26.06.26 ehk aeg kaob rõõmud jäävad 😊

[Maagiline kuupäev! Neid sel aastal ju teisigi, aga tänane eriti kuute rikas😀] Nimelt oli plaan sel kaunil kuupäeval pisut kirjutada, aga läks nagu ikka... Täna, kui on lõppemas juuni ja ühes sellega ka esimene poolaasta, on lausa tarvis märk maha jätta.

Eluke on taas kiire, (nagu pea alati ju, eks!). Vahepeal on kevadest saanud suvi. Jaanid, juubelid, (kooli)lõpetamised peetud ja lõkkedki kustunud. Suvi on täiskäigul. Metsmaasikaid pidavat palju olema sel aastal. Ju siis, sest raudteepervel tõesti mitu kohta punetas. Ja mu ümberistutatud aedmaasikad annavad juba esimest saaki. Ainult meil käivad jube aplad linnud, kes igale vähegi jumekamale maasikale hambad sisse löövad😁 

Hiljuti tähistasime kaasaga oma 20. pulma-aastapäeva♥️ Kuigi ilm oli kehvake, päev läbi sadas vihma, siis meil oli ikkagi armas olemine meile omasel moel💖 Kuidagi uskumatu, et 20 aastat abielu on selja taha jäänud, pluss veel kolm aastat enne seda 🤭

Ega selline "sunnitud" kirjutamine ei ole tore. Tervet kuud kokku võtta nagunii ei suuda ja nii on kõik mõttekesed justkui otsitud...

Las siis jääda. Nüüd on puhkus hakkamas. Ehk õnnestub sel ajal kirjutada just siis, kui õige tunne ja vajadus peale tuleb. Igatahes: puhkus on mõnus!🥰

Päevad pole vennad (vaid hoopis õed?🤔)

Kaunist pühapäeva!

Meil siin maarajoonides on täna tõeliselt ilus (kevadsuvine) ilm. Taevas on sini-sinine, loodus lokkab oma imelises varaküpses lopsakuses (tänu eilsele kosutavale sajule!), päike sillerdab, linnud trillerdavad ja hõiskavad😍❤️🌞

Sellest tingitult siis ka vastav pealkiri😁
On ju kuidagi kujundlik või sümboolne, et vend=vendlus, aga õde=õelus🤭🙈 Võib-olla on see klišee või stereotüüp, aga tajun seda niiviisi. Ikka öeldakse ju ka näiteks, et "mehed, vennad", "vennastumine", isegi "vennastekogudus (kus peetakse küll ka õdede koosolekuid, ent õestekogudust sellisel kujul ei ole🙃. Kuigi pean möönma, et on õeskonnad, kloostrilaadsed organisatsioonid, aga see oleks juba järgmine teema).
Aga kus naised koos, seal on kohe rivaalitsemine, võrdlemine, kadetsemine. Mul pole õde, seega ei tunne õiget "õelust" kellegagi😁 Küll aga olen tajunud (päris palju) seda naiste vahelist "õelust", mida ennist kirjeldasin või mis tõeliselt õeluseks võib klassifitseeruda. 

No ja sellest ka see ilmateema🙃 Eilne ilm oli kui tujukas naine (=kuu), kes ise ka ei tea, mida täpselt tahab, täna aga mees, nagu päike, kes tõuseb ja särab. 

Oih, nii võib juhtuda, kui oled liiga palju (igasuguseid tarku) raamatuid lugenud, ettekandeid kuulanud ning liiga palju mõelnud!😂🤭🙈

Tegelikult olen puudust tundnud kirjutamisest, heietamisest ehk siis heas mõttes päeviku pidamisest. On ju mulle alati meeldinud oma mõtteid kirjalikult väljendada, kooliajal oli kirjandi kirjutamine üks meeldivamaid ülesandeid!

Eile õhtul, kui siis lõpuks ilm paranes (ehk tujukas naine oma kompsud kokku korjas ja parematele jahimaadele läks😁), tekkis veidi müstiline udu, kahjuks ei teinud sellest pilti. Täna aga püüdsin taas hetke ja seekord lubage esitleda: valge sirel!

Sirelite aegu

Ju toomehelbed jätnud jumalaga 
ja sirelite õitseaeg on käes:
kõik pungad pakatavad täies väes,
kõik põõsad sinetavad maja taga.

Need Marie Underi kirjutatud igihaljad read on aegumatud ja uimastavalt reaalsed igal kevadel! Ja need tundevärvingud, mis kooliajal kirjandustunnis esmakordselt neid ridu lugedes-kuulates olid, püsivad muutumatuna. Ja vähe sellest! Hakkasin otsima oma kodusest raamaturiiulist, et ehk äkki leian mingist luulekogumikust (antoloogiast) selle luuletuse, kui avastasin, et mul on olemas MARIE UNDERI LUULEKOGU "Mu süda laulab"!!! Täiesti uskumatu, vau-efekt! Ei tea mina, kust see on tulnud?!? Igatahes imeline! Ja lausa järg on vahel ühe luuletuse juures, mida olen kunagi lugenud:

Mu kevad algab pääle jõulu juba...

Sirelite hurmav, joovastav lõhn! See on üks kevade võimsamaid võlusid. Käisin sel nädalal mitmel päeval kõndimas, nimetasin seda sirelite nuusutamiseks😍 Üritan taastada oma jalgsi tööle ja tagasi teekonda. Raske on, aga algus on tehtud. Pool maad ja pool maad. Algus seegi! Boonuseks ja rikastajaks juba mainitud sirelite lumm. Varsti viirpuud ja kibuvitsad ja kindlasti veel mingeid imelisi minu jaoks nimeta õitsvaid iludusi...

Täna on aeg iseendale. Plaanid olid suured, mida aias korda saata. Aga korrektiivid tehti minu eest! Vihm saabus juba 10 ajal ( kuigi ilmateenistus ütles, et alates 12st), seega ei jõudnud enne välja. Nüüd niisutab ja kastab vahelduva eduga. Just hetk tagasi tundus, et lausa päike tuleb välja, aga nüüd kuulen (ja ka näen), et sajab taas! Ilm nöögib! Aga tegelikult oli teada, et selline ilm tuleb. Kuigi ema ütles, et ah ei tule meile niikuinii midagi... No seekord siiski tuli ja ilmateenistusel oli õigus. Loodan, et siis lõpeb paar tundi varem ära ka. Muidu pidi vist kl 18 ajal üle jääma. Näis!

Aga saan nüüd üle hulga aja blogida. Ja ka niisama olla. Molutada! Südamepiinadeta!😁 Ei pea kogu aeg asjalik olema! Nagunii saab ükskord ka seemned mulda ja muud asjad tehtud🤔 (Või et siis ei saa...😜, need muud asjad...😝) Ja eks asjalik ole oldud ka: igapäevaselt tööpostil, eelmisel laupäeval sai talvepuud kuuri alla kärutatud ja riita laotud (abikaasa kärutas, mina ladusin). Ilm oli soe ja ilus, aga mina veidi tõbine (selline tüüpiline nohu-köha-kurguvalu-häälära). Tänaseks olen mina enam-vähem jonksus, aga abikaas tõbitseb nüüd...

Igatahes. Olgu, mis on ja tulgu, mis tuleb. Praegu on elu ilus, lausa lill🌺🌸🏵️🌼 Õhtuti kukuvad meil siin õnnekäod ja ööbikud laksutavad ennastunustavalt. Mõtle siia juurde veel sirelid, kui päriselt neid nina ees pole! 😊 Imeline aeg, tõeline nauding!❤️