31. oktoober 2022

Ei halloweenile!

Our home does not celebrate halloween.

But as for me and my house, we will served the Lord (Joshua 24,15)

Selle sotsiaalmeedias leviva sildi/plakati oleksin tahtnud täna ka oma uksele panna.
Juba aastaid pole meie ukse taga käinud ei mardi- ega kadrisandid, aga täna olid musta näoga kollid. Loomulikult ei lasknud ma neid sisse ega teinud neist sootuks väljagi.

Kuigi sõna halloween - lühend nimetusest All Hallows' Eve, 'kõigi pühakute õhtu'- on kristliku algupäraga, arvatakse pühal endal olevat paganlikud juured.
Seega, miks peaksime tahtma seda tähistada?!?

Taevas TV7 jagab:
7 põhjust halloweeni vältimiseks:
1. Paganlik päritolu
2. Esoteerilise maailma olulisim tähtpäev
3. Negatiivsed väärtused ja sümbolid
4. Avab ukse pimeduse jõududele
5. Soodustab identiteedi segadust
6. Kommertslik maailma traditsioon
7. On täheldatud seoseid kuritegevuse kasvuga

Täna on aga usupuhastuspüha, reformatsiooni aastapäev, päev, mil Martin Luther naelutas Wittenbergi lossikiriku seinale 95 teesi. Sellest on möödas täpselt 505 aastat!
Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu mõtiskleb päevakohasel teemal FB seinal, samuti mitmed teised. Neid harivaid tekste tasub kindlasti lugeda, mitte linna peal lolli (loe: kolli või zombit) mängimas käia.

Homme algab aga november kõikide pühakute päevaga, millele järgneb hingedepäev.

28. oktoober 2022

Mõeldes puhkusest

Ma ei tea, kui kaua annab ühte puhkuse-teemat käsitleda, presenteerida, aga ju need üürikesed ilusad hetked on siis nii kustumatult meeles, et ei saa üle ega ümber...

 
Ja muuseas, sel nädalavahetusel on ju kellakeeramine. Ikka suve poole! Mulle on see nii meelde jäänud, kuidas Katrin Viirpalu selle ilusasti sõnastas - kella keeratakse alati suve poole. Ja enam kunagi ei lähe meelest, et mispidi ja kuhupoole... Sügisel on suvi jäänud just seljataha (kell tagasi) ja kevadel on suvi kohe tulemas (kell edasi)...

Aga sügise hallus ja masendus ja pimedus paneb taas igatsema suve ja puhkust. Olgu siis möödunut või kunagi saabuvat. Nii-nii hea tunne on siis meenutada kauneid hetki soojadest, vabadest suve- ja puhkusepäevadest...

Pühajärve spaa mõnudest rääkides unustasin mainida, et need protseduurid või hoolitsused olid jumalikud! Käteparafiin - seal suikusin peaaegu unele. Ürdivann on alati super! Ja vesimassaaživoodi tekitab lausa sensuaalseid elamusi...

Söögid olid maitsvad ja mis peamine - ei pea ise toiduvalmistamise pärast muret tundma. Seda tehakse sinu, st minu eest! Paketis oli hommiku- ja lõunasöök. Õhtusöögi eest pidi ise hoolitsema. Olime üht-teist niksi-näksi kaasa võtnud ja esimesel õhtul suurt midagi ei tahtnudki. Siiski - pärast pikka jalutuskäiku oli mul kangesti ühe jäätisekokteili isu. Pubis oli see kohe sobivalt ka pakkumises! Oh, mul tuli praegugi jäätisekokteili isu peale!😋 Abikaas tellis endale kartulisektorid dipikastmega. Mmm, need olid ka maitsvad. Jagus täiesti kahelegi. Teisel õhtul avastasin enda jaoks vegan-toitude seast suurepärase läätsewoki. Olen seda isegi kodus paar korda järele proovinud teha. Tuli peaaegu sama hea!

Ja need lihtsad, mõnusad lebohetked! Kui lihtsalt vedeled ja loed ilmatu head raamatut. Kui jalutad imekauni Pühajärve ääres! Kui naudid sooja suvepäeva ja õhtut. Kui kõnnid kuumaga mitu kilomeetrit ja siis naudid taevalikku lõunasööki. Isegi väike soe vihm ei suuda rikkuda seda rõõmu. Eriti veel siis, kui oled koos kalli, lähedase inimesega...

Ohh, tahaks juba jälle - tõeliselt puhata!
Praegu ju on ka nagu puhkus, aga ainult nagu, sest see va haigusevimm ei lase täiel rinnal nautida...

27. oktoober 2022

E-maailm:)

Lubasin siin suure suuga, et kirjutan oma e-Selveri süütuse kaotamisest😝

Tegelikult ei olegi mul midagi erilist kirjutada, sest teenindus oli meeldiv, korralik ja kiire!

Miskipärast oli mul arvamus, et teekond tellimusest kullerini ukse taga võtab hullult kaua aega. Ilmselt meenusid mulle esimese koroonakevade lood, kus oma ostukorvi sisu said näha alles mitu päeva hiljem.

Kuna e-tellimuse mõte tekkis suhteliselt hilja, vist kl 16 paiku, siis arvasin, et täitmisele kuulub see alles järgmisel päeval. Suur oli aga mu üllatus, kui pakuti välja juba sama päeva õhtu, vahemikus 20-22. Oo rõõmu! Pealegi oli sellel ka soodsam teenustasu!

Järgmine üllatus tabas siis, kui kuller helistas ja juba 19.45 oli poekraam toas! Nagu - mida?!?! Ma ei jõudnud veel ootamagi hakata!

Kõik soovitu oli olemas, nägi välja ilus ja värske, täpselt selline, nagu enda valitud.

Nii et äärmiselt meeldiv kogemus! Soovitan soojalt!

E-kaubandusega olen muidugi varem korduvalt kokku puutunud, seega teema võõras ei olnud. Lihtsalt toidukaupade tellimise kogemus puudus.

Kui saaks ka oma ema e-maailmaga sõbraks teha, siis oleks paljud mured murtud. Olgu küll, et ta elab maarajoonis. E-maailm jõuab ju sinnagi kohale, kullerteenused on siiski päris hästi toimivad ja laia haardega. Aga vanem generatsioon või siis teatud osa sellest ajab sõrad vastu ja teatab jäärapäiselt, et ei puutu arvutit ega nutitelefoni.
Mõtlesin just, et vaat' milline luksus oleks - tuuakse ju lausa tuppa! Ei pea ise mööda poodi ringi trampima ega raskeid kotte vinnama.

Samas jälle noorem generatsioon on liigselt e-maailma ära kadunud. Ja see on teistpidi halb! Nii et kust leida see kuldne kesktee, ei mina tea...

25. oktoober 2022

Raamatu lummuses

Nüüd siin kodus istudes ja end juba veidi paremini tundes, avastasin oma mustandite kausta sirvides selle avaldamata loo.
Lummatud olin siis, ja ka praegu jätkuvalt, kunstnikepaarist Kokamägi-Arro. Tõepoolest, kontrollisin, paar aastat tagasi loetut kajastades olen jätnud väljakirjutused lisamata. Miks see aga nii kauaks vaka alla on jäänud, ei oska kosta. Aga nii häid ütlemisi, mõtteid ja tajumisi ei tohi jätta jagamata!
Üsna lõpus on arutelu all Facebook'i ja infokülluse teema. Kuigi tänaseks olen isegi FB kasutaja, kirjutan ma Jaagu ja Epp-Maria mõtetele ja väljaütlemistele kahe käega alla.
Kuidagi väga omane ja hingelähedane mulle.

No igal juhul, siit tuleb nüüd "pisike valik":

Lasteaiast õnnestus Epp Marial koju kasvama-mängima jääda, ent koolist ei olnud pääsu. Kuigi koolikord oma kammitsetuse ja distsipliiniga oli tema hingele ja vaimule sama vastukarva ja talumatu kui lasteaed, tuli end valu ja vaevaga etteantud raamidesse mahutada.

Epp MariaMa olen alati vältinud konfliktseid olukordi...

Jaak: Ema oli mul hästi range ja kontrollis mind kogu aeg, kirjatehnikat pidin sada korda ringi tegema. Tollal sellist asja polnud, et oleks vanematele vastu vaieldud, rääkimata õpetajale, nagu see tänapäeval on, et saadetakse õpetaja lihtsalt pikalt. See on täiesti jabur. Ja õpetaja ei tohi midagi teha - kuulab alandlikult, kuidas teda sõimatakse.

JaakMinu arust pole üldse kunstniku asi sekkuda maailmaasjadesse. Minu meelest on kunstnikul hoopis teine missioon. Ma ei ole seda missiooni enda jaoks täpselt defineerinud, aga see on midagi tasakaalustada, inimest rahustada, piltlikult öeldes õnnelikuks teha või avada. Mulle tundub, et tänapäeval võib kunstnikuks saada igaüks, kellel natukenegi mõistust peas ja mingisuguseidki mõtteid, sest ega oskusi ei pea küll enam olema. Selline kunst mind ei huvita, kohe üldse mitte.
Mind huvitab selline kunst, mida vaadates ma mõtlen: "Vau, kas ma suudaksin ka midagi niisugust teha?!" Kui kunst mahuks sellise kriteeriumi alla, et seda on võimatu või väga raske järele teha ja sul peavad olema selleks tohutud oskused ja anded, siis vot see on minu jaoks kunst! Ma ei vaata mitte ainult kunstiteose mõtet, mis on ka oluline, aga ka teostust. Need on minu jaoks lahutamatud. Mind ei huvita üks ja teine pool eraldi, see on poolik värk. Mõtteid on meil kõigil, ega see sellepärast veel kunst ei ole.

Jaak: Meil oli alati tore rääkida ja kõik klappis hästi. Nii see vaikselt läks. Tunned lihtsalt ära, kellega on hea koos olla ja kellega ei ole.
Mina ei otsinud omale sel ajal elukaaslast, aga läks sedasi. Ja väga tore, et läks!

Epp Maria: Kindlasti ei olnud Jaak lobiseja ja flirtija. Mulle ei meeldi absoluutselt sellised libedad playboy tüüpi mehed, kes hakkavad rääkima, kui vägevad mehed nad on. /.../ Ta [Jaak] tundus turvaline mees ega hädaldanud kunagi. Paljud teevad suuga suure lossi, aga käega ei kärbsepesagi. Mulle ei meeldi lobisejad ja targutajad, poliitiku tüüpi mehed. Eriti kui on veel rumalad ka, siis on täielik õnnetus. Jaak on kõige selle vastand.

Katrin Helend-Aaviku1981. aastal, kui sündis esimene laps Liisu, käisid noored vanemad veel ülikoolis. Nad tulid kõigega kenasti toime, sest omavahelistes suhetes valitses harmoonia ja argitoimetustes tasakaal. Lastega oli kodus ja toimetas rohkem see, kel parajasti mõnd kiiret koolitööd ees ei olnud. Jaak oli tolle aja kohta väga moodne isa: jalutas lapsevankriga ringi ja kui sündis teine tütar Anni, jäi ta temaga tänapäeva mõistes isapuhkusele. Kunstitudengitest vanemad eirasid kõiki tolleaegseid rangesse raami surutud lastekasvatamise õpetusi, usaldasid oma vaistu ja sisetunnet ning kasvasid lastega koos.

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

Jaak: "Mina ei häbene seda öelda ja tunnistada, et meie peres on kogu aeg Epp olnud see, kes raha teenib. Mina olen pulli teinud ja nii palju kui suutnud, aidanud kodus, et Epp saaks keskenduda piltide tegemisele.
Ma arvan, et ühes peres kaks inimest ei saagi täie vungiga oma asja teha. Üks peab andma alati natuke järele ja minule on see meeldinud. Mul on olnud kogu aeg tohutult raske kunsti teha. Epp suudab maalida ka kööginurgas, aga mina ei saa ennast nii kergelt õigele lainele. Mul on vaja istuda, mölutada ja end sisse häälestada. Kõik kodus kannatavad, kui mina hakkan midagi looma. Siis mul ongi lihtsam sellest taganeda. Parem ei piina ennast."

Anni: Ta [Epp Maria] maalib möödaminnes - teeb lõunat ja siis tuleb tal mõte, et võiks maalida, jätab toidu pooleli ja läheb maalib vahepeal. Tal on alati söök pooleli ja toit jahtunud, see on nii naljakas!

Johannes: Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

Johannes: "Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Epp MariaSee, mida tänapäeval kunsti pähe serveeritakse, on meile vastukarva ja mõistetamatu.
Paraku on praegu selline aeg, aga mulle tundub, et see hakkab siiski varsti muutuma. 
Rahvas, tavaline inimene januneb ilu järele. Seda on tõestanud viimased ilusad näitused Eestis, näiteks Michel Sittowi ja Aivazovski näitus, kuhu olid lausa järjekorrad. Enne seda oli suur menunäitus Enn Kunila kogust, kus oli põhiliselt Pallase-aegne kunst. Ma arvan, et inimene lõpuks tüdineb ära, et vaadata teise inimese magamist või ükskõik, mida muud. Selleks on televiisor ja kino. Uudistes on õudusi niigi palju, kunsti ülesanne on leevendada ja tasakaalustada igapäevaelu raskust.


Epp MariaHaapsalus ma sain omale aia. Ma olen maainimese hingega, olen alati igatsenud aeda ja maja. Kortermajades elades peab ju arvestama teistega ja kunagi ei tea, millised naabrid on. Kui on oma puhvertsoon, aed ja maja, ei teki konflikte ja on rahulikum elada. Ma olen alati püüdnud konflikte vältida ja ise luua sellise keskkonna, et need ei jõuagi minuni. Mul ei ole palju energiat, seda tuleb hoida. 

Epp MariaHea, kui inimestel on ilusad kodud. Ilus interjöör distsiplineerib inimest. Järsku siis et joodaks nii palu viina ega laamendataks, kui meil oleks rohkem ilusaid kodusid.

Jaak: Facebook on üldse üks arusaamatult jabur asi minu arust. Ma ei ole selle mõttest aru saanud.

Epp Maria: See on inimese ihalus sõprade järele. Sa saad öelda, et sul on tuhandeid sõpru.

Jaak: Mäletad, Epp, me arutasime ükskord, kui vaatasime "Ringvaadet". Seal öeldi, et hakake meie Facebooki sõbraks, siis saate rohkem inforatsioon. Aga ma ei taha absoluutselt informatsiooni! Mis ma teen selle informatsiooniga? See pole ju mingisugune väärt info.

Epp Maria: See sõna "informatsioon" on juba devalveerunud. Tänapäeval peab oskama valida, mida sa tahad teada ja mida ei taha.

24. oktoober 2022

Karma?!?

Öeldakse, et sõnadel on suur jõud. Ja et igal teol on tagajärg.
Ja India päritolu õpetustes on karma tegu (teo ja tagajärje üleüldine seadus). Iga keha, kõne või meelega tehtud tegu kannab vastavaid tagajärgi ehk teovilju. Tegu võib olla mõtteline, sõnaline või kehaline. (Selline sai guugeldamise tulemus karma kohta).

Mida ma sellega siis öelda tahtsin või tahan on see, et MOTT - mida oligi tarvis tõestada!
Et kui tegu on sõnaline, siis on sellel kindlasti tagajärg.

Mitu aastat me nüüd olemegi juba elanud selles pandeemia-epideemia-koroona-ajas? Kaks? Kolm?

Oleme nii ära harjunud. Ohutunne on totaalselt ära kadunud. Maske ei kanta (paar korda on mul mõttesse tulnud, et äkki võiks või peaks). Vaktsiinide toimimise aeg on möödunud. Järgmist doosi pole saama mindud... Aega ju on, alles oktoober...

Ühel päeval (eelmisel nädalavahetusel) ütlesin veendunult välja, et "mina koroonasse ei jää!" See teadmine või tunne oli nii tugev, lausa kõigutamatu, no 2 ja pool aastat tõestatud ka ju!

Ja siis nätaki!, loetud päevad hiljem... oli koroonatest positiivne! Ei uskunud oma silmi!!! Tegin teise teisti. Ikka sama tulemus - positiivne!
No kolmandat testi enam raiskama ei hakanud. Ok, kui nii, siis nii, eks tuleb teadmiseks võtta ja uskuma hakata...

Nii mulle meenuski sõna - karma! 

Ja taas kord meeldetuletus, et sõnu ei tohi loopida! Sisemine veendumus võib olla, peabki olema, aga selle tasub targu enda teada jätta!

Jaa, mul on ikka sümptomid ka. Aga sellised "tavalise külmetushaiguse" omad. Ega ma muidu ju testi teinud poleks. Teste olen selle paari aasta jooksul teinud üksjagu. Kas siis, kui endal nohu vm külmetuse tunnused. Või siis, kui keegi on lähiümbruses positiivseks osutunud. Siiani oli mul alati rasvaselt negatiivne. Ei kunagi mingit kahtlust! Aga sedapuhku siis rasvaselt positiivne. Ja ei mingit kahtepidi mõtlemist!
Haige olen ikka päriselt, haiguslehel ja puha. No ei midagi hullu, aga jube tüütu on. Selline vinduv tunne, ei lähe paremaks ka. Pea on paks ja väsimus, jõuetus on kallal...
Täna sai esimest korda ka e-Selverist tellimus tehtud. Kulleri tulekuni on veel mõni tund aega. Homme võin siis seda kogemust lähemalt kirjeldada😉

Kogu selle karma jutu ja mõtte peale meenus mulle, et olen kuulnud mingit lugu karmast ja gorod Narvast. No mida tean mina tänapäeva muusikast, eksole... Jälle väike guugeldus ja palun väga, siin see on -
Nublu ja Gameboy Tetris esitavad "Für Oksana":

Vaat' sellised lood siis siinpool sood...
Hakkasin mõtlema, et oktoober ongi mul olnud selline haiguste või haiguslehtede kuu. Kas siis nn külmetushaigused või lausa haiglas operatsioonil viibimine (just täna 16 aastat tagasi).
Panen siis ühe rasvase testi ka siia ilmarahvale vaatamiseks ja tõestuseks, et "maivaletaüldse" 😛(nii ütles üks väike armas nupsik, kes nüüdseks juba peaaegu täismees😍):

Aga teie püsige terved! Hoidke ikka pikivahet! Kandke maski ka, abiks ikka! Ja võib-olla tasuks ka järgmisele vaktsiinidoosile mõelda!? [See ei olnud reklaam, vaid minu isiklik soovitus või nõuanne]

18. oktoober 2022

"Armastus"

Loone Ots. Armastus
Tallinn: Rahva Raamat, 2021
272 lk.

Loone Otsa debüütromaan pälvis Eesti Kirjanike Liidu 2021. aasta romaanivõistlusel esikoha.
Eks räägib seegi juba enda eest, aga raamat oli hea, isegi väga hea!

"Armastus"oli mu puhkuse saatjaks.😍
Kuna olen aga ühte "häbitut" pilti siin juba mitu korda eksponeerinud🙈, siis "redigeerisin" selle nüüd väheke viisakamasse vormi...

Raamatu tagakaanelt saame väikese ülevaate sisust:

Jaanuar 1942. Saksa okupatsioonivõimud on hävitanud kõik Eestisse jäänud juudid. Kas tõesti kõik? Kõpu metsade taga varjab Tartu ülikooli kasvandik Salme Niilend oma õpingukaaslast Isidor Levinit. Aeg on järjest ohtlikum. Isidorilt nõutakse dokumente. Neid ei ole. Kuid Tartus elab Salme ja Isidori õppejõud ning sõber Uku Masing.

Aega saatust muuta on ainult üks päev. Selle päevaga peab Salme jõudma Tartusse ja tagasi, kaasas päästev paberileht.

Kolm saatust, kolm jutustajat. Teekond läbi pakase ja meenutuste. Ühe naise tahe ja jõud. Hiiglakogus armastust selle kõigis vormides.

Ja siinkohal võikski täiesti vabalt punkti panna. 
Raamat on saanud väga palju positiivset kajastust, millest on suurepärase ülevaate teinud Sehkendaja
Nii ei ole mul enam mõtet seda nimekirja ka ümber kirjutama hakata.

Näited ja väljakirjutusi oleks küllaga, aga las jääda praegu... Muidu ei jõua ma iial selle postitusega valmis...

Lugemise ajal valitses meil täielik kuumus ja seetõttu olid kärekülma taliharjapäeva sündmused üsna jahutava mõjuga...
Just see tunne on jätkuvalt minuga, kuigi üksikasjad hakkavad tuhmuma.

13. oktoober 2022

"Hirmu loor"

Samia Shariff. Hirmu loor.
Kirjastus: Sinisukk, 2022
364 lk.
Tõlkinud: Mari Vallik
"Valge sari"

Teen kiirelt jälle siia ühe (vahe)postituse. Lugesin kahe õhtuga selle õudselt põneva (no teate ju küll - õudne ja põnev! Päriselt!) raamatu läbi.
Kuigi olen endale korduvalt tõotanud, et ma ei loe enam selliseid raamatuid, aga ma ei tea, mis mul viga on, et ei suuda seda lubadust pidada.
On mul masohhistlikke kalduvusi? Kas ma naudin teiste inimeste kannatusi? Selliseid murelikke küsimusi esitan siin juba lausa...
Üks on kindel - ma ei naudi teiste inimeste kannatusi. Kaasa elan aga küll. Ja need päriselu uskumatud juhtumised - need on nii ehedad ja vahetud ja päris... Ja ma ikka ei suuda uskuda, kuidas meie 21. sajandil ikka veel sellised asjad juhtuvad?!? Aga elu, mis muud...
Kui lugeda niisuguseid raamatuid, mis on naistevastasest vägivallast, julmusest, ahistamisest, siis tekib mul alati (õigustatud) küsimus - kuidas üldse võivad Läänemaailma (Õhtumaade) inimesed rääkida oma vabaduste piiramisest, kui nad ei ole kogenud midagi sellist, millega on kokku puutunud ja koos elanud "Valge"-sarja naised?!? Ja kui nad räägivad, siis millest nad õigupoolest räägivad?!?

Möönab Samiagi, kes on prantsuse-alžeeria päritolu naine:
Kas vabade maade naised on teadlikud, kui õnnelikud nad on? Ma ei usu seda, sest selleks, et hinnata vabaduse tõelist väärtust, peab olema vabadusest ilma jäetud.

Ja veel:
Olin saavutanud eesmärgi, mis oli minu samme viimased paar aastat juhtinud: vabadus. See on hindamatu privileeg, mis peaks olema iseenesestmõistetav kõigile naistele.

***
Paariks tunniks õnnestus mul unustada oma mured ja ajada kõik kurjad mõtted minema. Sel ööl magasin ma rahulikult, muretsemata homsete raskuste pärast.

***
Mõni aeg hiljem kolisime lõpuks päris oma korterisse. Tasapisi, iga päev natuke unustasid lapsed meie ühised rasked ajad. Minu viis last on õnnelikud, et nad on kanadalased. Nad on leidnud palju sõpru ja kolm nooremat räägivad prantsuse keelt juba Quebeci aktsendiga.
Ma soovin, et kõik rõhutud naised kogu maailmas võiksid ühel päeval tunda end vabana ja kogeda samasugust õnne nagu mina praegu. Ma usun siiralt, et kõik minu varasemad õnnetused muudeti lõpuks suureks õnneks.
Mis siis, kui see on hind, mis tuleb õnne eest maksta? Jah, ma olen palju kannatanud, kuid nüüd naudin iga rahuhetke, mida maailm mulle pakub. Ma olen vaba naine, ma tean seda ja ma olen seda väärt.
Varem arvasin, et mul on kõik olemas, kui mul ei olnud midagi; täna ei ole mul eriti midagi, kuid ometi on mul kõik, sest mul on vabadus. Ma kaotasin kõik, mis mul oli, et saada kõik see, mida mul kunagi ei olnud.
Täna elan ma oma perega rahulikku elu tagasihoidlikus korteris, Montreali lääneosas asuvas vaeses linnaosas, kuid ma ei vahetaks seda mingi hinna eest oma Alžeeria lossi vastu.