Väikesed suvised imed

Peaasi, et kiiruga mööda ei läheks
neist võlutud radadest rohu sees.
Peaasi, et ükskõikselt üle ei läheks
sa rohust, mis õitseb su jalgade ees.

Peaasi, et alati kuulata oskaks,
kui puhtad hääled on tuulel ja veel.
Peaasi, et lähedast kuulata oskaks
seni kui on ta su lähedal veel.

Peaasi, et tühjaks ja tähjaks ei pillaks
ei heledat rõõmu, ei kurbustki suurt.
Et silmitult tagasi öösse ei pillaks
sa valgust, mis ükskord said Isalt nii suurt.

Kahjuks ei tea ma luuletuse autorit. Ent see luuletus on mind juba pikki aastaid oma lihtsuse ja sügavusega puudutanud.

Tihtipeale on nii, et ajame taga suurt ja võimast, märkamata elu väikeseid rõõme ja õnnehetki. Harilikult on suurte asjadega nii, et neid ootad ja see ootus on magus, hea ja võimas. Ent peagi see suur möödub. Paremal juhul jääb sellest kaunis mälestus, rahulolu. Halvimal juhul nukrus, tõdemus või kergendav ohe - mööda sai. Seepärast ongi oluline osata elu igapäevast leida rõõmu ja kosutust südamele ning hingele. Harjumused ja rutiin ei ole halvad. Pigem loovad need turvalise tunde ja keskkonna. Samas selle turvalisuse keskel otsime midagi erilist, väikest puudutust argipäevas või ka pühades. Minna kaunil suvisel pühapäeva hommikul harjumust mööda oma kodukirikusse, kui kosutavale allikale, see on suur eesõigus ja õnnistus. Piiblis Matteuse evangeeliumis ütleb Jeesus: "Kus kaks või kolm on koos minu nimel, seal olen mina nende keskel."