Tahtsin alustada nii: Vaikse kulgemise raamat. Aga siis uups, täiesti kogemata koperdasin Mae blogis selle postituse otsa ja - täpselt nii alustas Maegi. Nojah, ilmselt siis on see õige tunne:)
Nii et siis ikkagi - vaikse kulgemise raamat. Ja nagu pealkiri ütleb - tuhande saare rahu. Lühikesed peatükid - sellegi pean ära mainima, sest see jäi silma läbi kogu raamatu. Olen kaalunud mõnel korral ette võtta Ahvenamaa reisi, aga tegudeni pole jõudnud. Nüüd jälle tahakski kohe Ahvenamaale koos raamatuga minna.
Minu arvates võtab raamatu sisu kokku sõnapaar rahu ja vaikus. Ja eriti ilmekalt just järgmine lõik:
Erilist tänu tunnen vaikuse eest. See on lummav ja hingepõhjani ulatuv vaikus, mille seest ma aastaid tagasi põgenesin. Vaikus, millest ma tol ajal aru ei saanud, on praegu väga magus. Siiani olen seda leidnud vaid siit, Kökari saarestikust. /.../ Kökari vaikus on midagi teistsugust.
Näitena toob ta võrdluse või vaikuse mõtestamise Vikerraadio ööülikooli saatest Fred Jüssiga (Fred Jüssi "Vaikus kui loodusvara")
Mäletan hästi aega, mil vaikus oli minu jaoks üks talumatumaid seisundeid maailmas. Panin ruttu raadio mängima, ükskõik, mis sealt tuli - peaasi, et ei olnud vaikust! Praegu otsin vaikust. Midagi olulist on minu sees muutunud. Mida vaiksem on ümbruskond, seda rohkem kõneleb sisemus, ja vastupidi - mida mürarikkam, seda keerulisem on kuulda sissepoole. Vaikus on sageli vägev võti selleni, milleni müra keskel eal ei jõua.
Ja kui paljud (ehk enamus?) ei talu tänapäevalgi vaikust. Siis võib äkki kuulma hakata?!? Iseennast? Oma mõtteid? Jumala häält? Hirmus ju!?!
Äkitselt kostab vaikuses üks hääl. Seisatan. Ma ei saa aru, kust see hääl tuleb ja mis see täpselt on. Püüan kuulata. Kõikjal vaid vaikus ja selle sees üksnes too ennekuulmatu hääl. Vaatan enda ümber, ette ja taha ning üles. Vaatan veel kord. Lõpuks mõistan - kuulen, kuidas lumi langeb!
Kohtumine metsloomaga kõige ootamatumatel hetkedel on minu jaoks midagi üllast. Tahaksin väga et nad ei kepsleks minema ega kardaks. Nende olemasolu siinsamas käeulatuses kinnitab mulle, et on paiku, kus metsloomad ja inimesed võivad enam-vähem sõbralikult hakkama saada. Eksisteerida üksteisega kõrvuti. Hinges siiski kripeldab. Ootan aega, mil enam ei peaks keegi kedagi nottima ega elu kallale kippuma. Aega, mil mitte keegi ei peaks kellegi eest selle taeva all põgenema. Aega, mil on kadunud hirm, surmamine, teise alamaks pidamine või tema üle õiguse omamine, vähemalt enda arvates. Hirm ei ole meile kaasa antud mõte, vaid midagi, millesse maailm meid elu jooksul tõmbab.
Siinse saare suur võlu on lähedus. Praegu elabki siin vaid ligi 250 inimest. Niipea kui sead oma sammud mõnele saare teedest ja mõni auto sinust mööda sõidab, tuleb tervituseks viibata. Kui sa suvel ei viipa, peetakse sind turistiks. Kui sa aga turismihooajavälisel ajal kellestki möödudes või mõnd möödujat käeviipega ei tervita, oled ebaviisakate hulka loetud. Anonüümsusest on asi väga kaugel. Linnast saabuvale inimesele võib see hirmutav olla. Kui midagi saarel teed või kuskil käid, teab keegi sellest ikka midagi. Mingil kummalisel kombel on kõikjal kohe platsis kohalikud. Mitte et nad seda sihilikult teeksid, aga saar on lihtsalt nii väike, et see, kuhu lähed või kas üldse lähed, on kõigile kogu aeg näha. Siin kehtib mõte, et kui sa ise ei tea, millega täpselt tegeled, teavad seda kindlasti teised.
Huvitav fakt: Ahvenamaal kasvatatakse ligi 70% kogu Soomes kasvatavatest õuntest ja siinsed õunamahlatootjad teevad neist muuhulgas suurepäraseid jooke.
Kes on harjunud sisse hingama a s f a l d i a u r e, võib mereõhuga esmasel kohtumisel haigestuda
m e r e h a i g u s e s s e. Linnaõhust väsinud keha saab justkui värske õhu mürgituse, Värske mereõhk uinutab unele, et siis äratada elule.
Nii õpetab Ahvenamaa mind võtma pausi kõige kiiremal ajal.
Vahel on tunne, et inimesena vaevame end paljude kaugemate muredega ja jätame elamata selle elu, mis tuleks elada iseenda kingades käies. Muretseme sõdade ja konfliktide pärast kaugetes maades, kuid iseenda "kodusõdadest" vaatame külma pilguga mööda. Ei julge nupule vajutada, et neid isiklike suhete kaadreid veel kord näha ja avastada, kus oleks vaja andeks paluda või andeks anda; kellega peaks silmast silma rääkima ning kellele helistama ja küsima, kuidas tal õigupoolest läheb. Palju lihtsam on vajutada nupule ja vaadata, kuis elavad teised maailma kaugetes paikades, teadmata, kuidas elab õigupoolest tema, kellega sama katuse all leibda jagad.
Selles hetkes on midagi säärast, mida ei oskagi seletada. Justkui ajad, isikud, kohad ja lood on äkitselt põimunud ühte hetke. Tol hetkel tajun taas, kuidas miski ei sünni selle taeva all juhuslikult.
Matused Kökaril ei ole midagi kõhedust tekitavat ega kauget. Siin ei ole kiirust, nagu suurlinna krematooriumides, kus tuleb kella jälgida nagu lennujaamas, et oma lähedase matusetalitusega mitte hilineda ega järgmistele jalgu jääda. /.../
Hamnö poolsaar ja kirikuõu on üks suur rahupaik. /.../ Kõik, kes sündmust on tähtsaks pidanud, on võtnud aega, et tulla. Seistakse rahus ja lähedalolus. Siin saab kogu saarerahvast ja kohale tulnuist justkui üks suur perekond. Kogu Kökari kiriku ümbrus ja siin valitsev rahulik õhkkond embaks justkui seltskonda nende leinas. On ühtsuse tunne. On midagi, mida ma mitte kunagi varem mitte ühelgi matusel kogenud ei ole.
/.../ Ja siis peab kirikuõpetaja Peter matusetalitusel kõne, millest üks mõte sobib eriti hästi siinsesse mere- ja paadikesksesse väikesesse ühiskonda. Ta ütleb: "Kui me saadame armsa inimese teele, hakkab ta meist eemalduma, nagu ka paat merele minnes kaldast eemaldub. Ta eemaldub ja eemaldub, meie lehvitame ja saadame paati pilguga, kuni ühel hetkel on ta kadunud silmapiiri taha. Ütleme, et "nüüd on ta läinud!". Meie jaoks ongi ta ehk läinud. Kuid kuskil, seal silmapiiri taga, on teised. On keegi, kes ütleb, et "näe, sealt ta tulebki!". Rõõmustatakse teda nähes. Oodatakse sadamasse." Nõnda kõneleb Peter. Mind see piltlik mõte väga kõnetab. Tõesti, kui paat on silmist kadunud, ei ole ta ju tõeliselt kadunud, vaid ta on kuskil mujal. Suurel merel seilates ei ole paat aga pikka aega mitte kellegi vaateväljas. On justkui uinunud, olematu. Ühed enam ei näe, teised veel ei näe. Peagi on taas jällenägemise hetk. Ja ühel päeval tulevad need, kes lehvitasid ja teele saatsid, ka järele. See on elu kulg.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar