20. jaanuar 2022

Hetki ja heietusi

Hetki möödunud aastast.
2021. a. säravad hetked.
Tipphetki 2021. aastast.

Need oleksid alternatiivsed pealkirjad. Kuna aga tänane postitus saab olema üks suur loba-loba, seinast-seina, siis sai ka pealkiri hästi "konkreetne" (loe: laialivalguv) pandud😛

Kui järele mõtlema hakata, siis mis nii säravat või tippude tippu seal möödunud aastas ikka oli...
Loomulikult, isiklikus plaanis on muidugi märgid maas, aga las jääda need kõlavad sõnad...

Olen siin blogis oma kajastustega kuhugi eelmisse aastasse pidama ja ajahätta jäänud ning pole suurt midagi kirjutada jõudnud. Ju siis olen vähemalt elanud, lugenud ja end muidu hästi tundnud😉

Aga siis asjast ka, muidu ongi ainult üks ümmargune heietamine😉
Kõigepealt siis mõned hetked ja märgid 2021. aastast:

*Oli juubeliaasta, sain viiskümmend. 50! Numbritega kirjutatult näeb see päris hirmuäratav välja, ei, mitte hirmuäratav, vaid pigem uskumatu! Mina ja viiskümmend!😵 Esimest korda nägin seda numbrina eelmisel nädalal, kui rahvaloenduse küsimustikku täitsin. Tükk aega jõllitasin seda numbrit, et mis?, kelle kohta ma siin andmeid sisestangi?!?😜😮 Nii naljakas! Vanasti, kui ise laps ja noor olin, vaatasin viiekümnest ikka hoopis teise pilguga, et vana või nii... Aga ennast küll vanana ei tunne.

*Oli pulma-aastapäev - 15. Ilus ja pikk(!) aeg. Meie tutvus/suhe sai aga täisealiseks😊. Tore või hämmastav oli see, et keegi peale minu ema meile õnne ei soovinud, kuna ise seda kuidagi ei presenteerinud, siis polnud ka ime... Kuigi - inimestel, eriti sugulastel ja sõpradel võiks ju selline asi meeles olla (eriti veel neil, kes pulmas kohal olid). Nojah, aga ega kõigil ei ole sellist mälu niisuguste asjade peale, nagu mul😝 Nii et las olla ja rahu nendega!

Kaks mainitud sündmust jäid tähistamata (väheke suuremalt) tänu teatud olukorrale siin maamuna peal ja viisid seetõttu omakorda mõttele, et ükskord võiks pidu ikka pidada küll. Ja nii, et see ühendaks meid mõlemaid (mitte et minu juubel ja siis sinu juubel jne). Et üks pidu ja mitu põhjust, ajendit, sündmust, mida pühitseda. Nii saigi siis välja mõeldud, et see võiks olla hetk, mis kõlab kui "meie 20" või midagi taolist. Sinna jääb umbes-täpselt poolteist aastat. Tahaks väga loota, et selleks ajaks on see katk ka siin elimineeritud.

*Vaktsineeritud! Lausa 3 korda. Kõik sai kenasti üle elatud, ilma muretsemise ja paanikata. Ja mis peamine - ilma eriliste kõrvalnähtudeta! Nõukogude ajast pärit inimest ei murra miski😉 Arutasime vennaga just seda teemat, et oleme söönud maasikaid, mis kasvasid raudteetammil jms ja jäänud ellu, mida see väike vaktsiin ikka teeb... Tõhustusdoos andis siiski kõige tugevama reaktsiooni, aga ka, ei midagi hullu, täiesti talutav. Ja mina siiski usun, et tänu vaktsineerimisele olen püsinud terve. Lisaks muidugi see, et olen maskiusku! Distantsi hoidmisega on nii ja naa. Räägitakse küll, et eestlaste ja eriti põhjamaalaste jaoks pole 2-meetrise vahe pidamine probleem, kuna tavaliselt hoitakse üksteisest 5 meetri kaugusele. Isiklikult olen kogenud küll ja veel kaaskodanike seljas elamist nii poes, ühistranspordis, kui ka tänaval... Lisaks on mul selline tutvusringkond, kus kätlemine ja kallistamine on väga moes...
No nii, läks jälle heietamiseks maast ja ilmast...

*Pensioniraha võtsin välja. Selle eest sain 2 hammast suhu (implantaadid + implantaadikroonid). No jätkub vist veel 2 hamba jaoks. Ühesõnaga - investeering hammastesse, st tervisesse! Mitte iialgi ei saaks ma pensionipõlves endale seda lubada, kui paar-kolmkümmend eurot pensionilisa tuleb...
(Eks ikka enda kokkuhoid ja raha kõrvalepanek aitab ka sellele projektile kaasa).

*Juubeli eel tahtsin endale midagi erilist ja ilusat lubada. Avastasin sellised vahvad käsitööfirmad nagu "Keerukoda" FB-s, olemas ka koduleht ja "Evelini tikand", samuti FB-st leitav. Ägedad naised tegelevad superilusate asjadega! Keeruseelik ja tikandiga kampsik saabusid vahetult enne sünnipäeva. See oli tõeline ja imeline kingitus, mille olid valmistanud hoole ja armastusega usinad, kuldsed käed.

Pidupäevarüüs mina😄

*Kaks korda spaas! Haapsalus FraMares juunis ja Narva-Jõesuus "Meresuus" augustis. Imelised hetked, armsad linnad, mõnusad spaad ja toredad elamused!

*Kursusekaaslastega suvine reis, nagu ikka, pea kakskümmend aastat juba. Sedapuhku Valgamaale. Püüame ikka oma neljase pundiga vähemalt 3 korda aastas kokku saada. Möödunud aastal piirdus see küll vaid kahega.

Meie "kamp" Otepääl
 

*Kahed matused. Üks hea tuttav, eakas, väärikas vanahärra, kellel jäi 90-st pool aastat puudu. Eelmine teema tuletas meelde, et saatsime ka ühe kursuseõe suvel viimsele teekonnale. 

*Kodukoguduse juubeliaasta (800), väärikate külaliste ja värvikate sündmustega oli tõeliselt eriline!

*Minu pisike ehk mu esimene, kõige vanem vennapoeg lõpetas gümnaasiumi! Uskumatu! Ja sügisel läks kaitseväkke. Tädi süda on rõõmus ja samas ärevil...

Praegu ei meenu rohkem midagi sellist, mis kirjapanekut vääriks.
Tulen siis tänasesse päeva või käesolevasse aastasse, 2022.

*Aasta algas väga kummaliselt. Pool suguvõsa koroonas, sh venna pere; samuti abikaasa töökaaslasi terve hulk. Seetõttu ei käinud paar nädalat maarajoonides. Muudest asjadest ma ei räägigi (riigis, maailmas toimuvast).

*Samas olen nautinud hingematvalt kaunist talve, loodust, lund, taevast, kuud, päikest. Püüdnud kogu seda ilu jäädvustada, peamiselt küll mällu.

Selline külaline käib vahel...

*Olen lugenud sel aastal juba(!) kolm raamatut läbi ja käsil on neljas! Kui nii hoogsalt kogu aasta suudaks, siis püstitaks lausa rekordeid!😃😂
See omakorda meenutab, et olen siin võlgu mitmed loetud raamatute kajastused eelmisest aastastki.

*Eile kukkusin koju minnes. Nii pikk kui lai olin siruli maas. Libedus! Loomulikult käis kõik nii kähku, et ei jõudnud mõeldagi mis ja kuidas... Tundub siiski, et jäin ellu ja ka luud-kondid on terved, kuigi olen täna totaalselt kerest kange sellest põrutusest, isegi kaelasooned on valusad😮

*Eilne esimene stuudio ja sealne poliitiline debatt oli aga tõeline naljasaade! Harilikult ei vaata ma üldse (enam ammu) selliseid mõttetusi ega võta sõna poliitika teemadel, aga eile kuidagi kogemata jäin pidama ja no tõepoolest - huumor, mis huumor. Eriti naljakas on muidugi meie peaminister. Nagu korralik koolilaps, kes on õppetükid kenasti ära või pähe õppinud! Oma lõpukirjandit või referaati esitab tuima järjekindlusega (enesekindlusega?) igas kõikvõimalikus saates ja kontekstis. Aga suuremat pilti ei näe, otsustusvõimet või -kindlust või -julgust ei ole, empaatia puudub...
Ega viielistest priimus-tüdrukutest ei saagi midagi asjalikku tulla. Võin seda omast kogemusest öelda. Olin ju aina viieline pikki aastaid. Õnneks, ja mul on tõesti hea meel, ei saanud ma kuldmedalit ega mitte mingit medalit keskkooli lõpetamisel, tänu matemaatikaeksamile, mis mind reaalsusesse tõi ja mille eest napilt kolme sain! Enesekindlus on mul alati suht madal olnud (vaatamata viitele) ja suur kahtleja olen ka alati olnud. Pisut julgust on tulnud aastatega - et mul on ikka ka oma arvamus ja ma võin seda isegi avaldada. Aga mingisugust juhti või organisaatorit (kaasatõmbajat, liidrit) minust pole. See on läbi proovitud ka, muide... Ei olnud meeldiv kogemus ka. Ainult oma isiklikke projekte võin ellu viia, kus vastutan ja otsustan mina, mida ja kuidas...

Nii, aitab küll sellest jahvatamisest. Tundub, et juttu sai nüüd mitme postituse eest. Kui keegi mu külalistest lõpuni jõudis, siis võib endale õlale patsutada. 🙏 Minu lugupidamine!😍

10. jaanuar 2022

Lapselikud rõõmud

Ilusat alanud aastat!


Loodan, et te olete kõik terved, teil on tuba soe ja elektriarved ei ole hinge kinni löönud...

Uusaasta "tuled" minu "maal"😊


Meie elame hästi, tänan küsimast!, isegi toredasti!😀

Kõik on kontrolli all ja loodan, et nii jääbki!😜

Aga eks me ole siin ka tagasihoidlike soovidega ja kokkuhoidlikud inimesed😉

Mõtlesin blogimise peale. Et võiks vähemalt ühe postituse nädalas teha. See oleks mõistlik ja selleks oleksin ju ka reaalselt suuteline. Mis siis aga ometi selleks takistuseks saab, et ei jõua?!? Ei teagi... Laiskus? Viitsimatus? Käega löömine? 
No vaatame, kuidas kujuneb...
Lubadusi ma uuel aastal kohe kindlasti ei anna. Pole seda ammu teinud, kui üldse kunagi... Tean, sellel ei ole mõtet. See ainult kammitseks mind, paneks paine peale, ahistaks, mida iganes...

Mida aga siiski võiks proovida, see on aeglasem kulgemine, rohkem olevikus viibimine, hetke nautimine...
Veidi olen seda isegi praktiseerinud - ei jookse bussi peale (või järele?), ei kiirusta (ei jookse!) vilkuva rohelisega üle tee.
Hetki olen ka nautinud. Kui ühel päeval rõõmustasin nagu laps lumesaju üle, siis teisel päeval imetlesin tumesinist, loojuvast päikesest õhetavat õhtutaevast, kus säras kuusirp. Püüdsin mõlemat pildile saada. Lumesadu oli (üllatus-üllatus!) palju lihtsam tabada, kui selgepiirilist noorkuud - päriselt imeilus vaadata, aga pilt jäi mannetuks. Aga see tunne, see elamus, see jäi! Nagu laulusalmgi ütleb: "Sa tea, see tunne alles jääb!"

Siiski lisan siia need jäädvustused:

5. jaanuari hommik

6. jaanuari õhtupoolik

Ja veel mõned südant soojendavad (külmad) hetked eelmisest nädalast:


See pole kuu, vaid tänavavalgustus😛




Need on asjad, mis paeluvad mind...