Nüüd küünla me süütame taas,
et neil, kellel külm on, soojem saaks.
Nüüd küünla me süütame taas,
ta helk paitab helgemaks maailma.
Kui sinulgi on külm, kui hirmu tunned sa,
siis liituda võiksid meiega,
kui küünla me süütame taas, nüüd taas,
kui küünla me süütame taas.
Kuula laulu Keila koori ettekandes
Hea tekstiga ladus lugemine! Igav ei hakanud mitte ühelgi leheküljel.
Kiire tiir ümber maailma - Sotši, New York, Bakuu, Prantsuse Polüneesia, Omaan, Gruusia, Beirut, Jaapan, Praha.
Raamatut raamistavad kaks lauset: Maailm on sinu kodu. Iga roju oma koju.
Tore tõdemus seegi.
...uusim trend on olla supertervislik, makrobiootiline, mahla joov joogaguru.
...kui vein otsa sai, ootasin ma endiselt üsna naiivselt, et midagi lõpuks ometi juhtuma hakkaks. Aga nagu ma juba mainisin, on tänapäeval olulisem jooga ja väljamagamine, ning kui kell hakkas lähenema keskööle, tõusis River püsti: "Ma olen ikka nii väsinud! Ma pean t õ e s t i välja magama! Homme on mul juba kell kõmme esimene pildistamine ka, mingi nõme asi, issand, kuidas ma ei viitsi! Aga rokkige siis minu eest kah! Tšau-tšau, kullakesed!"
Mulle lubati t o h u t u l t metsikuid moepidusid, aga siiamaani olin saanud vaid puupüsti täis miniklubis viisteist minutit kuttide vingumist kuulata! Mis mõttes see linn kunagi ei maga, kui ta just norskab nagu kolm tabletti unerohtu võtnud pensionär?
Õnneks ei olnud Murat ülevoolavalt energiline või temperamentne. Ta oli küll väga elevil, aga kuna ta tundus muidu tagasihoidlik inimene olevat, siis oli tema ülielevus kah selline nagu hästi viisakal kutsul, kes liputab hüsteeriliselt saba, aga teab, et hüpata ei tohi.
...valetasin talle, et eestlased on peaaegu nagu eskimod, meile õudselt meeldib külm ilm ja 24 soojakraadi on minu jaoks juba suht üle mõistuse, ma ei jaksa kõndidagi enam sellise palavusega, ja üleüldse tahan ma nüüd tõesti alla sõita ja ruttu kuskile kohvikusse minna. Murat vaatas mind umbuskliku näoga, sest tal endal oli seljas jope ja selle all veel mingi kampsun.
Lisaks on mulle jäänud mulje, et paljude rahvaste jaoks on enda meelega higiseks ajamise kontseptsioon juba kultuuriliselt võõras - kõrgem klass on siiski väärikalt jahedas lebasklemas ja elu nautimas.
...kes peaks tahtma vabatahtlikult mäkke ronida? Ainult hullud! Isegi küla kitsed lähevad hommikul ilma karjuseta ja tulevad õhtul ise koju tagasi. Nõlvadel on kas liiga palav või külm ning ülesmäge ronimine võtab inimeselt mõttetult energiat. Eks siis passidki neid ekstravagantseid välismaa kloune ja nende seljakotte halvaks paneva pilguga ja mõtled,et küll on inimestel ikka vähe elumuresid, kui on vaja minna naljaviluks energiat raiskama.
Kui ma telgi järsakupoolse akna lahti teen, avaneb vaade nagu lennukiaknast - oranži-roosakirjul taevataustal laiub lõpmatuseni lillakas-roosa tupsumeri. See ongi vastus küsimusele, mille kuradi pärast on vaja end vabatahtlikult nii ebamugavasse olukorda sättida. Kuigi ilmselt on ka muid vastuseid, sest üks tüdruk teatab hiljem, et ta ei viitsinud isegi telgiakent lahti teha: "Liiga külm oli ja peale selle olen ma siin varem ka käinud ja seda päikesetõusu juba näinud."
Mu meelest on selline avaldus umbes sama hea, kui öelda, et ärme kingi talle raamatut, sest raamat tal juba on.
Beiruti ööelu ei seisne ainult pimedas ruumis alkoholi joomises ja teiste vallaliste jõllitamises, nagu see kohati kipub mujal olema, vaid vaba aja, sõprade, iseenda, tantsimise ja laulmise, hea toidu, mõnusa õhkkonna ja elus olemise t ä i e g a nautimises.
Kui selgub, et selle nõmeda koroona pärast jäävad terveks kevadeks ja veel jumal teab kui kauaks ära nii Dubai-elu kui ka sellised pisikesed sõidud - näiteks oli meil sõpradega juba ostetud bussi- ja teatripiletid Peterburisse -, mõtlen hetkeks, et õu mai gaad! Kuidas ma saan ühe koha peal istuda?!? Kas ma pean riided kohvrist välja võtma?!? Kuhu kohver üldse käib, kui see ei seisa esikus ukse juures või magamistoas riidekapi ees?!? Okei, kaks viimast küsimust on veidi üle paisutatud, aga ikkagi on kurb juba tehtud ja kaua oodatud plaanide luhtumise pärast.
Hingan sisse ja välja ning tuletan meelde: maailm on minu kodu; kui ei saa minna lendama, saab alati minna matkama; igal pool on hea. Kodus on ka hea. Kõik riigid on endiselt oma koha peal. Maailm on minu kodu ja kodu ootab alati.
Ilmselt see viimane lõik iseloomustab ka väga paljude teiste inimeste mõtteid ja tundeid sellel kummalisel, 2020. aastal.
Olen juba pikalt loetu lummuses, nii et väga raske on olnud järgmisi raamatuid (mis kahjuks ongi järjest pettumuse pojukesi valmistanud) kätte võtta.
Mulle väga sobis. Tajusin mulle sarnast ellusuhtumist, mõtteviisi, väärtushinnanguid. Seda juhtub üsna harva, et kohtan endale nii hämmastavalt lähedast lainepikkust. Tahaksin paljudele kirja pandud mõtetele kohe kahe käega alla kirjutada.
Väga teretulnud ja tervistav, et selline raamatusari nagu "Paar" on ellu kutsutud, siiani ei ole pidanud ma mitte üheski pettuma. Ja paarid on superägedad! Millised imelised, pikad kooselud ja abielud! Millised eeskujud!
Epp-Maria ja Jaagu kohta on raamatu autor Katrin Helend-Aaviku öelnud väga ilusasti ja tabavalt:
"Harmoonia ja tasakaal on läbivad märksõnad nii nende elus kui ka loomingus. Nad on alati samme sättinud oma südametunnetuse, sisetunde ja parema äranägemise järgi."
Siit, raamatust ja sellest imelisest paarist, õhkus erilist soojust, hoolimist, turvalisust, sellist ilusat armastust, millest suuresõnaliselt ei räägita, aga mis on olemas ja mis on tõeline. Selle koosluse paistel tunnevad end hoitute, tervete ja tugevatena ka nende lapsed.
Siinkohal toon esile poeg Johannese sobivad mõtted:
"Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.
"Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi."
Tõeliselt nauditav lugemiselamus!
Taaskord on tegemist raamatuga, millest tahaks pooled mõtted ümber kirjutada, et pärast uuesti üle lugeda... Või siis peaks raamatu päriseks endale soetama. Et aga antud postitust mitte kilomeetrite pikkuseks ajada, siis panen siinkohal punkti ja tsitaadid tulevad teinekord.
Vaid üks hästi armas näide siia lõppu:
Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."
Öelge mulle, palun, kuhu küll see aeg kaob?!? Ja miks ma ei jõua siia kirjutama?
Käes on oktoober! Oktoober!!! Mõistate - oktoober? See on juba sügis ju. Eile oligi täitsa sügisilm. Üsna esimene sel aastal või siis üks väheste sügisemoodi ilmade seas.
Täna hommikul tervitas meid taas päike ja see on i-me-li-ne! Las olla ja tulla siis sügis, kui ta on päikseline ja helge. Vihma ja hallust ma ei talu. Seepärast on kergelt õõvastav mõelda järgmisele täiesti mõttetule kuule aastas... Aga sellest me praegu ei räägi, eks!
Klõpsutasin siin ühel päeval aias pilte ja imestasin sealjuures, kuidas see galerii nii suvine ja värvikirev sai. No vaadake ise:
