27. september 2020

"Minu Vormsi"

Barbi Pilvre. "Minu Vormsi: Väinamere Twin Peaks" *

Ootasin ja samas kartsin "Minu Vormsi" lugemist.
Vormsi - armas väikesaar, mis on mind mitu korda ära võlunud ja kuhu tahaks ikka veel minna. Aga... pisut pelutas esi- või valvefeministiks tituleeritud autor... Peab nentima, et asjatult. Ajakirjanikule kohaselt jooksis jutt lobedalt ja sulg lippas kergelt, lausa lust oli lugeda.

Hästi olid balansis saareelu ja isiklik elu, seega tõeliselt mõnus lugemine. Kui tärnialust (*) teksti kirjutasin, siis meenus hüüumärki pannes, et selles raamatus oli ka väga palju hüüumärke. Tihtipeale väga küsitavates kohtades. Mõtlesin, et miks nii tavalist asja, mõtet, lauset hüüda vaja on. Kahjuks ei tule mulle praegu ühtegi näidet meelde.

Ja siis nüüd minu traditsioonilised suvalised (loe: mind kõnetanud) ja/või kohustuslikud (iseloomustavad) nopped raamatatust:

Ehituspoodidega on ennast hea kurssi viia ka siis, kui keegi teine teeb remonti. Naistele läheb see kalliks maksma, kui eputada oma oskamatusega remonditööde valdkonnas, kuigi see võib töömeestele meeldida. Kinni maksab loll linnast pärit naine selle nalja nagunii. Võimalusi hindu üles bluffida on kümneid ja kui kellelgi just raha puu otsas ei kasva, on teinekord mõtet lehitseda kasvõi ehituspoodide pakkumisi ja neid võrrelda, enne kui olla nõus esimese hinnaga.

Sellist olukorda, et kõik töötab ja on korras, ma maakodus õieti ei teagi. Maaelu tähendabki pidevat jama olmega ning võimalike remondilahenduste ja abiliste leidmist. Kui loed reklaame, tunduvad lahendused lihtsad, poes muutub võimaluste paljususe tõttu asi keerulisemaks ning kõige keerulisem ja kallim on töömees leida.

Kui ma olen maal, siis tundub eriti elukauge jutt digiajastust, töö muutumisest või kadumisest ja sellest, et seniseid oskusi pole enam vaja ja tuhanded töökäed jäävad rakenduseta. Kus need töökäed siis on, paluks! Eesti on lagunevaid majapidamisi täis ja vähemalt kuni toimib elu maal, pole küll karta, et lihtsaid oskusi enam vaja ei lähe.

...- eestlaslik komme on ju vanu asju mitte ära visata, vaid maal kuskile kuuri alla sokutada. Mõni asi sinna jääbki, aga teinekord on ühe vana teise uus ja Vormsil on suvel paar korda Rälbys ja Hullos korraldatud ka vanakraamilaatasid.

Vormsil juhtub isegi avariisid, kui joobes juht on valinud vale sõidukiiruse. Hullos oskab üks noor juht kurvis sellise kiiruse arendada, et auto lendab puud vahele paari meetri kõrgusele kinni. Uljas juht, saarele küll tulnud nooruk, hukkub. Kaassõitjad, kohalikud noored, pääsevad haiglaraviga. Kohal käib helikopter ja päästeteenistus teeb, mis suudab. Autot puu otsas igal pool juba ei näe, käime lapsega seda imet uudistamas, enne kui masin tükkideks võetuna alla saadakse.

Kuni saar on rannarootslaste oma, kuulub meresõit selle argipäeva. Teise maailmasõjaga muutub kõik, sest saarest saab range piiritsoon. Rahval on meresõit keelatud ning paadid inimestelt ära korjatud ja hävitatud. Pärast sõda on Vormsi saare ja mandri vahel juhuslik ühendus, mida peab mandrilt pärit kaluriartell. 1956ndast on ühendus regulaarne.  

Poliitilised võitlused on Vormsil vägagi isiklikud ja tulised, erinevalt suurtest poliitilistest kogudest, nagu Tallinna linnavolikogu või riigikogu. Suure poliitikas on avalikkuse ees esitatavad rituaalid ja isiklikud suhted kaks eri tasandit. Poliitika ei pea sealjuures rikkuma inimsuhteid. Vormsil see nii kindlasti ei ole, saarel on poliitiline isiklik, on meie ja nemad, head ja kurjad jõud. /.../
Kui kümme aastat tagasi korraks kohalikku poliitikasse süvenen, kaob ära aga kogu saare müstika, välja tulevad inimlikud huvid, sageli vastandlikud nagu igal pool poliitikas. Selle tagajärg on suvepuhkuse asemel vaid peavalu ja rikutud suhted. Oodatakse, et ma asun paljastama kellelegi vastumeelseid tegusid ja inimesi.
Väike Bullerby muinasjutt kukub kokku ja ilmnevad Twin Peaksi tumedad vibratsioonid.

Vormsi vald on igati aktiivne, aga kui inimesi vähe, siis on ka ettevõtmised väikesed. Kohalikku rannarootsi kultuuripärandit hoiavad elus hiiu kandle mängu harrastajad, kes kogunevad suvel pillilaagrisse kui käsitööinimesed. Vormsi pensionäridel on oma seltsing, käiakse ka saarelt väljas ekskursioonidel.Saarel on noortetuba, et noortel oleks kokkusaamise koht ja nad ei peaks bussiputkas hängima.
Vormsile on tulnud regulaarsed filmiõhtud, ikka on ka kontserte. Rahvamajas käib koos rahvatantsurühm, mis on oma esinemistega jõudnud koguni Mehhikosse ja osaleb Tallinnas tantsupeol.

* Liiga kaua pole ma siia ühtegi raamatupostitust teinud. Eksite, kui arvate, et ma üldse lugenud pole. Kaugel sellest! Lihtsalt ei jõua, ei leia aega, et kirjutada. Nii see on, kui on taas vaja tööl käia ja aias on veel toimetamist ja metsagi tahaks veel jõuda. Aga tasapisi püüan seda viga nüüd parandama hakata.

19. september 2020

Kui päev saab rikutud...

Olen hämmeldunud ja šokeeritud ...


 

Minu mets. Emotsionaalselt minu. Lapsepõlvest saati sarnane. Armas. Ilus. Müstiline. Alles ta oli ja nüüd on läinud... 


Ma ei ole siiani olnud eriline puude kaitsja ja kallistaja, aga kui ma nüüd oleksin teadnud, siis oleksin end küll puu külge kinnitanud. Kahjuks ei teadnud, et nii barbaarselt looduskaitsealust metsa rüüstatakse. Ma ei tea kes. Võib-olla ongi kõik õige ja ametlik, aga ikkagi hing on haige ja nii paha tunne on...

Kahe nädala eest olin rõõmus ja õnnelik sellesama metsa üle. Mustikad, pohlad, ilus raba ja järv. Jah, raba ja järv on alles, mustikaid ja pohligi oli täna veel, aga see maaliline, müstiline metsatee sinna on varemetes, laastatud... Olen üdini kurb... 

Lohutusfoto suvest

Nii väga tahaks loota, et siiski koristatakse see oksarisu ära ja jääb ilus lage metsaalune (ikkagi ju looduskaitsealune paik!), aga kardan, et kõik jääbki selliseks mudruseks, kuna meil ju puudub heaperemehelik metsamajandamine...



13. september 2020

Leedu, minu Leedu:)

Kui kasutada meie nüansirikast eesti keelt, siis olen hirmus õnnelik ja kohutavalt tänulik, et suve lõpus õnnestus käia ka ühel vahval välisreisil. See oli ka ainus reis, mille meie reisikorraldaja (Bohemian Travel) sel hooajal tegi! Sihtkohaks rikka ajaloo- ja kultuuripärandiga Leedu.
Siit tuleb järjekordne pildipostitus. (Ei teagi, miks pole seda veel avaldanud?!? Ju siis mõtlesin veel fotosid lisada või teksti kribada. Aga täna arvan, et sobib ja aitab nii küll).

Pakruojise mõis



Lillefestival Pakruojise mõisa territooriumil


Sarnaseid vahvaid kujukesi leidus mitmeid

Ristimägi



Klaipedas rajatakse kirikut

Klaipeda - Memel - saksa(lik) linnake


Kura sääre liivaluited

Võrratu Nida



Maskikandmine Leedus  oli kohustuslik (Ka Kaunases)
Kernave kirik

Kernave - keskaja tähtsaim linnus ja Leedu esimene pealinn


30. august 2020

Kiire elu ehk suvi läks kui unenägu...

Kiirelt, liiga kiirelt on läinud see suvi. Kevadest rääkimata. Nagu unenägu, tõepoolest.
Eriliselt kiire on muidugi korilasel, kui üksteise järel või tegelikult üheaegselt valmivad mustad ja punased sõstrad, tikrid, õunad, suvikõrvitsad, rohelised oad, isegi pihlakad ja arooniad, ma vaatan, rääkimata veel metsasaadustest.
Ma tean, olen selle koha pealt hull. Aga kindlasti on hullemaidki. Ma väga ei viitsi kevadel taimi ette kasvatada ja seetõttu ei ole mul (õnneks!) kurgi- ega tomatisaaki. Kahjuks ei kasva ka meie maa peal porgand, vähemalt pole mina suutnud saada sealt suuremaid kui mu väike sõrm:) Nii et pole mõtet. Õnneks on see kraam poes ka suhteliselt odav, nii et pole lugu.
Miskipärast on aga mööduva suve märksõnaks kujunenud naat. Täiesti uskumatu, kui mitu korda olen ma põõsaaluseid ja aiaääri puhastanud ja ikka tulevad nad uuesti ja uuesti, see on midagi pöörast.
Viimased saavutused on punase sõstra rindel. Lookas põõsad on tänaseks peaaegu koormast vabastatud, mahlaks saanud või ära jagatud.





Aga ma ei ole vist näidanud siin ka oma mustika ja mustsõstra saaki. Selgub, et mustsõstraid ei ole ma pildile püüdnudki, vaid üks pisike ämbrike. See-eest mustikaid olen presenteerinud siin erineval moel juba varemgi.




Nüüd on siis suvikõrvitsa hooaeg. Kasutamiseks viiel või seitsmel erineval moel:)
Ja rohelised oad (türgi oad) vohavad sel aastal eriliselt!
Veel päevake ja läbi on ka august ja põhimõtteliselt võib suvele joone alla tõmmata. Kuidagi väga sügiseseks on ilm ära kiskunud. Ehk antakse veel ikka päikest ja sooja, seda lootust ei maksa siiski maha matta...

22. august 2020

"Minu Leedu"

Enne Leetu sõitmist on paslik ka postitus loetud raamatu kohta ära teha:) Loetud juba ammu, muidugi mõista. Lihtsalt pole olnud aega arvutis olla. Kiire aeg - korilus ju!
Aga siit ta siis tuleb!:)

Sven Vahar "Minu Leedu: see kolmas Baltimaa"?

Üle hulga aja taas üks väga mõnus, muhe ja ehe lugemine. Nautisin iga lehekülge, iga lauset. Suurepärane sõnaseadmise oskus ja keelekastutus! Olen tõeliselt lummatud! Ja kui palju Leedut! Lisaks uutele teadmistele Leedu kohta sai ka pisikese keelekursuse. Ehk jääb midagi külge ka?!?
Kahjuks olen tehtud (keeleõppe) märkmed kuhugi liiga hästi ära pannud ja ei saa siinkohal ühtegi näidet tuua. Ja nagu näha, meelde pole midagi jäänud:):) Ei tea, kuidas siis Leedus küll hakkama saab?!?

Aga siia ikka mõned valitud väljakirjutused ka:

Paljudele leedulastele ei mahu pähe, et keegi võiks tahta tulla Leetu elama, Ja kui tullakse, siis kindlasti elukaaslase pärast. Vahel tundub, et leedulased justkui ei usu, et neil on täiesti normaalne ja toimiv riik, kus on hea elada.

Paveli vene hing on suur kui Volga jõgi ja vahel tõuseb see vahutades üle kallaste.

Kummalisel kombel läheb nii, et kõige aktiivsem olen loengutes mina, eestlane. Kuumaverelised leedulased istuvad enamasti vaikselt nagu seened samblas pea õlgade vahel, et mitte silma torgata, sest äkki keegi küsib veel midagi. Võimalik, et nad lihtsalt ei teadvusta endale, et lektor ongi seal küsimustele vastamiseks ja nemad millegi selgeks saamiseks. Minul on seevastu kogu aeg tunne, et aeg lendab, iga tunni eest olen ma ju maksnud ja tahaks ikka täie raha eest teadmisi saada. Ja saan ka. Tõenäoliselt mõjun selle käigus kohati heal juhul aktivistina, halval juhul tülika jobuna, aga mul on suva. Ma tahan aru saada, millest jutt käib.

Sündinud ja elanud on ta [Yohan] India läänerannikul Mumbais, aga rahvuselt on ta pärslane. Tema enda jaoks on see väga oluline vahe. Leedus elab ta sellepärast, et tal on leedu naine. Yohan räägib, et nad kohtusid Mumbai ülikoolis, kuhu tüdruk tuli semestriks õppima. Algul vaatas Yohan, et vau, milline püss, sellist on kindlasti kallis pidada! Tegelikult ei olnud asi sugugi nii, tüdruk osutus täiesti normaalseks inimeseks, noorte vahel puhkes armuleek ja siin nad nüüd siis on, Leedus. Talvel lükkab kuumast Mumbaist pärit pärslane Vilniuse lähedal maja ees teed lumest lahti. Ta ei häbene sellest rääkida, vastupidi, ta teeb seda meeleldi ja mahlakalt.

Jõe all mõtles ta mõistagi Nerist, seda suursugust aeglase vooluga jõge, mis jagab linna kaheks. Neris on Vilniuse selgroog, millele linn mõlemast küljest toetub. Üle Nerise viib Vilniuses kolmteist silda ja suurem osa Nerise kallastest on metsarohelised, ainult päris kesklinnas on kaldad lagedad. On kohti, kus keset linna on Nerise jõekäärudes väikesed liivarannad, eemal magistraalidest ja paneelmajadest. Keerad Zirmunais - see on Vilniuse Mustamäe - Maxima poe juurest viiekorruseliste paneelmajade vahele, sõidad kolmsada meetrit ja oled laugjal mururannal, kus saab linnakärast eraldatuna päevitada ja sulgpalli mängida. Pärast värskendavat suplust kuivatad end, pühid vähese liiva varvaste vahelt, lehvitad kaldal ringi tatsavatele luikedele ja oled 10-15 minutiga kontoris tagasi.

11. august 2020

Naissaarel puhkamas

Siit tuleb taas üks pildiline postitus minu sellesuvisest suursündmusest - reisilt Naissaarele.
No oli ikka imeline reis! Tõeline puhkus, ma ütlen. Ja meeldiva seltskonnaga, üliägedaga, maailma parimaga. Aitäh, sõbrad! Teiega on alati tore!
Naissaarel on müstiliselt põimunud loodus militaarsega. Täiesti omamoodi kogemus ja elamus. Omamoodi puutumatus. Fantastiline loodus ja muidugi eriti võrratud metsad. Jään igatsema neid kauneid hetki...


Kihutab, kihutab vagun sinine

Imeline loodus
Naissaare kirik

Kaunis rand surnuaia taga

Matkaradu on 3: Lõunarada, Keskrada ja Militaarrada

Surnuaia värav

Metsad täis mustikaid

Merikotka puhkemaja

Ekskurseerimas

Metsmaasikad militaarobjektil

Virbi Ots (oleks nagu naise nimi:)) - Naissaare põhjatipp

Tuletorn, mille tippu jäi ronimata

Sõjamuuseum
Juuksurisse ehk?

Militaarobjekt


Militaarobjektid põimunud loodusega

Imelised vaated igal pool