Emakeelepäevaeelne reede

Täna (just praegu) toimub emakeelepäeva konverents RaRa's, mis on ühtlasi või just pigem raamatuaasta lõpukonverents "Eesti raamat – kaua võib?" 
Programm siin.

Jälgin, kuulan, vaatan video vahendusel ja lisan veidi omapoolseid märkusi või pigem märksõnu😉

Päeva modereerib oma muhedal moel Karl Martin Sinijärv (1971)

Sissejuhatus Martin Öövel (1983), RaRa direktor 

Tervitus, avasõnad Alar Karis (1958), EV president
Lugev inimene on tore inimene. See on nakkav.

Raamatuaasta lugemisuuring “Eestlane loeb 2025” Marju Lauristin (1940):

Tere, kallis raamaturahvas! Kahju, et raamatuaasta läbi saab, võiks pikemalt kesta. Kõik meie aastad võiksid olla raamatuaastad.

46% eestlastest loeb lõbuga, 23% praktiliselt iga päev, 23% vähemalt kord nädalas. 31% loeb ilukirjandust.
Puudub püsiv lugemisharjumus. Kool ei suuda kujundada püsivat lugemisharjumust.
75% eelistab paberraamatut! Raamatukogu kasutamine on kõige populaarsem nooremas vanuserühmas! Kuidas tuua noored ingliskeelsest maailmast, ingliskeelsete tekstide juurest eestikeelse raamatu juurde?
Ka tõlkekirjanduse kaasaegsed autorid on tundmatud.
Rahvas algab raamatust ja inimene on raamat!

Krista Aru (01.08.1958-25.02.2025) mälestusele pühendatud see uuring ja see raamat! [Äsja ilmus tema raamat "Kultuuriruumi kihid", mis hõlmab ajakirjanduses ilmunud artikleid.]
Raamatukogul on tõusev tähendus!

Riie Heikkilä (1981) Tampere ülikooli sotsioloogia dotsent räägib lugemisest Soomes. 
[Ei viitsi kuulata inglise keeles! Loodan, et mingid teesid ilmuvad ka eesti keeles!?]

Maija Treile Läti Rahvusraamatukogu. Lugemisest ja lugemisharjumustest Lätis [Ettekanne inglise keeles]

Siinkohal teen praegu pausi. Võib-olla jätkan...

E-etteütlus 2026

Tänase e-etteütluse originaaltekst:

„Isegi minu kui aasta looma jaoks on säherdune maastikuvaade liigmodernne,“ üürgas stereotüüpne siil, kui oli kesk kapitalistlikku masinavärki oma tintmusta nospli leetmulla seest välja torganud.

„Hei, lageraiujad, kas te Nietzschet olete lugenud?“ päris okkaline olevus pretensioonikalt, ent söandamata vasturepliiki ära oodata põgenes isetahtsi e-etteütluse apokalüptilisest stseenist, kus kõik haavadki horisontaalselt värisevad.

Ränkraskelt rännuteelt naasnud suitsu- ja piirpääsuke kiibitsesid pilvepiiril, põline rekajuht kuulas Fred Jüssi linnulauluplaati, korpas palgega kassivolask popsutas kännu otsas piipu, ere kodumaapäike silmi pimestamas.

Poststalinistlikust traumast võitu saanud üldinimlik harvester jäi pimedaks nagu Oidipus ja hakkas otsima oma pärimuslikku algupära.

No mis ma oskan öelda?!? Lihtne tekst, see oli mu esmane reaktsioon! Õigekirjavigu, jah, mul polnud. AGA! Minu alatised komistuskivid on kirjavahemärgid, peaasjalikult KOMAD, neid suudan ma vajalikust kohast ära jätta ning panna sinna, kuhu pole vaja. Ka jutumärgid on komistuskiviks (täna ühes lauses (teises!) tabasin selle ära ja panin) ja kokku-lahku kirjutamine. No ei saa mina kohe kuidagi... Olen justkui omandanud, et pigem kirjutada lahku, sest oli aeg, mil kippusin ise liigselt sõnu kokku kirjutama, aga tundub, et see ka ei päde😝🙈

Ent ma ikka kirjutan rõõmuga ja tahan igal aastal ennast proovile panna.

"Eesti keelde sukelduja"

Mehis Heinsaar.
Eesti keelde sukelduja: jutte ja novelle 2011-2025.
Menu kirjastus, 2025.
216 lk.

Väga omapärane. Muinasjutuline. Unenäoline. Müstiline. Äraspidine. Kohati naljakas, kohati tragikoomiline, kohati isegi kurb.

Mõni lugu algas täiesti realistlikult ja oli paljutõotav, igati vinks -vonks, aga siis tuli tolksti jälle see va pisuhänd sisse😆

Raamatut lugema inspireeris mind just nimilugu, mille katkend ka tagakaanel. Ja kus/kui eesti keelest räägitakse, siis olen mina müüdud😊

Ilmselt ma rohkem herr Heinsaare teoseid kätte ei võta lugemise eesmärgil, aga oli huvitav kogemus...

Elo Lindsalu "Sirbis" sedastab:

Mehis Heinsaare uut raamatut avades lootsin, et see viib mu ärevast argipäevast kuhugi hästi kaugele, kus võiksin kõik mured unustada. Liiati pole raamatu­kaantel vihjet õuduskirjandusele nagu romaani „Kadunud hõim“ tutvustuses, mille sündmustik läks lõpupoole talumatult õõvastavaks. Kogumiku pealkiri tõotab hoopis filoloogilist sukeldumist eesti keele sügavustesse ja alapealkiri tiitellelehel osutab lakooniliselt kirjutamisajale: „Jutte ja novelle aastaist 2011–2025“.

On teisigi arvajaid:

Sehkendaja
Loterii kajastab küll vaid nimilugu, mis varem "Vikerkaares" ilmunud

Indrel Koff'i artikkel "Sirbis": "Heinsaar nagu Heinsaar ikka, ainult et täitsa teistmoodi"

Kirjandusteadust tudeeriv onutütar on kirjutanud Heinsaare loomingu, mitte küll "Eesti keelde sukelduja", vaid hoopis "Unistuste tappev kasvamine" kohta:

"Teine raamat, mille lõpetasin eile, oli Mehis Heinsaare “Unistuste tappev kasvamine”. See oli raamat, mille puhul ei oskagi seisukohta võtta! Kulgemine üle Eesti. Pidevalt oli tegelane kuhugi teel – küll Pärnusse, siis Läänemaale, siis oli ta Lõuna-Eestis jne. Seejuures ei olnud tegemist ühe tegelasega. Raamatus on jutud, mis pole omavahel seotud. Ja ei ole nad ka tõsieluloolised! Tundus, et loen mingit muinasjuturaamatut täiskasvanutele… Ma ei ole suur muinasjuttude lugeja, mistõttu oli kummaline, et keegi midagi sellist täiskasvanutele kirjutab ja, et see on meil koolis kohustuslik kirjandus! Läbi ma sellest närisin! Kas ma sain targemaks? Kas ma sain midagi uut teada? Jah! Seda, et täiskasvanud inimene võib nii lahke fantaasiaga olla. Et iga idee, mis pähe tuleb – saab jutuks kirjutada. Selline kummaline teadmine tekkis. Samuti see, et ma ilmselt rohkem tema raamatuid lugema ei hakka, sest elu on selleks liiga lühike."

Muuseas, just see tema kommentaar andis mulle üldse tõuke tutvuda Mehis Heinsaare loominguga ja  proovida midagi lugeda. Mul on selline kiiks, et kui keegi midagi väga maha teeb, siis tekib kohe tohutu huvi, et kuidas mulle passiks...
Kuigi pean nentima, et osaliselt nõustun temaga, siis ometigi nii kriitiline ma oma arvustuses siiski poleks...

P.S.  Just sobivalt emakeelepäeva paiku emakeelele mõeldes, leidsin sellest teosest (viiasest novellist, kui ma ei eksi...) huvitavaid keelendeid:
lõksjas (tuba), lossjas (lehekülg) [ehk peaks siiski olema "losjas"?? vrd sõna "kausjas"], udujas (mõttekäik), pilvjas (aur).

Märts

Ja ongi märts! Kevadkuu. Ja kevad tuli ka kohe märtsiga koos, isegi mõni päev varem. Uskumatu, kui kiiresti on suur osa lumest ära sulanud! Ikka suur jõud sel päikesel ja plusskraadidel! 🌞 Kalendrikevad jõuab meieni kahe nädala pärast, 20. märtsil. Esimest korda tundsin sel aastal õhus kevadet aga juba 14. veebruaril 😁

Isiklikus plaanis on kuu kultuurselt alanud😊 Esmaspäeval osalesin Tallinna Jaani kirikus Loodud sõna õhtul, mis on mulle saanud igakuiseks meeldivaks väljakutseks. Et ei lähe kuu esimesel esmaspäeval otse töölt koju, vaid võtan aega enda jaoks🥰 Seda varianti, et lähen koju ja tulen uuesti linna ei saa kasutada, sest ma ei suuda ennast veenda uuesti välja, linna minema😝 Järele proovitud! Aga sedapuhku oli Janek Mäggi vestluskaaslaseks Siimon Haamer, teoloog, hingehoidja, Tartu Teoloogia Akadeemia ja kristliku keskuse Pastoraat eestvedaja. Oli huvitav ja inspireeriv 1,5 tundi! 

Reklaamiminutid: 6. aprillil on Loodud sõna õhtu külalisteks isa ja poeg Sinijärved, Riivo Sinijärv ja Karl Martin Sinijärv. Maikuus praegune Tallinna linnapea Peeter Raudsepp, kes on Jaani kiriku liige ja endine juhatuse esimees.

Ootamatult kujunes kultuurseks ka kolmapäev, mil kallis kaasa mu kinno kutsus. "Meie Erika"! Väga hea film!

Meenus see aga hetkel, kui kotist pudenes välja kinopilet 😉 (ilmselt poleks muidu kirjutamiseni jõudnudki):

Ega siis hetkel muud polegi🤭 Muudkui nautigem kevadet, lugegem ja mingem ka kinno 😀

Kuna postitus jäi hommikul tegemata, siis saabuva kevade kiituseks paar fotot ka. Oli imeline ja mõnus kevadehõnguga päev🥰

"Minu Bali"

 

Juta Raudnask. Minu Bali: elu on tseremoonia
Petrone Print, 2025
208 lk.

Mulle meeldib Juta hoogne jutustamise ja kirjutamise viis! Olen tema ja ta pere seiklustele ikka kaasa elanud (seda küll rohkem blogi vahendusel ja varasemal ajal, sest viimases otsas pole ta eriti aktiivne blogija olnud...) Raamatutest on loetud "Samba, sake ja tšillikaun" ning nüüd siis "Minu Bali", teisi olen sirvinud, kangesti tahaks jõuda ka "Elu nagu aperitiiv: Rõõm elamisest ehk meie aasta Provence’is" lugemiseni.
Bali huvitab mind hoopis vähem, aga just Juta pärast see raamat ette võetud sai! Jesper Parve Bali't pole ma näiteks lugenud... 

Tseremooniad, rituaalid, veidi sellise esoteerilise maiguga kraam ei ole just minu teetassike, aga las ta jääda... Lugeda oli ikka tore.

Mis mind aga häiris (alati häirib!), kui tüdrukute, eriti veel oma tütarde kohta öeldakse plikad või pliksid. Sorry, minu kiiks vist!

Bali kuulub Indoneesiale, moodustades koos naabersaartega Bali provintsi.

Samal ajal, kui Juta seikles Nusa Dua's, viibis üks mu tuttav Nusa Benidas. Väikese guugelduse tulemusel andis AI asjakohase ülevaate: 
"Nusa Dua ja Nusa Penida on populaarsed Bali sihtkohad, kus Nusa Dua pakub luksuslikku kuurortpuhkust ja Nusa Penida metsikut loodust". 
Et selliseid seoseid lõin siis mina lugemise ajal😎

Kergema vastupanu teed minnes panen siia üles foto raamatu tagakaanest, kust saab väikese sisututvustuse:

Talveilu

Ilusast talvest. Talveimed. Ehk veidi naturaalset talvekunsti:

Külmakunst😍

Külmakunst😍

Sekundi(te)ga muutunud vaade

Ja veel ka sünnipäevasest päevast paar klõpsu:

"Pidulik sünnipäeavlõuna"😆

Talvekook (Pihlaka kondiiter)

Vastlakukkel teatrikohvikus

Ja lilleilu ja õnne:

"Alguses oli laul"

Vaimustunud! Linnateatri suurepärasest lavastusest "Alguses oli laul". Pühendatud eestikeelse trükisõna 500. aastapäevale. 500 aastat Eesti kultuurilugu. Olen kahe käega poolt, kui aasta kultuuriteoks auhinnatakse.

Jagan Mae öeldut, mul üsna sarnased emotsioonid. Ainult teismeliste kihinat polnud. Ja see läheb ka boonusena kirja. Küll oli keni (=kenasid😉) noori inimesi, kes rahulikult istusid ja ei nihelenud. [Õienduseks: Tahvlil vale aastaarv on ilmselgelt näpukas. Eile ma ei märganud, et oleks kronoloogias nihkeid olnud. Mõtlesin juba, et milliseid sündmusi kontrollima hakata😎]

Pärast esimest vaatust oli kange kiusatus kohvikust lemoni kooki küsima minna😋 Ei läinud. Ilmselt ei olnud neil seda ka pakkuda või mine sa tea... Olime just enne mõnusalt kohvikus istunud, vastlakuklit manustanud ning siis ei teadnud ju veel, mida küsida, ja tegelikult ei oleks enam midagi sisse mahtunud ka.

Milline võrratu esitus, näitlejatöö. Mõtled ju ikka, et mida siin ikka niiväga näidelda on... Aga ON! Suurepärased näitlejad! Laulvad näitlejad! Milline võlu ja lumm! Olime esimeses reas, judinad jooksid vahepeal üle selja, liigutuspisar tükkis silma. Mitu korda sattusin näitleja(te)ga silmsidemesse. Seegi oli midagi erakordset ja ilusat, justkui oleks ise kuidagi osaline. Muidugi laulsin mõttes kaasa, sest laulud olid ju tuttavad ja nii kaunilt esitatud! Ja kõige lõpus veel lisalugu, nimetatud "tunnikontrolliks", tõeline kompu! Ma ei tea, kas see on alati, iga etenduse lõpus, aga kõlas küll kui humoorikas täpp i-le😊

P.S. Teatripilet oli abikaasa kingitus sünnipäevaks! Nii hea ja ilus kingitus!💓