"Minu Stockholm" Epiloog 2025

 

Rita Ahonen
Minu Stockholm: vanniga merel
Petrone Print, 2025
208 lk. + fotod

Mõtlesin, et loen vaid epiloogi läbi, sest on ju raamat varasemalt loetud. Aga ei läinud üldse niimoodi. Jutt oli nii huvitav, et alustasin otsast peale. Ja ausalt: mitte midagi ei mäletanud. Niivõrd hea lugu ja hea kirjutamissoonega autor! Sellised minukad on just mu lemmikud! Eks lugemisest on juba ka üksjagu aega möödas, just avastasin, et kohevarsti saab 11 aastat! Siin olen muljetanud 2015. aastal. Üsna sarnased mõtted ja tunded valdavad mind ka praegu. Seekord jäi kuidagi silma või puudutas korteri-teema, et kas üürida või osta ja kui osta, siis nagu ikka ei saa päris ise otsustada, mida oma elamispinnaga teed. Ja ka rootslaste omamoodi "potjomkinlus", kus bürokraatia versus vabadus kokku puutuvad. Kontrollida ei tohi (aga tahaks ja peaks), siis lepitakse aeg kokku ning tuleb suurepärane spektaakel. Kaebamise-kultuur vohab täiega. Samas on konfliktikartus ja otsustamatuski tooni andvad. Võistelda ei ole ilus! See on lubatud vaid spordis.

Väga mõnus lugemine ja mälu värskendus igatahes 😊

Rääkimata lugu kinolinal

Kinos, juba kolmas kord sel aastal. Täiesti uskumatu!

Astrid Lindgreni rääkimata lugu.

Film ühest minu nooruspõlve lemmikkirjanikust. Just sobivalt Lindgreni sünni(aasta)päeva paiku. Nimelt eile, 14. novembril, oli tema 111. sünniaastapäev.
Astridi rollis Alba August (25.a.), keda peetakse hetkel üheks paljutõotavamaks nooreks Skandinaavia näitlejaks. Üldse olid ilusad inimesed ja head näitlejatööd. Eriti nunnud olid väikesed tegelased, kelle seletamiste kohta oli kohati subtiitriks pandud: arusaamatu jutt.

Foto: Forum Cinemas

Elu pildid

Enno Tammer. Ilon Wikland: elu pildid.

Imeline raamat imelisest inimesest.
Milline elu! Millisest lapse- ja noorpõlvest ning millistest raskustest on inimene läbi tulnud. See on lausa uskumatu.
Ilus ja tugev naine.

Lühidalt:
Sündinud 5. veebruaril 1930 ilusate noorte inimeste abielust. Vanematel ei olnud lapse jaoks aega, nad elasid ja töötasid Tallinnas. Väike Ilon jäi emaema Amalie (mamma Juse) hoolde Tartusse. Pildilt puuduvad ema ja isa.
Peagi kolitakse aga laps Tallinna ema ja isa juurde Laiale tänavale. (Kusjuures aadressiks Lai 13, mis oli kaua aega TPedI kultuuriteaduskonna koduks, kus asus ka raamatukogunduse ja bibliograafia kateeder). Seda aega nimetab Ilon piltideta ja üksinduse ajaks. Peagi vanemad lahutavad, Ilon jääb emale. Ema otsustab aga Itaaliasse kolida ja nii satub tüdruk Haapsallu oma isapoolsete vanavanemate (Julie ja Alexander Pääbo) juurde. 1944. aastal saadab vanaema suurest armastusest lapselapse Rootsi, kus oli juba ees tädi Valentine. Rootsi oli põgenenud ka Iloni isa Max Pääbo, kes pidi nüüd Rootsi riigi kohtu sunnil iga kuu 80 rootsi krooni oma lapsele maksma. Iloni ellu tuli kunstikool ja otsus - saada rootslaseks.
Ema Viidaga kohtub tütar kümne aasta järel Londonis. Ent seegi kohtumine lõpeb fiaskoga - Ilon saadetakse tagasi Rootsi. 21-aastaselt abiellub Ilon Stigiga, neile sünnib neli tütart. Algab ka tutvus ja koostöö Astrid Lindgreniga. Lapsed, kunst ja looming - need on märksõnad Iloni edasises elus.

Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sellest johtuvalt on autor raamatu üles ehitatud ka piltidena, tekstipiltidena. Mu meelest on selline lahendus hästi õnnestunud. Sõnaliste piltide kõrval on ka Iloni joonistatud pildid või ajaloolised fotod. Ühed pildid võimendavad teisi ning nii avanebki lugeja ees Iloni elu.

Kui miski häirima hakkas, siis autori stiil, mis on kohati liialt familiaarne, ja palju kordusi.

Raamatud, mis nüüd ootavad lugemist:
"Pikk-pikk teekond"
"Minu vanaema majas"
"Sammeli, Epp ja mina"

Minu Rootsi

Charlotte Lii Tipp. Minu Rootsi: sünnitusvaludeta ühiskond.

Ootasin seda raamatut, et saaksin ta pühadeks ehk siis vabadeks päevadeks raamatukogust lugemiseks. Ja saingi! Jee!:) Ma ei saa kohe sinna mitte midagi parata... aga kui mul on Minu-sarja raamat nö tagataskus olemas - on eriliselt mõnus tunne:) Mul oli juba varasemalt varutud kaks raamatut, aga nüüd on seis selline, et need ikka veel ootavad oma järge, kuid "Minu Rootsi" on loetud. Ja mulle meeldis! Hea lugemine. Põhjamaine veel pealekauba.  Muidugi polnud ma kõigega nõus ja "jaurasin" lugedes vastu ka, aga see ei muuda lugemiselamust olematuks ega pisenda raamatu väärtust:)
Et siis nüüd taas pisut väljakirjutusi ja kommentaare:

"Mina olen hypersocial (üliseltskondlik)!" teatab mu hea tuttav Frida uhkusega. Jah, seda on ta kindlasti. Ta armastab rääkida ja suhelda, mida rohkem seda parem. Ta vajab kogu aeg inimesi, juttu ja rääkimist enda ümber. Mina olen vastand, ilmselt "hüposotsiaalne", vahel viskan nalja, et lausa "antisotsiaalne". Mul on vaja väga palju enda mõtetega üksi olemise aega. Tööl tuttavate inimeste keskel võin end küll kokku võtta ja jupp aega täitsa "normaalsotsiaalne" välja paista, aga minu saladus on, et see väsitab mind. Minu mõtted on minu omad ja ma ei tunne mingit vajadust teistega pidevalt nähtut-kuuldut arutada ja mõtteid vahetada. Pereliikmete ja mõnede lähemate sõprade-tuttavatega küll. Aga tööl suures seltskonnas, kus on palju eri arvamusi, et lihtsalt jutujätkuks kuulata-rääkida, mida keegi millestki arvab... see ei paku mulle midagi.
Kuidagi niiii tuttav tunne tuli!:) Ilmselt üks "asotsiaal" tundis teise "asotsiaali" ära:):)

Nügimine ja trügimine. Vaat' see tundus küll kuidagi kummaline. Kus on elementaarne viisakus? Või on Rootsis teised käitumisnormid? Ilmselt. Kuna seal on normiks ka ülim tolerantsus. Ei tohi rääkida rassidest, mis on ju ometi olemas - europiidne, mongoliidne, negriidne rass?!? Seda on ju lausa koolis õpitud. Ma ei saa aru, kui kaugele võivad inimesed minna oma võrdõiguslikkuse juraga?!? Eesti keeles on tõesti mugav - ei ole nais- ja meessoost sõnu. Kuigi vahel tahetakse peenutseda meilgi "tema" ja "temakest" kasutades. Aga see on ju lausa napakalt naeruväärne:) Et inimene, mitte naine ja mees?!? Olen pigem seda meelt, et mees + naine = inimene.
Jah, see kurikuulus võrdõiguslikkus...
"Mõtled Rootsit, mõtled võrdõiguslikkust. Kelles feminismi ehk sisuliselt võrdõiguslikkuse idu pole, kes naisena küüntest ja kontsadest või mehena matšolikkusest loobuda ei taha, sel pole mõtet Rootsi kolimise peale mõelda. Ta tunneks end siin võõrkehana ega jääks oma eluga rahule."
Õnneks ei ole ma kunagi mõelnudki välismaale kolimisest, Rootsi kolimisest rääkimata. Naisena tahaks ikka aeg-ajalt end nö lille lüüa - küüsi lakkida ja kontsakingi kanda. Matšolikkus on hoopis teine teema, arvan ma. Samuti meeldib mulle see, kui lilli kingitakse. Järelikult ei sobi Rootsi mulle ja mina Rootsile:)

Heaoluühiskond. Stress on out. Tööd ei tehta täisajaga. Alati on võimalik haiguslehte võtta ja töölt puududa. Tervislikkus, sportlik eluviis. Kõik tundub nagu pisut üle paisutatud ja samas taandatakse see jälle lihtsaks ära.
"Öelda seltskonnas, et sa üldse mingit sporti ei harrasta, on äärmiselt ebapopulaarne. Teenid sellega nii arusaamatuid kui kaasatundvaid pilke ja on tunda, et vaikimisi peetakse sind "klubisse" mittekuulumise pärast napakaks...
"Hakka jooksmas käima, see on lõbus!..." Proovin. Jooksen. Iga nädal kolm korda. Kuu aja pärast on, tõsi küll, tekkinud teatav harjumus, kuid palju räägitud õnnetunne ei taha ega taha end ilmutada. Kui peale teistki kuud enesepiitsutamist on asjal lubatud õndsuse asemel endiselt vaid ponnistuse maik man, otsustan pooleli jätta.
Peatselt turgatab mulle aga pähe, et üks liikumise viis on mulle lapsest saadik meeldinud: kõndimine, pikad ja vähem või rohkem tempokad jalutuskäigud! ... Alates sellest päevast olengi regulaarselt kõndimas käinud, tuju on hea, füüsiline vastupidavus tõusnud ning töökaaslaste silmis olen "klubis" tagasi: minu tempokad jalutuskäigud nimetatakse ümber peene nimega powerwalk'iks ja noogutatakse tunnustavalt."

Jalgpallihullus. Kõik lapsed käivad jalgpalli trennis (ka tüdrukud). Ja mida see kõik vanematele tähendab? Terved nädalavahetused tuleb lapsi kuskile trenni või võistlustele transportida; võistlustel kaasa elada või kohvikut pidada (kuhu on eelnevalt küpsetatud spetsiaalselt selleks puhuks küpsetatavaid küpsetisi, mitte enda lemmikuid; kohvi valmistatakse kaasavõetud kohvist ning kõik see läheb oma taskust, tulud aga lähevad meeskonna kassasse). Ma läheksin selle peale hulluks! Aga ega siin Eestiski suurt teistmoodi ole. Tean küllalt vanemaid, kes lapsi trenni, võistlustele, muusikakooli jne sõidutavad ning tihtipeale ka üritustel osalema peavad (vähemalt publikuna).

Raamatust leiame ka meeleolukalt kirjeldatud reisimarsruute, mida Rootsis ette võtta. Ja siin on need täiesti omal kohal. Vahel on mind häirinud kunstlikult tekitatud reisijuhid, aga siin oli kõik kuidagi loomulik.
Üldse on raamat hästi kirjutatud, heas ja ladusas sõnastuses ning kaasakiskuvalt. Mulle väga sobis!

Minu Stockholm. Suvelugemised 3

Rita Ahonen. Minu Stockholm: vanniga merel.

Taas üks tore lugemine, kus nõuka-aja taustaga lapsepõlvest ja noorusajast palju äratundmist:) Kohati ikka päris naljakas kohe! Kuidas nõukogude ühiskonnast vabasse maailma läinud noor inimene põrkab kokku kultuuride, mõtteviiside ja väärtushinnangute erinevustega.
Olles just lugenud "Minu Kopenhaagenit" võib tõmmata mingeid paralleele kahe põhjamaise riigi ja rahva vahele. Näiteks koolisüsteem, kus hindamine ja võistlemine on justkui tabuteemad. Tähtis on lapse heaolu, mitte niivõrd teadmised.
Et väärtustada haridust ja haritust, avas Rita koos teise südika eestlannaga oma kooli - Euroopa kooli.

Raamatukoguhoidjana meeldis mulle eriliselt lõik raamatukogu kiituseks:

"Kooli alustamisest alates olen unistanud luua kooliraamatukogu ning kolmandal õppeaastal võimaldabki kooli majanduslik seis mul seda rajama hakata.
 /.../  Paari aasta möödudes võin oma raamatukogu üle juba uhkust tunda. 
/.../ Tihti juhtub, et teadmishimuline õpilane tuleb näiteks otsima raamatuid antiikmütoloogiast ning arvab, et kooliraamatukogu kümme nimetust antud teemal on liiga vähe. Ta seab sammud suurde linnaraamatukokku, aga tuleb tavaliselt üsna peatselt ja samavõrra alandlikult minu juurde tagasi. Küsimusele, kas suures raamatukogus ei olnud rohkem raamatuid, saan enamasti vastuseks, et esiteks polnud seal kellelgi tema jaoks aega ja teiseks olid sealsed raamatud liiga keerulised. Mina aga tean täpselt, mida tal vaja on, ja oskan  aidata!
/.../ Ka minu arvates on just raamatukogu kooli süda. See ei ole tuba, mis on täis raamatuid, vaid koht, kus esitatakse küsimusi, otsitakse vastuseid, diskuteeritakse ja arutatakse probleeme." 

Lagom = parasjagu:)

"Pikad vaidlused tekivad mul õpetajaga sõna lagom teemal. Nimelt väidab ta, et see sõna on iseloomulik vaid rootsi keelele ja ühtegi teise keelde seda otse tõlkida ei ole võimalik.
"Lagom tähendab, et midagi ei ole ei liiga palju ega ka liiga vähe, vaid just lagom."
"Ehk eesti keeles parasjagu," hüüatan ma uhkelt.
"Jah, aga sellist ühte, vastavat sõna ei ole üheski teises keeles," jääb õpetajanna endale kindlaks.
"Aga eesti keeles ongi spetsiaalne sõna "parasjagu", mis tähendab mitte liiga palju ega ka mitte liiga vähe, vaid just lagom," vaidlen edasi.
"Jah, ma sain aru. Sa väidad, et eesti keeles on selline sõna olemas," lõpetab ta vaidluse väga umbusklikult.
Ta ei jäägi mind uskuma. Ning mitte ainult tema, iga kord, kui jutt rootsi keele peale läheb ja rootslased selle sõna välja kraabivad, teatan sama asja. Mõned usuvad, mõned on hämmingus. Nagu võtaksin neilt ära mingi ainult neile kuuluva asja."

"Otsustamist välditakse siin iga hinna eest. Demokraatia nime all püütakse sellesse protsessi kaasata võimalikult palju inimesi, sest otsustamine tähendab alati vastutust ja oma seisukoha kaitsmist.
Sellepärast on rootslaste koosolekud tihti pikad ja laialivalguvad. Probleeme ventileeritakse, heietatakse ja nämmutatakse ning koosoleku lõppedes ei saagi iga kord aru, kas mingile otsusele jõuti või mitte. Veelgi enam, kas keegi - ja kes - vastutab selle otsuse elluviimise eest. Püütakse olla kõigile meelepärane, arvestada kõikide soovidega ja vastuolusid lahendada siidkinnastes. Rootsi keeles on sellise mitteotsustamise kohta isegi kahest sõnast nej (ei) ja ja (jaa) moodustunud hästi tabav sõna - nja. Mine võta kinni, kas see on siis ei või jaa."

Sattusin Sehkendaja blogist lugema sama raamatu kohta nn. kontekstivälist emotsioonide puhangut, aga see meeldis mulle nii hullupööra, et kopeerin siia:
"See on Eesti puhul tore, et kõige selle vingumise, nähvamise, hirmsate naabrite ja pingete kõrval töökohtadel on mingi väga põhiline või basaalne terve mõistus siiski säilinud. Eesti elu üle vingujad peaks sellele kindlasti rohkem mõtlema – meie üks lähimaid naabermaid, Rootsi, on nii kapitaalselt erinev ja nii kapitaalselt tervest mõistusest kaugenenud, et tegelikult on see hirmuäratav."
Kahjuks üha enam tundub mulle ka Eestis, et tervest talupoja mõistusest pole kohati enam mitte raasugi järel.
Veel teine mõte sealtsamast blogist, mida ka ise Stockholmi raamatu kohta tähele panin:
"Tegelikult võikski öelda, et see raamat ei ole kirjutatud klassikalises mõttes neile, keda huvitab Stockholm. Pigem on see mõeldud kõikidele neile, kes on Rootsis elanud ja leiavad äratundmist; neile, kes on teel Rootsi elama ja neile, keda huvitab, millest need Rootsis käinud ja elanud inimesed siis räägivad, kui ütlevad, et seal ei ole sugugi nii roosiline, kui meie sissekulunud legend räägib. Kes tahab aga midagi lugeda Stockholmi kohta – neile soovitan lk. 166 algavat peatükki “Stockholm iga ilmaga”. Siis saab põhimõtteliselt reisibrošüüri, aga toredasti kirjutatult."
Naersin endamisi, et kohustuslik linnaekskursioon on giidi poolt ikka ka raamatule külge keevitatud:)
Sarnane, minu arust kunstlikult tekitatud, reisijuht oli ka "Minu Tenerifes". Ent eks neile, kes just midagi sellist ootavad või vajavad on see kindlasti abiks. Mulle isiklikult meeldib läbi inimeste silmade, läbi nende rännakute ja mõtete avastada neile omaseks saanud maid.