka endale koju osteti. Eks neis raamaturiiulites on juba revideerimistööd tehtud, aga Eesti päritolu kirjandusteostest ei raatsinud kohe esimese hooga vabaneda.
Olen juba varem siingi öelnud, et see või too raamat on kodusest riiulist leitud ja/või avastatud. Nii ka siis tänane Endla Tegova "Laulatatud".

Veidi taustainfot ka:

Endla Tegova (1922-1987) oli Saaremaa päritolu kirjanik, kelle elu möödus suures osas õpetaja-ametis. Tema sulest ilmus 4 romaani "Tunglejad", "Humalaaias", "Põlvili" ja "Laulatatud". Pooleli jäi kaks romaani.
Üks tore ülevaade Saaremaa ajalehes "Saarte Hääl" pühendatud autori  90. sünniaastapäevaks
Veel artikleid Saaremaa lehtedes Endla Tegova kohta:
2012. aastast, samuti siis 90. sünniaastapäevaks
Ja 2002. aastast, mil tähistati tema 80. sünniaastapäeva.
Veel üks hea ülevaade Orissaare raamatukogult.

Kuna mu ämm oli Saaremaalt pärit, siis on tema raamatukogus ka palju saarlastest autorite teoseid.

Lugedes kangastus mu ees ehtne Saaremaa (külaelu). Selline, mida olen tundma õppinud viimased kuusteist-seitseteist aastat. (Sellele eelnev Saaremaa oli teistsugune - helge, tõotatud unelmate maa, kadakad ja karjamaa, veidi muinasjutuliste mererandadega). Karmkäre ütlemine, esmalt ikka kogu tõde ja halb näkku, siis leebuv-leevendav öeldu tasandamine. Võib-olla see ongi üldse eestlasele omane, mitte ainult saarlasele? Eriti veel nõukogude ajal. Või olemegi selle sealt ajast pärandina kaasa saanud?

Aga kui nüüd veidi ka raamatust endast rääkida, siis nagu juba mainitud - nõukogude aegne külaelu, mis on hääbumas, taustal kolhoos. Rantsuse külas toimetamas kaks vanainimest Kalda Maara ja Vassel. Üldse on head nimed - Rabadi Iie, Ullepi Senni, Puumaa Peniita, Naklase-Nessa Poiss, Keeni (Eugeeni), Jaanu, Asti...
Õigeusu taustaga küla, sellest tulenevalt ka õigeusu nimed ja nende tuletused.
Raamatu kestel hakkavad inimesed maale tagasi pöörduma ja kodutalusid üles vuntsima. Nii et lootus püsib.
Kõrvale-silmale-keelele pakub mõnu lopsakas saare keel, mille näited ma järgnevate hästi sõnastatud nopete näol üles korjasin:

"Mina ei palu, ma palvetan," ajab Maara end sirgu. "Ja see pole üks ning samma. Jumala ees aliseda pole minul kombeks. Minu jäuks on jumal liiga körgel, et täda oma pisiste muredega tüitada. Kui ma palvesse lange ning pea norgu lase, siis sellepärast, et inimessi maailmas ep tapetaks, et mu poegade pojad eluse jääksid."
...
"Ma ole ammu aru saand, et koolidud meestega on sant rääkida: nämad teadvad üleilmlissi asju nii irmus täpselt," ohkab Vassel. "Lahvka juures omasuguste seas on maailmavigurid lihtsamad. Kuskist leiad ikka lootuse, sest kurjad saladused pole meitele tääda. Ning siis ju kena tugi, kui jumal ka julgustuseks vötta on."

Surmale mõeldes ei leia Maara kunagi sündimisele mõtet. Kas üldse maksiski ilmale tulla ja oodata elult suurt ning veelgi suuremat? Surmaprotokoll on kõigil ju ette juba valmis, allkiri all.

"Äi ole lapsed ilmaskid alvad. Me ise rikume nämad ära." (Vassel)


"Jõhkra jõuga armastama ei pane. Olga ässitas mind töö kallale kavalusega, et tule Iie, ja vaata, mis su tööst puha tuleb!"  (Iie)

"Kena laps, et meitega linnas ää keisid. Poegadele sai ööltud, mis tarvis. Sedakorda mul aigus möödas, ju ma ela nüid surmani." (Maara Iiele)

* Tahtsin veel lisada, et väga karakteersed tegelased on autor välja joonistanud. Kindlate seisukohtadega, valjuhäälne, käre Maara. Enamasti vaikiv, tasase loomuga Vassel. Väga kummaliselt käituv, ogar plika Ursula. Jne. Keerulised ja segased inimsuhted.
Laulatatud maa(elu)ga, külaga, seda peaks see pealkiri väljendama. Maara ja Vassel käivad ju kogu aeg teiste küla talude eest hoolt kandmas, et õu oleks niidetud ja puud riidas...

17. mai 2020

Eurovisiooni lummuses

Olen eriliselt liigutatud tänavusest Eurovisiooni teleülekandest, õigemini küll telešõust - Europe Shine a Light. Just see muusika, eriti orkestri ettekandes koos iga riigi jaoks märgilise hoone valgustamisega. Mul on tibutagi ja külmavärinad!


Ja võimas lõpufinaal, kus kõik lauljad osalesid. Imeliselt ilus!



Eriline aeg on tinginud erilised lahendused. Ja see on eriliselt hästi õnnestunud.

16. mai 2020

"Vahetuslaps"

Christine Nöstlinger. Vahetuslaps. (80 lk.)

Ühel lapsel oli siin see kohustuslikuks kirjanduseks ja enne raamatukokku tagastamist otsustasin  raamatu ka ise läbi lugeda. Vaatamata sellele, et tegemist on lastekirjandusega, oli ikkagi põnev ja tore raamat.

Viinis elavasse Mittermeieri perekonda võetakse 13. aastase perepoja Ewaldi suviseks keelepraktikaks Inglismaalt vahetusõpilane. Algselt ülikorraliku Tomi asemel tuleb aga hoopis tema väga omapärane ja kummalise käitumisega vend Jasper, kes, nagu hiljem selgub, on hoopis poolvend. Kuidas perekond Mittermeieri joont mööda kulgev ja pealtnäha igavalt korralik pereelu sellega pea peale keeratakse selgub õige pea. Algsest kõõriti vaatamisest ja mõistmatusest kujuneb aga lõpuks sõprus või midagi lausa armastuse taolist.

Mõnus lugemine kevadõhtusse. Lahkelt soovitatud!:)

13. mai 2020

"Paljajalu kõrrepõllul"

"Kersti Kreismann. Paljajalu kõrrepõllul". Autorid Margit Kilumets ja Kersti Kreismann. (240 lk.)

Praegune aeg on olnud hea koduste raamaturiiulite revideerimiseks. Et mis meil siin siis ongi kokku kogutud? Ja nii võib sealt leida lausa puhast kulda:)
"Vahtramäe Emil" oli üks sellistest, mille ma mõnuga läbi lugesin.
Nüüd oli kohe "varnast võtta" Kersti Kreismanni raamat. Ilmunud juba üle kümne aasta tagasi, 2008. a. On see mulle kingitud või olen ise ostnud, seda ma kahjuks enam ei mäleta. Võimalik, et soovisin ja kingiti...
Aga lugemata see oli jäänud.
Nukrahõnguline sissevaade armastatud näitlejanna ellu ja tegemistesse.

Kuidas ta tahtis ära maalt (Tali'lt) pealinna, Tallinna. "Moskvasse, Moskvasse!" mingi paralleel "Kolme õega", kus ihatakse ära suurlinna. "Kolmes ões" oli 1973. aastal Kreismannil mängida Irina roll. Algselt valitud nimekirja, siis mõne päeva pärast dublandiks tagandatud, harjutas K. "häbipuna palgel" ja vaevles "oma alaväärsuskompleksis kuni proovide lõpuni". Ja nii mitmelgi korral tabas teda see nn igavese teise staatus.
Eraelulised kriisid, kuidas kõik justkui pudeneb käest...
Kindlasti sissepoolevaatav, teraapiline, vabastav oli see kirjutamine.
Aeg on aga toonud veel rolle, millest võiks siinkohal ära mainida "Sarabandi" Marianne, Kirsti Lindholmi etenduses "Tuhk ja akvaviit" ja muidugi pikki aastaid kavas olnud "Eesti matuse" Mareti.

Põhjaliku arvustuse raamatu kohta leiab 2009. aasta jaanuarikuisest "Sirbist", autoriks Eve Pormeister.

7. mai 2020

"Minu maailmameri"

Uku Randmaa. Minu maailmameri: esimene eestlane, kes purjetas üksi ümber maakera. (252 lk.)

Täiesti ootamatult saabunud vaba aeg on pannud otsima lugemist, mis jäänud kunagi selle sama vaba aja puudumisel lugemata. Kuna mitu paksu raamatut sai üksteise järgi läbi näritud ja ikka oli veel säilinud tahtmine lugeda, siis... Üks selline ammu plaanis olnud raamat oli "Minu maailmameri". Hiljuti sai ETV-s näha dokumentaalfilmi "252 päeva üksindust" teleesilinastust. Samuti on lugemist ootamas Uku ja Maibi Randmaa raamat "Ümber. Ilma." Ühiseks nimetajaks neil kõigil ikka ümber ilma soolopurjetamine.
Ääretult põnev ja köitev! Ei oskaks aimatagi, et üksi ümber ilma purjetamine võiks pakkuda selliseid elamusi. Aga pakub. Ja see kõik on oskuslikult, mõnusas humoorikas võtmes kirja pandud. Tõeline lugemisealmus! Juba eelmises postituses sai seda mainitud, eks seegi kõneleb enda eest.

...mõtisklesin, mis on minusuguse keskealise mehe õnne valem. Üha kindlamaks kujunes veendumus, et õnnelik olemiseks ei ole vaja rutata koosolekult koosolekule, süüa säilitusainetest kubisevaid küpsiseid ja kõnelda vahetpidamata mobiiliga, alustades iga teist lauset sõnadega "mina arvan".

... soolopurjetamisel on üks suur pluss: mul on vabadus teha täpselt seda, mida ise tahan. Kui öösel kella viie ajal läheb kõht tühjaks, siis hakkan pannkooke küpsetama. Ja keegi ei kobise, et "Mis sa, pimevaim, öösel kondad!". 

Kui juba otsustad aidata, siis heameelega. Vingus näoga antud abist ei ole tolku.

Olen selle pika reisi jooksul kahtlemata muutunud. Minu kontakt loodusega on tihe, kuid samavõrd olen kaugenenud inimestest. Nendega on keeruline, iial ei tea, mis on kellegi eesmärk. Merel on kõik lihtsam.

Hoovuste kokkupõrkekohal pidasid kaladele jahti linnud, väikesed ja nobedad tiirulaadsed ning suured ja rohmakad pelikanid, Kalapüüdjate kohal lendasid omakorda suured mustad linnud, kes ise vette kalade järele ei piketeerinud, küll aga pidasid jahti lindudele, kelle noka vahelt paistis maitsev saak. Just nagu inimeste maailmas: ühed rabavad tööd teha ja teised lõikavad kasumeid. 

"Õnn on sisemine hoiak ja sellel on vaid vähe ühist reaalselt kogetud välise maailmaga. Kui me pole õnnelikud ilma raha või kaaslaseta, pole me seda ka siis, kui need on olemas... Õnn lähtub alati seestpoolt. Õnne kogeme siis, kui me õnne välja saadame." (Pierre Franckh "Soovid täituvad").

Mere peal ei toimu midagi. Mere peal toimub kogu aeg midagi. Mõlemad väited on õiged. Midagi on kogu aeg toimumas selle jaoks, kes oskab märgata, tunda ja tähele panna.
...
Merel ei teki rutiini. Juba sellepärast, et loodus on pidevas muutumises. Piisavalt tegemist on purjetamisega ja jahi parandustöödega, lisaks on mul kaasas filme, muusikaplaate ja raamatuid.
Loksun siin suurel mõõtmatusel. Üksinda. Võitlen isutuse, looduse ja omaenda mõtetega... ja olen õnnelik! Kui mõnele kurjategijale öelda, et ta peab karistuseks kaks aastat üksinda ümber maakera purjetama, paluks ta vist asendada see surmanuhtlusega. Minul on aga suu kõrvuni. Lähen esimeste hommikuste päikesekiirtega tekile ja naeratan. Ütlen: "Tere, päike! Tere, meri! Tere, lainevallid ja lendkalad! Mul on siin teiega hea ja tore!"

6. mai 2020

Õnnevalem ja eduvõti


"Õnn on sisemine hoiak ja sellel on vaid vähe ühist reaalselt kogetud välise maailmaga. Kui me pole õnnelikud ilma raha või kaaslaseta, pole me seda ka siis, kui need on olemas... Õnn lähtub alati seestpoolt. Õnne kogeme siis, kui me õnne välja saadame." (Pierre Franckh "Soovid täituvad").

Sain sõbrannalt jõulukingiks muu hulgas kalendermärkmiku "Hetk iseendale". Mõnusas vihikuformaadis, kuhu ikka mahub üht-teist sisse kirjutada.
Vaatamata sellele, et minu arvates on see kalendermärkmik mõeldud ennekõike edukale inimesele või siis sellele, kes püüab/tahab edukaks saada, inimesele, kellele on olulised saavutused, pürgimused, eesmärgid, on siin palju häid ja ilusaid tsitaate.
Mina ei põe edu-kultust. Tahan olla mina ise! Hea abikaasa, tütar, õde, tädi jne. Kui, siis ikka veidi parem... Püüda rohkem mõista, kuulata... Aga eelkõige ikka iseendaks jääda. Armastada iseennast. Siis on võimalik ka ligimest armastada.

Nii ma olen neid tsitaate varustanud oma kommentaaridega või nn hüüetega, nagu näiteks "see on hea mõte!", "õige!", "huvitav mõte!", "hea!"

Seda positust inspireeris mind kirjutama ka Uku Randmaa raamat "Minu maailmameri", kus ta palju mõtiskleb õnnelik-olemise üle. Väga hästi ja mõistlikult, kusjuures. Õnn on seal reaalsus, mitte abstraktne mõiste.
Ka päris esimene tsitaat seal üleval on võetud just tema raamatust.
Ja muidugi, nagu rusikas silmaauku on ka Tanel Padari "Õnne valem".

Nüüd siis need nopitud ja lubatud õnne ja edu tsitaadid:

"Elades oma igapäevast elu peame aru saama, et mitte õnn ei tee meid tänulikuks, vaid tänulikkus teeb meid õnnelikuks." D.Steindl-Rast

"Leia iga päev midagi, mille üle olla tänulik ja õnnelik."

"Ära iial loobu oma unistustest sellepärast, et nende saavutamiseks kulub palju aega. Aeg kaob nagunii."

"Armasta ennast just sellisena, nagu sa oled."

"Ümbritse ennast positiivsete inimestega. Ütlus "õnnetus armastab kaaslast" on tõene. Seepärast on vaja valida sõbrad, kes on optimistlikud ja rahul, sest nii ümbritsed ennast positiivse energiaga."

"...Oluline ei ole mitte see, mida me näeme. Palju tähtsam on see, mida me tunneme."  L.Tolstoi

"Minugi pärast, armastage oma lähedast nagu iseennast. Kuid esmalt armastage ennast."  F.W.Nietzsche

"Ma teen ainult seda, mida mu sisetunne käsib mul teha. Ma usun, et teiste inimeste nõuandeid tasub kuulata, aga lõpuks oled ikkagi sina see, kes otsustab, mis on sinu jaoks õige." 

"Edukad inimesed otsivad alati võimalust teisi aidata.
Ebaedukad inimesed jäävad alati küsima, mida mina sellest saan?" B.Tracy
[Kas tegelikult pole mitte vastupidi? Tegin oma repliigi.]

 
"Edu on tagajärg ega tohi kunagi olla eesmärk." G.Flaubert 

"Ükskõik milline positiivsus on parem kui negatiivsus." E.Hubbard 


29. aprill 2020

"Naeratava kuu inimesed"

Ena Mets. Naeratava kuu inimesed. (542 lk.)

Autor ise kirjutab oma raamatu proloogis (proloog ehk et mitte kedagi raamatu äkilise algusega ära ehmatada) nii:
See raamat räägib elust ja nagu elus, ei saa siin raamatuski miski olla lõpuni selge, ei alata stardijoonelt ega lõppeda [peaks olema: lõpetata] finišis. Me kõik elame korraga "reaases maailmas", unistustes, mõtisklustes, lootustes, kujutluspiltides (nii iseenda kui teiste omades) ja "silmapetetes". Mõned elavad rohkem minevikus, mõned mõtlevad ainult tulevikust ja on neidki, kes suudavad kõige enam käesolevat hetke nautida või selle käes piinelda. Vähemalt natuke elame me kõik kõigis kolmes. Ja on aegu, millele me pole nimesid andnudki. /.../

"Naeratava kuu inimesed"  on lugu minust ja sinust ja temast. See on lugu inimesest, olgugi teistsuguse maa reaalsuses. Ta räägib unistustest, unelustest, unenägudest ja tõelusest. Temas kumavad inimeste hirmud, maha surutud ootused ja püüdlused, takistused, kahtlused, lootused, pettumused, millegi suurema otsingud ning nendest otsingutest loobumised. See on puhtinimlik lugu või lugude pundar, kus põimuvad, riivavad ja ristuvad seitsme peategelase eluteed, et siis jälle lahkneda.

Väga omapärane raamat. Väga paks raamat (üle 500 lehekülje). Väga aeglaselt edenev raamat. Filosoofiline, psühholoogiline, religioosne...
Selle läbilugemine oli mu sundpuhkuse ehk koroona-aja väljakutse ja eesmärk. Olen sellega tänaseks edukalt hakkama saanud.

Mida Ena proloogis lubab, seda me saamegi. Mulle tundus, et raamatus võõra ja ka Elisa nime all olnud neiu prototüübiks oli Ena ise, vähemalt osaliselt.
Kahjuks jäi kogu lugu mulle natuke segaseks. Unenäod ja reaalsus segunesid. Ma ootasin midagi enamat või pigem olin valmistunud millekski teistsuguseks.
Kahtlemata on Ena hea jutuvestja, mida sain kogeda juba möödunudaastasel Austria reisil. Nautisin tema kirjutamise stiili. Oli ka mõni seik, mida raamatus kohates tuli äratundmine - olen seda kuulnud!

Negatiivse poole pealt - raamatus oli palju vigu, mis tõsiselt häirisid, aga see on vist kivi (keele)toimetaja kapsaaeda.

Ja nüüd siis mõned traditsioonilised väljanopped:

Neiu oli endiselt ärevil. Ärevus aga takistas sõnu. Takistas sõnu, millel oli sügavust. Ja nii ütleski ainult sõnu, milles oli mängu.

Perenaine istus voodiserval, kodune avar õhtukleit seljas, selg sirge ja ootas kannatliku kannatamatusega, millal ta saab süüa oma maisijahust kooki ning juua keedetud ananassimahla.

Nii vaikne oli, et perepoeg oleks võinud hea tahtmise korral hingamise järgi üle lugeda, mitu magavat inimest ruumis viibis. See hingamine mõjus talle esiti rahustavalt. Peale pooletunnist suikumist aga muutus see sama häirivaks uinumisel, kui on nende vanaaegsete ümmarguse palgega kellade tiksumine, mis äratavad inimesi hommikuti sellise plärinaga, et päeva esimene pool on rikutud.

... tänaval on elu, tänavad on elus ja elu elatakse tänavail. Kõik see muudab selle linna tänavad veelgi soojemaks, kui nad seda tänu päikesele juba on.

Selle heliderohke kommertslinna paradiisile sarnaneva nimega linnajaos kõrge kummitusmaja juurde jäävas hoonetekompleksis elas kokku ligi nelikümmend erinevat hinge ehk füüsilist keha omavat vaimu, kui spiritismipäraselt läheneda. Nelikümmend otsingute, püüdluste, soovide kogu. Neljakümne hinge hirmud ja kahtlused. Neljakümne hinge rõõmud, mured, mõtisklused ja pisarad (kas välja nutetud või välja nutmata jäetud) elasid koos ühtede ja samade müüride vahel.

Kuskil ühes Brasiilia kommertslinna suurte väravate taga, kust mahub sisse isegi pereisa Chevrolet Veraneio, elab üks neljakümneliikmeline perekond. Nad elavad jumalarahus ja spiritismiharmoonias, toetavad üksteist. Nende maja on alati avatud teistele õnnetutele ja abivajajaile ja samas suletud ümbritseva maailma ja ühiskonna kurjusele, armukadedusele, ahnusele, ihnusele, vihale, solvumisele. /.../ See maja on loodid suure armastuse alusele, kahe inimese ühendusest ning altruistlikust soovist olla Jeesuse abiline maailma päästmisel. Selle maja elanikud suudavad alati teistele naeratada. 

Elame paralleelilmades kõikide teiste inimestega, seda isegi mõistmata - ilmad, mis on lihtsalt meie endi loodud ja meie endi sees, koos päikese, vihma, tormide ja orkaanidega.

Ainus, mida ta tõeliselt teha tahtis, oli sõnamaailmade loomine, kuid kirjutamisega on raske elatist teenida ning seda ka ei õpetata kuskil kõrgkoolis. Kirjutada aga ei saa lihtsalt mõne elatise teenimise töö kõrvalt. Inimene pole enam võimeline looma, kui ta on vähemalt kaheksa tundi päevas kuskil raha teeninud, inimestega suhelnud, kaks tundi liiklusvahendites istunud ja igapäevamuredega maadelnud. Loomine pole kartulikoorimine - võtad noa kätte ja valmis.

Me tunneme teineteise hinge ja tunneme end vabana. Me tunneme teineteise keha ja tunneme end korraga vangis. Keha muudab kõik konkreetseks.

Me avastame seda, mida otsima läheme. Isegi siis, kui meil pole eelarvamusi.