Raamatu lummuses

Nüüd siin kodus istudes ja end juba veidi paremini tundes, avastasin oma mustandite kausta sirvides selle avaldamata loo.
Lummatud olin siis, ja ka praegu jätkuvalt, kunstnikepaarist Kokamägi-Arro. Tõepoolest, kontrollisin, paar aastat tagasi loetut kajastades olen jätnud väljakirjutused lisamata. Miks see aga nii kauaks vaka alla on jäänud, ei oska kosta. Aga nii häid ütlemisi, mõtteid ja tajumisi ei tohi jätta jagamata!
Üsna lõpus on arutelu all Facebook'i ja infokülluse teema. Kuigi tänaseks olen isegi FB kasutaja, kirjutan ma Jaagu ja Epp-Maria mõtetele ja väljaütlemistele kahe käega alla.
Kuidagi väga omane ja hingelähedane mulle.

No igal juhul, siit tuleb nüüd "pisike valik":

Lasteaiast õnnestus Epp Marial koju kasvama-mängima jääda, ent koolist ei olnud pääsu. Kuigi koolikord oma kammitsetuse ja distsipliiniga oli tema hingele ja vaimule sama vastukarva ja talumatu kui lasteaed, tuli end valu ja vaevaga etteantud raamidesse mahutada.

Epp Maria: Ma olen alati vältinud konfliktseid olukordi...

Jaak: Ema oli mul hästi range ja kontrollis mind kogu aeg, kirjatehnikat pidin sada korda ringi tegema. Tollal sellist asja polnud, et oleks vanematele vastu vaieldud, rääkimata õpetajale, nagu see tänapäeval on, et saadetakse õpetaja lihtsalt pikalt. See on täiesti jabur. Ja õpetaja ei tohi midagi teha - kuulab alandlikult, kuidas teda sõimatakse.

Jaak: Minu arust pole üldse kunstniku asi sekkuda maailmaasjadesse. Minu meelest on kunstnikul hoopis teine missioon. Ma ei ole seda missiooni enda jaoks täpselt defineerinud, aga see on midagi tasakaalustada, inimest rahustada, piltlikult öeldes õnnelikuks teha või avada. Mulle tundub, et tänapäeval võib kunstnikuks saada igaüks, kellel natukenegi mõistust peas ja mingisuguseidki mõtteid, sest ega oskusi ei pea küll enam olema. Selline kunst mind ei huvita, kohe üldse mitte.
Mind huvitab selline kunst, mida vaadates ma mõtlen: "Vau, kas ma suudaksin ka midagi niisugust teha?!" Kui kunst mahuks sellise kriteeriumi alla, et seda on võimatu või väga raske järele teha ja sul peavad olema selleks tohutud oskused ja anded, siis vot see on minu jaoks kunst! Ma ei vaata mitte ainult kunstiteose mõtet, mis on ka oluline, aga ka teostust. Need on minu jaoks lahutamatud. Mind ei huvita üks ja teine pool eraldi, see on poolik värk. Mõtteid on meil kõigil, ega see sellepärast veel kunst ei ole.

Jaak: Meil oli alati tore rääkida ja kõik klappis hästi. Nii see vaikselt läks. Tunned lihtsalt ära, kellega on hea koos olla ja kellega ei ole.
Mina ei otsinud omale sel ajal elukaaslast, aga läks sedasi. Ja väga tore, et läks!

Epp Maria: Kindlasti ei olnud Jaak lobiseja ja flirtija. Mulle ei meeldi absoluutselt sellised libedad playboy tüüpi mehed, kes hakkavad rääkima, kui vägevad mehed nad on. /.../ Ta [Jaak] tundus turvaline mees ega hädaldanud kunagi. Paljud teevad suuga suure lossi, aga käega ei kärbsepesagi. Mulle ei meeldi lobisejad ja targutajad, poliitiku tüüpi mehed. Eriti kui on veel rumalad ka, siis on täielik õnnetus. Jaak on kõige selle vastand.

Katrin Helend-Aaviku: 1981. aastal, kui sündis esimene laps Liisu, käisid noored vanemad veel ülikoolis. Nad tulid kõigega kenasti toime, sest omavahelistes suhetes valitses harmoonia ja argitoimetustes tasakaal. Lastega oli kodus ja toimetas rohkem see, kel parajasti mõnd kiiret koolitööd ees ei olnud. Jaak oli tolle aja kohta väga moodne isa: jalutas lapsevankriga ringi ja kui sündis teine tütar Anni, jäi ta temaga tänapäeva mõistes isapuhkusele. Kunstitudengitest vanemad eirasid kõiki tolleaegseid rangesse raami surutud lastekasvatamise õpetusi, usaldasid oma vaistu ja sisetunnet ning kasvasid lastega koos.

Epp Maria: "...mina unistan maiselt, aga Jaak unistab suurelt."

Jaak: "Mina ei häbene seda öelda ja tunnistada, et meie peres on kogu aeg Epp olnud see, kes raha teenib. Mina olen pulli teinud ja nii palju kui suutnud, aidanud kodus, et Epp saaks keskenduda piltide tegemisele.
Ma arvan, et ühes peres kaks inimest ei saagi täie vungiga oma asja teha. Üks peab andma alati natuke järele ja minule on see meeldinud. Mul on olnud kogu aeg tohutult raske kunsti teha. Epp suudab maalida ka kööginurgas, aga mina ei saa ennast nii kergelt õigele lainele. Mul on vaja istuda, mölutada ja end sisse häälestada. Kõik kodus kannatavad, kui mina hakkan midagi looma. Siis mul ongi lihtsam sellest taganeda. Parem ei piina ennast."

Anni: Ta [Epp Maria] maalib möödaminnes - teeb lõunat ja siis tuleb tal mõte, et võiks maalida, jätab toidu pooleli ja läheb maalib vahepeal. Tal on alati söök pooleli ja toit jahtunud, see on nii naljakas!

Johannes: Ma tulen tervest perest ja arvan, et seetõttu on ka minu enda perekondlikud väärtused ja väärtushinnagud samasugused. Lähen vanemate hea energiaga kaasa.

Johannes: "Üks asi, mida ema ja isa on oma eluga õpetanud, on luua enda maailm. Me ei saa maailma muuta, aga saame enda ümber luua maailma, kus meil on hea olla. Nad on alati julgustanud meid looma endale turvalist keskkonda, oma maailma.
Tänapäeval on maailm täis inimesi, kes kõik tahavad olla õpetajad, jagada valjuhäälselt õpetussõnu ja öelda, kuidas midagi tegema peab, aga ema ja isa ei tee seda kunagi. Nad elavad oma elu nii hästi kui suudavad, iluga ümbritsetult oma turvalise mulli sees, ja inspireerivad sellega paljusid. Ka meid, oma lapsi." 

Epp Maria: See, mida tänapäeval kunsti pähe serveeritakse, on meile vastukarva ja mõistetamatu.
Paraku on praegu selline aeg, aga mulle tundub, et see hakkab siiski varsti muutuma. 
Rahvas, tavaline inimene januneb ilu järele. Seda on tõestanud viimased ilusad näitused Eestis, näiteks Michel Sittowi ja Aivazovski näitus, kuhu olid lausa järjekorrad. Enne seda oli suur menunäitus Enn Kunila kogust, kus oli põhiliselt Pallase-aegne kunst. Ma arvan, et inimene lõpuks tüdineb ära, et vaadata teise inimese magamist või ükskõik, mida muud. Selleks on televiisor ja kino. Uudistes on õudusi niigi palju, kunsti ülesanne on leevendada ja tasakaalustada igapäevaelu raskust.

Epp Maria: Haapsalus ma sain omale aia. Ma olen maainimese hingega, olen alati igatsenud aeda ja maja. Kortermajades elades peab ju arvestama teistega ja kunagi ei tea, millised naabrid on. Kui on oma puhvertsoon, aed ja maja, ei teki konflikte ja on rahulikum elada. Ma olen alati püüdnud konflikte vältida ja ise luua sellise keskkonna, et need ei jõuagi minuni. Mul ei ole palju energiat, seda tuleb hoida. 

Epp Maria: Hea, kui inimestel on ilusad kodud. Ilus interjöör distsiplineerib inimest. Järsku siis et joodaks nii palu viina ega laamendataks, kui meil oleks rohkem ilusaid kodusid.

Jaak: Facebook on üldse üks arusaamatult jabur asi minu arust. Ma ei ole selle mõttest aru saanud.

Epp Maria: See on inimese ihalus sõprade järele. Sa saad öelda, et sul on tuhandeid sõpru.

Jaak: Mäletad, Epp, me arutasime ükskord, kui vaatasime "Ringvaadet". Seal öeldi, et hakake meie Facebooki sõbraks, siis saate rohkem inforatsioon. Aga ma ei taha absoluutselt informatsiooni! Mis ma teen selle informatsiooniga? See pole ju mingisugune väärt info.

Epp Maria: See sõna "informatsioon" on juba devalveerunud. Tänapäeval peab oskama valida, mida sa tahad teada ja mida ei taha.