31. august 2016

Jää

Ulla-Lena Lundberg. Jää
Üle hulga aja lugesin romaani. Ajendas mind seda tegema Janne Kütimaa oma raamatuga "Minu Ahvenamaa".
Soomerootsi autor Ulla-Lena Lundberg pälvis 2012. aastal romaaniga "Jää" Finlandia kirjandusauhinna. Teos ilmus samal aastal rootsikeelsena.

Pean siinkohal vajalikuks mainida, et mulle ei meeldi enam eriti romaane lugeda. Mulle ei meeldi peaaegu mitte kunagi romaanide lõpud. Kahel põhjusel - kui on olnud hea raamat, siis on ju kurb, et otsa sai; või on olnud hea raamat, aga lõpp jääb kuidagi mannetuks või ei vasta mu ootustele või siis tuleb jälle tolksti see pisuhänd sisse. No tegelikult on kolmas põhjus ka - kunagi ei tea, mille otsa satud. Seetõttu suhtun ma ilukirjandusse järjest enam ülima ettevaatlikkusega. Ja see on hea. Need harvad romaanid, mis ma siis loen, ei peta enamasti ootusi-lootusi.

Tulles tagasi eelmainitud teose juurde võin öelda, et see oli hea raamat. Kahju oli, et läbi sai. Oodanuks veel midagi, nagu ikka minu puhul, et mis neist edasi sai. Minu jaoks oli loo kulminatsiooniks õpetaja Kummeli surm ja matused. Seega raamatu lõpp ei andnud enam mingit täiendavat emotsiooni. Nii et seegi oli ju ootuspärane.

Tegemist on ühe perekonna looga. Isa Petter, ema Mona ja tütar Sanna, kellele hiljem lisandub teine tütar Lillus. Tegevuspaik Örarna saar Ahvenamaal (päriselt siis Kökari saar). Ulla-Lena Lundberg on ise pärit Kökari saarelt ja romaan tuginevatki suuresti tema enda perekonna loole.

Öösel vähkreb Mona unetult asemel, vihast vahutades ja puhkides. "Ma pean nagu teenijatüdruk neid hommikust õhtuni toitma ja passima," ümiseb ta vaikselt endamisi, kui mees on uinunud. "Kogu päeva jooksul ei ole mul hetkekski rahu, aga sina saad hinge tõmmata, tunned end mõnusalt ja kõnnid ilusa ilmaga ringi ja mängid giidi! Mina rassin nagu ori, olen kohvi valmis keetnud, kui teil tuleb tahtmine koju tulla ja keha kinnitada, teie lihtsalt istute lauda. Kokk, toatüdruk ja teenija ühes isikus, aga ööpott tuleb teil endil välja viia!"
Ukse kohal peaks olema silt "Kirikulahe pansionaat." Ja selle all väiksemas kirjas: tasuta toit ja öömaja ning esmaklassiline teenindus.


Petter on kahekümnekaheksa aastane, kuid ei ole veel kunagi saanud tunda end nagu vastutustundetu laps. Tuleb teha nii, et isa oleks heas tujus, ja ema on vaja aidata ja talle kaasa tunda. Nüüd, kui ta on täiskasvanud, peab ta hakkama nende abielunõustajaks. Nad on juba üle kuuekümne, ja kas nad siis, taeva päralt, ei suuda leppida, et on omavahel abielus, ja lõpetada oma pidevad kriisid.

...mõeldes oma emale. See on kena temast, et ta oma endiste teenijatega ühendust peab. Ja nii tüüpiline, et ta räägib pikalt ja laialt oma lastest, nende plaanidest ja kavatsustest. Ja nähtavasti ka päevast ja kohast. Ema! Võiks arvata, et oled täiskasvanud inimene ja elad oma elu, kuid taustal on alati ja igavesti Ema.
Mona ütleb oma ema kohta, et ta on nagu sein. Merikarp kes kunagi ei avane. Temaga on võimatu isiklikest asjadest rääkida. Ta ei anna kunagi isiklikku vastust elu või surma küsimustele. Alati ühesugune: viisakas, lepitav. Kõige selle pärast peab Petter temast nii palju lugu. Ennekõike meeldib talle ämma taktitundelisus. Mona peab seda huvipuuduseks, aga Petteri meelest on see otsene ime kui võrrelda tema emaga, kelle suu ei seisa kinni ja jutt ei lõpe kunagi otsa.

Korduvalt käib raamatust läbi väikese lapse hirm oma ema ees ja tema järsu käitumise, riidlemise pärast:
Sanna istub toolil, hirmust kange.
Sanna luksub hirmust.
Sanna istub nagu kivikuju tema [isa] süles.
Ta [ema] topib lusikaga suppi Sanna suhu ja too neelab hirmust, isa teab, et õhtu jooksul oksendab ta selle välja...

Sanna on patuoinas, ise alles pooleteistaastane, mitte veel piisavalt vana, et oleks aru saanud, et peab tagasi tõmbuma ja laskma vanematel õe või venna hakkama panna.
Sannal on väikse lapse lühike mälu ja ärgates on ta oma põhjatust õnnetusest vaba. 

Ühest küljest ma püüan Monat mõista. Ta on tubli perenaine, kes tahab kõik (majapidamisega seotud) asjad kiirelt ja korralikult ISE korda saada. Ja seda - täpsust, korrektsust, õiget käitumist - nõuab (ootab) ta teisteltki. Paremagi tahtmise juures on raske ühel inimesel kõigega toime tulla. Aga parem ise tehtud, hästi tehtud, kui teiste poolt kuidagimoodi. Selles kõiges tundsin ma mõningaid sarnaseid jooni iseendaga.
Karm ja kuri, sallimatu ja kiirustav ema - ka siin oli äratundmist, olen mõnda sellistki kohanud...
Ise kaldun siinkohal pigem küll heatahtliku, hooliva, armastava ja imetleva isa poole, kes lapsi põlvele võtab ja nendega maailma asju arutab.

Pastoriproua kirg on sama tugev nagu tema raev ning pastor on vastupidav ja heas vormis. Juba enne, kui laadaliste paadid on tagasi, võib pastoriproua üsna kindlalt öelda, et ta ootab last.

"See kõlab nii, nagu oleks teie kaladel olnud kork ja etikett. Ja nad võisid isegi loksuda."
Ja loomulikult leidus keegi, kes järgis külalislahkuse käsku ja küsis, kas ta tahab maitsta. Nad vaatasid ootusrikkalt tema poole: see vastus pidi paljastama, mis kaliibriga mees see pastor on. Kas temasse saab suhtuda austusega. Nad lootsid, et ta teeks nendega ühed tropid, aga teisalt kaotaks ta siis alatiseks austuse, mida tema amet eeldab, ja kohe tekiksid jutud, kuidas ta oli vanameestega viina visanud, kui saarele jõudis see suur piirituselast.
"Tänan pakkumise eest," ütles ta. "Aga oma kalu püüan ma ise."

Lobasuu Martha, latatarast ämm, lasi liikvele alusetu kuulujutu, mis levis kulutulena Örarnalt Soome kõigisse rootsikeelsetesse küladesse, kus poeg on juba sündinud ja ristitudki.
/.../Martha ei saa kunagi teada, kuidas Mona leinab ja muretseb. Liigesepõletiku tõttu olid nad otsustanud veel natuke oodata. Uus laps oli kavandatud 1950. aasta kevadtalveks  ja Mona oli oodanud kevade ja suve hoogsat armuelu kogu oma olemusega. Nüüd ei olnud midagi tulemas, mitte kunagi enam, kõik läks luhta liigse kavandamise ja ettevaatlikkuse pärast.

Üks soomekeelne arvustus, õigemini küll blogi sissekanne ka, kes tahab lisalugemist.

30. august 2016

Väiksed nipid, väiksed trikid:)

Selles rubriigis või sellise sildi all tahan kokku koondada igasugused kasulikud asjad - nõuanded, soovitused jne erinevatest valdkondadest. Et kõik oleks vajadusel endal käepärast võtta.

Ajendas mind seda tegema - purkide steriliseerimine! Et kuidas seda teha? Milline viis oleks otstarbekas?
Variante on mitmeid.

Pilt on illustreeriv. (Allikas: www.spunk.ee)

Minu lemmikuks osutus puhaste (pestud) purkide steriliseerimine 100-kraadises ahjus põhi ülespidi umbes 20 minutit.
Teine variant on purke vees keeta umbes 10 minutit.
Kaante steriliseerimiseks piisab 1-2 minutist keetmisest. Alternatiiviks on korralik pesemine ja siis ülehõõrumine piiritusega/viinaga.

Veel ühe variandina soovitatakse täita purgid poolenisti veega ja panna need suurimal võimsusel mikrolaineahju, kuni vesi purkides keema läheb. Kuna mul aga mikrolaineahju pole, siis see võimalus jääb katsetamata.

Steriliseeritud purke ei ole vaja kuivatada, kuna rätiku küljest jäävad purgile nähtamatud riidekiud, mis võivad hoidise rikkuda.

Vaat' sellised lood siis...

28. august 2016

Seitsme imega ümber maailma

Kui siin juba kord raamatute soovitamiseks läks, siis lisan veel ühe:

Ülar Allas. Seitsme imega ümber maailma: rännak maailmaimede juurde.

Inimese elu on teadupärast lühike. Seetõttu peame meile antud aega kasutama nii hästi kui oskame. Nii seadsingi endale eesmärgiks uurida põhjalikult seitset värskelt valitud maailmaimet ja püüda mõista, miks just need sihtkohad maailmas kõige kõrgemalt hinnatud.
/.../ Aga kõigepealt tuletame meelde, millised olid seitse vanaaja maailmaimet.
Need on siis: Cheopsi püramiid, Babüloni rippaiad, Artemise tempel, Zeusi kuju Olümpias, Halinkarnassose mausoleum, Rhodose koloss, Aleksandria tuletorn.
7.7.7 ehk siis seitsmendal juulil 2007. aastal toimus Lissaboni Estadio da Luzi jalgpallistaadionil suurejooneline sündmus, kus kuulutati välja seitse uut maailmaimet. Nendeks said Chichen Itza, Kolosseum, Lunastaja Kristuse kuju, Machu Picchu, Petra, Suur Hiina müür ja Taj Mahal.

Autori sõnaseadmisoskus on tore. Paar näidet:

Loomulikult on eestlased ja hiinlased erinevad. Hiinas võib ühesainsas korterelamus elada 20 000 inimest. Seega taanduks meie väikelinna meer siin kõigest korteriühistu esimeheks.

/.../Hiina õllega pole olukord palju parem. Need on mahedad, väga lahjad ja sobivad küll kenasti toidu kõrvale, kuid mitte tujutõstjaks. Enne saab põiepõletiku kui kilgi pähe.

Lõpuks on huvitav peatükk: milleks me reisime?, kus autor toob huvitavalt välja erinevaid reisijate tüüpe ning arutleb üldse reisimise kui niisuguse üle.

Mäletan reisi, kus seltskond jõi kaks nädalat järjest ja leidis ise hiljem, et nii kainet puhkust nad ei mäletagi.
Omaette klassi kuuluvad inimesed, kelle jaoks on reisimine osa tööst. ... Mul on tuttav, kelle ametiks on käia Euroopas klientidega lepinguid sõlmimas. ... Tõesti, ta lendab varahommikul Brüsselisse, vestleb seal paari inimesega, annab allkirja, käib söömas ja tuleb õhtuse lennuga Tallinnasse tagasi, Niimoodi mõnikord lausa paar korda nädalas. Sihtkohas ringi vaatamiseks tal üldjuhul mahti ei jää. Suur osa tema ajast möödub lennukites ja lennujaamades. Hoolimata kurnavast elurütmist suudab ta jälgida, et ta ülikond püsiks kortsudeta ja lips seisaks laitmatult sirge.

Niisiis tööreisid, teiseks puhkusereisid. Kolmandaks reisitakse selleks, et tutvuda eri maade ja rahvaste kultuuriga.

Paradoksaalsel kombel olen ise rännates taibanud, et reisimine polegi vajalik. Teelolek, edasiminek ja kogemus on meie lahutamatuteks kaaslasteks alati, kus me ka ei viibiks. Reisimine võib olla üks viis, kuidas jõuda rahuseisundini.

Jah, võib-olla just selle pärast - et reisimine pole vajalik - ma pigem loen reisiraamatuid, kui ise reisima kipun...

Nagu sel suveks mul "kombeks" - ei jõudnud raamatut kaanest kaaneni lugeda... Nuuks! No mis teha, kui muid tegemisi on nii palju... Elagu korilus ja konserveerimine!!!:):)

21. august 2016

Sovetistan

Erika Fatland. Sovetistan: teekond läbi Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani

Selle suve suure lugemisvara keskel jäin omadega jänni. Mitu raamatut oli korraga käsil ja tagastusaeg tuli rutem kätte, kui ma lugemisega ühele poole jõudsin. Nii et see raamat jääb uut aega ootama, kuna tahan selle kindlasti  korralikult läbi ja lõpuni lugeda. Maitse sain juba ju suhu! Ja võin seega ka julgelt soovitada. Õigupoolest seetõttu kirjutangi, et kui kellelgi peaks tekkima küsimus - kas võtta kätte, siis kohe kindlasti!

Eellooks ja varasemaks tutvustuseks oli möödunud suvel ETV-st vaadatud telesari 4x4. [Nüüd juhtusin just nägema TV3-s reklaami, et sealt hakkab käesoleva suve reisi näitama]

Autor on Soome/Norra sotsiaalantropoloog.
Teos omamoodi õpik või käsiraamat, annab ülevaate -stani riikidest.

Türkmenistan. Ängistav lugu diktaatorlikust riigist, millest õhkub nõukogulikku/natslikku julmust. Tekkis teatav võrdlus Põhja-Koreaga.

Bensiin on Türkmenistanis odav ja lennupiletite hind peaaegu et olematu.

...Iga päev, läbi terve elu, oli talle kõrva tuututatud propagandat.

Seda kõike lugeda on kordades hullem ja traagilisem, kui näiteks televiisorist vaadata. Pean siinkohal silmas 4x4 reise. Ometi just tänu nende saadetele ja filmitud materjalidele see raamat mind huvitama hakkaski.

Negatiivse poole pealt ei saa ka mitte vaiki olla - vigu oli palju, lausa häirivalt kohe.

Pikem ülevaade tuleb siis ... kunagi.

18. august 2016

Hääbuv suvi

Jäid üles pildistamata kõik mu metsmaasikad ja mustikad ja mustsõstrad... Ehk siis see korilase suur rõõm - ilus saak...
Ma ei tea, kuidas inimesed suudavad kõik oma saavutused ja tegemised piltidele jäädvustada? Kuidas on kogu aeg meeles pilte teha? Mul võib ju ühel hetkel olla mõte, aga järgmisel on see juba läinud... ja kui taas meenub, siis on marjad sügavkülmikus või purgid keldris/aidas.


Juba terve augusti kummitab mind tunne, et sügis on käes. Tajusin seda juba 31. juulil, kui vihma sadas nii augustilõpuliselt. Meenus aasta-tagune, kui 31. augustil, 1. septembril lapitekki õmblesin, siis olid täpselt sama vastikud ilmad. No ja loodus - kõik on juba nii sügisene - õunapuud on õunte all lookas, pihlakad on punased... Seega suvi hääbub varem kui...

Ja hoopis teisest ooperist ehk siiski ka hääbuvast suvest mõjutatud luuletus.
Autoriks Leelo Tungal.

Need armsad, kellest äkki jäime ilma,
on tegelikult alles -
meie sees: nad on nii ligi, et ei torka silma
nii nagu valgus tolmukübemes.
Sest tolmust -
     hetkel olulisest tolmust -
on tehtud ka me endi valus kest,
mis veel ei oska olevast ja olnust
(ei tohigi vist?)
     leida igavest.
Ei ole kaotust, millega ei harju
siinpoolsuses,
    kus algus vajab äärt,
kuid, enda pea peal tundes
     surma varju,
nüüd on üks naer
     poolt eelmist elu väärt.

(2001)  

Avastasin  selle imelise luuletuse paar nädalat tagasi, kui sõbranna emaga hüvasti jätsime...

16. august 2016

Hea tunde raamatud

Jah, just - hea tunde raamatud! Nii liigitan ma raamatuid, mis mind kuidagi eriliselt kõnetavad ja puudutavad, mille võtan kätte siis, kui tahan tunda midagi head. Selge ju, eks!?!:)
Neid on kodus ... no nii mõni ... Kindlasti on neid aga ka loetute hulgas raamatukogus.
Täna töölt tulles tahtsin puhkusele ilusat algust (veel enne kallaga välja õhtusöögile minekut).

Nii võtsin kätte Eveli Kaur'i "Käsitööpäeviku", mille alapealkirjaks - mustreid ja meeleolusid. Seekord just neid meeleolusid ma sealt püüdma läksingi. Ma nii naudin seda imelist raamatut, mis on kirjutatud nii imelise inimese poolt! Midagi nii üdini positiivset, head ja helget on selles. Isegi vihmane ilm ei tundu siis enam nii sünge ja kehvavõitu.
Aitäh Sulle, Eveli, et oled jaganud oma mõtteid - meeleolusid ja mustreid. Mustriteni ma veel ei ole jõudnud, aga küll ükskord jõuan ka... Ikka imetlen Su saavutusi näputöö valdkonnas ka Su ühes blogis või siis teises.
Nii ongi puhkus ilusalt alanud!:)
Ka söögikoht oli meeldiv ja toit maitsev. Buffee-Restoran Bliss on koht, kus aeg-ajalt meeldib käia vaheldust otsimas igapäevastele maitsetele. Soovitan soojalt.

10. august 2016

Maltale

Mariliis Rosin. Maltale: elu Suurel Kivil.
Birgit Püve fotod.

Sisuliselt ongi tegemist fotoalbumiga koos lühikeste lugude, kohaliku eluolu tutvustamise ning hetkede kirjeldamisega.
See oli minu esimene kohtumine Maltaga. Ja tore kohtumine kusjuures!
Sain teada, et Malta on umbes Muhu saare suurune (316 km2)  ja inimesi elab seal umbes Tallinna linna jagu (2015. aastal oli Malta elanike arv 424 204; Tallinna elanike arv on 1. augusti seisuga tõusnud juba 441 357-le). Seega on Malta üks tihedamini asustatud riike maailmas, Euroopas kõige tihedam, ühel ruutkilomeetril elab 1265 inimest. Riik iseseisvus 1964. aastal, varem kuulus Suurbritannia haldusalasse (sellest on jäänud ka vasakpoolne liiklus). Malta saared on Comino, Gozo ja Malta ise, lisaks veel 19 asustamata väikest saarekest. Pealinn on Valletta. Valdav enamus rahvastikust (98%) on katoliiklased. Metsa praktiliselt ei ole. Veidi loodust on Gozo saarel. Kitsad tänavad ja palju autosid. Maltal on aastas keskmiselt 3000 tundi päikesepaistet.

Kindlasti oleks huvitav Maltal ära käia ja kõike seda oma silmaga näha, kuid seal elada küll ei tahaks. Kuidagi ahistatud tunne tekib aina kiviseinte - ja müüride vahel olles.

Pean tõdema, et oli taaskord üks mõnus lugemine:)

[Muidugi torkas mulle jälle silma see, et (paljudel) eestlastel on usuga "mingi teema". No ega siis asjata meid kõige usukaugemaks (ateistlikumaks?) riigiks ei peeta?!?]

Üks tore mõte ikka raamatust siia kirja ka:
Väga noores eas abiellumine on pigem reegel kui erand. Üleüldse eeldatakse, et paari minnakse varakult ja ei mingit patuelu - pikka mõtlemist või niisama kooselamist.

2. august 2016

Kahe võimu vahel

Mai Krikk. Kahe võimu vahel: ajaloolasena parteis ja politseis 1971-2011

Väga hästi, muhedas ja humoorikas võtmes kirjutatud raamat. Kohati eneseirooniline ja valusalt aus. Kirjutatud nii ladusalt, et vaatamata tõsisele sisule, keerukatele aegadele ja inimsaatustele oli kerge lugeda. Kahjuks ei jõudnud ma aja puudusel raamatuga päris lõpuni, nii et pean jääma ootama kuni raamatukogus järg taaskord minuni jõuab.
Mulle väga sümpatiseeris autori kirjutamisstiil ja mõnus sõnaseadmine.

Politsei peamajas on nüüd arvukalt hoopis teise, st võitjate põlvkonna ellusuhtumise ja mentaliteediga noori. Kui nemad minu käsitlust lugedes leiavad, et olen kibestunud ja pettunud vanainimene, kes nüüd oma tigedust ja sappi pritsib, siis jäägu see arvamine neile. Valetamises ei ole mind mõtet süüdistada. Ma ei ole ühtki lugu välja mõelnud. Enamus lugudest on ka dokumentaalselt tõendatavad. Nägin elu enda ümber sellisena, nagu siin kirjas on, ja selle elu sisse on mahtunud pealiskaudsust, kadedust, ebakompetentsust, piiratust, lausrumalust, uskumatult palju võimuiha, ka skandaale ja intriige. Viimaseid ei ole mitte mina valla päästnud. Ülemustele olen mõnikord tõesti vastu hakanud, vahel koguni väga sõjakalt, ja kas alati õigustatult, ei oska öelda. Olen sellise protestija loomuga, juba koolieast peale, ja targemaks ei ole elu mind teinud. Ma ei ole au-, võimu- ega rahaahne, kuid selliste ambitsioonidega naisi on taastatud Eesti Politseis ikka olnud ja puudust ei tunta neist ka tulevikus.
Räägin oma mälestustes võimukatest naisülemustest Pagari tänava ja Pärnu mnt 139 majades. Aga see on mujalgi nii. Pealtnäha on need naised enamasti säravad ja vaimukad isiksused. Aga katsu sa olla taoliste alluv! Sa pead kartma, olema maast madalam, sind võib alandada ja mõnitada, sa pead kogu aeg närveerima. Naisalluvad nutavad mõne naisülemuse võimukuse pärast endal silmad peast ja ükski asjaga mitte kursis olev inimene ei taha uskudagi, et selline suhtumine võib olla riigiasutuses. Isegi mõned meeskolleegid väristavad selliste naisterahvaste ees põlvi.
Olen selle asjaolu üle mitu korda mõelnud ja imestanud, miks see nii on. Kas selle süsteemi mehed on otsustusvõimetumad? Kas neil naistel on midagi kompromiteerivat teada, millega saab mehi pigistada? Või mis teeb teatud naisi nii mõjuvõimsaks. Või arvavad nad, et selline peabki olema juhtimisstiil asutuses, kus ülekaalus on mehed? Meestel on ju mugav juhtida, kui neil on aktiivsed naisalluvad, kes panevad oma alluvad lausa nööri mööda käima. Kui midagi on hästi tehtud, ajavad rinna ette ülemused. Peaasi on tulemus, selle saavutamise hind ei huvita kõige suuremaid ülemusi kübetki. Iga peadirektori ajal on ikka olnud mõni eriti mõjuvõimas naisterahvas ametis.


Naised on politseis tõepoolest tõsiselt võetav jõud. /.../ 
/.../ Kui mehi ei tule politseisse teenima, peavad töö ära tegema naised. Ma ootan siira huviga, kas minu silmad näevad ära esimese politsei naispeadirektori.

Jah, oli tunda kibestumist ja pettumust, aga see on täiesti mõistetav ja omal kohal. Seda ei ütle ma absoluutselt mitte hukkamõistvalt. Kui palju kohtab kaasajal, 21. sajandil, vabas maailmas ja ka koduses Eestis mõttetut tegutsemist, kaigaste kodaratesse loopimist, halvustamist, teiste töö mahatallamist, mittevajalikuks pidamist, toimivate süsteemide lõhkumist, inimesest mitte hoolimist... See on väga kurb. See on väga valus. See paneb kibestuma ja pettuma. Ka sappi pritsima...

Parteis olemine andis mulle kogu ülejäänud eluks õppetunni - ei iial enam! Imestan sundparteistamise üle iseseisvuse taastanud Eestis ja tahaksin küsida: kas ilma parteilise kuuluvuseta ei ole inimese elu ja töö täisväärtuslik?

Raamat pani mõtlema nii paljude asjade üle... : et oh olid ikka ajad; ja kuidas kõik on tänapäevalgi üsna sarnane, ainult rafineeritumal kujul; ja kui vähe on tegelikult vaja selleks, et lihtsalt elada ja olla õnnelik... Nojah, nüüd kiskus sentimentaalseks kätte ära ja ma parem lõpetan:) Igatahes - soovitan soojalt lugeda!