14. märts 2017

Emakeelepäev

Pean häbi- ja piinlikkustundega tunnistama, et tänases e-etteütluses tegin ma kokku viis (5!) viga...
Ei oska eesti keelt - tuleb vist sellest järeldada. Kurb!
Samas ei teinud ma neid vigu, millele tähelepanu juhiti. Ja see on hea! Kolmest komast oli üks puudu (täielik hooletus, muide) ja kaks üle. No ja plüüs, andke andeks, igal juhul kirjutaks katusega s-i ehk siis š või koguni ž. Keegi ei häälda ju plüüs, diktor ka mitte. Aga no fakt on fakt ja mis ma siin ikka jauran. Kikkpoksist ma ka parem ei räägi... Selle hääldas diktor õigesti, aga mina ei taibanud nii kirja panna. Liiga ilmselge vihje jätsin lihtsalt tähelepanuta.
Etteütlust kirjutades tuli kohe selline mõnus koolilapse tunne peale:)

Olgu siinkohal siis ka korrektne etteütluse tekst ära toodud:

Piki tänavaid kooli poole rulluisutava Liisa, 8.b klassi parima kikkpoksija kuularites tümpsub „Mets neidude vahel“ – laul, mida ta esitab lastekooriga juulikuus noorte laulu- ja tantsupeol „Mina jään”. Olgugi et rekajuht Hane tee ja Kuke allee ristmikul sebra ees kinni peab, seisatab tüdrukki korraks.
Osavalt trikirattal siksakitades vurab mööda klassivend Juhan, kelle tohutu suures plüüsist kotis on peale akutrelli, tušipoti ja huulepalsami mitu viilu tšillikastmega pitsat. „Oota, Juhan!” hõikab Liisa talle järele.


Vaatamata sellele, et silmad on tehtud vigade pärast häbi täis, olen ma siiski arvamusel, et kirjutan võrdlemisi head eesti keelt. No kes see ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise:)

Head emakeelepäeva!

13. märts 2017

Tiigriaasta hullumajas

Veiko Märka. Minu 1986: tiigriaasta hullumajas.

Mõned faktid raamatust 1986. aasta kohta:
Ei saa öelda, et aastal 1986 maailmas midagi põnevat ei juhtunud. Tšernobõli katastroof, Mathias Rusti piiririkkumine ja purilennukiga maandumine Moskvas Punasel väljakul, USA kosmosesüstiku Challenger plahvatus ja 8 astronaudi hukkumine, Rootsi peaministri Olof Palme mõrv...
Aga minust läks kõik see põhimõtteliselt mööda, sest mul oli oma probleemidega liiga palju muret ja teadmatust, et globaalsetele sündmustele kaasa elada. 
Selgub, et siin on üks faktiviga - Mathias Rust maandus nimelt 1987. aasta 28. mail Moskvas Punasel väljakul. Huvitav on aga see, et Challengeri õnnetus juhtus 28. jaanuaril 1986 ja Olof Palme mõrvati 28. veebruaril 1986 (kõik 28-ndad kuupäevad!), Tšernobõli tuumakatastroof oli 26. aprillil.
Nii palju siis faktidest. Muidu oli üks paras jahmerdamine. Isegi lubatud hullumaja aastast ei saanud õiget sotti. Üsna kaootiline ja pealiskaudne mulje jäi. Olen küll autorist jupp maad noorem, aga mina mäletan neid sündmusi küll. Mitte just detailselt, aga päris mööda need ikka ei läinud. Ju siis ei olnud enda muresid ja probleeme (veel?). Mäletan, et aprilli lõpus olid väga soojad ilmad. Ees ootasid 8-klassi lõpueksamid.

11. märts 2017

Jackie

Foto: The New York Times

Vaadatud. Nähtud. Meeldis!
Mul vist ongi nii, et käin korra aastas kinos ja siis terve aasta seedin seda ühte filmi ja naudin saadud tunnet:)
Olen kuulnud kriitikat Natalie Portmani kõne- või rääkimismaneeri kohta, aga mind see suures plaanis ei häirinud. Alguses ehk pisut, aga siis harjusin ja teadvustasin, et see peabki nii olema ja on taotluslikult tehtud.
Film kajastab ühe erilise naise lühikest ja väga keerulist eluperioodi, mis on minu arvates väga hästi edasi antud. Ja rohkem ma ei kommenteeri.

1. märts 2017

Vastlapäev

Eile oli siis vastlapäev, mis minu jaoks piirdus küll hernesupi ja vastlakuklite söömisega. Liulaskmiseni ei jõudnud, ei olnudki lõpuks vist enam kohta, kus liuelda. Tänavad olid õhtuks puha paljad. Nii saigi hoopis kaks kuklit manustatud.
Muide - parimad vastlakuklid olid Talus ja Delis. Üle aastate ma jälle tõeliselt nautisin! Aitäh! Üldse tasub Talu & Deli poodi külastada, sealt leiab palju maitsvat!

foto: http://maakodu.delfi.ee

28. veebruar 2017

Eesti suured armastuslood

Mart Laar. Eesti suured armastuslood.

Selle raamatuga oli huvitav lugu.
Esiteks ostsin ta, kui raamatuklubi veebruarikuu raamatu, päriseks endale. Ikkagi killuke Eesti ajalugu, mis väga põnevast vaatepunktist kirja pandud. Kui ikka armastus (tunded) on mängus, siis on ju palju huvitavam lugeda.
Teiseks sattus see just sõbrapäevajärgsesse aega. Käisime kaasaga spaas lõõgastumas ning lugesime teineteisele neid armastuslugusid ette. On ju romantiline?!:)
Ja kolmandaks sobitus see ka suurepäraselt  Eesti vabariigi aastapäeva perioodi.

Mõned lood olid küll puhtalt ajalooline sissevaade isikute ellu ja tegemistesse, kus armastusest ei olnud poole sõnagagi juttu. Õnneks enamus siiski vastas pealkirjale:)

Sissejuhatusest paar nopet:
Vahel on lausa raske öelda, kumb abikaasadest on päriselt suurkuju. Abikaasad kasvavad teineteisega kokku, moodustades ühe terviku kaks poolt, millest üheta ei saa toimida ka teine. Nii pole ime, et pikalt koos elanud paarid lõpuks ühte nägu lähevad...
Ka on öeldud, et kuulsa mehe taga otsi naist. Ent sama kehtib ka kuulsate naiste kohta. Abikaasa arendab ja vormib oma teist poolt rohkem kui keegi teine, pannes ta püüdma sihte, neid tihti isegi sõnastamata. Üksnes abikaasa suudab kodus luua rahu või rahutuse, mis kannustab looma ja pürgima. Jaan Tõnisson põhjendas 1906. aastal esimese eestikeelse tütarlastegümnaasiumi asutamist sõnadega: "Mees on küll pere pea, kuid naine on kael, mis seda õiges suunas pöörab." Asi pole ainult selles, kuid kindlasti ka selles.

See raamat vajab veel aega ja süvenemist, sest isikuid on palju ja samuti on nende eludes palju erinevaid nüansse. 

27. veebruar 2017

Irdabielu

Erik Tohvri. Irdabielu: romaan 2016

Esimene Erik Tohvri raamat, mida lugenud olen, osutus igati positiivseks elamuseks. Mulle meeldis. Ladus ja huvitav, lõpuni pinget hoidev. Ei miskit tuumateadust, pigem psühholoogia. Niinimetatud tavaliste inimeste mitte niiväga tavaline, aga siiski üsna tavaline, elu.
Eks nii võibki elus juhtuda, et irdutakse, elatakse kõrvuti ja samas mööda, kui omavahel ei räägita, kui üksteist ei kuulata, kui üks domineerib teise üle, kui ühe arvamus on alati valearvamus ja teisel on alati õigus. Seega on siin üks suur järele mõtlemise koht või pigem uuesti mõtlemise koht.

See raamatki oli mul juba ammu loetud. Äkki meenus, et pole siia vastavat märkust teinud.

20. veebruar 2017

Ära armasta mind enam

Sain eelmiste postitustega vanad võlad likvideeritud. Ehk siis loetu sai kajastatud. Raamatud ise juba ammu raamatukokku tagastatud ja loodetavasti järgmisi lugejaid rõõmustamas.

Talviseks aja maha võtmise ajaks oli aga taas kirjandust tarvis ja selleks puhuks sai muu hulgas haaratud ka Tea Lalli "Ära armasta mind enam".
Neelasin selle paari tunniga eile õhtul (pigem juba öösel).
Kuigi raamatu tagakaanelt võime lugeda, et tegemist on nüüdisaegsest Eesti elust kõneleva romaaniga, mida ta kahtlemata on, siis mulle tundus pigem noorsooromaanina. Ehk teismelised ja noored oleks sihtgrupp, kes peaks seda raamatut kindlasti lugema.
Tagakaane info:
"Eesti Kirjanike Liidu 2015. aasta romaanivõistlusel äramärgitud teos „Ära armasta mind enam“ on aktuaalse teemapüstitusega nüüdisaegsest Eesti elust kõnelev romaan, milles kolme teismelise pilgu läbi kajastuvad tänased pereprobleemid: ajal, mil isad-emad lähevad Soome tööle ja perekonnad lagunevad, jäävad lapsed üksinda ning on sunnitud vara täiskasvanuks saama.

Raamatus kirjeldatakse kolme sõbra, klassikaaslase elu, kelle vanemad on elu hammasrataste vahele jäänud. Nad püüavad üksteist toetada ja sõpradele abiks olla, üritades ema sotsiaaltöötaja tulekuks kaineks turgutada või põgenedes kodust oma lemmikpaika, mahajäetud üksildasse hoonesse, kust nad leiavad ühe kummalise kirja."

Raamat puudutas. Purunenud pered, katkised elud, üksijäetud lapsed. Alkoholism, muud sõltuvused ja pahed. Teistest erinemine, friigi staatus. Koolikiusamine. Kõik need teemad on põimunud. Ja ometi, kes on tugev ja kelle süda on õige koha peal, see tuleb võitjana (elu)raskustest läbi. (See kõlas nüüd veidi pateetiliselt küll, aga las olla.) Vaatamata tohutule kurbusele oli lõpp siiski üsna helges toonis.
Kes loeb, see teab, mida ma silmas pidasin.