Leidsin ka mõned "mulle sobivad" kohad, mis tahaks siinkohal esile tuua:
"Loomine on täiesti müstiline protsess. Ma ei tea, kuidas teistel, kuid minul sünnivad kõige paremad asjad siis, kui tegutsen kiirelt ja spontaanselt, mitte eriti selle peale mõeldes, mis sealt välja võiks tulla. Teine hea moodus on lülitada end ümbritsevast keskkonnast välja ja keskenduda tegemise protsessile, misläbi tekib mõnus meditatiivne meelteseisund. Loomingul tuleb lasta juhtuda, kergelt ja muretult, mitte vaevelda lõpptulemuse üle..."
"Minu kursusel oli üks rootsi tüdruk Anna-Sara Davik, kellel oli maailma kõige klaarim jume ja heleroosad põsed. Ta tavatses ikka kanda midagi beeži, helehalli või roosat koos natukese tumerohelisega, ja iga kord, kui ta uksest sisse tuli, ma peaaegu et minestasin - need värvid ja see, kuidas ta neid kandis - see oli lihtsalt nii võimas! Ma ütlesin talle alati: "Anna-Sara, sinu värvid on täiesti lummavad!" Ja tema ütles aitäh ja naeratas. Ma ei usu, et keegi teine tema värvimänge märkas, vähemalt keegi ei öelnud selle kohta midagi. Võib-olla räägivadki teatud värvid ainult teatud inimestega, nii nagu Anna-Sara ning somaalitaride värvid rääkisid minuga."
Ka muude asjadega võib nii olla. Et tajud kellegagi sarnast ühisosa, huvi, telepaatiat, või kuidas iganes seda nimetada. Et see on nii-öelda minu inimene, minu raamat, minu muusika, minu teema... See ajab judinad peale ja värina selgroogu:) Aga seda ei pruugi keegi teine, peale meie kahe, märgata ja tajuda.
"Kui teised kella 12.30 paiku einet võtma hakkasid, polnud minul veel kõht tühjaks läinudki. Minu harjumuspärane päevarežiim oli "normaalsete" inimestega võrreldes paaritunnises nihkes. Kõige kummalisem oli mulle aga kogeda tavalise töölkäiva inimese elurütmi. Äratus kell kaheksa, uksest välja kell üheksa, õhtul koju jõudmine pool kaheksa või isegi kaheksa. Siis söömine, oimetult mööda tuba tuiamine või telekas, kell 23 voodisse. Ja nii terve töönädala. Ma ei jõudnud enam pesta riideid ega lugeda e-kirju - kodus internetti polnud, lähedal asuv internetikohvik sulges uksed kell kaheksa ja töökohas arvutit kasutada ei lubatud. Kõik vajalikud pangatoimingud jäid tegemata, postkontoris käimata - ühesõnaga, minu elu täitis vaid tööl käimine, kõik muud tegevused seiskusid täielikult.
Ma saan aru, et suurem osa inimkonnast elabki niimoodi, nädalalõppude ja suvepuhkuse ootuses, kuid mina olin alati olnud iseenese ülemus ja harjunud töö- ja puhkeaega omal moel jagama. Hommikuti ei ole ma kunagi eriti produktiivne olnud. Lõunast hakkab juba minema, kuid kella kuue paiku õhtul tuleb mul peale eriline töötuhin ning siis ma lõpetan umbes kell kaks öösel. Vahel töötan nädalate kaupa pingsalt hommikust ööni, kui aga tuju tuleb, võin võtta vaba päeva. Mulle meeldib selline elustiil ja kuigi see on muutnud mind sobimatuks sellistesse ametitesse, kus töö käib kellst kellani, ei kurvasta see mind üldsegi."
Jah, kadedaks teeb, kui on selline võimalus - olla iseenda peremees ja mitte sõltuda mingitest kellaaegadest. Kahjuks ei saa kõik endale sellist luksust lubada ja peavad täpselt sellist kirjeldatud nüri tööinimese elu elama... See tuli kuidagi kole tuttav ette.
Sellega on siis lõpp minu suvelugemistel. Homme algab juba sügis. Võib-olla tulevad siis "sügislugemised"? Aga see pole enam nii kindel. Juba nüüd tajusin sügise jõulist lähenemist. Minu puhul väljendub see nii, et ei suuda kuidagi raamatuid lugeda (isegi kui need huvitavad on). Lihtsalt sügisene elutempo on teistsugune, eks selles on suuresti süüdi ka see nüri tööinimese elu, millest Londoni raamatuski juttu oli.
Aga selle suve plaanitud lugemised said ka loetud, pluss veel mitmed teisedki huvitavad raamatud, mis ka siin blogis väikese kajastuse leidsid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar