UAZikuga Venemaal

Arno Pavel. UAZikuga Venemaal.

Raamatu aluseks on Arno Paveli reisidel peetud blogi, mille kirjastas Tammerraamat.
Äärmiselt sümpaatne raamat. Kirjutatud mõnusalt muhedas võtmes, hea keelekasutusega. Lugemine oli puhas nauding! Lisaks reisimuljetele saab põhjaliku ülevaate külastatud paikade ajaloost, mida vürtsitatakse lahkesti erinevate faktidega. Nii et infonäljas lugejad saavad ka oma osa:) Mina libisesin faktimaterjalist kergelt üle, nagunii meelde ei jää. Kui peaks kunagi vaja olema, siis tean, kust otsida.
Väga positiivne oli lugeda, et ka ilma alkoholi tarvitamata on võimalik raskeid reise ja pikki maid läbida. (Miskipärast on mul enamusest reisisaadetest/raamatutest, mis Venemaa avarustes rändamisest pajatavad, meelde jäänud üks pidev pummelung.) Rännumees Arno põhiline turgutaja oli kodust kaasavõetud kohv, millest siis igal hommikul korralikult kange jook valmis meisterdatud sai. Venelased joovad teed või siis lahustuvat kohvi. Õige kohvi joomist ei suutnud ta neile reisi(de) jooksul selgeks õpetada.

Eriliselt meelde jäi see, et venelased on väga abivalmid ja lahked. Eriti muidugi "omade" suhtes ehk siis UAZiku-meeste suhtes:)
Täiesti uskumatu oli see, et juba aastates mees päris üksinda sellised pikad reisid ette võttis. Aga tal läks kõik õnneks hästi. Ilmselt ikka ka tänu "omade" hoidmisele ja vene suurele hingele:)

Väljakirjutusi seekord ei teinud, kuigi oleks võinud, sest neid mõnusaid ja häid ütlemisi ikka oli üksjagu.

Minu Helsingi

Tarmo Virki. Minu Helsingi: ärge tapke sõnumitoojat.

See raamat oli mul ammu plaanis. Aga ei saanud õigel ajal küüsi taha ja nii pidin pikalt ootama, mil raamatukogus järjekorrad vähenevad. No ja siis lõpuks sain ta kätte ja hakkasin otsast lugema. See oli muidugi juba jupp aega tagasi ja lugemine ei edenenud kohe üldse. Nüüdseks on raamat "nii muuseas" läbitud ja saab ka siinkohal sellele teemale punkti panna:)

Et siis Soome ja Helsingi. Nii lähedal, nii lähedane ja samas kauge - ikka meretagune värk!
Mis ma siis selle kohta ütlen? Kas ootamine tasus ära? Nii ja naa... Kommentaare ja arvamusi raamatu kohta olen lugenud seinast seina, pigem vist kaldu negatiivse poole.
Aga ise?
Kaanepilt sobib värvide poolest imeliselt mu blogisse:) Muus osas - lugeda ju aitas, aga mingit erilist vaimustust ma sellest ei tundnud. Loomulikult ei takistanud see toredaid ütlemisi ja häid tähelepanekuid märkamast.

...kuna eestlasi ja välismaalasi on Soome koolides üha rohkem ja mentaalse tervisega on soomlastel üha rohkem probleeme, ei ole kindlasti kaugel vahejuhtum, kus hukkuvad ka mujal kui Soomes sündinud koolilapsed.
Probleemid kasvavad, haiged on tänavatel, võrdõiguslikkuse nimel antakse neile õigus kanda relva. Ja nii üllatav, kui see ei ole, siis juhtubki nii... 

Hietaniemi surnuaed on üks vähestest Helsingi vaatamisväärsustest, mid asub mõistliku jalutuskäigu kaugusel Länsisatamast, kuhu tulevad Tallinki ja Eckerö Line'i laevad. 

Võin ainult kaasa tunda oma isale ja kõigile teistele isadele, kes ei ole saanud olla lapse sünni juures! Ta ei tulnud välja minu kehast, sellest kogemusest ei või me mehena eales aru saada, aga isegi lähedal olemist - nii emale kui sündivale lapsele sellel hetkel -, seda ei vahetaks eales mitte millegi vastu.

Kui soomlased said aru, et ebaõnnestumistesse suhtutakse soome kultuuris (eks ka meie kultuuris) liiga halvasti, asuti korraldama massilisi kampaaniaid ja iga aasta 13. oktoobril tähistatakse rahvuslikku ebaõnnestumise päeva.

Laps peaks kasvama oma kultuuriruumis. Kõige hirmsam on minu arust kuulda eesti ema või isa rääkimas oma lapsega võõrkeeles. Tahaksin lastekaitse appi kutsuda, kui kuulen eesti emasid, kes ei oska õieti soome (või rootsi) keelt, kuid üritavad laevadel oma lastega vägisi selles keeles rääkida. Selle kindel tagajärg on umbkeelsete ja juurteta laste hulga kasv.

Kogemata vanglasse

Leila Eerits. Neli ruutmeetrit: kogemata vanglasse.

Autobiograafiline raamat, mis minu jaoks liigitub rubriiki "uskumatud lood".
Jällegi väga kaasakiskuv lugemine.
Hästi kirjutatud. Elust vanglas. Inimestest suletud uste taga. Inimestevahelistest suhetest. Võimu kuritarvitamisest. Kuidas on võimalik sattuda peaaegu et kogemata vanglasse peaaegu et mitte millegi eest. Olgu küll, et leiti paragrahv...
Ma ei räägi siinkohal absoluutselt mingite kahtlaste salongide pidamisest või kellegi millelegi sundimisest, ammugi ei hakka ma kõike seda õigustama (ja ausalt öeldes me ikkagi ei tea ju, kuidas asjad tegelikult olid).
Pigem on asi ikka vanglas, kuidas seal inimesi koheldakse. Ja tingimused - 21. sajandil Euroopasse kuuluvas ühiskonnas. Uskumatu! Inimlikkus on meil ikka tõeline defitsiit.

Õigus ja õiglus ei ole samad asjad. Õigus on kohtu kaudu või juriidiliselt saavutatav, aga õiglust ei olegi vist üldse olemas. Vähemalt julgen selles kahelda. Seadusejärgset õigust muidugi mõistetakse, aga õiglusega ei ole sel mingit pistmist. Ja kui asjaosalistele võim pähe ka veel lööb, millele omakorda lisandub kättemaksuiha, siis ...

Kahtlemata on see üks väga mõjuvõimas raamat. Kuigi tunded jäid väga segamini ja ripakile, aitas see ometi pisut näha suletud uste taha, maailma, kuhu kellelgi mitte kunagi ei peaks asja olema.

Elu nagu operett

Evelin Kivimaa. Sirje ja Väino Puura. Elu nagu operett.

Teine raamat sarjast "Paar". Esimene oli teadupärast Siiri ja Mihkel Oviirist.
Kahe raamatu võrdluseks võiks öelda, et täiesti erinevad ja vastandlikud elud ja tööd-tegemised. Ent lähemal vaatlusel on seal sarnasust päris palju.
Sära ja glamuuri, härmatist ja lutikaid - nii seinast seina see elu ongi:)

Noppeid ja häid ütlemisi raamatust:

Väino: Noorusaeg on kõigile ilus, ükskõik millise korra ajal.

Sirje: Vahel on kuulda, kuidas võõrad lapsed vinguvad ja jonnivad kauplustes või avalikes kohtades. Mäletan, mismoodi sõitsime trolliga Õismäelt linna koos meie väikeste lastega, panin nad ühele toolile istuma ja nad ei teinud piuksugi. Kodus meil elu kees, Rene ja Annika olid hästi aktiivsed, aga ma ei mäleta, et nad oleksid nutnud üheski kaupluses või ühiskondlikus transpordivahendis. Ausõna!

Väino: Lapsevanemad võiksid austada ka teisi inimesi, mitte ainult oma last, et sul on vabakasvatus ja laps röögib nagu ratta peal. See on puhas jonn. 

Sirje: Vene ajal ei olnud puudust vaimsusest ja mõtetest, ainult toormaterjali nappis.

Väino: Mu ema ütles alati, et "oleks perses küüned, saaks seina peal istuda." 

Sirje: Lapsena palusin ema, et ta läheks isast ametlikult lahku, sest isa võttis kõvasti napsi ja muutus siis sõjakaks, nii et me emaga aina põgenesime tema eest sugulaste juurde. Väino on, vastupidi, pärit sellisest kodust, kus keegi kellegi vastu kätt ei tõstnud, tehti rasket maatööd, aga elati harmooniliselt.

Väino: Eestlase olemuses on teha palju füüsilist tööd. Ehk seetõttu ta ongi sõnaahtram ega väljenda tihti oma tundeid? Kui eestlane rühmab nooruspõlvest saati päev läbi tööd teha, õhtul jõuab väsinult koju, peseb näo puhtaks ja jääb tugitooli magama, siis ei jõuagi öelda, et "ma armastan sind".
Pidevalt armastuse-kinnitamine tundub mulle lapsik ja naiivne, mina seda ei tee. Kui abielu toimib, mis sa siis enam lobised!

Sirje: Mulle ei ole vaja rääkida armastusest iga päev või - veel hullem! - kolm korda päevas. Mulle ei sobi ameerikalik ailaavjuu söögi alla ja söögi peale. See on nagu sõnakõlks. Eestlane on kargem ja põhjamaisem. Tundeid võib väljendada ka teisiti. Tegudes ja igapäeveaelus kajastub armastus hoopis selgemalt kui sõnades.

Sirje: Me oleme alati omavahel palju rääkinud. Igasugused asjad arutame läbi, majanduslikud kui ka emotsionaalsed. Meil on teineteise vastu austus ja lugupidamine. Vahel on oluline ka soov veidike painduda teise inimese nimel.

Ülla Millistfer sõprusest: Sirjet ja Väinot pean enda kõige lähedasemateks sõpradeks. Eriti lähedane on mulle Sirje, kes oma ausate väljaütlemistega on lükanud mind mitu korda õigele rajale. Viimasel ajal oleme küll harvem näinud, aga kui kohtume, siis poleks nagu lahus olnudki.
[Selles peitubki üks tõelise sõpruse saladus, võin seda kinnitada!]

Tore raamat! Annab ülevaate Eesti ooperi- ja operetilauljate elust-olust, rollidest teatrilaval ja haltuurades ning paljust muustki. Taas üks ilus näide, et on võimalik terve elu elada koos ja olla abielus ühe inimesega.
Ootan põnevusega järgmist raamatut sarjast "Paar".

Nostalgiahetk

Oh, aegu ammuseid! Isa oma tütrega. Milline hooliv ja armastav pilk!
Loodan, et sealt pilvepiirilt vaatad Sa ikka niiviisi mu peale...

Ilusat isadepäeva!