Viimaks õnnestus mul ka see raamat kätte saada ja siis kohe ka pea ühe hooga läbi lugeda.
Nooruslik, põnev, seiklusrikas. Sellised märksõnad tulid esimese hooga:)
Kauge ja eksootiline maa, mille elust ja inimestest oli väga põnev lugeda. Huvitavalt kirjutatud pealekauba! Sellega täieneb mu (eriliste) lemmikute (Minu-sarja) raamatute register:)
Mõned sõnaseletused:
Tico - costaricalaste hüüdnimi. Tico meessoost ja tica naissoost kodanik. Costaricalased armastavad selle lisada pea iga sõna lõppu. See tähendab hellitust ja eesti keeles "-kene" lõppu, nt. kaunikene, kullakene jne.
Gringo - valge turist.
Gallo pinto - kohalik traditsiooniline toit, riisi ja mustade ubade segu, kuhu on lisatud erinevaid maitsetaimi ja spetsiaalset maitseainet salsa lizano't, midagi Worchesteri kastme sarnast.
Damas Voluntarias - Vabatahtlikud Daamid
ACI (Asociacion Cultural de Intercambio)- välisvahetuste kultuuriliit.
Ma ei pidanud üldse raamatut ümber kirjutama hakkama, aga lõpupeatükkidest leidsin emotsionaalseid hetki üldinimlikel teemadel, millest ma ei saa ükskõikselt üle ega ümber minna:
Mul oli palju inimesi, kellega suhelda, kuid tasapisi hakkasin ennast siiski üksikuna tundma, sest ühel hetkel märkasin, et mu telefoniraamatus on enamikus noormeeste numbrid ning nende huvi mulle helistada kadus suhteliselt kiiresti, sest ma tahtsin kõigiga lihtsalt sõber olla. Hilde oli pikka aega ainus minuealine, keda võisin sõbraks nimetada. Siis jäin justkui üksi. See võib tunduda kummaline, sest tico'd on küll väga avatud: nad kutsuvad sind kinno ja restorani, ütlevad alati, et tule külla või läheme väljasõidule, kuid kui asi konkreetseks läheb, siis kaob enamik lubajaid kiiresti ära.
"Reedel läheme kindlasti välja!" lubab Maria või Fabian alatihti.
Reedel neile helistades ei ole väljaminejat aga kuskil. Saan selgeks, et "kindlasti" tähendab üldjuhul seda, et midagi ei toimu. Selle kohta on neil suisa oma fraas: tico'd on pura paja ehk puhas praht. Mitte et nad ise seda oleksid, kuid nende lubadused enamasti küll.
Noormeeste lubadused on sageli kindlamad kui neiude omad. See ei ole ka ainult sellepärast nii, et noormehed alalõpmata loodavad või ootavad, sest mul on ka sõpru, kes ongi lihtsalt sõbrad ilma mingite lootusteta. Kuigi, kui uskuda osa tico'sid, siis loodavad noormehed neiuga suheldes alati midagi enamat kui lihtsalt sõprust. Kas see just alati paika peab, ma ei usu.
Vallalised naised pidavat aga teises naises alati rivaali nägema ning tüdrukutevaheline sõprus olla samuti kaheldav. Ka see väide ei ole alati pädev.
...Kõik on paigas. Lõpuks olen lahti muukinud oma siinse pere ning leidnud koha nende südames, olen leidnud sõbrad, kes minust hoolivad täpselt sellisena nagu ma olen. Ja just siis saab unenägu läbi.
Esimesel Eesti ööl on mu ajataju täiesti olematu. Nii harjumatult valge on, et ei saa ju olla öö! Istun emaga köögis ja teeme kadunud aega jutustades tagasi.
Samamoodi mööduvad ka järgnevad ööd: unetult nii valguse kui ajavahe tõttu, kuid ka igatsusest mahajäänud sõprade järele.
Kõnnin tuttavatel Tallinna tänavatel, kuid see kõik tundub kuidagi ebareaalne. Mina olen ebareaalne. Vaatamata sellele, et olen oma lähedaste juures, tunnen ennast tühjana. Nagu mu hing oleks hakanud jalgsi Costa Ricast tulema, aga keha lendas lennukiga ees ära. Hiliskevad on alati olnud üks mu lemmikaastaaegu: see aeg, kui pungad on alles puhkenud, toomingad õitsevad ja igasuguseid õisi saab juustesse toppida, kõik lõhnab nii värskelt. Ja see esimene päike, mis põski paitab. See kõik on endiselt olemas, aga selle asemel et rõõmsalt tänaval tantsida, kõnnin siin tühja pilguga ja pisarad voolavad kontrollimatult mööda põski alla.
"Miks nii?" küsin endalt hämmelduses.
Vastust sellele küsimusele jäängi ootama, samamoodi nagu jään ootama, et mu hing ükskord oma pikalt rännakult tagasi jõuaks. Vähemalt aasta-kaks läheb tal selleks aega.
...Mul on tunne, et mu siinsed sõbrad, keda olin pikisilmi taga igatsenud, ei saa minust üldse aru. Esimene istumine kõige lähedasemate sõpradega lõpeb nii, et nemad räägivad omavahel ja mina sukeldun oma mõttemaailma. Nimelt eeldasin mina, et kõik tahavad minu maailma kõige lahedamast elust kuulda. Minus keevad kõik emotsioonid, mida teistega jagada, aga minu suurimaks üllatuseks ei huvita see kedagi. Nad räägivad selle asemel minu arust mõttetutest pisiasjadest nagu hinnatõusud. Ja sellest, et poes tuleb juustu ostes jälgida, et kogemata mingit juustulaadset toodet juustu pähe ei osta. Räägitakse majanduslangusest, kuid mina ei taha langeda - mina hõljun kusagil kõrgel oma mullis.
Tere tulemast Eestisse, eestlaste sekka! - tahtsin selle peale vahele hõigata. Tüüpiline ju, et tegelikult ei huvitagi inimesi, mida sa tegelikult mõtled ja tunned, mis on sinu jaoks oluline. Enamasti räägitaksegi tühistest asjadest. Sellepärast üritangi ma juba mõttetuid koosviibimisi vältida (aga üritus pidi olema nurjunud katse:)) ning püüan viibida heas seltskonnas, hea raamatuga näiteks. Aga miks mitte ka lähedase sõbra või oma abikaasaga. Muidugi võib mõnikord ka tühistest asjadest rääkimine õiges seltskonnas täiesti asjakohane olla.
Costa Rica on mänginud niivõrd suurt ja tähtsat rolli selles, kes ma praegu olen. Ma olen elanud nende õnnelike ja avatud inimeste seas seal päikeselisel maal. Costa Rica on uuringute põhjal olnud mitu aastat üks õnnelikumatest riikidest ning tundub, et olen killukese seda õnne endaga ka Euroopasse kaasa võtnud.
Raamat on kirjutatud seitse aastat peale esimest reisi Costa Ricasse. Autor on oma mesinädalad koos abikaasaga veetnud Costa Ricas ja nüüd on neil pisike tütar, keda sealsed "vanavanemad" juba külla ootavad.
Hea kaanekujundus. Aitäh ka toimetaja Anna-Maria Penu'le (kes on "Minu Hispaania" autor).
Inspireeritud "tühistest asjadest":)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar