Kaunist pühapäeva!
Meil siin maarajoonides on täna tõeliselt ilus (kevadsuvine) ilm. Taevas on sini-sinine, loodus lokkab oma imelises varaküpses lopsakuses (tänu eilsele kosutavale sajule!), päike sillerdab, linnud trillerdavad ja hõiskavad😍❤️🌞
Sellest tingitult siis ka vastav pealkiri😁
On ju kuidagi kujundlik või sümboolne, et vend=vendlus, aga õde=õelus🤭🙈 Võib-olla on see klišee või stereotüüp, aga tajun seda niiviisi. Ikka öeldakse ju ka näiteks, et "mehed, vennad", "vennastumine", isegi "vennastekogudus (kus peetakse küll ka õdede koosolekuid, ent õestekogudust sellisel kujul ei ole🙃. Kuigi pean möönma, et on õeskonnad, kloostrilaadsed organisatsioonid, aga see oleks juba järgmine teema).
Aga kus naised koos, seal on kohe rivaalitsemine, võrdlemine, kadetsemine. Mul pole õde, seega ei tunne õiget "õelust" kellegagi😁 Küll aga olen tajunud (päris palju) seda naiste vahelist "õelust", mida ennist kirjeldasin või mis tõeliselt õeluseks võib klassifitseeruda.
No ja sellest ka see ilmateema🙃 Eilne ilm oli kui tujukas naine (=kuu), kes ise ka ei tea, mida täpselt tahab, täna aga mees, nagu päike, kes tõuseb ja särab.
Oih, nii võib juhtuda, kui oled liiga palju (igasuguseid tarku) raamatuid lugenud, ettekandeid kuulanud ning liiga palju mõelnud!😂🤭🙈
Tegelikult olen puudust tundnud kirjutamisest, heietamisest ehk siis heas mõttes päeviku pidamisest. On ju mulle alati meeldinud oma mõtteid kirjalikult väljendada, kooliajal oli kirjandi kirjutamine üks meeldivamaid ülesandeid!
Eile õhtul, kui siis lõpuks ilm paranes (ehk tujukas naine oma kompsud kokku korjas ja parematele jahimaadele läks😁), tekkis veidi müstiline udu, kahjuks ei teinud sellest pilti. Täna aga püüdsin taas hetke ja seekord lubage esitleda: valge sirel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar