Teine raamat sarjast "Paar". Esimene oli teadupärast Siiri ja Mihkel Oviirist.
Kahe raamatu võrdluseks võiks öelda, et täiesti erinevad ja vastandlikud elud ja tööd-tegemised. Ent lähemal vaatlusel on seal sarnasust päris palju.
Sära ja glamuuri, härmatist ja lutikaid - nii seinast seina see elu ongi:)
Noppeid ja häid ütlemisi raamatust:
Väino: Noorusaeg on kõigile ilus, ükskõik millise korra ajal.
Sirje: Vahel on kuulda, kuidas võõrad lapsed vinguvad ja jonnivad kauplustes või avalikes kohtades. Mäletan, mismoodi sõitsime trolliga Õismäelt linna koos meie väikeste lastega, panin nad ühele toolile istuma ja nad ei teinud piuksugi. Kodus meil elu kees, Rene ja Annika olid hästi aktiivsed, aga ma ei mäleta, et nad oleksid nutnud üheski kaupluses või ühiskondlikus transpordivahendis. Ausõna!
Väino: Lapsevanemad võiksid austada ka teisi inimesi, mitte ainult oma last, et sul on vabakasvatus ja laps röögib nagu ratta peal. See on puhas jonn.
Sirje: Vene ajal ei olnud puudust vaimsusest ja mõtetest, ainult toormaterjali nappis.
Väino: Mu ema ütles alati, et "oleks perses küüned, saaks seina peal istuda."
Sirje: Lapsena palusin ema, et ta läheks isast ametlikult lahku, sest isa võttis kõvasti napsi ja muutus siis sõjakaks, nii et me emaga aina põgenesime tema eest sugulaste juurde. Väino on, vastupidi, pärit sellisest kodust, kus keegi kellegi vastu kätt ei tõstnud, tehti rasket maatööd, aga elati harmooniliselt.
Väino: Eestlase olemuses on teha palju füüsilist tööd. Ehk seetõttu ta ongi sõnaahtram ega väljenda tihti oma tundeid? Kui eestlane rühmab nooruspõlvest saati päev läbi tööd teha, õhtul jõuab väsinult koju, peseb näo puhtaks ja jääb tugitooli magama, siis ei jõuagi öelda, et "ma armastan sind".
Pidevalt armastuse-kinnitamine tundub mulle lapsik ja naiivne, mina seda ei tee. Kui abielu toimib, mis sa siis enam lobised!
Sirje: Mulle ei ole vaja rääkida armastusest iga päev või - veel hullem! - kolm korda päevas. Mulle ei sobi ameerikalik ailaavjuu söögi alla ja söögi peale. See on nagu sõnakõlks. Eestlane on kargem ja põhjamaisem. Tundeid võib väljendada ka teisiti. Tegudes ja igapäeveaelus kajastub armastus hoopis selgemalt kui sõnades.
Sirje: Me oleme alati omavahel palju rääkinud. Igasugused asjad arutame läbi, majanduslikud kui ka emotsionaalsed. Meil on teineteise vastu austus ja lugupidamine. Vahel on oluline ka soov veidike painduda teise inimese nimel.
Ülla Millistfer sõprusest: Sirjet ja Väinot pean enda kõige lähedasemateks sõpradeks. Eriti lähedane on mulle Sirje, kes oma ausate väljaütlemistega on lükanud mind mitu korda õigele rajale. Viimasel ajal oleme küll harvem näinud, aga kui kohtume, siis poleks nagu lahus olnudki.
[Selles peitubki üks tõelise sõpruse saladus, võin seda kinnitada!]
Tore raamat! Annab ülevaate Eesti ooperi- ja operetilauljate elust-olust, rollidest teatrilaval ja haltuurades ning paljust muustki. Taas üks ilus näide, et on võimalik terve elu elada koos ja olla abielus ühe inimesega.
Ootan põnevusega järgmist raamatut sarjast "Paar".
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar