Lapselikud rõõmud

Ilusat alanud aastat!

Loodan, et te olete kõik terved, teil on tuba soe ja elektriarved ei ole hinge kinni löönud...

Uusaasta "tuled" minu "maal"😊

Meie elame hästi, tänan küsimast!, isegi toredasti!😀

Kõik on kontrolli all ja loodan, et nii jääbki!😜

Aga eks me ole siin ka tagasihoidlike soovidega ja kokkuhoidlikud inimesed😉

Mõtlesin blogimise peale. Et võiks vähemalt ühe postituse nädalas teha. See oleks mõistlik ja selleks oleksin ju ka reaalselt suuteline. Mis siis aga ometi selleks takistuseks saab, et ei jõua?!? Ei teagi... Laiskus? Viitsimatus? Käega löömine? 
No vaatame, kuidas kujuneb...
Lubadusi ma uuel aastal kohe kindlasti ei anna. Pole seda ammu teinud, kui üldse kunagi... Tean, sellel ei ole mõtet. See ainult kammitseks mind, paneks paine peale, ahistaks, mida iganes...

Mida aga siiski võiks proovida, see on aeglasem kulgemine, rohkem olevikus viibimine, hetke nautimine...
Veidi olen seda isegi praktiseerinud - ei jookse bussi peale (või järele?), ei kiirusta (ei jookse!) vilkuva rohelisega üle tee.
Hetki olen ka nautinud. Kui ühel päeval rõõmustasin nagu laps lumesaju üle, siis teisel päeval imetlesin tumesinist, loojuvast päikesest õhetavat õhtutaevast, kus säras kuusirp. Püüdsin mõlemat pildile saada. Lumesadu oli (üllatus-üllatus!) palju lihtsam tabada, kui selgepiirilist noorkuud - päriselt imeilus vaadata, aga pilt jäi mannetuks. Aga see tunne, see elamus, see jäi! Nagu laulusalmgi ütleb: "Sa tea, see tunne alles jääb!"

Siiski lisan siia need jäädvustused:

5. jaanuari hommik

6. jaanuari õhtupoolik

Ja veel mõned südant soojendavad (külmad) hetked eelmisest nädalast:

See pole kuu, vaid tänavavalgustus😛

Need on asjad, mis paeluvad mind...