Imeline raamat imelisest inimesest.
Milline elu! Millisest lapse- ja noorpõlvest ning millistest raskustest on inimene läbi tulnud. See on lausa uskumatu.
Ilus ja tugev naine.
Lühidalt:
Sündinud 5. veebruaril 1930 ilusate noorte inimeste abielust. Vanematel ei olnud lapse jaoks aega, nad elasid ja töötasid Tallinnas. Väike Ilon jäi emaema Amalie (mamma Juse) hoolde Tartusse. Pildilt puuduvad ema ja isa.
Peagi kolitakse aga laps Tallinna ema ja isa juurde Laiale tänavale. (Kusjuures aadressiks Lai 13, mis oli kaua aega TPedI kultuuriteaduskonna koduks, kus asus ka raamatukogunduse ja bibliograafia kateeder). Seda aega nimetab Ilon piltideta ja üksinduse ajaks. Peagi vanemad lahutavad, Ilon jääb emale. Ema otsustab aga Itaaliasse kolida ja nii satub tüdruk Haapsallu oma isapoolsete vanavanemate (Julie ja Alexander Pääbo) juurde. 1944. aastal saadab vanaema suurest armastusest lapselapse Rootsi, kus oli juba ees tädi Valentine. Rootsi oli põgenenud ka Iloni isa Max Pääbo, kes pidi nüüd Rootsi riigi kohtu sunnil iga kuu 80 rootsi krooni oma lapsele maksma. Iloni ellu tuli kunstikool ja otsus - saada rootslaseks.
Ema Viidaga kohtub tütar kümne aasta järel Londonis. Ent seegi kohtumine lõpeb fiaskoga - Ilon saadetakse tagasi Rootsi. 21-aastaselt abiellub Ilon Stigiga, neile sünnib neli tütart. Algab ka tutvus ja koostöö Astrid Lindgreniga. Lapsed, kunst ja looming - need on märksõnad Iloni edasises elus.
Ilon Wikland on öelnud, et ta mäletab oma elu piltidena. Sellest johtuvalt on autor raamatu üles ehitatud ka piltidena, tekstipiltidena. Mu meelest on selline lahendus hästi õnnestunud. Sõnaliste piltide kõrval on ka Iloni joonistatud pildid või ajaloolised fotod. Ühed pildid võimendavad teisi ning nii avanebki lugeja ees Iloni elu.
Kui miski häirima hakkas, siis autori stiil, mis on kohati liialt familiaarne, ja palju kordusi.
Raamatud, mis nüüd ootavad lugemist:
"Pikk-pikk teekond"
"Minu vanaema majas"
"Sammeli, Epp ja mina"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar