Lõpetades seda lühikest veebruari ja ilusat sünnipäevakuud on mul väga vastakad tunded.
Ikka positiivsed ja negatiivsed läbisegi. Nagu ikka elus ju on. Need on üksikud harvad hetked, mil saab tõdeda, et kõik on ainult hästi ja olen üdini õnnelik. [Eks selle õnnelik-olemisega on ka tänapäeval omamoodi äärmusesse mindud. Mind ajab see suisa segadusse - milline see õnnelik-olemine peaks välja nägema?] Ikka käivad rõõm ja mure käsikäes.
*On hea meel ja tänutunne, et olen olemas, et on kingitud taas uus eluaasta, uued võimalused, uued lootused ja unistused. Eks see on nüüd suuresti enda teha, kuidas seda kõike kasutada. Siinkohal tulebki mängu juba pisike negatiivne alltoon. Kas elan ja teen nii, nagu soovin ja tahan, egoistlikult, või nii, nagu minult oodatakse, nii nagu ikka, rutiinselt oma kohustusi täites, altruistlikult? Võib-olla on see küsimus üldse valesti püstitatud? Ehk ei tohikski endale selliseid küsimusi esitada?
*Veebruaris saabus meile kauaoodatud talv. Mina tõsimeeli ootan ja igatsen talve. Eriti veebruaris. See oli tore kingitus! Naudin neid päikeselisi ja kargeid päevi, mil lumi sillerdab ja silmadel on valus. Naudin ka lumesadu, seda õiget, mitte vesist lobjakat (vahel tegelikult seda ka:)). Niisiis selle punktiga on kõik hästi, lausa suurepärane.
*Järgmine punkt on aga läbinisti negatiivne. Pea terve veebruari olen olnud mingis vinduvas seisundis. Nagu oleks haige ja ei ole ka. Köha tuleb ja läheb, nüüd tuli jälle. Vahel, õhtuti, on pisike palavik. See ei sobi mulle! Täna siiski tunnen end juba pisut paremini. Võib-olla ma lihtsalt tahan nii? Aga koju tulles ei olnud mul vähemalt palavikku!
*EV100. Suured juubelipidustused, telesaated ja -ülekanded. Siingi on palju segaseid emotsioone. Ma ei hakka siinkohal üldse rääkima presidendi vastuvõtu nn kontserdist. Oli ju teada, et kui NO99 teeb, siis... läheb nagu ikka ja pask tuli ära, ei pidanudki lõpuni vaatama. Amatöörlikkus ja kiirustamine paistis igal sammul - pean siinkohal silmas seda telefonivideot. Kui oleksid kõlanud ainult need laulud ja muusikapalad, ilma igasuguse filmita, siis jäänuks ma täiesti rahule. Aga sellest ei pidanud ma ju kirjutama... Nojah, püstijalu pidu ja minestavad inimesed - see oli ka muidugi tase...
Aga muidu oli ju ilus. Loodan, et enamus kohalolnutest jäi rahule.
Oma tõelise EV100 peo sain kätte aga Kohila valla kontsert-aktusel, kus esinesid kohalikud kollektiivid pakkudes vallarahvale suurepäraseid kunstilisi elamusi. Pidupäevakõned vallavolikogu esimehelt ja vallavanemalt olid igati väärikad. Tublide vallaelanike tunnustamine oli väga südamlik. Tõeliselt ilus ja professionaalselt tehtud oli ka videofilm Kohila vallast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar