Mida võtta kaasa uude aastasse?

See on üks vana võlg. Ennekõike iseenda ees. Lugesin mööduval aastal läbi raamatud "Liibanon 2011" ja "Antiliibanon". Mõlemad jätsid sügava jälje. Viimasest mainitud raamatust jäi eriliselt meelde ja läks hinge meie välisministri kohta kirjutatu - kui südamega ta võtab oma tööd ja kui väga lähevad talle korda kaasmaalased, Eesti inimesed; kuidas isegi tema väike tütar oma sünnipäeval soovis, et Eesti ratturid jõuaksid kiiresti oma perede juurde tagasi. See on imeline ja tekitab sügava lugupidamise niisuguse inimese vastu. Oleks meis kõigis terakenegi sellist hoolimist oma kaasteeliste suhtes.
Teine mõte, mille tasuks uude aastasse kaasa võtta, pärineb raamatust "Liibanon 2011":
"Räägitakse vähe, aga mõtted kihutavad meeste peas. Mida teha, kui tõesti koju tagasi saab. Tuleb rohkem olla koos lähedastega; ei saa enam nii, et laupäev ja pühapäev lähevad mõlemad trenni tehes, vähemasti laupäeva peaks olema perega; hoopis tolerantsem, positiivsem peaks olema; ei pea õiendama, ei pea süüdistama, tühiste asjade pärast närvi minema; aega peab paremini planeerima; peab õppima ja tegema seda, mis on hingelähedane; tuleb olla õnnelik, kui kõik on hästi; tuleb mõelda, et ka see on õnn, kui saab vabalt käia ja vabalt tooli peal istuda, rääkimata sellest, kui saab olla oma kallite inimeste keskel ja teha asju, mis meeldivad; elu on ju lühike ja pole mõtet tegelda mõttetusega; ei tasu siduda ennast alatute inimestega, kes sind ära kasutavad ja alt veavad; eneseväärikust rohkem; ja lõpuks - eriti tuleb olla õnnelik, et kodu on sellises suurepärases kohas nagu Eesti!"
Kuldsed sõnad! Et uue aasta teel ja elu argipäevades meenuksid need mõtted üha sagedamini. Seda soovin ennekõike iseendale, aga ka kõigile teistele. Rahulikku aastavahetust ja palju hoolimist uude aastasse!

Aastalõpulaule

Aasta lõpetuseks meenusid sobivad Ave Alavainu luuletused:

1.
Kaitse sellel kallil õhtul
kõiki kurja silma eest,
aga neid, kes praegu väljas,
kaitse kurja ilma eest.
Majasse too meeleolu, 
mis meid kõiki pühendaks 
elustule saladusse,
mis meid kõiki ühendaks.
Väikse küünlatule kaudu
lõkkega saad sideme,
aga sädametest õhus
kõiksusega pideme:
nähtamatu silla loome
Maa ja Taeva vahele,
sellel kallil pühal õhtul
miljoneile... kahele...

2.
Kui aastaring saab täis
Sa oled veidi vanem.
Ehk oled tänaseks ka
veidikene parem?
On elu leebemaks
ja lahkemaks
Sind muutnud?
Kas oled kurjast heaga
läbi tulla suutnud?
Mis jälgi jätsid
selle aasta teile?
Mis oli Sinust kasu
teistele ja meile?
Sa süütad küünlad.
Vaatad enda sisse. 
Ja sulad jälle
uue tulemisse.
Ma soovin kõikidele kodu.
Soovin rahu.
Neid soove liites 
soovin k o d u r a h u.

Jõulud

Saabunud on jõuluaeg. Kuidagi kiiresti ja märkamatult. Peaaegu poolteist kuud pole mahti olnud oma mõtteid kirja panna. Osalt olen küll tahtnud, osalt aga ei ole olnud jaksu ja viitsimist end kätte võtta. Kaelas, õigupoolest mõtetes, oli koguduse ajaleht. Algul lihtsalt teadmisena, siis tekstide valmimise ootusena, lõpuks toimetamisena. Nüüd on ta valmis ja sellega kaasneb suur heameel! Sai ilus, asjalik ja sisukas. On põhjust rahuloluks ja tänuks. Ent samal ajal pidid muud mõtted jääma tagaplaanile oma aega ootama. Jäävad veel tänagi. Sest nüüd algavad rõõmupühad.
"Rõõm nii suur ja taevane jõuluööl meil saabus", meenub üks laul lapsepõlvest.
Ja veel üks ilus laul (luuletus):

Armastus laulab jõuluööl,                                             
sõimest on saanud kannel.                                 
Laulavad tähedki kirkal ööl -
lõppenud aegade vanne.

Armastus laulab valgeks öö,
kaovad sünged loorid.
Kirgastub jumalik päästetöö,
hõiskavad inglite koorid.

Midagi sünnib südames:                               
rahu loob sinna kodu.
Välja viib valudest jõulutee,
piinade öödel on kadu.

Armastus laulab - kuulata!
Süda, jää rahule, vaikseks!
Armastus laulab, kas mõistad sa?
Sõime ees muutume väikseks...

(Peeter Sink)

Õnnistatud jõuluaega!

Lõikustänupüha

On suveilu otsa saand,

maa paljas, metsad kolletand           

ja vaikind linnukene.

Kuid sina ärka tänama

suurt Loojat lauluohvriga

kui ristiinimene!

Maa kallist vilja kasvatas,

ja seda Jumal õnnistas,
mis meil nüüd koristada.                                                  

Nii lase, Issand, hoolega

meid taevavara koguda,

Su armu ülistada!

Mis Isa heldus kinkinud,

see on nüüd kokku kogutud

ja varjupaika pandud.

Nii armuajal tahame

ka usuvara koguda, 

sest selleks aeg on antud.

Sõnad: Viktor von Strauss und Torney, 1809-1899
Tõlge: Martin Lipp, 1854-1923.

 

 

Vist selle kuu viimane

Hakkan ikka vist tõesti vanaks jääma:) Üha enam tajun, et aeg läheb liiga kiiresti. Juba on jälle kuu läbi, alles see ju algas. Ikka on esmaspäev ja siis kohe juba ka laupäev:) Ja nii need nädalad kaovad. Päevadest ei maksa rääkidagi. Mõtteid oleks palju, millest kirjutada. On mitmeid teemasid, mis mõtisklemist väärikisid. Aga ei jõua kõike kirja panna. Vahel oleks hea, kui oleks mõtetelugeja või õigupoolest salvestaja või üleskirjutaja. Tihtipeale tekib huvitavaid mõtteid (enda arust), mis vääriksid talletamist, aga ei ole mahti kirja panna ja nii need kuskile jäävad... Mõnikord varieerudes meenuvadki, enamasti ununevad või jäävad paremaid aegu ootama. Ent nagu on öelnud Artur Alliksaar: "ei ole paremaid, halvemaid aegu, on ainult hetk, milles elame praegu". Seega ei saa jääda lootma parematele aegadele, vaid tuleks kasutada hetke. Carpe diem (Horatiuse oodist) - kasuta päeva, püüa hetke, naudi hetke/päeva... Enamasti möödub kõik nii kiiresti, et pole aega nautida. Tegelikult tahaks vahel lihtsalt olla ja mitte midagi teha, (puhata ja mängida, kui kasutada Nukitsamehe filmist pärit ütlust), aga kus sa siis saad, kui üks asi ajab teist taga ja mõtteid, ideid jms. on nii palju, et ei suuda sellest murdosagi ellu viia... Praegu on mul kange isu käsitööd teha, tikkida ja õmmelda. Samas tahaks lugeda. Ja on veel mitu peaks/tahaks asja. Ja nii ei saagi rahulikult mitte millelegi pühenduda, sest kogu aeg tiksub kuklas - seda on vaja, teist on vaja, aga ka selle kolmandaga peab tegelema ja tolle neljanda ja viiendaga... Ja nii ongi päev õhtus ja avastad, et mitte midagi ei jõudnud ja kõik on üks tühi töö ja vaimu närimine (kui kasutada Koguja sõnu, vt. Piiblist Koguja 2, üleüldse on terve Koguja raamat üks hea lugemine).
No nii. Aitab siis ka. Olgu kuidas on, aga veidi parem tunne hakkas, et sain oma hala vürtsitada vähemalt tarkade tsitaatidega:)

Koos koolilapsega

Täna oli üks eriline päev. Osalesime ristitütre 1. klassi aktusel, mis oli väga armas ja südamlik. Pärast ametlikku osa koolimajas oli fotostuudios fotosessioon. Kuigi peategelane oli väike esimese klassi tüdruk, ei pääsenud meiegi kaamera eest. Väga põnev oli jälgida noore fotograafi tööd. 45 minutit möödus lennates. Kuigi see ei olnud lapsele just kerge - end tähelepanu keskpunktis tunda ja pidevalt naeratada, mitte silmi kissitada, mitte pinges olla jne. jne. Samas on see püsiv mälestus nii olulisest päevast. Saime igal juhul ühe huvitava kogemuse võrra rikkamaks.

1. september

On 1. september. Algamas on uus kooliaasta. Kellele esimene, kellele juba ei tea mitmes, kellele viimane. Aga vaatamata sellele, et ise pole juba aastaid sel päeval kooli läinud, on ikka alati pisut teistsugune tunne, väike ärevus või ootus või nukrus või... Kunagi ütles üks mu hea töökaaslane, kui esimesel septembril vaba päeva võtsin, et meenuta siis sel päeval kõiki oma esimesi septembreid. See oli ilus soovitus. Üritasin seda ka täita. Ilmselt see õnnestuski, ei mäleta enam, aga igal juhul oli see tore tagasivaade käidud kooliteele.
1. september on, nagu jõulud ja jaanipäev või aastavahetus, omamoodi pöördeliseks hetkeks, seda mainis ka president oma tervituses kooliaasta alguseks. Elu läheb taas teistsugustesse rööbastesse, tuleb uus rütm päevatoimetustesse. Suvi jääb seljataha, algab teatud sissetallatud rada, mis on ühelt poolt nii tuttav, teisalt aga täis uusi avastusi, üllatusi, ootamatusi. Olgu see aeg kõigile, nii väikestele kui suurtele, rõõmsate avastuste aeg, teadmisi ja oskusi lisav aeg ning sõbralike ja heatahtlike suhete aeg. Head kooliteed, kallid väikesed ja suured koolilapsed!

Innustunult ja vaimustusega Hiiumaast

Selle, peagi mööduva, suve üheks suursündmuseks tundub saavat või jäävat augustikuine Hiiumaa reis. Meie igasuvine "musketäride" rännak viis tänavu Hiiumaale ja nii sobivalt, et saime osa mitmest toredast sündmusest, mis just augustikuu alguspäevadesse jäid. Plaanides oma reisi ei osanud me aimatagi, et meil avaneb võimalus külastada ühepäevakohvikuid Kärdla kohvikutepäeval ja kuulata imelist Kukerpillide juubelikontserti Kärdla lauluväljakul. Seega saime need boonusena kaasa!
Juba mandritolmu jalgadelt pühkimine oli märgilise tähendusega. Pikk meresõit häälestas hoopis teisele, rahulikumale lainele. Päikseline päev Hiiumaal algas kauni hetkega Pühalepa kirikus, kus täiesti ootamatult olid uksed avatud ja lahke perenaine meid vastu võttis nagu kaugeid külalisi, keda ammu oodatud. Vaatasime ringi kunagises Suuremõisa mõisakompleksis, kuhu täna on mahtunud kaks kooli ning kus käis vägev remont.
Esimeseks öömajaks oli Tondilossi külalistemaja Käinas, kus lahke pererahvas juba päevasel ajal meile toad kätte juhatas ja edasisi soovitusi päeva veetmiseks andis. Läheks vist pikaks, kui kõiki neid kauneid paiku ja vaateid püüda kirjeldada ja edasi anda. Ent siiski mõned märksõnad Sõru sadam, Kassari, Sääre tirp, Orjaku sadam (õhtul käisime seal pannkooke maasikamoosiga söömas, mmm, kui hea!) ja võrratult ilus ilm...
Teisel päeval saime tunda suve veidi vesisemat ja jahedamat poolt. Siiski ei jäänud ükski vaatamisväärne koht seetõttu külastamata. Oli tuletornide päev - Kõpu, Ristna, Tahkuna. Reigi kirik ja surnuaed. Mänspe kabel ja Vanajõe org - millised imelised suured mustikad seal olid ja enamus meist ka sinna maha jäi! Aga sõrmed ja suud said igatahes siniseks:) Õhtuks jõudsime Kärdlasse ning vihmasadugi taandus. Ööbimiskohaks võrratu Kivijüri külalistemaja. Mõnusalt soojas ja sumedas augustiõhtus seadsime sammud Kärdla lauluväljakule Kukerpillide kontserdile. Oli tõeliselt rahvalik üritus, lausa laulu- ja tantsupidu!
Laupäeval ootasid avastamist Kärdla ühepäevakohvikud. Et aga jaksaksime pea terve linna läbi kõndida, selle eest hoolitses külalistemaja perenaine fantastilise hommikusöögiga. Kohvikutepäev ületas kõik ootused ja tekitas isu järgmisel aastal tagasi tulla.

Kõpu tuletorn

Ristna tuletorn

Tahkuna tuletorn

Imeline suvi

Imeline suvi! Hiiumaal. Vanajõe org

Säravvalge Kõpu tuletorn sinitaeva taustal

Taamal terendab Sääre tirp

Pühalepa kiriku vitraaž

Kassari kabel

See on tõepoolest Eestis. Sõru sadamas asuv Sõru muuseum. Meretagune värk:)

Suurepärane Sõru sadama kompleks

Väikesed suvised imed

Peaasi, et kiiruga mööda ei läheks
neist võlutud radadest rohu sees.
Peaasi, et ükskõikselt üle ei läheks
sa rohust, mis õitseb su jalgade ees.

Peaasi, et alati kuulata oskaks,
kui puhtad hääled on tuulel ja veel.
Peaasi, et lähedast kuulata oskaks
seni kui on ta su lähedal veel.

Peaasi, et tühjaks ja tähjaks ei pillaks
ei heledat rõõmu, ei kurbustki suurt.
Et silmitult tagasi öösse ei pillaks
sa valgust, mis ükskord said Isalt nii suurt.

Kahjuks ei tea ma luuletuse autorit. Ent see luuletus on mind juba pikki aastaid oma lihtsuse ja sügavusega puudutanud.

Tihtipeale on nii, et ajame taga suurt ja võimast, märkamata elu väikeseid rõõme ja õnnehetki. Harilikult on suurte asjadega nii, et neid ootad ja see ootus on magus, hea ja võimas. Ent peagi see suur möödub. Paremal juhul jääb sellest kaunis mälestus, rahulolu. Halvimal juhul nukrus, tõdemus või kergendav ohe - mööda sai. Seepärast ongi oluline osata elu igapäevast leida rõõmu ja kosutust südamele ning hingele. Harjumused ja rutiin ei ole halvad. Pigem loovad need turvalise tunde ja keskkonna. Samas selle turvalisuse keskel otsime midagi erilist, väikest puudutust argipäevas või ka pühades. Minna kaunil suvisel pühapäeva hommikul harjumust mööda oma kodukirikusse, kui kosutavale allikale, see on suur eesõigus ja õnnistus. Piiblis Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus: "Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel."

Olulistest asjadest

Paar aforismi Eino Tambergilt:

Mõnikord võib lühike lõik teosest, mis sind tervikuna ei huvita, olla palju olulisem ja püsivamat jälge jättev kui mõni terve lemmikraamat.

Asjad, mis tulevad kergelt, ilma pikema kaalutluseta, nii-öelda spontaanselt, avaldavad tihtipeale suuremat mõju, saavad rohkem tähelepanu.

See oli minu jaoks avastus. Helilooja Eino Tamberg - luuletaja ja aforismide kirjutaja. Hetkel ei meenu raamatu pealkiri, aga tahaksin seda endale saada. Sellised head ütlemised tundusid põgusal sirvimisel. Ja üks luuletus, millesse süvenesin, avaldas samuti sügavat mõju. Seega esimene aforism kajastab täielikult ka minu kogemust. Tihtipeale jäävad minu lugemised just sellisele tasandile, et avastan raamatut lehitsedes mingi lõigu või lause, mis mind puudutab. Siis panen raamatu käest kas igaveseks või  tõotusega kunagi see uuesti ette võtta.

Kevad!!!

Näe, õitseaeg on ligi, täis pungi põõsas, puu.
Suur rõõm, et ometigi on aland kevadkuu.
Kus õrn ja kuldne soojus, seal ärkab ellu taas
kõik see, mis talvel hääbus, saab elu mullas maas.

Täis lilli jälle aasad ja põllul orashein.
Puud kandvad õrnu loore - on unund talvelein.
Ja kevad vestab juttu meil Jumalast, kes loob
me rõõmuks selle ilu, mis õitsev kevad toob.

Rootsi rahvaviis/-laul, tõlkinud Silvia Airik-Priuhka

Täna on see laul tõeks saanud:) Oli esimene tõeliselt kaunis ja soe kevadpäev. Loodus on õrnas roheluses, värske ja alles puhkev. See loob erilselt õnnestava tunde. On õnn elada sellisel laiuskraadil, kus saab kogeda midagi nii imelist.

See pilt on pärit küll Hollandist, aga iseloomustab suurepäraselt minu tänast kevadist meeleolu.

Inimhingede insener

Ei tea, miks just selline pealkiri...
Lõpetasin äsja raamatu "Piirilkõndija tee" lugemise. Kuu aega n.ö. alustasin ja nüüd paari päevaga lugesin läbi. Hea raamat! Väga hea lausa! Tahan veel mõningaid kohti üle lugeda ja endale üles märkida. Leidsin palju haakuvat. Seda ei juhtu just tihti... Eks ole me kõik omamoodi piirilkõndijad leidmaks iseenda piire ja maailma piire ja suhtlemise-suhete piire jne. Võib-olla selleks peabki olema omamoodi inimhingede tundja või tajuja või siis ka insener:)
Mõtlesin siin hiljuti, et suur osa inimesi elab teiste elu, osadel on jälle ainult enda mina tähtis. Suur kunst on aga olla seal kuskil vahepeal, nii et elad ise ja lased teistel ka elada. Et ei soriks pidevalt teiste isiklikus elus ja et ei laotaks ka oma isiklikku elu kõikide silme ette. Diskreetsus vist on sellise asja nimi?!? Või lihtsalt sügavaim sisemine äratundmine, mis on õige ja mis vale. Tore, kui see ajapikku ära õpitakse...

Vaikne laupäev

Homme on suurim kristlik püha - ülestõusmispüha. Päev, mil tervitatakse üksteist sõnumiga: "Kristus on üles tõusnud!" "Ta on tõesti üles tõusnud!"
Täna on aga vaikne laupäev. Aeg mõtiskluseks ja enesesse vaatamiseks ning ette valmistamiseks suureks pidupäevaks. Et tõeline rõõm saaks tulla.
Aga täna on tõeliselt vaikne laupäev. Loodus on kaetud paksu lumevaibaga ja lund sajab aina juurde. Nagu oleks tegemist hoopis teiste pühadega - jõuludega, Kristuse sündimise pühaga. Mäletatavasti olid möödunud jõulud ju mustad:) Nüüd siis ülestõusmispühad ja lund kui palju. Natuke nagu pisut sassis see meie ilmake:)
Just eile lugesin oma päevikut aastast 1996, kus 31. märtsil oli lumesadu, mida siis mõtlesin ja tundsin. Ja nüüd on aprill. Need aprillikuu heitlikud ilmad. Meenub ka aasta 2003, kui aprilli alguses, ilmselt üsna samadel kuupäevadel, kui tänavu, sadas samuti lund. Olime sõbrannadega Saaremaal, sulistasime spaa-s mullivannis ja akna taga möllas lumetuisk. Täiesti omamoodi elamus!
Maa on saanud valgeks ja metsad ka,
valged on rajad ja majad
ning valge on süda ka...

Tee lootusele süda lahti, siis jõulurõõm on suur ja eht', on kirjutanud Leelo Tungal ja lauluks viisistanud Piret Rips-Laul. Praegu on just selline tunne, et "taas talv on tulnud"...
Ent vaatamata ilmale on homme esimene ülestõusmispüha. Kristus on meid lunastanud igavesest surmast ja patuorjusest. Säragu see ülestõusmispühade rõõm meie südameis!

Emakeelepäev

Täna rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeval arutleti eesti keele arengu, hetkeseisu ja saatuse üle. Eesti keel puudutab igaüht, kes end eestlaseks peab. Eesti keel peaks meile kõigile korda minema. Kuidas me end väljendame kõnes ja kirjas. Eriti just kirjas. Sest ega ikka päris kõike ei kõlba kirja panna, mida sülg suhu toob. See on eetika ja etiketi küsimus.
Jäi meelde mõte, kus üks vanaema ütles, et ta mõistab vene keeles rääkivaid kaasmaalasi, aga laste/noorte jutust ei saa midagi aru. Loomulikult - keel muutub ja areneb, aga kurvaks teeb, kui põlvkondlik lõhe niiviisi järjest süveneb. Veel jäi meelde, et "kui teadust tehakse ainult võõrkeeles, siis on tulemuseks võõrkeelne teadus. Ilma emakeelse hariduse ja teaduseta on etnos hukule määratud." Eks siit edasi peab igaüks ise mõtlema...
Lugesin raamatust "Samba, sake ja tšillikaun" autori kohtumist oma välismaal (Brasiilias) elava sugulasega, kes polnud aastakümneid emakeeles rääkinud, ent seda ometi nii soravalt tegi. Ainult et keel on vahepeal nii palju muutunud. Apteek - rohupood, tänav - uulits.
Tänaseks päevaks on lisandunud taristu, kärgpere, kestlikkus jne. jne.
Tegelikult on põnev jälgida arenguid, mis keeles toimuvad. Samas on aga meie kõigi ülesanne hoida ja säilitada oma emakeelt. Rääkida ja kirjutada ilusat eesti keelt.

Kevade ootuses

Varsti talvine tuju ja lumi -
kõik kaob kiiresti pärivett.
Igas suves
on sügisekumin,
igas talves on kevadet.
Leili Andre

Sissejuhatav sepistus

Kuskilt lasteraamatust (see võis olla aabits) on jäänud meelde jutuke, kus kuuse-papa õpetab kuuse-last: Sinu isa on kuusk, sinu ema on kuusk, sina oled kuusk - me oleme kokku kuusik. Seda kuuleb tuule-poiss, kes siis omakorda hõiskab: Minu isa on tuul, minu ema on tuul, mina olen tuul - me oleme kokku tuulik.
Nii tekkiski mõte, et kui mina olen sepp ja tema on sepp, siis võiks see kokku olla sepik:) Siit edasi mõeldes leidsin aga, et hoopis toredam on sepikoda. Siin pole küll midagi pistmist sepatööga, ei ole tulist ääsi ega raua tagumist. Pigem on tegemist "sõnaseplusega" (mis vahva sõna:)) ehk siis mõtete sõnadeks sepistamisega. Nii et kodukootud filosoofiat ja muud sarnast võib siit leidma hakata.