Teaduslik käsitlus aju funktsioneerimisest annab tõsiseltvõetava aluse niiöelda laisklemiseks. Kuldseid mõtteid nagu küllusesarvest! Ei jõua kõike siia ümber kirjutada.
Valik minupoolseid väljanoppeid siiski:) Mõistagi sellest osast, mis oli arusaadavas keeles. Kohati oli ikka väga teaduslik jutt. Kusjuures tõlge jättis kohati üsna soovida. Tõlkija kohta puuduvad aga raamatus andmed sootuks.
Esimeselt leheküljelt ja eessõnast saame raamatu lühikokkuvõtte:
"Me oleme liiga sihikindlad, liialt orienteeritud resultaadi saavutamisele, töötame liiga palju ja puhkame liiga vähe. Aga kuidas me saaksime laiselda, kui nii palju on teha! Mitte ainult, et võib teha, vaid on vaja. Autor pakub soliidset teaduslikku alust sellele, millest igaüks salaja unistab. Ta tõestab teadlasena, et töötada enese kulutamiseni on kahjulik, aga laiselda on kasulik. Krooniline hõivatus segab loomingut, enese tundmaõppimist, emotsionaalset heaolu, seltskondlikkust ja on tervisele kahjulik. Olles lugenud seda raamatut, õpite leidma tasakaalu pingeliste töö- ja puhkeperioodide vahel, saate teada, millal tasub panna aju lennuki autopiloodina tööle ja lõdvestada oma elu käsitsijuhtimist. Meie autopiloot teab, kuhu me tegelikult tahame minna ja mida teha. Puhake veidi ja on võimalik, et hakkate aru saama, kuhu te nii kiirustate.
See raamat räägib laisklemisest. Laisklemine on üks kõige tähtsamatest tegevustest inimese elus. Kogu maailmas kasvab tehtud töötundide arv, aga igas tööaja organiseerimist käsitlevas raamatus räägitakse meile, et võiksime ja peaksimegi jõudma teha veel rohkem. Kuid siinne sõnum on otse vastupidine. Me peaksime tegema vähem, tegelikult peaksime laisklema. Neuroteaduse andmed räägivad sellest, et meie ajule on vaja anda puhkust. Seda tuleb teha otsekohe. Evolutsiooniprotsessis kohanes inimese aju pingelise tööga, kuid et korralikult töötada, on vaja laiselda ja nagu selgub, tuleb seda teha pikka aega.
Mida paremini me töötame, seda tugevamini meid survestatakse. See on lõppematu tsükkel, mis algab veendumusest, et aega ei tohi raisata. Ainult et raisatud aeg ei ole absoluutne suurus nagu seda on millegi kaal. Aega võib kaotada ainult konkreetse eesmärgi saavutamiseks. Raamatut lugedes te loobute minemast poodi, kus teil oli plaanis enne lasteaeda laste järgi minekut ära käia. Nii või teisiti kulub aeg alati millegi jaoks."
Kui meie põhivajaduses nagu söök, peavari ja õnnetuste ning ohtude eest kaitsmise vajadus on rahuldatud, pole enam vaja tööd teha.
...pärast intensiivset õppimist on kõige parem korraks tukastada või vähemalt puhata.
Tuleb välja, et üliproduktiivsus ja mõttetu tegutsemine mõjuvad halvasti ka aju passiivse töö režiimile.
Teie aju passiivse töörežiimi võrk tunneb teid paremini kui keegi teine, kaasa arvatud teie "kõikjale jõudev" "mina".
Inimesed, kellel on võimalik laiselda, on rohkem loomingulised ja nende vaimne tervis on üldiselt tugevam.
Kahjuks peetakse laisklemist halvaks ja kõik teavad, kuidas neid ümbritsevad inimesed sellisesse käitumisse suhtuvad. Tuleb õppida laisklemist kaitsma ja nõudma endale õigust laiselda, sest see on vajalik tingimus hea elu ja terve ühiskonna tekkeks, aga tuleb ka tunnistada, et hämmastavad valgustumise hetked, mis tulevad neile, kellel on eriti hästi arenenud aju töö passiivse režiimi võrk, pole sellest reeglist erandid, vaid norm.
Tänapäeva koolis või töökohal mõttes istumiset peetakse sobimatuks. Jääb vaid mõistatada, kui palju rõhume me maha noori Isaac Newtoneid, kui püüame lapsi kodus ja koolis kontrollida, kuna vajadus tähelepanelike ja kuulekate laste järele põhineb meie hullumeelsetel täiskasvanute organiseeritud eludel?
Me nimetame täiskasvanuid, kes istuvad mõtteis, imelikeks, unistajateks ja laiskvorstideks. Aga et meie isiklik aju saaks näidata ennast paremast küljest, on selline mittemidagitegemine vajalik. Kui me tahame sünnitada suuri ideid või lihtsalt paremini ennast tundma õppida, peame lõpetama oma aja juhtimise. Vähemalt kaasaegne neuroteadus kogub üha rohkem kinnitusi sellele, et terve olemiseks on vaja anda ajule puhkust.
Rilke teadis, et laiseldes veedetud aeg on loomingulise protsessi jaoks väga tähtis. Ta püüdles rõõmuga mitte midagi tegemise poole, mis meie hulluksminemiseni töötavas ja kinnikülmumiseni ära planeeritud XXI sajandis kõlab metsikult. Mitte midagi tegemise nautimist loetakse meie kultuuris häbiasjaks. Kardame, et kui me ei rüga tööd teha nagu needuse all kannatajad, ei saa me arendada endis peidus olevaid andeid. Seda hirmu sisendatakse meisse varasest lapsepõlvest peale.
Laisk inimene ei seisa progressi teel. Nähes täie auruga tema poole kihutavat progressi astub ta viivitamatult kõrvale. (Kristofer Morley. Laiskusest)
Laisklemine ja mitte midagi tegemine on töönarkomaanidele väljakannatamatu just sellepärast, et nad lämmatavad tööga oma südamevalu.
On huvitav, kuid kultuuris, kus optimeeritakse laste arengut, leitakse üha rohkem kinnitusi sellele, et väljastpoolt peale surutavate eesmärkide puudumine on aju arengus otsustava tähtsusega.
Pidevate väliste nõudmiste ja tegevuste pärast, millest lapsed on sunnitud osa võtma, samuti arvutute tundide tõttu, mis veedetakse elektronaparaatide taga, jääb meie lastel üha vähem aega iseenese jälgimiseks, sotsiaalsete sündmuste mõtestamiseks ja emotsionaalseteks reageeringuteks ning reflekside tekkeks.
Peale selle võib lastel nagu paljudel täiskasvanutelgi areneda niisama vahtimise vihkamine. Ja siis, jäädes iseendaga üksi, tajuvad nad tunnet, mis tekib suitsetajal, kes igatseb sigareti järele: askeldav meeleheide. Laps otsib välist stimuleerimist elektronaparaatidelt, õpetajate ja teiste täiskasvanute heakskiidust.
