2. august 2016

Kahe võimu vahel

Mai Krikk. Kahe võimu vahel: ajaloolasena parteis ja politseis 1971-2011

Väga hästi, muhedas ja humoorikas võtmes kirjutatud raamat. Kohati eneseirooniline ja valusalt aus. Kirjutatud nii ladusalt, et vaatamata tõsisele sisule, keerukatele aegadele ja inimsaatustele oli kerge lugeda. Kahjuks ei jõudnud ma aja puudusel raamatuga päris lõpuni, nii et pean jääma ootama kuni raamatukogus järg taaskord minuni jõuab.
Mulle väga sümpatiseeris autori kirjutamisstiil ja mõnus sõnaseadmine.

Politsei peamajas on nüüd arvukalt hoopis teise, st võitjate põlvkonna ellusuhtumise ja mentaliteediga noori. Kui nemad minu käsitlust lugedes leiavad, et olen kibestunud ja pettunud vanainimene, kes nüüd oma tigedust ja sappi pritsib, siis jäägu see arvamine neile. Valetamises ei ole mind mõtet süüdistada. Ma ei ole ühtki lugu välja mõelnud. Enamus lugudest on ka dokumentaalselt tõendatavad. Nägin elu enda ümber sellisena, nagu siin kirjas on, ja selle elu sisse on mahtunud pealiskaudsust, kadedust, ebakompetentsust, piiratust, lausrumalust, uskumatult palju võimuiha, ka skandaale ja intriige. Viimaseid ei ole mitte mina valla päästnud. Ülemustele olen mõnikord tõesti vastu hakanud, vahel koguni väga sõjakalt, ja kas alati õigustatult, ei oska öelda. Olen sellise protestija loomuga, juba koolieast peale, ja targemaks ei ole elu mind teinud. Ma ei ole au-, võimu- ega rahaahne, kuid selliste ambitsioonidega naisi on taastatud Eesti Politseis ikka olnud ja puudust ei tunta neist ka tulevikus.
Räägin oma mälestustes võimukatest naisülemustest Pagari tänava ja Pärnu mnt 139 majades. Aga see on mujalgi nii. Pealtnäha on need naised enamasti säravad ja vaimukad isiksused. Aga katsu sa olla taoliste alluv! Sa pead kartma, olema maast madalam, sind võib alandada ja mõnitada, sa pead kogu aeg närveerima. Naisalluvad nutavad mõne naisülemuse võimukuse pärast endal silmad peast ja ükski asjaga mitte kursis olev inimene ei taha uskudagi, et selline suhtumine võib olla riigiasutuses. Isegi mõned meeskolleegid väristavad selliste naisterahvaste ees põlvi.
Olen selle asjaolu üle mitu korda mõelnud ja imestanud, miks see nii on. Kas selle süsteemi mehed on otsustusvõimetumad? Kas neil naistel on midagi kompromiteerivat teada, millega saab mehi pigistada? Või mis teeb teatud naisi nii mõjuvõimsaks. Või arvavad nad, et selline peabki olema juhtimisstiil asutuses, kus ülekaalus on mehed? Meestel on ju mugav juhtida, kui neil on aktiivsed naisalluvad, kes panevad oma alluvad lausa nööri mööda käima. Kui midagi on hästi tehtud, ajavad rinna ette ülemused. Peaasi on tulemus, selle saavutamise hind ei huvita kõige suuremaid ülemusi kübetki. Iga peadirektori ajal on ikka olnud mõni eriti mõjuvõimas naisterahvas ametis.


Naised on politseis tõepoolest tõsiselt võetav jõud. /.../ 
/.../ Kui mehi ei tule politseisse teenima, peavad töö ära tegema naised. Ma ootan siira huviga, kas minu silmad näevad ära esimese politsei naispeadirektori.

Jah, oli tunda kibestumist ja pettumust, aga see on täiesti mõistetav ja omal kohal. Seda ei ütle ma absoluutselt mitte hukkamõistvalt. Kui palju kohtab kaasajal, 21. sajandil, vabas maailmas ja ka koduses Eestis mõttetut tegutsemist, kaigaste kodaratesse loopimist, halvustamist, teiste töö mahatallamist, mittevajalikuks pidamist, toimivate süsteemide lõhkumist, inimesest mitte hoolimist... See on väga kurb. See on väga valus. See paneb kibestuma ja pettuma. Ka sappi pritsima...

Parteis olemine andis mulle kogu ülejäänud eluks õppetunni - ei iial enam! Imestan sundparteistamise üle iseseisvuse taastanud Eestis ja tahaksin küsida: kas ilma parteilise kuuluvuseta ei ole inimese elu ja töö täisväärtuslik?

Raamat pani mõtlema nii paljude asjade üle... : et oh olid ikka ajad; ja kuidas kõik on tänapäevalgi üsna sarnane, ainult rafineeritumal kujul; ja kui vähe on tegelikult vaja selleks, et lihtsalt elada ja olla õnnelik... Nojah, nüüd kiskus sentimentaalseks kätte ära ja ma parem lõpetan:) Igatahes - soovitan soojalt lugeda!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar