Milline suurepärane kaanekujundus! Nii sobilik Kanada raamatule!
Selle raamatuga juhtus taaskord kummaline asi, et ta lehvitas mulle riiulist. No nii piltlikult... Läksin Minu-sarja raamatute riiuli juurde, et sirvides sobivat leida. Mõttes oli tegelikult paar hoopis teist pealkirja. Aga silma jäi otsekohe "Minu Kanada" ja need teised ei osutunudki valituks - jäid oma aega ootama.
Huvitav raamat juba seetõttu, et kirjutab inimene, kes on üle 20 aasta Kanadas elanud, kes on läinud ära nõukogude aja lõpul. Seega on olnud pikk aeg maaga tutvuda ja lähedaseks saada, et leida see "minu". Enamuse selle sarja raamatutest on siiski kirjutanud hiljem ja/või siis ajutiselt võõrsile läinud.
Raamatu tagakaanelt loeme tutvustust:
"Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.
Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?"
"Räägin Eestis elavale sõbrannale minu Kirkele omistatud autasust*, mis temaski vaimustust tekitab. Oma laste koolis peetud hoolekogu järgmisel koosolekul tõstab ta üles sama teema, mismoodi Kanadas väärtustatakse laste omadusi ja käitumist, mitte ainult hindeid.
"Tegemist on erinevate ühiskondadega!" teatab selle Eesti kooli tuntud ja hinnatud õpetaja. "Parim on, kui inimesed ilma tunnustamisetagi hästi esinevad!"
...Huvitav, kas selles peitubki kanadalaste sõbralikkuse ja osavõtlikkuse saladus? Sest kõik algab juba lapsepõlvest, kui head märgatakse ning osatakse kiita. Võttes head niisama enesestmõistetavalt ja ainult nurisedes, kas veel paremini ei saaks, tekib tunne, et oledki saamatu, kellel pole mingit lootustki kuhugi jõuda või midagi suuremat saavutada."
*Kirke esitati kooli poolt George Baseli autasu kandidaadiks. Autasu määratakse Toronto kodanikuhakatisele, kelle käitumine ja eetiline suhtumine on teistele eeskujuks. Määravaks ei saa sugugi mitte ülihead hinded.
"Halb saab ühiskonnas valitseda ainult siis, kui meid ümbritsevad ükskõiksed inimesed."
"Ta (Mati) on vähemalt kodust ära kolinud. Omal ajal oli see noorte jaoks täiesti loomulik samm, kuid tänapäeval kipuvad paljud jääma mugavuse ja majanduskitsikuse tõttu varasemast kauemaks emme tiiva alla."
"/../Olen kui orav rattas ringi tiirutanud ning nüüd võin aja maha võtta. Nautida oma laste tegemisi ning pühendada rohkem aega endale.
"Tead, Ene! Luba mul sind õnnitleda!" patsutab Henry, üks lapsevanem, mulle õlale.
Vaatan üllatunult Henryle otsa: "Mille puhul?" Tunnen teda ajast, kui meie lapsed koos lasteaias käisid, kuigi tema omad ei jätkanud koolis.
"Et sa oma pere valisid! Liiga paljud unustavad oma kõige lähedasemad ja pühenduvad ülepeakaela eesti ühiskonna tegemistesse!"
Pean tunnistama, et olen rahul oma pisikese panuse üle, kuid samas õnnelik, et teen viimaks vähemalt enda ja pere jaoks õige valiku!"
"Sul ei olegi juhiluba?" ei suuda mu sõbranna Ruby oma imestust varjata. "Ma ei jäta sind enne rahule, kui sul need rahakoti vahel on! Juhiluba tähendab vabadust!"
Ma ei tea, kui palju mul just vabadust vaja on, sest olen väga hästi ka ilma autota hakkama saanud, liikudes metroo ja bussidega. Pealegi on hommikul rongiga tööle sõita palju rahulikum ja mõnusam. Raamat käes, läheb aeg kiiresti selle asemel, et istuda maanteel ummikus./.../"
Milline kena keskkonnasäästlik suhtumine! Hiljem muidugi need autojuhiload ka tehakse ja saadakse. Eks elu ikka nõuab oma...
"Tüüpilisel eestlasel tulevad ju ikka kõigepealt õpetussõnad lapsele, kas ta ei oska ettevaatlikum olla..." meenutan enda lastekasvatamise taktikat.
"Ja kui veel riided mustaks lähevad ja mänguhoos midagi katki läheb... siis on vaja ikka korralikult pahandada!" jätkab õde minu mõtet.
Millegipärast muutuvad rõivad ja esemed eestlasele palju olulisemaks kui kannatanu ise. Ja siin on, palun väga, mu Kanadas kasvanud tütar, kes saab oma vahetu käitumisega meile ootamatuks eeskujuks!"
"/.../Mõtlen hoopis tänapäeva elu peale, mis oma suure kiirustamise ja üksteisest möödajooksmisega on muutunud kuidagi pealiskaudseks. Vanemad kasvatavad oma lapsed üles lasteaedade ja koolide abiga. Niipea, kui õpingud läbi, eeldatakse kodust lahkumist ning omaette hakkamasaamist. Nõnda jääb endile aega oma hobide jaoks. Kui siis lapselapsed sünnivad, ollakse liialt hõivatud tööga või põnevate tegemistega, et appi tulla. Tean ainult väheseid vanavanemaid, kes täielikult pühendunud oma järelpõlve hoidmisele ja kasvatamisele.
/.../Puudub see iidsetele aegadele omane mitme põlvkonna kooselamine ja -olemine, kus vanemate kogemustepagasist võis teadmisi ammutada ja nõu küsida. Nüüd pole muud, kui internet lahti lüüa ning mitmes variandis vastuseid leida."
Kommentaariks nii palju, et kui viimase tsitaadi esimese poolega olen nõus, siis edasise osas juba polemiseeriksin. Vanemad peaksid ikka ise enda lapsed üles kasvatama ja seda mitte vanavanemate kohustuseks tegema. Nemad on oma kasvatamised juba kasvatanud. Las ikka vanavanematele jääb ka nende oma elu ja hobid! Ja kes tänapäeva ühiskonnas oleks nõus pead-jalad koos elama mitmete põlvkondade kaupa?!? Vanasti oli teine asi, kui oli talupidamine ja palju töid-tegemisi, siis oli abikäsi tarvis ja vanemate inimeste kogemus ja nõu hädatarvilik. Pealegi oli tol ajal ka üks teine ütlemine: "Laps räägib siis, kui kana pissib!" Nii et ei miskit targutamist ja oma õiguste tagaajamist. Kaasajal on lapsed ja noored targemad ja teavad-oskavad juba ise rohkem ning vanavanematelt pole suurt midagi ammutada. Seda siis infotehnoloogilisest ja tehnilisest küljest. Hinge- ja südametarkusega on teised lood...
Võib-olla kõlasin veidi karmilt, aga see tundub mulle, kahjuks, reaalsusena...
Veel üks mõte jäi kripeldama. Kuidas kasvatada võõrsil oma lapsi eestlasteks? On see üldse võimalik? Ene ja tema abikaasa suhtlevad lastega kodus eesti keeles, ometi selgus, et keerulisemast (teadus)keelest ei saa tüdrukud aru. Kui palju on aga neid, kes lähevadki kergema vastupanu teed ja hakkavadki rääkima kohaliku maa keeles - olgu selleks siis inglise, saksa, rootsi või muu keel. Olen viimasel ajal nii palju kuulnud sellistest juhtumitest, kus vanavanemad ei saa lastelastega suhelda, sest keelebarjäär on vahel. See on nii kurb! Siinkohal aga saan samuti rõõmustada mitme ema üle, kes oma lastega teises keelekeskkonnas emakeeles räägivad (minu konkreetsed näited on: eestlannast ema Taanis, kes räägib oma pojaga eesti keeles ja taanlannast ema Eestis, kes räägib oma poegadega taani keeles! Kusjuures mõlemad valdavad ka vabalt teist keelt lisaks inglise keelele).
Oh, jälle tuli nii pikk heietus (sepistus:)) Aga see ikka rohkem mu enda jaoks. Kes ei viitsi lugeda, ärgu lugegu!:)
Selle raamatuga juhtus taaskord kummaline asi, et ta lehvitas mulle riiulist. No nii piltlikult... Läksin Minu-sarja raamatute riiuli juurde, et sirvides sobivat leida. Mõttes oli tegelikult paar hoopis teist pealkirja. Aga silma jäi otsekohe "Minu Kanada" ja need teised ei osutunudki valituks - jäid oma aega ootama.
Huvitav raamat juba seetõttu, et kirjutab inimene, kes on üle 20 aasta Kanadas elanud, kes on läinud ära nõukogude aja lõpul. Seega on olnud pikk aeg maaga tutvuda ja lähedaseks saada, et leida see "minu". Enamuse selle sarja raamatutest on siiski kirjutanud hiljem ja/või siis ajutiselt võõrsile läinud.
Raamatu tagakaanelt loeme tutvustust:
"Postkastist leitud kogukas ümbrik toob ootamatu elutee muutuse. Meie aeg Rootsis, kuhu olime läinud, et vältida Tomi värbamist Nõukogude armeesse, jääb väga lühikeseks. Uueks koduks saab ühtäkki Kanada, mis kauge ja võõrana on meile varem seostunud vaid lumiste väljade ja kurjade huntidega, kuid tegelikkuses üllatab oma soojuse ja sõbralikkusega.
Maailmapildis peaaegu nähtamatu Kanada peidab endas palju põnevat. Siia sattunud rahvad hoiavad alles oma kombeid ja traditsioone, moodustades kirju mosaiigi indiaanlaste ja inuittide kõrval. Kuidas aga kasvavad üles sisserännanute lapsed? Kellena tunnevad end minu Kanadas sündinud tütred – eestlastena või kanadalastena? Ja mida tähendab meile sattumine euroopalikust monokultuursest Eestist paika, kus täiesti erinevad kultuurid on läbisegi just nagu „Star Trekis”?"
"Räägin Eestis elavale sõbrannale minu Kirkele omistatud autasust*, mis temaski vaimustust tekitab. Oma laste koolis peetud hoolekogu järgmisel koosolekul tõstab ta üles sama teema, mismoodi Kanadas väärtustatakse laste omadusi ja käitumist, mitte ainult hindeid.
"Tegemist on erinevate ühiskondadega!" teatab selle Eesti kooli tuntud ja hinnatud õpetaja. "Parim on, kui inimesed ilma tunnustamisetagi hästi esinevad!"
...Huvitav, kas selles peitubki kanadalaste sõbralikkuse ja osavõtlikkuse saladus? Sest kõik algab juba lapsepõlvest, kui head märgatakse ning osatakse kiita. Võttes head niisama enesestmõistetavalt ja ainult nurisedes, kas veel paremini ei saaks, tekib tunne, et oledki saamatu, kellel pole mingit lootustki kuhugi jõuda või midagi suuremat saavutada."
*Kirke esitati kooli poolt George Baseli autasu kandidaadiks. Autasu määratakse Toronto kodanikuhakatisele, kelle käitumine ja eetiline suhtumine on teistele eeskujuks. Määravaks ei saa sugugi mitte ülihead hinded.
"Halb saab ühiskonnas valitseda ainult siis, kui meid ümbritsevad ükskõiksed inimesed."
"Ta (Mati) on vähemalt kodust ära kolinud. Omal ajal oli see noorte jaoks täiesti loomulik samm, kuid tänapäeval kipuvad paljud jääma mugavuse ja majanduskitsikuse tõttu varasemast kauemaks emme tiiva alla."
"/../Olen kui orav rattas ringi tiirutanud ning nüüd võin aja maha võtta. Nautida oma laste tegemisi ning pühendada rohkem aega endale.
"Tead, Ene! Luba mul sind õnnitleda!" patsutab Henry, üks lapsevanem, mulle õlale.
Vaatan üllatunult Henryle otsa: "Mille puhul?" Tunnen teda ajast, kui meie lapsed koos lasteaias käisid, kuigi tema omad ei jätkanud koolis.
"Et sa oma pere valisid! Liiga paljud unustavad oma kõige lähedasemad ja pühenduvad ülepeakaela eesti ühiskonna tegemistesse!"
Pean tunnistama, et olen rahul oma pisikese panuse üle, kuid samas õnnelik, et teen viimaks vähemalt enda ja pere jaoks õige valiku!"
"Sul ei olegi juhiluba?" ei suuda mu sõbranna Ruby oma imestust varjata. "Ma ei jäta sind enne rahule, kui sul need rahakoti vahel on! Juhiluba tähendab vabadust!"
Ma ei tea, kui palju mul just vabadust vaja on, sest olen väga hästi ka ilma autota hakkama saanud, liikudes metroo ja bussidega. Pealegi on hommikul rongiga tööle sõita palju rahulikum ja mõnusam. Raamat käes, läheb aeg kiiresti selle asemel, et istuda maanteel ummikus./.../"
Milline kena keskkonnasäästlik suhtumine! Hiljem muidugi need autojuhiload ka tehakse ja saadakse. Eks elu ikka nõuab oma...
"Tüüpilisel eestlasel tulevad ju ikka kõigepealt õpetussõnad lapsele, kas ta ei oska ettevaatlikum olla..." meenutan enda lastekasvatamise taktikat.
"Ja kui veel riided mustaks lähevad ja mänguhoos midagi katki läheb... siis on vaja ikka korralikult pahandada!" jätkab õde minu mõtet.
Millegipärast muutuvad rõivad ja esemed eestlasele palju olulisemaks kui kannatanu ise. Ja siin on, palun väga, mu Kanadas kasvanud tütar, kes saab oma vahetu käitumisega meile ootamatuks eeskujuks!"
"/.../Mõtlen hoopis tänapäeva elu peale, mis oma suure kiirustamise ja üksteisest möödajooksmisega on muutunud kuidagi pealiskaudseks. Vanemad kasvatavad oma lapsed üles lasteaedade ja koolide abiga. Niipea, kui õpingud läbi, eeldatakse kodust lahkumist ning omaette hakkamasaamist. Nõnda jääb endile aega oma hobide jaoks. Kui siis lapselapsed sünnivad, ollakse liialt hõivatud tööga või põnevate tegemistega, et appi tulla. Tean ainult väheseid vanavanemaid, kes täielikult pühendunud oma järelpõlve hoidmisele ja kasvatamisele.
/.../Puudub see iidsetele aegadele omane mitme põlvkonna kooselamine ja -olemine, kus vanemate kogemustepagasist võis teadmisi ammutada ja nõu küsida. Nüüd pole muud, kui internet lahti lüüa ning mitmes variandis vastuseid leida."
Kommentaariks nii palju, et kui viimase tsitaadi esimese poolega olen nõus, siis edasise osas juba polemiseeriksin. Vanemad peaksid ikka ise enda lapsed üles kasvatama ja seda mitte vanavanemate kohustuseks tegema. Nemad on oma kasvatamised juba kasvatanud. Las ikka vanavanematele jääb ka nende oma elu ja hobid! Ja kes tänapäeva ühiskonnas oleks nõus pead-jalad koos elama mitmete põlvkondade kaupa?!? Vanasti oli teine asi, kui oli talupidamine ja palju töid-tegemisi, siis oli abikäsi tarvis ja vanemate inimeste kogemus ja nõu hädatarvilik. Pealegi oli tol ajal ka üks teine ütlemine: "Laps räägib siis, kui kana pissib!" Nii et ei miskit targutamist ja oma õiguste tagaajamist. Kaasajal on lapsed ja noored targemad ja teavad-oskavad juba ise rohkem ning vanavanematelt pole suurt midagi ammutada. Seda siis infotehnoloogilisest ja tehnilisest küljest. Hinge- ja südametarkusega on teised lood...
Võib-olla kõlasin veidi karmilt, aga see tundub mulle, kahjuks, reaalsusena...
Veel üks mõte jäi kripeldama. Kuidas kasvatada võõrsil oma lapsi eestlasteks? On see üldse võimalik? Ene ja tema abikaasa suhtlevad lastega kodus eesti keeles, ometi selgus, et keerulisemast (teadus)keelest ei saa tüdrukud aru. Kui palju on aga neid, kes lähevadki kergema vastupanu teed ja hakkavadki rääkima kohaliku maa keeles - olgu selleks siis inglise, saksa, rootsi või muu keel. Olen viimasel ajal nii palju kuulnud sellistest juhtumitest, kus vanavanemad ei saa lastelastega suhelda, sest keelebarjäär on vahel. See on nii kurb! Siinkohal aga saan samuti rõõmustada mitme ema üle, kes oma lastega teises keelekeskkonnas emakeeles räägivad (minu konkreetsed näited on: eestlannast ema Taanis, kes räägib oma pojaga eesti keeles ja taanlannast ema Eestis, kes räägib oma poegadega taani keeles! Kusjuures mõlemad valdavad ka vabalt teist keelt lisaks inglise keelele).
Oh, jälle tuli nii pikk heietus (sepistus:)) Aga see ikka rohkem mu enda jaoks. Kes ei viitsi lugeda, ärgu lugegu!:)
