Ameerika printsess

Leslie Carroll. Ameerika printsess: Meghan Markle'i ja prints Harry armastuse lugu.

Kohe-kohe lapsevanemateks saavate kuninglike persoonide muinasjutuline lugu.
Raamatu tutvustuses öeldakse muu hulgas:

Lahutatud naine. Näitlejanna. Mulatitar. Kõigest üks põlvkond tagasi poleks olnud isegi mõeldav, et selline naine abiellub Inglismaa kuninganna pojapojaga. Juba üks nendest asjaoludest oleks olnud täiesti piisav, et seda abielu välistada. 

Ajad on muutunud. See abielu on sõlmitud. Loodetavasti on ees ilus elu.

Raamatus on vaheldumisi Harry ja Meghani eluloolised sündmused: lapsepõlvest, kooliajast, perekonnast, töödest ja tegemistest, enese- ja teineteise leidmisest, rõõmudest ja traagikast. Oli huvitav ja informatiivne. Kuninglikud kõrgused said veidi tuttavamaks:) Seda peab muidugi mainima, et ei ole meelakkumine see pidev avalikkuse ees olemine. Igat su sammu, tegu või tegemata jätmist kommenteeritakse ja kritiseeritakse. Eks muidugi - seisus kohustab ja kõik on kinni makstud. Aga... väike, tagasihoidlik, lihtne inimene on ikka hulga parem olla:) Võib-olla räägib siinkohal pisike kadedus?! Aga ei, päriselt, mulle meeldib olla see, kes ma olen.

Suvelugemised 7

Anu Samarüütel-Long "Minu London: loomepiinu, inspiratsiooni ja argiilu".

Vaat' see raamat oli see õige Inglismaa raamat!, pean ma kohe alguses nentima. Mitmed kohad tulid tuttavad ette, vaatamata minu väga üürikesele Londonis viibimisele. Ja selles raamatus oli kohe elu sees! Moest ja kunstist ma eriti ei tea ja väga ei hooligi, aga ikkagi oli huvitav lugeda ka nö. moemaailma telgitagustest:) Ja argiilu nautisin täiega!:)

Leidsin ka mõned "mulle sobivad" kohad, mis tahaks siinkohal esile tuua:

"Loomine on täiesti müstiline protsess. Ma ei tea, kuidas teistel, kuid minul sünnivad kõige paremad asjad siis, kui tegutsen kiirelt ja spontaanselt, mitte eriti selle peale mõeldes, mis sealt välja võiks tulla. Teine hea moodus on lülitada end ümbritsevast keskkonnast välja ja keskenduda tegemise protsessile, misläbi tekib mõnus meditatiivne meelteseisund. Loomingul tuleb lasta juhtuda, kergelt ja muretult, mitte vaevelda lõpptulemuse üle..."

"Minu kursusel oli üks rootsi tüdruk Anna-Sara Davik, kellel oli maailma kõige klaarim jume ja heleroosad põsed. Ta tavatses ikka kanda midagi beeži, helehalli või roosat koos natukese tumerohelisega, ja iga kord, kui ta uksest sisse tuli, ma peaaegu et minestasin - need värvid ja see, kuidas ta neid kandis - see oli lihtsalt nii võimas! Ma ütlesin talle alati: "Anna-Sara, sinu värvid on täiesti lummavad!" Ja tema ütles aitäh ja naeratas. Ma ei usu, et keegi teine tema värvimänge märkas, vähemalt keegi ei öelnud selle kohta midagi. Võib-olla räägivadki teatud värvid ainult teatud inimestega, nii nagu Anna-Sara ning somaalitaride värvid rääkisid minuga."

Ka muude asjadega võib nii olla. Et tajud kellegagi sarnast ühisosa, huvi, telepaatiat, või kuidas iganes seda nimetada. Et see on nii-öelda minu inimene, minu raamat, minu muusika, minu teema... See ajab judinad peale ja värina selgroogu:) Aga seda ei pruugi keegi teine, peale meie kahe, märgata ja tajuda.

"Kui teised kella 12.30 paiku einet võtma hakkasid, polnud minul veel kõht tühjaks läinudki. Minu harjumuspärane päevarežiim oli "normaalsete" inimestega võrreldes paaritunnises nihkes. Kõige kummalisem oli mulle aga kogeda tavalise töölkäiva inimese elurütmi. Äratus kell kaheksa, uksest välja kell üheksa, õhtul koju jõudmine pool kaheksa või isegi kaheksa. Siis söömine, oimetult mööda tuba tuiamine või telekas, kell 23 voodisse. Ja nii terve töönädala. Ma ei jõudnud enam pesta riideid ega lugeda e-kirju - kodus internetti polnud, lähedal asuv internetikohvik sulges uksed kell kaheksa ja töökohas arvutit kasutada ei lubatud. Kõik vajalikud pangatoimingud jäid tegemata, postkontoris käimata - ühesõnaga, minu elu täitis vaid tööl käimine, kõik muud tegevused seiskusid täielikult.
Ma saan aru, et suurem osa inimkonnast elabki niimoodi, nädalalõppude ja suvepuhkuse ootuses, kuid mina olin alati olnud iseenese ülemus ja harjunud töö- ja puhkeaega omal moel jagama. Hommikuti ei ole ma kunagi eriti produktiivne olnud. Lõunast hakkab juba minema, kuid kella kuue paiku õhtul tuleb mul peale eriline töötuhin ning siis ma lõpetan umbes kell kaks öösel. Vahel töötan nädalate kaupa pingsalt hommikust ööni, kui aga tuju tuleb, võin võtta vaba päeva. Mulle meeldib selline elustiil ja kuigi see on muutnud mind sobimatuks sellistesse ametitesse, kus töö käib kellst kellani, ei kurvasta see mind üldsegi."

Jah, kadedaks teeb, kui on selline võimalus - olla iseenda peremees ja mitte sõltuda mingitest kellaaegadest. Kahjuks ei saa kõik endale sellist luksust lubada ja peavad täpselt sellist kirjeldatud  nüri tööinimese elu elama... See tuli kuidagi kole tuttav ette.

Sellega on siis lõpp minu suvelugemistel. Homme algab juba sügis. Võib-olla tulevad siis "sügislugemised"? Aga see pole enam nii kindel. Juba nüüd tajusin sügise jõulist lähenemist. Minu puhul väljendub see nii, et ei suuda kuidagi raamatuid lugeda (isegi kui need huvitavad on). Lihtsalt sügisene elutempo on teistsugune, eks selles on suuresti süüdi ka see nüri tööinimese elu, millest Londoni raamatuski juttu oli.
Aga selle suve plaanitud lugemised said ka loetud, pluss veel mitmed teisedki huvitavad raamatud, mis ka siin blogis väikese kajastuse leidsid.

Suvelugemised. 1.

Plaanin jätkata möödunud suvel alustatud "Minu"-sarja raamatute lugemist.
Esimeseks valisin  Ann Alari "Minu Inglismaa: vana ja hea."

Võtsin raamatu kätte suurte ootustega. Inglismaa on ikkagi üks mu lemmik-välismaa:) Kaanekujundus oli juba väga ahvatlev. Lugema hakates aga pettusin veidi. Esmamulje oli kuidagi emotsioonitu ja kiretu. Oli toredaid kirjeldusi erinevatest inimestest ja paikadest, ajaloost, kultuurist ja muust, aga see oli kirjutatud justkui kõrvaltvaatajana, eemalseisjana, mitte läbi enda. Ei kogenud nagu seda "minu oma" tunnet. Pidin juba pooleli jätma, aga siiski sundisin end lõpuni lugema. Ja hea oli, et sundisin, sest lõppkokkuvõttes polnud ju viga. [Siinkohal ei saa ka märkimata jätta üht lauset raamatust: "..."see polegi paha" inglase poolt öelduna on ju lausa kiitus." Ma ju ka siinkohal, nagu pesueht inglane, jagan lausa kiitust:)] Aga varasemalt loetud "Minu"-sarja raamatud on mulle sügavamaid elamusi pakkunud. Ilmselt just tänu autorite isiklikele läbielamistele ja tunnetele. Kindlasti sobib teos rohkem matkahuvilistele ja neile, kes tõesti raamatust otsivad konkreetsetest kohtadest taustteadmisi. Kuna ei ole ise neis kohtades viibinud, siis ei aidanud raamat väga kaasa "ahhaa"-elamuse tekkele, et "oi, sinna ma tahaksin küll minna!" Looduskirjeldused on aga väga lopsakad ja köitvad!
Sümpaatse mulje jättis Sandringham. Sinna läheks küll!:) Selle kohta on ka üks lõbus lugu:
„Sandringhamis on kuninganna Elizabeth II maaeramu, mille valitsejaks on prints Philip. Nii kuninganna kui ka kogu kuninglik perekond – ligi kolmkümmend inimest – veedavad jõulupühi alati siin. Meile näidatakse vanu fotosid, kus perekonna keskel on printsess Diana koos väikeste printside Williami ja Harryga.
Legendiks on saanud lugu Harryst. Täiskasvanute vestluses öeldi, et kuningannagi tuleb teejoomise ajaks kohale, mispeale küsinud Harry üllatunult, et kes see kuninganna on. Poisipõnnile selgitati, et vanaema ongi kuninganna.“
Samas on ka üks Norfolki tuntuim pühapaik Walshingam.
"Walsinghamis palvetatakse ja käiakse jumalateenistusel, vahel ka lihtsalt süüvitakse iseendasse. Seda teevad nii anglikaani kiriku liikmed, katoliiklased kui ka need, kes ei kuulu kummagi kiriku juurde. Viimase aja trend on seegi, et tulijate hulgas on järjest enam lihtsalt turiste - mis paneb mõtlema ütluse "turist on tänapäeva palverändur" üle."

Siiski ei saa ka päriselt öelda, et kõik isiklik on kõrvale jäetud. Väga värvikalt on kirjeldatud jalaluu/pahkluu/ murruga seonduvat. Kuigi jäi mulje, et sellest oleks autor parema meelega vaikinud. Muidugi on see väga valus isiklik kogemus, aga ometi annab edasi emotsiooni. Siinkohal võtan tagasi oma sõnad emotsioonituse kohta - tervelt 20 lehekülge on kõige ehtsamat emotsiooni! Ja samas koorub raamatust välja ka inglaste reserveeritus, mis ilmselt ajapikku ka teistele, sisserännanutele, külge jääma kipub.

"... paistetus ei taandu, valu ei vähene. Maad hakkab võtma lootusetus.
Targem pool minus ütleb, et pean halva mängu juures katsuma vähemalt head nägu teha - juba ainuüksi selleks, et moraalseltki toetada Derekit, kellest ootamatult on saanud täiskoormusega hooldaja. Talitsematu pool minus kipub aga masendusse langema. Tunnen, kuidas abitus muudab mu süngeks ja kurjaks. Tulip Crocodile, täiesti õige. See on hüüdnimi, mida Derek vahetevahel minu puhul kasutab. Püüan nüüd kõigest väest olla kena kui tulbiõis, ent tunnen, kuidas üha enam krokodilliks muutun.
Selmet ümbritsevast elust positiivseid näiteid leida, tuleb hoopis meelde terve rida tuttavaid paare, kelle suhted on pööranud pea peale just see, et üks on jäänud haiguse tõttu täielikku sõltuvusse teisest. ...Siis oli ... arvanud, et naine peaks lihtsalt huuled tugevasti kokku pigistama ning emotsioone maha surudes kannatama.
On see hea või halb, aga inglastele on kõik, mis vähegi meenutab enesehaletsust (self-pity!), täiesti vastuvõetamatu. Ka meeleheidet ja masendust, millesse abitus su haigena lükkab, peetakse sageli enesehaletsuseks."

"Piisab vaid ühe inimese võimest säilitada huumorimeel ja nii võib naerma ajada terve hulga inimesi, nõndaviisi natukenegi nende kannatusi leevendades."

"Ja lugemine! Nii palju raamatuid pole ma juba hulk aega läbi lugenud."

"Kõik jõulupeod jäävad meil sel aastal ära. Aga jõulukaarte olen ma saatnud rohkem kui kunagi varem.  ...selmet enamikuga ühendust võtta meilitsi, saadan neile häid soove hoopis käsitöönduslikult. Ja kui postiteenistus Royal Mail kurdab, et Inglismaal hakkab kaartide saatmise komme kaduma, siis sel aastal olen mina küll andnud oma parima, et vana ilusat traditsiooni hinges hoida."

"Järjest paremini hakkan ma aru saama ütlusest, et brittide elu on nagu paadis, mida kokkuleppeliselt eriti ei kõigutata. Ei veriseid revolutsioone, ei suuremat valitsuse kirumist, ei erilist emotsioonide väljanäitamist - olgu siis tegemist loodusõnnetuste või õnnetustega üldse. Tegemist pole sugugi ükskõiksuse, tuimuse või külmusega. Kõigile on lihtsalt selge, et paati ei tohi liialt loksutada - see  võib uppi lennata. Ning seda ei taha ju keegi."

"... Aukohal on muusikariistad, mille nime ma ei tea. Peremees kohmab aga julgustavalt: "Võid seda rahulikult viiuliks nimetada. Mehed nimetavad ju peaaegu kõiki lilli roosideks.""