28. november 2020

Advenditervitus


 

Nüüd küünla me süütame taas,

 et neil, kellel külm on, soojem saaks.

Nüüd küünla me süütame taas,

 ta helk paitab helgemaks maailma.

Kui sinulgi on külm, kui hirmu tunned sa,

siis liituda võiksid meiega,

kui küünla me süütame taas, nüüd taas,

kui küünla me süütame taas.


Kuula laulu Keila koori ettekandes


24. november 2020

"Minu maailm"

 

Susan Luitsalu. Minu maailm: seiklused ei hüüa tulles. 223 lk.

Hea tekstiga ladus lugemine! Igav ei hakanud mitte ühelgi leheküljel.
Kiire tiir ümber maailma - Sotši, New York, Bakuu, Prantsuse Polüneesia, Omaan, Gruusia, Beirut, Jaapan, Praha.

Raamatut raamistavad kaks lauset: Maailm on sinu kodu. Iga roju oma koju.
Tore tõdemus seegi.

...uusim trend on olla supertervislik, makrobiootiline, mahla joov joogaguru.

...kui vein otsa sai, ootasin ma endiselt üsna naiivselt, et midagi lõpuks ometi juhtuma hakkaks. Aga nagu ma juba mainisin, on tänapäeval olulisem jooga ja väljamagamine, ning kui kell hakkas lähenema keskööle, tõusis River püsti: "Ma olen ikka nii väsinud! Ma pean t õ e s t i välja magama! Homme on mul juba kell kõmme esimene pildistamine ka, mingi nõme asi, issand, kuidas ma ei viitsi! Aga rokkige siis minu eest kah! Tšau-tšau, kullakesed!"

Ja kadunud ta oligi. Meie sahistasime hoolsalt komplekteeritud kostüümides tubadesse magama, Kell 23.30. Linnas, mis väidetavalt kunagi ei maga.

Mulle lubati t o h u  t u l t metsikuid moepidusid, aga siiamaani olin saanud vaid puupüsti täis miniklubis viisteist minutit kuttide vingumist kuulata! Mis mõttes see linn kunagi ei maga, kui ta just norskab nagu kolm tabletti unerohtu võtnud pensionär

Õnneks ei olnud Murat ülevoolavalt energiline või temperamentne. Ta oli küll väga elevil, aga kuna ta tundus muidu tagasihoidlik inimene olevat, siis oli tema ülielevus kah selline nagu hästi viisakal kutsul, kes liputab hüsteeriliselt saba, aga teab, et hüpata ei tohi.

...valetasin talle, et eestlased on peaaegu nagu eskimod, meile õudselt meeldib külm ilm ja 24 soojakraadi on minu jaoks juba suht üle mõistuse, ma ei jaksa kõndidagi enam sellise palavusega, ja üleüldse tahan ma nüüd tõesti alla sõita ja ruttu kuskile kohvikusse minna. Murat vaatas mind umbuskliku näoga, sest tal endal oli seljas jope ja selle all veel mingi kampsun.

Lisaks on mulle jäänud mulje, et paljude rahvaste jaoks on enda meelega higiseks ajamise kontseptsioon juba kultuuriliselt võõras - kõrgem klass on siiski väärikalt jahedas lebasklemas ja elu nautimas. 

...kes peaks tahtma vabatahtlikult mäkke ronida? Ainult hullud! Isegi küla kitsed lähevad hommikul ilma karjuseta ja tulevad õhtul ise koju tagasi. Nõlvadel on kas liiga palav või külm ning ülesmäge ronimine võtab inimeselt mõttetult energiat. Eks siis passidki neid ekstravagantseid välismaa kloune ja nende seljakotte halvaks paneva pilguga ja mõtled,et küll on inimestel ikka vähe elumuresid, kui on vaja minna naljaviluks energiat raiskama. 

Kui ma telgi järsakupoolse akna lahti teen, avaneb vaade nagu lennukiaknast - oranži-roosakirjul taevataustal laiub lõpmatuseni lillakas-roosa tupsumeri. See ongi vastus küsimusele, mille kuradi pärast on vaja end vabatahtlikult nii ebamugavasse olukorda sättida. Kuigi ilmselt on ka muid vastuseid, sest üks tüdruk teatab hiljem, et ta ei viitsinud isegi telgiakent lahti teha: "Liiga külm oli ja peale selle olen ma siin varem ka käinud ja seda päikesetõusu juba näinud."
Mu meelest on selline avaldus umbes sama hea, kui öelda, et ärme kingi talle raamatut, sest raamat tal juba on.

Beiruti ööelu ei seisne ainult pimedas ruumis alkoholi joomises ja teiste vallaliste jõllitamises, nagu see kohati kipub mujal olema, vaid vaba aja, sõprade, iseenda, tantsimise ja laulmise, hea toidu, mõnusa õhkkonna ja elus olemise t ä i e g a nautimises.

Kui selgub, et selle nõmeda koroona pärast jäävad terveks kevadeks ja veel jumal teab kui kauaks ära nii Dubai-elu kui ka sellised pisikesed sõidud - näiteks oli meil sõpradega juba ostetud bussi- ja teatripiletid Peterburisse -, mõtlen hetkeks, et õu mai gaad! Kuidas ma saan ühe koha peal istuda?!? Kas ma pean riided kohvrist välja võtma?!? Kuhu kohver üldse käib, kui see ei seisa esikus ukse juures või magamistoas riidekapi ees?!? Okei, kaks viimast küsimust on veidi üle paisutatud, aga ikkagi on kurb juba tehtud ja kaua oodatud plaanide luhtumise pärast.
Hingan sisse ja välja ning tuletan meelde: maailm on minu kodu; kui ei saa minna lendama, saab alati minna matkama; igal pool on hea. Kodus on ka hea. Kõik riigid on endiselt oma koha peal. Maailm on minu kodu ja kodu ootab alati.

Ilmselt see viimane lõik iseloomustab ka väga paljude teiste inimeste mõtteid ja tundeid sellel kummalisel, 2020. aastal.

18. november 2020

"Valgus ookeanide vahel"

 

M.L.Stedman. Valgus ookeanide vahel: kõik armastuse nimel. 390 lk

Milline lugemiselamus!
Üle hulga aja siis lugesin jälle ilukirjandust. 
Sattusin selleni aga täiesti juhuslikult. Kui suvel pärast pikka pausi taas tööle (raamatukokku) sattusin, siis oli vahepeal tulnud mitu raamatut, mida kohe tahtnuks lugeda. Otse loomulikult olid need kõik kohalkasutamiseks ehk lugemissaali eksemplarid. Õnneks avastasin selle raamatu varasema trüki, mis oli täiesti saadaval ja millele ma kohe küüned taha ajasin. Suure õhinaga hakkasin lugema. Siis aga tulid mingid kiiremad lugemised vahele. Ühel hetkel saabus ometi just selle raamatu tähetund. Ja see oli tõeline tähelend!

Väga kaasahaarav ja mõjus! Juhtus nii, et lõpuks lausa pisarad voolasid. Ja kui see ei ütle midagi, siis ei ütle üldse mittemiski...
Siinkohal ei hakka ma sisu ümber jutustama. Mitmed blogijad on seda raamatut lahanud ja minu silma hakkasid küll ainult positiivsed kommentaarid. (Ja kõik nad teevad ka lühikokkuvõtte!) 
Võib-olla ainult nii palju veel, et ... 
kas armastusest vihkamiseni viib üks pisike samm?
kuidas valida - kas käituda südametunnistuse või armastuse järgi?
Elus ei pea enamasti  siiski vist nii ränki otsuseid tegema. (Või et siis peab ja veel rängemaidki...) Aga raamatu lehekülgedel pidi otsustama.

Raamat, mida tõesti julgen soovitada. Aga hoiatan - see puudutab! ega jäta kedagi külmaks.
 
 
P.S. Teate, mina üldse ei saa aru, kuhu aeg kaob! Üle poole novembrist on möödas ja ma ei ole mitte ühtegi postitust teinud. See ei ole normaalne, ma ütlen...

31. oktoober 2020

"Minu Odessa"

Loone Ots. "Minu Odessa: minagi olin Arkaadia teel"

Ma ei tea, mis mul viimasel ajal viga on, et ei suuda raamatuid lugeda. See on nii kummaline. Juba paaril korral olen alustanud erilise entusiasmita ja siis on äkitselt täielik madalseis, mil ei taha sama raamatut kätte võtta, sest üldse ei kõneta. Ühel puhul tulin sellest ringist välja, et hakkasin nö jõuga uuesti lugema ja siis oligi taas jälle tore. 
Selle (ehk siis teise) kohta siin võin öelda, et ei olnud päris minu teetassike see raamat. Ootasin küll selle lugemist, aga kujutluses oli midagi muud. Pärast pisikest seisakut, kui jälle end lugema sundisin tunduski korraks, et on tore ja edeneb, aga siis kadus hoog jälle ära...
Antagu mulle andeks, aga natuke nagu üleolev või õpetav toon lugeja suhtes. Palju oli tsitaate, mõtteid, ütlusi erinevatest teostest, mis minu jaoks ei haakinud kuidagi ei Odessaga ega meeleoluga, olid justkui kontekstist väljas. (Autor nagu eeldaks, et kõik peavad olema lugenud samu raamatuid, mida tema ja hoobilt taipama, millest jutt. Ent kõik ei ole nii andekad!)
Vahepeal juba mõtlesin, et kustutan selle osa kirjutatust maha ja keskendun ainult positiivsele, kuna ei taha ülekohtune olla. Aga need siin on puhtalt minu mõtted, tunded ja arvamised ning keegi ei saa mind keelata neid välja elamast mu enda blogis.
 
Kahtlemata oli siin palju positiivset ning nauditavat. 
Meelde jäi mere lähedusest tingitud mere hingus või mere lõhn, pikad jalutuskäigud, Odessa elanikud - odessiidid, kõnelevad enamasti omapärast vene keelt, Potjomkini trepp oma 192 astmega, Odessa naljad ja huumorifestival Humoriina, jne. 
Siinkohal ka väike valik mulle meeldivatest nopetest:

Ma ei armasta veini ja olen joonud moepärast kolm väikest näidiseklaasi. Kaine peaga on palju parem kõike enda sisse lasta ja meelde jätta.
 
Minu jaoks on teater püha koht.
Kui teatrisse lähen, siis maksimaalse lugupidamisega. Elementaarne, et teatris ollakse vait ja keskendutakse sellele, mis laval. Seal olijaid segada ei tohi. Kui lavastus ei meeldi, siis kirjuta hiljem lavastajale kuri kiri, aga ära oiga väljakutsuvalt, nii et lauljad kuulevad. Nemad täidavad lavastaja tahet. /.../
Nüüd on lilleheide keelatud. See-eest ei ole saalis enam endist rahu. Eriti kui istud rõdul, nii et all toimuv on nagu peo peal. Inimesed muudkui sebivad telefonis. Keset lüürilist piano't tuleb kellelegi sõnum ja kohe peab ka vastama. Pimedas saalis on ka üks sisselülitatud telefon silmipimestavalt ere. /.../
Algul ma piinlen. Oi, kuidas piinlen. Siis meenub Jaapani 17. sajandi poeet ja filosoof Kenko. Tema on öelnud, et kui õilis mees ei suuda olukorda muuta, siis õilis mees vaikib. Vaikin minagi õilsa mehe moel ja püüan asjast üle olla. Kavaga saab muide külgedel olevaid välke varjata. Vaja oleks muidugi kahte kava või silmaklappe nagu vanasti voorimehehobustel, et nad autot ei kardaks.
 
... sel aastal [1918] liikus üle kogu maakera kohutav gripiepideemia. Ilmasõjast nõrgestatud eurooplasi langes nagu loogu ja üle ilma suri hinnanguliselt kuni 5 protsenti maailma rahvastikust, kuni 100 miljonit inimest. Gripp röövis näiteks tolle aja maailma kuulsaime skulptori Auguste Rodini ja Austria maalikunstniku Gustav Klimti, aga ka eestlaste suure helilooja Rudolf Tobiase.
Üks gripiohver oli Vera Holodnaja. Ta ei elanud 25 aastasekski. [Vene impeeriumi esimene tõeline filmitäht]

Esimene advent. Pean vara tõusma, et sõita trammiga Odessa luterlikku püha Pauluse kirikusse, Kirhasse. Tahan olla juures, kui algab uus kirikuaasta ja süüdatakse jõuluootuse esimene küünal.
 /.../
Minu jaoks on püha Pauluse kiriku sisemus väga hele, väga moodne ja väga saksalik. Kaine luterlus. Punase (veri) värviga lahendatud altarimaal on kantud otse krohvile. Laes on sinisel taustal paat, mida võime ka kalaks kujutleda - needki Kristuse sümbolid.
Laul lõpeb. Olen võõras nägu ja mind on märgatud: kohe saadab keegi daam eestpoolt mulle jumalateenistuse korra. Arvan, et mul ei lähe seda vaja, aga selgub, et läheb küll. Odessa inimene on vene taustaga, näinud õigeusu müstilisi ja ilusaid teenistusi, talle on vaja midagi sarnast, et end mitte päris kerjusena häbeneda. Pastor kannab kahte värvi, kuldsest ja lillast brokaadist rüüd, mida meie kandi luterlus ei tunne. Osa laule on antifoonid, kus koor laulab ette ja kogudus kajab tagasi. Ka seda ei ole ma Eesti, Soome, Skandinaavia ega Saksa kirikutes kuulnud. Vahet aga pole. Jumal on üks ja koraaid ikka needsamad. Seekord laulab siis eestlane Odessa saksa kirikus vene keeles. See on põnev, sest lauluraamatus on nii vene tõlge kui ka saksa originaal, minul aga meeles eesti variant. Saan võrrelda. Filoloogile mõnus mõttetöö hingepuhastuse saateks.

Ma olen takerdunud sulnisse mittemidagitegemisse. Kõik ambitsioonikad plaanid, mida arvasin Odessas teoks saavat, tunduvad olevat kusagil kaugel ja kaetud minnalaskmise lõpmatu looriga. Selgub, et tänasida toimetusi saab homse varna heita küll. Kodus ei suudaks ma seda iialgi. /.../

Odessas olen tasapisi hakanud hedonistiks ehk kõrgema klassi elunautlejaks. Söön hommikust Türgi diivanil lösutades, raamat ühes, kohvikruus teises käes. /.../
 
Loen ja loen. Ah, kui magus on olla raamatu päralt vaheaegadeta, süüvida süžeesse ja juua suurte sõõmudega seda nektarit, mida suudab pakkuda tõeline kirjandus!/.../
Jalutan, poodlen, söön ja lähen õhtuti vanni. Mul on neli vannivahtu ja klaaskauss, kuhu puuvilju viiludeks lõikan. Võtan vannist kogu võlu, tassin koju kõiksugu lõhnavat kosmeetikat, küll koorijaid, küll geele, ja vaimustun, kui saan iga päev kasutada erinevat ollust./.../

Seni olen end pigem töösõltlaseks pidanud. Nüüd aga mõtlen, et äkki peakski hakkama elu vabamalt võtma.
 
Me oleme ise oma keele hoidjad. Ükski seadus ega amet ei pane meid hindama selget ilusat ja õiget emakeelt, kui me seda ise ei väärtusta. Väärtustagem siis. Täna /.../ ja igavesti - elagu eesti keel!"

24. oktoober 2020

"Minu Bulgaaria"

Janek Balõnski. "Minu Bulgaaria: magusad tomatid ja hapud viinamarjad"

Alustasin seda raamatut suure ettevaatusega. Olin eelhäälestatud, et raamatus on väga vähe (kui üldse) Bulgaariat. Enamasti saavad sellised eelarvamused lugemise käigus siiski kummutatud. Seekord päris nii hästi ei läinud..., kuigi ka hullult pettuma ei pidanud.
Põhiliselt on keskendutud ettevõtluse arendamisele Bulgaarias (firma StroyRent).
Seda kindlasti öelda ei saa, et raamatus Bulgaariat poleks. Nagu igas "Minu"-sarja raamatus oli ka siin seda just nii palju ja sellest vaatepunktist, mis kirjutajale oluline on tundunud. Oli loodust, toidu- ja muidu kultuuri, ajalugu ja poliitikatki ning muidugi bulgaarlasi.

Mõned näited ka, nagu ikka:

"Tere, tahame siia tänavale maad või ladu rentida, kas tunnete kedagi, kes pakub midagi?"
 
"Juba teine suurem tellinguklient osutub vargaks. Kiirelt kaovad ka mõned väiksemad tööriistad. Kõik see, mida Eesti kogemuse pealt riskide juhtimiseks ette valmistasime, ei ole kaugeltki piisav. Siin riigis ja siinse kuritegevuse puhul on vaja hoopis teised trikid ära õppida. See õppimine võtab meilt poolteist aastat ja kaotame 100 000 euro eest vara. Siis saame lekked pidama. Hilisematel aastatel ei kao ka kokku nii palju vara kui esimesel kahel aastal."
 
""Miks sa väljudes alati uksel endale risti ette lööd!" küsin temalt [Ionit'lt], kui restoranist väljume.
"Mis risti... ah see," ühmab ta ja jätkab, "See on minu lihtsustus, et meeles pidada nelja olulist asja: kas püksilukk on kinni, kas mobiil on vasakus rinnataskus, kas rahakott on paremas rinnataskus ja kas prillid on ees."
Seda öeldes puudutab ta käega uuesti vöökohta, otsaesist ning vasakut ja seejärel paremat rinnataskut."
 
"Keskmisel bulgaarlasel on minu arvates lausa suhtlemissõltuvus. Enne tööd saavad laotöölised bensiinijaamas tund aega varem kokku, et teha ühine hommikukohv ja lihtsalt omavahel suhelda. Tihti istutaske ka pärast tööd rohke suitsu ja kohviga koos, suuremad ja väiksemad ühisüritused, sünnipäevad, väljasõidud pealekauba.
Tihedalt käiakse läbi sisuliselt ilma alkoholita. Ei ettevõttepidudel, sünnipäevadel, pereüritustel ega pulmades voola alkoholi ojadena, nagu Eestis kombeks on. Purjus inimesi näeb harva ja mingit sellest põhjustatud agressiivsust ei kohta üldse. Sofias, kus on kaks miljonit inimest, tundsin juba esimestel kuudel ennast väga mugavalt isegi reede öösel läbi linna kõndides. Ei mingit lärmi, ei mingeid purjus kampasid nagu Tallinna vanalinnas. /.../ Viina võetakse enamasti ikka siis, kui eestlased või muud välismaalased kuskil omaette pidu peavad. Baaris või restoranis vaatavad kohalikud huviga, kuidas samasse lauda läheb juba mitmes pudel kanget ja jutt muutub üha valjemaks."

""Jou-jou, külalised! Tere tulemast pulma. Mina olen DJ Ivan ja hoian täna teie tuju üleval. Kõik tantsule!"
Seda ei pea bulgaarlasele kaks korda ütlema. Saal täitub tantsijatega ja nii kestab see kogu õhtu. Eestlaste moodi napsipidu ei toimugi. Veini kõrvale tellivad vaid väga vähesed endale pokaali
rakia't. Toit on tantsuga võrreldes teisel kohal."

Lõpupeatükis saab sõna sõber Asko naine Estel, kelle mees samuti Bulgaariasse tööle läks (2005. a. sügisel).
"Üllatusime, et kuigi saime koos olla kõige rohkem ühe nädala kuus, tuli koos veedetud kvaliteetaega oluliselt juurde. Kui Asko koju tuli, saime nädal aega 24/7 koos olla ja lahus oldud aja kuhjaga tasa teha. Ma polnud varem taibanud, et Eestis igapäevaselt koos elades näed oma kõige kallimat inimest üldjuhul kas hommikuhämaruses või õhtupimeduses. Pole ime, et elevus ja rõõm teineteisest mattuvad väsimuse, rutiini ja enesestmõistetavuse raske koorma alla. /.../
Bulgaarias tundsin end kui madonna lapsega. Ma ei kohanud Sofia tänavail alguses küll ühtegi teist käruga või väikelapsega ema, kuid samas ei tundnud ma ennast hüljatu ega teisi inimesi häiriva isikuna, nagu mulle Eestis kaasmaalased mõista olid andnud. Kõik inimesed, kes Sofia tänavatel vastu tulid või mööda läksid, naeratasid mulle sõbralikult, kudrutasid bulgaaria keeles ja kiitsid lapse ilu, aitasid vankrit tõsta, lasksid mind esimesena poodi sisse või poest välja ehk tegid kõike seda, millest ma Eestis isegi unistada polnud osanud./.../
Harjusin positiivse tähelepanu keskpunktis olemisega nii ära, et Eestisse naastes tabas mind tõeline kultuurišokk. Kogesin oma nahal, et eestlased ongi võrreldes lõunaeurooplastega külmad, hoolimatud ja suurema osa ajast halvas tujus."

22. oktoober 2020

"Kokku maalitud"

Katrin Helend-Aaviku. "Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro: kokku maalitud"

Olen juba pikalt loetu lummuses, nii et väga raske on olnud järgmisi raamatuid (mis kahjuks ongi järjest pettumuse pojukesi valmistanud) kätte võtta.
Mulle väga sobis. Tajusin mulle sarnast ellusuhtumist, mõtteviisi, väärtushinnanguid. Seda juhtub üsna harva, et kohtan endale nii hämmastavalt lähedast lainepikkust. Tahaksin paljudele kirja pandud mõtetele kohe kahe käega alla kirjutada.

Väga teretulnud ja tervistav, et selline raamatusari nagu "Paar" on ellu kutsutud, siiani ei ole pidanud ma mitte üheski pettuma. Ja paarid on superägedad! Millised imelised, pikad kooselud ja abielud! Millised eeskujud!

Epp-Maria ja Jaagu kohta on raamatu autor Katrin Helend-Aaviku öelnud väga ilusasti ja tabavalt:
"Harmoonia ja tasakaal on läbivad märksõnad nii nende elus kui ka loomingus. Nad on alati samme sättinud oma südametunnetuse, sisetunde ja parema äranägemise järgi."

Siit, raamatust ja sellest imelisest paarist, õhkus erilist soojust, hoolimist, turvalisust, sellist ilusat armastust, millest suuresõnaliselt ei räägita, aga mis on olemas ja mis on tõeline. Selle koosluse paistel tunnevad end hoitute, tervete ja tugevatena ka nende lapsed. 
Siinkohal toon esile poeg Johannese sobivad mõtted:

"Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

"Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Tõeliselt nauditav lugemiselamus!

Taaskord on tegemist raamatuga, millest tahaks pooled mõtted ümber kirjutada, et pärast uuesti üle lugeda... Või siis peaks raamatu päriseks endale soetama. Et aga antud postitust mitte kilomeetrite pikkuseks ajada, siis panen siinkohal punkti ja tsitaadid tulevad teinekord. 

Vaid üks hästi armas näide siia lõppu:

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

10. oktoober 2020

Juba oktoober?!?

Öelge mulle, palun, kuhu küll see aeg kaob?!? Ja miks ma ei jõua siia kirjutama?
Käes on oktoober! Oktoober!!! Mõistate - oktoober? See on juba sügis ju. Eile oligi täitsa sügisilm. Üsna esimene sel aastal või siis üks väheste sügisemoodi ilmade seas.
Täna hommikul tervitas meid taas päike ja see on i-me-li-ne! Las olla ja tulla siis sügis, kui ta on päikseline ja helge. Vihma ja hallust ma ei talu. Seepärast on kergelt õõvastav mõelda järgmisele täiesti mõttetule kuule aastas... Aga sellest me praegu ei räägi, eks!

Klõpsutasin siin ühel päeval aias pilte ja imestasin sealjuures, kuidas see galerii nii suvine ja värvikirev sai. No vaadake ise: