Minu Kreeta*

Jaana Albri. Minu Kreeta: mineviku hõng Euroopa lõunatipus.

Vaat' see oli jälle minu tassike teed:) Otsast lõpuni sai suure naudinguga ja pea ühe hingetõmbega läbi loetud. Veidi sarnaseid jooni ehk tuttavlikku tuli ette Kreeka ja Gruusia raamatutest. Oli mõnusalt muhedat huumorit. Nii et tõeline nauding!
Taaskord, nagu paljudes Minu-sarja raamatutes, kerkib esile kirjutaja rahulolematus hetkeolukorraga, oma elukorraldusega, mis siis viibki otsusele kodumaa tolm jalgelt pühkida ja paremat (loe: vaheldust) otsima minna. Ent väikesest aja maha võtmisest ja enda leidmisest saab hoopis midagi püsivamat.
Raamatu tagakaanelt loeme:
Kreetal on kõrvuti kaks täiesti erinevat maailma - arhailiste väärtustega agraarühiskond ja moodne hedonistlik lääs. Eks see vastuolulisus ongi üks põhjus, miks nii paljud võõrad Kreetale jäävad. Nii juhtus ka minuga.

Linnatüdruk satub maale. Meie ees rullub lahti Kreeta kirev ja seltskondlik külaelu. Nimepäevad - terve talveperiood käiakse ühelt peolt teisele. Tagasihoidlikud, ilma kingitusteta jõulud ja pea samasugune aastavahetus, siis saavad lapsed ikka kingitusi ka. Lihavõtted - õigeusu suurim püha, mida peetakse kärtsu ja mürtsuga. Kreeta tuhandepealine pulmapidu.
Sarnaselt Kreeka raamatule tuleb siin esile suhtumine alkoholi ja usku. Purju joomist üldjuhul ette ei tule. Osatakse juua. Usk, või pigem kirikusse kuulumine, on normaalne elu osa, mis on segunenud rahvatraditsioonide ja -uskumustega. Suhtlemine, suhtluskultuur on hoopis teine kui meil siin põhjamaal. Kreetalaste lapselik otsekohesus, mis kohati tundub suisa ebaviisakas ja taktitundetu. Sugulased, perekond on olulised (sarnasus Gruusia raamatuga). Nii et ega väga omaette olla ei saa. Samas väga oluline on fassaad, see mida teised arvavad. Oliivipuud ja -põllud ning lambakarjad on maaelu tugisambad. - Need on vaid mõned märksõnad, mis siinkohal välja toon:)

Minu arvates on kreetalastel kaks palet: üks hirmus lahke, soe, viisakas ja väärikas, teisalt kade, kitsarinnaline, ebaviisakas ja häirivalt uudishimulik. Võõraks loetakse kõiki, kes ei ole pärit Kreetalt. Ka mandrikreeklased on peaaegu sama võõrad nagu mina. Kui kohalik ei tea sinu vanavanaisa ning sa ei ole temaga ühes koolis käinud, siis ei kuulu sa nende hulka. Oled kseni, võõras.
...Ehkki ma elan kreeta mehega tõelises Kreeta külas, on raske kohalikega lähedasi suhteid luua. Võõrastega ollakse küll sõbralik ja viisakas, kuid väga lähedale ei lasta.


Maainimene on praktiline ja mõttetult poputada ei ole tal aega.
Antud lause käis küll (lemmik)looma pidamise kohta, ent on paslik ka inimsuhete kirjeldamiseks. Ülearu romantiline kreeta mees ei ole - üsna ratsionaalne ja arvestav. Vähemalt see eksemplar, kelle meie loo kangelane leidis.

Suvehooaeg on siin kohalikele kõige koormavam tööperiood ning peale väsitavat päeva või ka ööd ei ole suurt tahtmist enam kuumale liivale higistama minna.
... Nagu ei pea paika jutt laiskadest kreeklastest, ei pea vett ka see, et siesta on mõttetu laisklemine.
...Kesksuvel läheb Kreetal tõeliselt kuumaks, temperatuur võib päeval tõusta 40 plusskraadini ning taevas pole ühtegi pilve. Leitsak tekitab pärastlõunaks aga talumatu rammestuse, nii et peale kella kolme ei suuda ma mõelda muust, kui oma kallist voodist. ... Seetõttu on väga praktiline pidada väike unepaus kella kolme ja kuue vahel. See on ametlik vaikne aeg, mil kisa ja kära on elumajade juures keelatud.

"Kuulge, miks me siin üldse oleme, kui kõik nii halvasti on? Kas me oleme masohhistid või idioodid?" küsime endilt. Samas saarelt päriselt lahkuda ei taha meist keegi. Me ei suudaks põhjamaiselt kiire ja stressi tekitava keskkonnaga enam ära harjuda. Ehkki siinne elu on läinud aasta-aastalt majanduslikult raskemaks ja meid kimbutavad pidevad kriisid, kompenseerib kõik negatiivse rahulik ja turvaline elukeskkond, Euroopa parim kliima, piltpostkaardilik loodus ja võimalus vähese kuluga ka raske töö kõrvalt elu nautida. 
...On tekkinud huvitav fenomen, et ühel ja samal ametikohal üheksa ja poole aastaga on minu palk vaid stabiilselt vähenenud. Huvitav, millal see omadega nulli jõuab, mõtleb mõrult.

...Samas on Kreeta jäänud immigrantide tulvast üsna puutumata ja seetõttu pole tekkinud tugevat reaktsiooni sisserändajate suhtes. Loomulikult on siin omajagu illegaalseid ja legaalseid võõraid... Kuid mulle tundub, et siin suudetakse üsna rahumeelselt külg külje kõrval elada. Loomulikult on sisserändajad ära õppinud kohaliku keele, vaid legaalsed Lääne-Euroopast saabunud külalised ei vaevu seda tegema. 

Nagu näha üha pikemaks kiskuvatest tsitaatidest, on raamat muljetavaldav. Aitab siis küll. Las jääda teilegi lugemise ja avastamise rõõm!

*Jube palju vigu oli öösel kirjutades sisse jäänud! Vabandust! Ma ise nimelt vihkan jubedalt sellist asja...
Siinkohal tervitused ka raamatu ühele toimetajale Maele! Arvan, et Sinu osa raamatu õnnestumisel on märkimisväärne!