"Minu Kreeta" Epiloog 2025

Jaana Albri
Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus. Epiloog 2025

[Tartu] : Petrone Print, [2025]
240 lehekülge, 8 nummerdamata lehte fotosid

Minu-sari

Lugesin läbi epiloogi ja mõtlesin, et sellega piirdungi, kuna raamat ju juba varasemalt läbi tudeeritud, millest olen kirjutanud siin ka.

Aga siis hakkasin siit ja sealt sirvima ning nii see jälle läks, et sukeldusin ülepeakaela raamatusse. 

Mis siis selle 9 aastaga on juhtunud? Vana elu (loe: maaelu ja abielu) on seljataha jäetud ning uus elu linnas jätkub Kreeta rütmis.

Ega siis polegi muud, kui aga lugegem ja nautigem😊

"Samose päevaraamatud"

Aldo Maksimov "Samose päevaraamatud: ehk kadunud maailma otsimas"*
320 lk.

Kreeka. Kreeka saared. Samos. Nii kutsuvad... Kutsuvad reisima...
8 kuud suve!!! See juba on midagi.

Kui alati on püütud kreeklasi näidata laiskade ja loodritena, kes tööd teha ei viitsi ning elu mõnuga võtavad (ja ka käsi pikal abirahade, eurorahade järele), siis siin saab see müüt nüüd küll kummutatud.
Eks alati on ka küsimus, kes ja kelle mätta otsast vaatab. Jah, see on tõsi, et elu osatakse elada, mõnuga, täiel rinnal, aga see ei tähenda, et tööd ei tehtaks. Tehakse sedagi täiega! Suvel, turismihooajal. Vahet pidamata. Peaaegu magamata. Talvel on aega puhata ja mängida:) See puudutab just söögikohtade, tavernide pidajaid.

Alguses ei tahtnud raamat kuidagi end mulle avada, ei edenenud, midagi nagu kammitses. Võib-olla liiga detailne, üksikasjalik, ajalooline jms kirjeldamine... Ent ühel hetkel tuli hoog sisse ja raamat hakkas kõnelema, sai mind konksu otsa. See käiski kuidagi vaheduva eduga. Lõpu poole kiskus jälle asi kiiva... 
Paljuski jagan autori arvamusi ja mõtteid. Mitte saja-protsendiliselt.
Olen küll lastetu, aga ka mina ei poolda ega propageeri väärtuste devalveerimist, islamiseerimist, sooneutraalsust, homoideoloogiat jms, ent vahel ometi tekib tunne, võib-olla just tänu sellele, et lapsi ei ole, et pärast mind tulgu või veeuputus... Selge on see, et ühel hetkel saab see maailm otsa nagunii, aga ei tea meist keegi seda päeva ja tundi ning tõenäoliselt läheb selleks veel üks jagu aega... Ei näe seda meie ega (tinglikult) meie laste silmad.

Ja lugedes ma muudkui märkisin üles lehekülgi, mis kõnetasid, kus oli midagi, millele kohe alla kirjutaksin jne. Nüüd siis olen jälle dilemma ees, kuidas seda kõike head talletada, ei saa ju poolt raamatut ümber kirjutada:) No midagi ma muidugi kriban siia ka, aga ega teie ei pea end sellega vaevama. Lugege ikka raamatut!:)

Kreekas on kombeks kokku leppida kohapeal, silmast silma, mitte e-versioonis...

Mida Kreekast tuua?
Kergematest asjadest võiks kotti sokutada head halvaad, maitseaineid (pune, tüümian, münt, sidrunilehed), samuti paar pakki fetat.
Kui me saame aga opereerida ära antava pagasiga, siis kindel valuuta on näiteks 5-10 liitrit head oliiviõli /.../ Mina tooksin kaasa ka liitrite viisi Samose tüümiani-männi mett /../
Kui on võimalik Kreekasse sõita autoga, siis tasuks Eestisse viia oliiviõli terve aasta vajaduse tarbeks - kuni järgmise reisini. Niisamuti tasub teha meega.

Kreeklane lihtsalt oskab oma aega planeerida ja loomulikult istub ka tunde kohvikus. Sest inimene ju ometi vajab aega iseenda, mõnusa äraolemise ja lõõgastava vestluse, mõttevahetuse jaoks. Kasvõi tööviljakuse suurendamise eesmärgil... Kreeklane oskab elada, kõige paremas ja tervislikumas mõttes.

Imeline, kuid ilus, võimas, rahulik, rahutu ja mõnus on talv Kreekas. Inimesed elavad ruttamata, elavad sügavalt sisse hingates, elutempo on veel aeglasem, kui me arvame teadvat, turiste ei ole. Tuleb lihtsalt lasta sel kõigel enda osaks saada.

Meie külas on - nagu Kreekas ikka kombeks - maja maja küljes kinni. Aiamaad aga on ümber küla laiali. Sinna suunduvad usinad kreeklased juba hommikul kell kuus toimetama, siis pole suvel liiga palav.
Vaevalt et meie muidugi nii usinaks muutume. Uni tuleb täis magada.

Septembri lõpus oli natuke tormi ja ilm püsis ka oktoobri algul heitlik, kuid muutus 10. kuupäeva paiku mõnusaks soojaks vananaistesuveks. Võiks öelda et parimaid aegu aastas. Merevesi püsis ka veel soe, umbes 24 kraadi. /.../
Ei saa päris nii elada, et ühel hetkel avastad, et peale kõiksuguste tööde, tegemiste, suhtlemiste ja jooksmiste enam enda vaba aega polegi. Nii võiks kohe Eestisse tagasi tulla ning kahe kohaga tööle hakata. Kliimat, tõsi, kaasa pakkida ei õnnestu.
Päike loojub juba varakult, kell seitse on peaaegu pime. See-eest on hommikud valged ja päikeselised. Päev tungib tuppa ja algab rõõmsalt. Sügisel on ka tuult vähem kui suvel, mis võib tunduda üllatav.
Peab veel õppima muretumalt, kiirustamata elama. Ikka veel lased ennast haarata eestlaslikust rahutusest ja tegevusvajadusest. See, see ja too asi vaja teha...

Minu jaoks võtab kogu selle raamatu olemuse kokku järgmine lõik:
"Samosele päris tavaline turist ei jõua. See on asi, mille üle saab tunda tänulikkust: et paljudest tulijatest on saanud sõbrad. See viitab, et kui sa tahad leida OMA inimesi, siis pead sa ise leidma tee ja julgema seda mööda käia. Siis ehk leidub ka neid, kes tahavad kaasa tulla. Sest Samos pole üksnes soe ja ilus koht."

Üks asi mida kreeklased kardavad, on "olla naeruväärne".
Aga kuidas saab uhke inimene olla naeruväärne? Ilmselt siis, kui natuke endas kahtleb.

Kaebamine ja "kitsepnemine" ei kuulu aga kreeklase loomuse juurde. Kogukonnas tuleb üksteist hoida.

Püüa päeva, püüa päeva, ütleb hääl kuklas. ära takerdu elu pisiasjadesse ja muredesse. Ole nagu kreeklane, ole nagu lord Byron, naudi elu ja igat päeva...

Mulle tundub, et inimesed ohverdavad liiga palju karjääri ja edu nimel, toimivad normatiivselt ja automaatselt.

Ja nii ma võiksin jätkata homme hommikuni ning neid hommikuid võib saada väga palju:)
Seega on aeg punkt panna.

*Raamatu enda lugemine jäi aasta algusesse, otsapidi möödunud aastassegi. Üks vana võlg sai nüüd likvideertud...

Oravarattast otse põrgutulle

 Paul Delahunt-Rimmer. Oravarattast otse põrgutulle: elu kaugel Kreeka saarel

Minu Kreeta*

Jaana Albri. Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus.

Vaat' see oli jälle minu tassike teed:) Otsast lõpuni sai suure naudinguga ja pea ühe hingetõmbega läbi loetud. Veidi sarnaseid jooni ehk tuttavlikku tuli ette Kreeka ja Gruusia raamatutest. Oli mõnusalt muhedat huumorit. Nii et tõeline nauding!
Taaskord, nagu paljudes Minu-sarja raamatutes, kerkib esile kirjutaja rahulolematus hetkeolukorraga, oma elukorraldusega, mis siis viibki otsusele kodumaa tolm jalgelt pühkida ja paremat (loe: vaheldust) otsima minna. Ent väikesest aja maha võtmisest ja enda leidmisest saab hoopis midagi püsivamat.
Raamatu tagakaanelt loeme:
Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma - arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Linnatüdruk satub maale. Meie ees rullub lahti Kreeta kirev ja seltskondlik külaelu. Nimepäevad - terve talveperiood käiakse ühelt peolt teisele. Tagasihoidlikud, ilma kingitusteta jõulud ja pea samasugune aastavahetus, siis saavad lapsed ikka kingitusi ka. Lihavõtted - õigeusu suurim püha, mida peetakse kärtsu ja mürtsuga. Kreeta tuhandepealine pulmapidu.
Sarnaselt Kreeka raamatule tuleb siin esile suhtumine alkoholi ja usku. Purju joomist üldjuhul ette ei tule. Osatakse juua. Usk, või pigem kirikusse kuulumine, on normaalne elu osa, mis on segunenud rahvatraditsioonide ja -uskumustega. Suhtlemine, suhtluskultuur on hoopis teine kui meil siin põhjamaal. Kreetalaste lapselik otsekohesus, mis kohati tundub suisa ebaviisakas ja taktitundetu. Sugulased, perekond on olulised (sarnasus Gruusia raamatuga). Nii et ega väga omaette olla ei saa. Samas väga oluline on fassaad, see mida teised arvavad. Oliivipuud ja -põllud ning lambakarjad on maaelu tugisambad. - Need on vaid mõned märksõnad, mis siinkohal välja toon:)

Minu arvates on kreetalastel kaks palet: üks hirmus lahke, soe, viisakas ja väärikas, teisalt kade, kitsarinnaline, ebaviisakas ja häirivalt uudishimulik. Võõraks loetakse kõiki, kes ei ole pärit Kreetalt. Ka mandrikreeklased on peaaegu sama võõrad nagu mina. Kui kohalik ei tea sinu vanavanaisa ning sa ei ole temaga ühes koolis käinud, siis ei kuulu sa nende hulka. Oled kseni, võõras.
...Ehkki ma elan kreeta mehega tõelises Kreeta külas, on raske kohalikega lähedasi suhteid luua. Võõrastega ollakse küll sõbralik ja viisakas, kuid väga lähedale ei lasta.


Maainimene on praktiline ja mõttetult poputada ei ole tal aega.
Antud lause käis küll (lemmik)looma pidamise kohta, ent on paslik ka inimsuhete kirjeldamiseks. Ülearu romantiline kreeta mees ei ole - üsna ratsionaalne ja arvestav. Vähemalt see eksemplar, kelle meie loo kangelane leidis.

Suvehooaeg on siin kohalikele kõige koormavam tööperiood ning peale väsitavat päeva või ka ööd ei ole suurt tahtmist enam kuumale liivale higistama minna.
... Nagu ei pea paika jutt laiskadest kreeklastest, ei pea vett ka see, et siesta on mõttetu laisklemine.
...Kesksuvel läheb Kreetal tõeliselt kuumaks, temperatuur võib päeval tõusta 40 plusskraadini ning taevas pole ühtegi pilve. Leitsak tekitab pärastlõunaks aga talumatu rammestuse, nii et peale kella kolme ei suuda ma mõelda muust, kui oma kallist voodist. ... Seetõttu on väga praktiline pidada väike unepaus kella kolme ja kuue vahel. See on ametlik vaikne aeg, mil kisa ja kära on elumajade juures keelatud.

"Kuulge, miks me siin üldse oleme, kui kõik nii halvasti on? Kas me oleme masohhistid või idioodid?" küsime endilt. Samas saarelt päriselt lahkuda ei taha meist keegi. Me ei suudaks põhjamaiselt kiire ja stressi tekitava keskkonnaga enam ära harjuda. Ehkki siinne elu on läinud aasta-aastalt majanduslikult raskemaks ja meid kimbutavad pidevad kriisid, kompenseerib kõik negatiivse rahulik ja turvaline elukeskkond, Euroopa parim kliima, piltpostkaardilik loodus ja võimalus vähese kuluga ka raske töö kõrvalt elu nautida. 
...On tekkinud huvitav fenomen, et ühel ja samal ametikohal üheksa ja poole aastaga on minu palk vaid stabiilselt vähenenud. Huvitav, millal see omadega nulli jõuab, mõtleb mõrult.

...Samas on Kreeta jäänud immigrantide tulvast üsna puutumata ja seetõttu pole tekkinud tugevat reaktsiooni sisserändajate suhtes. Loomulikult on siin omajagu illegaalseid ja legaalseid võõraid... Kuid mulle tundub, et siin suudetakse üsna rahumeelselt külg külje kõrval elada. Loomulikult on sisserändajad ära õppinud kohaliku keele, vaid legaalsed Lääne-Euroopast saabunud külalised ei vaevu seda tegema. 

Nagu näha üha pikemaks kiskuvatest tsitaatidest, on raamat muljetavaldav. Aitab siis küll. Las jääda teilegi lugemise ja avastamise rõõm!

*Jube palju vigu oli öösel kirjutades sisse jäänud! Vabandust! Ma ise nimelt vihkan jubedalt sellist asja...
Siinkohal tervitused ka raamatu ühele toimetajale Maele! Arvan, et Sinu osa raamatu õnnestumisel on märkimisväärne!

Minu Kreeka. Suvelugemised 7

Ester Laansalu. Minu Kreeka: ühe isepäise giidi seiklused hellenite maal.

Jällegi üks tore raamat, mis sobib lõpetama selle suve lugemisi. Kuigi kogu aeg tuli mul tahtmatult võrdlus Herdis Ojasu raamatuga, mida eelmisel suvel lugesin. Olgugi, et see oli romaan (või vähemalt nii oli raamatukaanel (või kus iganes) märgitud), ometi meeldis see mulle  nii väga ja pakkus nii sügava elamuse, et oma mõttes pidasin (ja pean siiani) seda Minu-sarja kuuluvaks.
Ma ei heida midagi Ester Laansalu raamatule ette. Siit sai suurepärase ülevaate Kreekast. Just sellise, mida ma nendest Minu-sarja raamatutest ootan. (Kuigi jah - kaanepilt mulle absoluutselt ei meeldinud! Oleks oodanud midagi muud...)
Et aga mitte siin omapäi rohkem targutada lasen pigem raamatust nopitud kildudel enda eest kõnelda:

Võõramaalasena kreeklaste seas elada on hoopis teine asi kui sellel maal puhkamas käia. Päris omaks ei võeta sind vist kuni surmani, sest sa ei saa ju mitte kunagi tunda, mõelda, armastada ja surra niimoodi, nagu seda teeb kreeklane. Vähemalt kreeklaste endi arvates.

"Mis sulle siin kõige rohkem meeldib?" küsin jutujätkuks.
"Kliima", tuleb Annelt kiire vastus.
Üllatavalt sageli võib siia ümberasunute käest kuulda esimesena just sellist vastust. Vahemereline kliima Kesk-Kreekas ja saartel tähendab enamasti lumeta talve mõningaste vihmahoogudega, pidevat rohelust, maasikaid veebruaris, aasta läbi avatud välikohvikuid ja pikka vihmata suve.

Kreeklased on väga usinad oma rahvusliku kokakunsti kummardajad, nad võivad seda lõputult kiita ja sellest vaimustuda. Hiina restorani neid naljalt ei meelita.

Ligi neli viiendikku Euroopa Liidu illegaalidest arvatakse pääsevat ühendusse just Kreeka kaudu! 

Euronõudeid täidab iga rahvas niipalju, kui heaks arvab.

Kreeka köögi omapära võib võtta kokku sõnadega lihtsus, värskus ja mitmekesisus, mis on uputatud oliiviõlisse ja sidrunisse.

...istumine ja lobisemine ongi kreeklaste meelistegevus.

Kreeklane suutvat lõbutseda isegi olukorras, kus teisi rahvaid haaraks must masendus.
Muretseda võib ju ka homme, näikse olevat kreeklaste kreedo. Tundub, et võibki.

Kreeklased ja eestlased erinevad ses suhtes nagu öö ja päev. Vaikset jutukuulamist ja mõtisklemist Kreekas ei näe. Oluline on suhtlemine, suhtlemine ja veel kord suhtlemine! Vaikimine tähendab haigust - vist! 

"Koeraprobleem! Teil on koeraprobleem!" deklareeris olümpiakomitee enne 2004. aasta olümpiamänge.
Kreeklased olid vait ja kratsisid kukalt, ise ilmselt mõeldes: meie panime Euroopa kultuurile aluse - ja mis teil, eurooplastel, õige viga on, ei oska ilma puuride ja reegliteta üldse elada? Nad otsustasid ehtkreekalikult esialgu mitte midagi teha, lootes, et olümpiakomitee unustab probleemi...

Turismifirmat pidavad Pabis ja Sofia on saanud vanavanemateks. Neil läheb kõik hästi, mida nad ette võtavad. Nad kulutavad siis, kui on, mida kulutada, ja hoiavad kokku, kui peab kokku hoidma. Nad ei tee suuri plaane, aga mõtlevad suurelt. Nad unistavad ja viivad oma unistused ellu, jagades armastust ja soojust.


Neis on alles oskus tarbida seda jumalate nektarit kultuurselt ning hoida ja austada elu, mis pole vaid laenuks antud.

...austus kiriku kui institutsiooni vastu on põlvkondade viisi kreeklasesse sisse kasvanud.

Suvelugemised 6

Herdis Ojasu "Julgus elada".

Alustasin lugemist üsna ettevaatlikult. Iga leheküljega läks aina põnevamaks. Jah, see on "minu raamat", tõdesin peagi ja kibelesin aina edasi lugema. Ja lõpp saabus ikka liiga ruttu ning ootamatult, kahjuks.
Võrratu Kreeka loodus, eluolu, inimesed... Ja üks Eesti naine otsimas iseennast...
"Julgus elada" võiks tinglikult liigituda ka Minu-sarja raamatute hulka. Kuigi "Minu Kreeka" on juba kirjutatud (Ester Laansalu poolt), nagu ma just guugeldasin:) (Oh, selle peaks ka lugemise järjekorda võtma!) Aga eks põhimõtteliselt võiks ju igaüks kirjutada OMA loo ükskõik mis riigist, linnast, külast või millest iganes. Niisiis on see lugu minu silmis Herdis Ojasu "Minu Kreeka". Ja seega sobib suurepäraselt ka minu "Suvelugemiste" sarja:)
Keegi kuskil mainis (muidugi ei mäleta ma enam, kus), et pealkirjast võiks välja lugeda, nagu oleks tegemist eneseabi õpikuga. Mulle tundub, et omamoodi ongi. Tegelikult on raamat tituleeritud autori debüütromaaniks.
Väga liigutav oli Memme lugu, see jutustus puudutas, läks hinge. Targa, elukogenud vana naise selge ja ilus tagasivaade käidud teele oma elu õhtul. Võiks öelda lausa, et õpetussõnad, elutarkus ja kogemused kõik üheskoos. Need tasuks kõik üles kirjutada ja endale seinale (või mujale hästi nähtavasse kohta) riputada. Püüan ennast siinkohal ohjeldada ja piirdun vaid paari väljanoppega. Ja kui see Memme lugu juhuslikult ei olegi päris autentne, siis on see autoril igatahes viimase peal filigraanselt välja mõeldud ja kirjutatud! Respekt! (nagu tänapäeval öeldakse!:)),
"Pole ükski iluasi väärt inimese südames istuma, seal on koht ikka vaid päris elule ja toimetamistele, elulistele tegemistele ja teistele inimestele. Iluasjad on vaid kandja rõõmuks ja säramiseks, ei see teisi kosuta, ikka ainult kandjat ennast..."

"...sa oled samasugune, kui mina ja samasugune kui inimesed enne sind ja peale sind hakkavad olema ja süda peab ju igal inimeseloomal ikka ja alati sees olema ja just seda - oma südant ja selle tarkust sina peadki otsima. Sina oled oma südame unarusse jätnud ja pea igasuguseid muid tarkusi täis toppinud ja kuulad ainult neid. /.../ Aga see topitud tarkus on igal ajal erinev, iga päev arvab keegi mõnest asjast jälle teisiti ja kes kõvemini kisab ja kaunimini räägib, selle tarkus jääb peale. Teise tarkus on alati teise oma, ainult südame tarkus on see, mis on päris oma. /.../ Te mõtlete, et kui seda pole teised teile ütelnud, ja kompuuteris või ajalehepaberis üle kirjutanud, et siis see pole päris tarkus. /.../ Lasete tal [südamel] hoolimatult nutta seal rinna sees ja siis te lõpuks harjute tema valuga ära, ei pane seda enam tähelegi, unustate selle kohe täitsa ära ja tegeletegi ainult peatarkusega edasi. Pea tarkus aitab ainult neid inimesi, kellel on oma südamega sõbralikud läbisaamised. /.../ ja nii nad rapsivadki igasuguste moodsate asjadega, aga ei mina usu, et see nende südamevalu ära võtab. Süda ei otsi moodsaid asju ja tegemisi, teda ei saa nendega ära petta. /.../ sest kui sa niiviisi mööda võõraid maid ringi kooserdad, siis sul pole südame jaoks aega, /.../ sul pole mahti sel ajal temaga rääkida, kui sa pärani silmi kõike uut ümberringi jõllitad ja ära õppida püüad. /.../ Uskumine vajab julgust..."

"Mul pole julgust... seda päris julgust."

"Ma näen tema põse sügavasse kortsu kinni jäänud pisarat.
Ma näen, sest see särab päikesekiires.
Ta nägu on rahulik, isegi justkui rõõmus.
Ta läks rõõmsana. Ja kindlasti ka õigena - just nii, nagu peabki"

Kui palju me vajame elamiseks julgust? Julgust elada? Elujulgust? Ma ei tea, mida autor selle pealkirjaga mõtles või öelda tahtis. Julgus jätta maha lapsed, kodu, töö ja minna - jah, seda see kindlasti oli. Julgus üksi elada mägedemajas, seda ka! Julgus heidelda loodusjõududega, nojah, sedagi...
Mul tekkis hoopis mõte või küsimus, et kuidas küll mõnel inimesel õnnestub alalõpmata mingitesse jamadesse sattuda? Olla kaks korda lausa surmasuus... Keha täis haavu, auke, marrastusi ja verevalumeid. Uskumatu!
"Ning siis ma naudin oma valu. Naudin, sest see kuramuse süst ei aita. Naudin, sest see valu on nii väline. Naudin, sest see valu on tõelise valu kõrval tegelikult nii tühine."

Ja kuidas saab nii palju juua?!?
"Ja ma joon pudeli tühjaks ning nutangi./.../
Ma nutan end magama ja olen täis kui tinavile."

Lisaks Memmele on veel üks põnev tegelane - Georges - oma elufilosoofiaga.
"Vaat mina olen otsija... see otsija, kes on terve elu püüdnud olla justkui normaalne noh /.../ Mul on raske olla rõõmus ja nautida asju, neid asju, mis tavaliselt panevad  teisi ennast õnnelikuna tundma..."
"Enamiku jaoks on minu filosoofia vastuvõtmatu ja arusaamatu. Sest minu rahulolu pole tingitud näiteks uue auto või maja ostmisest..."
"Inimesed seavad endile reegleid, raame, piiranguid ja enamasti kohe palju ja erinevaid, loobuvad lihast või šokolaadist, headest raamatutest või keelavad endale näiteks laisklemise. Ja need reeglid, need piirangud teevad neid tegelikult õnnetumaks... rahulolematumaks, katkisemaks."

Vaatamata mõnele mind häirivale nüansile, ja ka kirja/trükiveale, tõden ma taaskord, et oli üks vaimustavalt Imeline Raamat!