Mõtete luger

Tuli jälle igatsus ja vajadus mõtete lugeja, õigupoolest mõtete salvestaja järele!

Ehk siis targalt ja õigemini öeldult: Mõtete luger ja salvesti. Vau, milline udupeen värk!

Aeg-ajalt tuleb mul ahastus peale, kui ei suuda  kuhugi talletada või üles kirjutada oma mõtteid, mis on enda arust ülihead. Need hetked on nii sulnid, kui tajud kõige kooskõla, kokku kõlksumist, seoste loomist, kui tekib imeline sümbioos loetust, nähtust, kogetust... Tahaks need hetked talletada, jäädvustada! Selleks ajaks, kui jõuan laua taha või arvutisse on need kõik juba haihtunud...

Ja nii juhtub väga tihti. Istun siin tänagi jälle ja mõtlen, mida mul öelda on?!? Alles oli nii hea mõte, nii hea idee! Aga kuhu see sai?!?

Aga võib-olla on see udupeen apasraat või äpp või tehinsintellekti tööriist juba olemas?!? Ainult mina ei tea veel? Hiljuti sain teada, et selline "vidin" (äpp?) on olemas, mis jutu salvestab ja siis transkribeerib tekstiks😮 Põnevas maailmas elame! Jõuaks ainult ise järele või veidi järgegi pidada😛

Ja nii see läks...

Esmaspäeval lihtlabaselt unustasin kirjutada. Mõtlesin eile, et no mis siis ikka, ühel päeval tegin ju kaks postitust, pole hullu! Ja eile läks kõik sama mustri järgi. Aru ma ei saa... Tegelikult tuli jälle elu vahele ehk siis lehe toimetamise töö, mis mind iga kord hulluks tahab ajada ...

Nagu oleks siis november lõppenud mu jaoks🤔

Noh, paar päeva siiski veel on aega. Vigade parandamiseks. Seda kohe mitmetähenduslikult. Ja ka toimetamise, kirjutamise tööks.

Märk sai nüüd vähemalt maha😝

Tõmba ennast käima🥳😛

FB-s sattusin peale ühele kirjutisele, kus kettase tõmbajaks oli isadepäeva üritus ühes lasteaias. 

Kohati viskas ikka tugevalt ekret sisse ja totaalselt vastakaid arvamusi ning arusaamu. Väike resümee. Redigeerimata kujul😝

Originaalpostitus:

Isadepäeva kontsert, mis pani mind hämmelduma
Lapsevanemana olen käinud mitmetel lasteaiapidudel, aga tänavune isadepäeva kontsert kuhu vanemaid kutsuti oli teistsugune kui ükski varasem.
Läksin heas ootuses - arvasin, et kuulen, kuidas lapsed laulavad, tantsivad või esinevad.
Kohale tuli viis vanemat ja oli viis last koos kahe kasvatajaga
Õhtu algas rühmas luuletusega, mille kasvataja ette luges. Seejärel saadeti vanemad saali.
Seal anti kätte Mutionu laulu sõnad ja öeldi, et nüüd on natuke aega vanematel harjutamiseks.
Nurgas seisis kast kõristitega ja üks häälest ära kitarr.
See tundus veel süütu ja isegi veidi lõbus -mõtlesin, et teeme siis koos ühe laulu.
Aga see, mis järgnes, pani mind tõsiselt küsima, kas ma olen ikka lasteaias või kuskil teises reaalsuses.
Põrandale asetati umbes meetripikkune ja pool meetrit lai paberist välja lõigatud lehm.
Vanematele anti kummiga pähe kinnitatav puratiino-nina, mille otsas oli tutt.
Ülesanne: neljakäpukil põrandal ninaotsaga lehma värvida.
Kasvatajad ise kaasa ei teinud, nad vaatasid pealt ja tehti pilti
Lapsed ei esinenudki - nende panuseks olid valminud tikuvõileivad.
Mina seda mängu ei nõustunud enam kaasa mängima ja jäin pealtvaatajaks. Ütlesin otse et ma ei hakka tola mängima
Ausalt öeldes näis see kõik väga kummaline ja kohatu.
Isadepäeva puhul oleks tahtnud näha lapsi rõõmsalt esinemas, mitte vanemaid neljakäpukil põrandal lehma värvimas ja see oli kogu "pidu"
Ma ei taha teiste eest rääkida - võib-olla kellelegi tundus see lõbus ja teistmoodi.
Mina tundsin aga piinlikkust ja segadust.
See pani mõtlema, kuhu on kadunud lasteaiapidude lihtne ja siiras rõõm -see hetk, mil laps laulab oma issi või emme jaoks ja kogu saal naeratab.
Mõnikord ei ole vaja midagi “teistmoodi” ega “loovamat”.
Piisab päris lastest, päris laulust ja päris rõõmust.
Mida sina arvad?


Kommentaarid (väike valik):
Aga võibolla tuleks seda üritust võtta vaid ühe seigana pikast elust ? Ja “tola” asemel kasutada sõna “lapsemeelsus”?
Ehk järgmine üritus on teistsugune, teile meelepärane.
Natuke lapsemeelsust oleks meile kõigile vaja igasse päeva


Hoidku jumalsellise lapsemeelsuse eest! Labane!

 

Minu lapse lasteaia teekond oleks lõppenud seal samas kui mind oleks selline isadepäeva kontsert ees oodanud.


Väga äge idee ju. Ainult kontsert paari lauluga oleks igav

Minuarust on äärmisel naljakas naisterahval isadepäevale minna ja siis ürituse üle vinguma hakata. Mina isiklikult võtsin lapse enne antud üritust ära, sest tema isa ei saanud osaleda ja mina ei ole isa. Kuigi ma mõistan MIKS mõned naised isadepäeval osalevad, siis tasub siiski naisterahval mõista, et see päev ei ole meie auks ja pole meie asi kritiseerida seda päeva või kuidas üritus on korraldatud ISADE jaoks. See üritus ei pea arvestama mingite seelikute jms, et "äkki keegi ei saa kummarduda". Tegelikult ma isegi kardan, et teised naised vb ei vaata sellele väga hästi, kui mõni naine läheb meestele mõeldud üritusele kitsa ja lühikese seelikuga.

Tundub lahe värk täitsa. Kui ise ei taha, ei pea kaasa ju tegema. Aga muretseda kogu lasteaia ja inimkonna eest, see on järgmine tase juba. PS tegelaskuju nimi oli Buratiino, mitte puratiino, kui juba teema algatajal maailmaparandamiseks läks.

Ikka mõtlen, milline kirju Issanda loomaaed see inimkond on ja kallid kaasmaalased sealhulgas. Muidugi mõistan ja saan aru, et igaühel on oma arvamus ja eelistus ja huvid jne. Aga ennast kettasse tõmmata ühe süütu isadepäeva ürituse pärast. No halloo! Kus kohas me elame? Või kus elab see inimene? Sa oled täiskasvanud naine, kui sulle ei meeldi midagi, kui sa ei taha osaleda, siis ära tee kaasa, ütle, et sulle see ei sobi, aga ära riku teiste rõõmu ja ära kritiseeri. Siit ilmneb taas see, kuidas lasteaias on põhiliseks probleemiks lapsevanemad. Kõige nõmedam on tulla sotsiaalmeediasse jaurama, kui solvatud sa oled. Muidugi pole kõige toredam ka ürituse korraldajatele näkku paisata oma frustratsiooni, ent aus tagasiside ja soliidne kriitika on alati omal kohal. Aeg oleks saada täiskasvanuks ja oma mõtteid väljendada adekvaatselt, viisakalt, emotsioneerimata. Ei maksa olla emotsionaalselt ülesköetud naisterahvas!😝😂
Kõik ei saagi ühtemoodi mõelda, tunda, toimida. Selge see. Aga võiks õppida end tasakaalustama. Ei ole vaja nii valuliselt kõigele reageerida ja ennast nii tõsiselt võtta.

Elust enesest

Miks peab igale inimesele sildi külge kleepima ja igale tegevusele hinnangu andma?

Kust võtab inimene julguse mingeid oletusi tõe pähe kuulutada?

Silt külge! Tempel peale! Alati! Iga kell! Kõigele.

Empaatia? Mõistmine? Kaastunne? Kahtlus? Skeptitsism? 

Aprill, aprill...

Aprill on üllataja. Iga kord. Igal aastal. Eredalt on meeles möödunudaastane jüripäeva lumi. Sel aastalgi on meid pea igal aprilli nädalavahetusel lumega üllatatud. Muidugi kahvatub see 2024. aasta ees.
Ent veelgi suurema üllatusena tuli aga hoopis üle-eelmise nädala soojalaine. Tervelt kaks päeva üle 20 kraadi (25 kindlasti). Taevalik, õnnis olemine! Reede ei toonud isegi õhtust jahedust! Veel hämaras olin aias üsna paljalt. Laupäeval siiski laskus õhtune jahedus maa peale. Vähemalt olin sel aastal kohal need kaks päeva, kui suvi oli😁. Täna oli jällegi väga külm, lausa jäine ilm. Vastik vihm pealekauba.

Ja nüüd ta ongi läbi, see aprill... Kiirelt, liiga kiirelt lendab aeg...

Energia on jätkuvalt üsna nullis. Mõned üksikud energilisemad hetked olen tabanud, mil tuleb tahtmine midagi teha ja korda saata. Enamasti on see neil hommikutel, kui peab tööle sättima hakkama. No ja kuna eestlane ju ei rüveta püha tööaega, siis ehtsa eestlasena rühin vapralt tööle ja kodused tegemised jäävadki paremaid aegu ootama 😜 Töiselt olen ma tubli, vähemasti enda arvates. Ja kuna mu töö meeldib mulle, siis on selles osas kõik hästi ja kontrolli all. Leiaks kena koduabilise, kes korra nädalas elamise üle käiks, siis oleks elu päris lill juba🤭😆

Lugeda pole suurt midagi jõudnud. Sellekski pole justkui tahtmist ega energiat. Eile (või oli see juba üleeile?) siiski alustasin taas ühe kergema romaaniga. Aga õiget indu pole....

See-eest olen usinasti Raamatuvahetusega tegelenud. Aprill kujunes seal päris pööraseks. Pärast aastavahetuse vaikelu (detsember-jaanuar oli  peaaegu nulliring) hakkas märts tuure koguma ja nüüd tormilise aprilli järel peaks ses vallas vist ka rahulikumalt võtma, sest mai tõotab väga tiheda programmiga tulla. Täna juba alustasin VHK kammerkoori kontserdiga. Hirmus armas ja ilus oli!🥰 Pärast seda käisin kalli ristipojaga kohvikus. Olid needki armsad hetked🥰

Saabuvad maipühad, vabad päevad tõotavad kiireks kujuneda. Homme on plaan surnuaeda minna, koristama ja võõrasemasid istutama. Loodetavasti tuleb homme ka parem ilm.

Mõnusat volberdamist! Kohtumiseni mais!

 

Säästurežiim

Elan praegu, õigemini juba mõnda aega säästurežiimil ehk energiat kokku hoides. Võib-olla on see läbipõlemine, ei tea... Igatahes ... Teen nii vähe kui võimalik ja suhtumisega: ehk läheb mööda... Vahel isegi läheb😁 Enamasti mitte. Iga väikseimgi asi tundub nii suure pingutusena. Esmane reaktsioon igale ettepanekule, ideele, plaanile, üritusele vms on EIIII! Vähemalt seesmiselt. Tööga saan hakkama, sest mu töö meeldib mulle ja see on parim osa päevast. Imelik, et ma seda praegu kirjutan 🤔😛 Üle kõige meeldib mulle ju puhkus, niisama olemine, molutamine, mitte midagi tegemine!!! Aga ma ju ei oska, ei saa, ei õpi... Tüüpiline eestlane, kelle elu eesmärgiks on töö, töötamine, enda surnuks töötamine. Sest kui ei ole töö töö, siis on kodutööd, aiatööd, remonditööd, vabatahtlikud tööd... Need igapäevased energia välja imejad, mis ei lase elada, elu nautida. Lugemine tundub aja raiskamisena, kuna teha on niiiiiiii palju. Käsitöö tegemisest võin ainult unistada, sest lihtsalt pole aega ja tõsi, ka energiat pole... Hirmsasti tahaksin midagi enda kätega luua, mul on nii palju ideid, mõtteid, mida tahaks teha, katsetada, proovida... Ehk ükspäev pensionipõlves? või kui ei pea igapäevaselt tööl käima? Aga töö=sissetulek=majanduslik toimetulek. Kahjuks on ju elamiseks vaja mingil määral seda va krabisevat või nn virtuaalraha, ilma ei saa süüagi, kui just naturaalmajandusega tegelema ei hakka. Aga ei hakka, sest pole sellist entusiasmi ja huvi ja muidugi energiat pole ka...

Ikka elust enesest

"Kodused lood" on üks FB grupp, kogukond või ma ei teagi, kuidas seda täpselt määratleda. Igatahes, keegi, kes seda asjandust veab, juhib, koordineerib, küsib igapäevaselt mingeid (suvalisi) küsimusi ja postitab toredaid mõtteid. Viimaste kaudu ma kuidagi sinna sattusin ja nüüd olen hakanud ka nendele küsimustele vastama, kui tuju on ja vastus ka varnast võtta. Aga mis mind tegelikult kirjutama pani on hoopis muu. Mind ajab jubedalt närvi, kui keegi hakkab mingit oma jora ajama, targutama ja seletama. Vasta küsimusele, inimene ja ära jaura!, tahaks öelda (aga hoian end küünte ja hammastega tagasi). Ära reageeri üldse, kui sa ei taha vastata või kui sul pole vastust. Mitte keegi ei oota sinu irisemist. 

Hea näide oli toidu kohta. "Kas sul on ka mõni selline toit, mis kõikidele maitseb, ainult sulle mitte?" Vastus on kas ei või jaa ning siis loetledki need toidud, mida sa ei söö! Mitte ei hakka moraali lugema, kuidas te pole nälga tundnud, et siin pirtsutada; õudne, õudne, kuidas delikatessidesse suhtutakse ... 

Ma võiksin ju ka kommenteerida, et no halloo, mis mõttes sulle ei maitse vastlakukkel, sinihallitusjuust, oliivid, piimasupp või kilu!?!🤭😮😁 Aga, miks ma peaksin?!? Ma ei söö sibulat! Ja ma ei pea seda kuidagi põhjendama, vabandama, kommenteerima! Jääbki teistele rohkem, kellele maitseb! Mulle ei maitse seljanka ja tatrapuder! Ei pea keegi silmi pööritama ja ohhootama! Maitsed ongi erinevad. Maitse üle ei vaielda. Kakeldakse, tean sedagi, ja just seda kaklust ms neis kommentaarides näengi. Ja see ei meeldi mulle!

Sain ennast nüüd neutraalses, isiklikus keskkonnas välja elada! Mis nii elul viga!😜

Elu-eluke

Et kui jälle oled haige, rajalt maha võetud, koduseinte vahele aheldatud, siis saad jälle inimese moodi aega mõtteid seada, mõlgutada ja ka kirja panna. Olete ikka märganud, et ma paar päeva aktiivselt blogin?!?😁🤔 Ei? Pole hullu, ega ma ka märkaks, kui keegi näpuga ei näitaks 😂 Aga võib-olla ongi mõtte- ja tundehäired? Et mulle ainult tundub, nagu ma mõtleksin ja kirjutaksin ja blogiksin?😝

Igatahes on mul tunne, et ma olen rohkem omas elemendis, kui muidu. Ilmselt on vaja välist survet, et saada pidurid peale ja endaga jälle kooskõlla. Muidu ainult kuhjub kõik, just see, mida päriselt soovin ja tahan. Eks jääb nüüdki kuhjake kuhugi nurka ootele, aga midagigi saab veidi soovitud suunda juhtida... No niisama olla ja mitte midagi teha, täiesti süüdimatult, süütult, sest ma olen ju haige🤭🤔😁 Või siis lugeda ja blogida 🤭🤫 Koristamine jm tegevus (sh käsitöö, mida ma jubedalt tahaksin teha!,  päriselt!) on haigele liialt pingutav🤪 See aktiivsus tuleb jätta tervetele 😂 Hea küll, mis ma siin ikka pläran. Panen tõendi lauale ja jätkan molutamisega😆 Pühapäeva tuleb ikka pühitseda!

Lugemisega on kehvasti

Olen kuidagi rajalt maas... ja ei saa ree peale...

Mitmed raamatud olen raamatukokku lugemata tagasi tarinud ja need, mis käes, ei edene ka kuidagi...

Võin ju rääkida kevadtöödest ja kevadväsimusest. Nüüd juba suur suvi käes! Aga ikka seesama jaur : pole aega! No aga aiatööd ju! Seegi igasuvine joig - "kablutan maa ja linna vahet, aina üks "tulekustutamine" mõlemal pool. Nautimise hetki ei ole, aina töö ja töö." No mis teha, ei mõista inimene puhata. Vaja seda kunsti veel õppida!

Puhkamise juurde kuulub minu mõistes ka lugemine. Ehk lugemine = puhkus😇

Aga need minu (uneajast) varastatud lugemise hetked päädivad magama jäämisega. Raamat kukub ninale ja kogu lugemine😝 Oi, ühel päeval, kui ma linnas olin, siis lugesin hommikupoolikul oma 30 lehekülge ühe jutiga! Oli see vast õnnis tunne. Lausa uskumatu lugu!

Meenub, et kunagi oli mul lausa suvelugemiste rubriik 😮 Lugesin rongi peal, kui maa ja linna vahet sõitsin. Nüüd nagu ei viitsi raamatut vedada, muud träni on nii palju. Ja ikka nagu õiget tahtmist ka ei ole...

No paar raamatut ikka olen läbi lugenud... Üritan need siiski ära ka kajastada millalgi ehk... 

Nädalavahetus ja blogimispaus

No nii, nüüd see juhtuski! Päev blogimises jäi vahele🙁 Nädalavahetus, mil peaks (ideaalis) olema rohkem vaba aega, kujunes nii toimekaks, et ei tulnud meeldegi blogida.

Laupäeva hommik aga üllatas valge vaibaga õues.

Fotod tehtud eile, laupäeva hommikul maakodu aknast, siis kui kardinad eest tõmbasin. Lisasin ka kuupäeva, et oleks ikka asi klaar🙂

Muidu läks ikka väga kiirelt see nädalavahetus. Puhastasin külmkappi ja tühjendasin sügavkülmiku ning panin sulama. Nipet-näpet tegemisi, neid igapäevaseid ja argised, jagus piisavalt. 

Täna sai veidi pühalikumas meeleolus olla kirikus, hingekosutust kogumas. Ent kadus seegi päev ülikiirelt.

Uuel nädalal on ees ootamas üks vastutusrikas kooriga laulmine, abikaasaga teatrisseminek ja pühapäeval taas lauluproov. Ema sünnipäev ka! Peaaegu sama tihe nagu eelminegi. Maale tahaks tegelikult ka nädala sees jõuda, aga kas ilm seda soosib, see on juba iseküsimus. No ja muidugi töö ka ikka. Aga see vist nii elementaarne, et ei tasu märkimistki🤭

Pühapäevane

 Täna ei olegi mul midagi erilist kirjutada. Kuigi on pühapäev ja nädalavahetused võiksid ju ikka veidi vaheldusrikkamad olla...

Tegelikult oli väga tegus ja tihe nädalavahetus. Ei saanud ühelgi hommikul volilt magada. Mingi totaalne väsimus on kallal. Harvad on need hetked, kui tekib tahtmine tegutseda, midagi korda saata (töövälist). See juhtub enamasti hommikuti, kui pean hakkama uksest välja minema, et tabab mingi ind, et hakkaks koristama või midagi... Õhtul suudan heal juhul toidu valmis teha/ära soojendada, pesu pessu panna või lugeda. Kõik muu on, nagu on. Praegugi võitlen siin unega ja mõtlen, kas minna pesusse või otsejoones voodisse 🤭

Väikesed edusammud on siiski märgatavad - juba suudan mingeid plaane teha ja unistada... Vahepeal lihtsalt üritasin päev päeva järel kuidagi toime tulla. See kõlaks justkui stress või sootuks depressioon?!? No kes meist ei stressa, aga ma siiski keeldun seda endale tunnistamast 😝

Jah, kahju, et seda mõtete talletajat pole veel loodud. Vahel mõte lippab nii kiiresti, et ei jõua reageerida, fikseerimisest rääkimata.

Tahaks puhata. Üks tuttav noormees tunnistas täna, et võttis haiguslehe, kuna tahab oma peas korda luua... Väga õige ja tunnustamist väärt, kui inimesed vahel ka iseendale mõtlevad...

Selline jauramine siis täna. Nüüd lähen ära tuttu. Homme jälle uus päev...

Elust ja inimestest. Olemisest ka...

Mul oleks nii palju teemasid, millest kirjutada, jahuda, aga pole mahti neid peas tormlevaid mõtteid kinni püüda ja kirja panna... Neil hetkil igatsen jälle sellise apasraadi järele, mis vajalikul hetkel sisse lülitades kõik mõtted salvestab ja talletab...

Elame egositlikus, mina-keskses maailmas. Mina, egoistlik mina see on kõige kesk- ja lähtepunkt. Isiklik vabadus, abstraktne vabadus, mille poole püüeldakse, see on justkui ülim eesmärk. Samuti see abstraktne õnnelik olemine. Tegelikult ei osata olla rahul sellega, mis on. Oodatakse seda suurt ja valdavat õnne kuskilt saabuvat... Mis asi see ÕNN aga on? Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka õnn! Või oli see amastus? Ah, vahet ju pole... Kui põliselt eestlaselt, no Tõe ja õiguse aegselt eestlaselt oleks küsitud - oled sa õnnelik?, siis mida ta küll vastanuks?!? Ilmselt jäänuks üsna lolli näoga vaatama, et mida sa inimene siin nüüd jahvatad... Kodu, pere, lapsed, majapidamine, aia/põllutööd - see oligi elu ja see oli õnn ja armastus! Liiga head elu elame praegu! Soovid on liiga suured! Püüame püüdmatut, kättesaamatut! (Laul: Unustuse jõel) Nii kaotamegi iseenda ja oleme õnnetud. Selle asemel, et hinnata hetke, olemasolevat. Olla tänulik, hooliv ja hoolitsev nende suhtes, kes on meile antud, kes on me lähedal.

Kaotasin iseenda - see on ka uus ja huvitav nähtus. Selle nahka lähevad juba ka abielud ja perekonnad.

Iseennast minnakse otsima maailma lõppu - Austraaliasse, Ameerikasse, Indiasse, Goasse...
Aru ma ei saa! Ennast tuleb ikka enda seest otsida...
Ja mis see ise üldse on? Moodne on ju öelda, et inimene on sotsiaalne olend, kes vajab toimetulekuks teisi inimesi enda ümber. Jaa, päris üksi tõesti ei saa, aga ilmselt on igaühel see oma (taluvus)lävi, kui suurt seltskonda enda ümber suudetakse hallata või taluda. Aga seda saan ma ise ju valida, kellega suhtlen, kui suure inimeste ringi enda ümber kogun. Minul on see talumise hulk väga väike... Teatud piirini ja siis on hea omaette olla või kahekesi...Kui aga inimesed, kes on teineteist leidnud, ära tundnud, on loonud perekonna, saanud lapsed iga paari aasta tagant, ennast ära kaotavad, siis tekib minus küsimus - kus sa enne olid? Kus sa olid siis, kui neid lapsi sigitasid? Kas siis oli meri põlvini, tunded taevani ja vabadusiha kadunud? Inimene on mõistusega olend, ma ei väsi seda kordamast. Kuidas aga saab ennast ära kaotada oma armastava abikaasa ja toredate laste keskel? See ongi ju siis sinu elu, see oledki ju sina! Sa oled seda ju tahtnud? Armastusega loonud?

Sellepärast mul ongi vahel hirm või pigem mingi habras tunne, kui inimesed peavad suuri pulmi ja annavad vägevaid tõotusi ja hakkavad lapsi saama... Siis hoian vahel hinge kinni, et millal see pauk tuleb... Ja neid on ikka tulnud ka...

Üks asi on muidugi ka ju see, mida välja näidatakse ja teine tegelik elu. Aga, taeva pärast, milleks näidata seda ilusat elu (et teisi kadedaks teha või?), kui ometi kaks hetke hiljem lahku minnakse?!? Kas siis ei olnudki seda ilusat elu kulisside taga? Ja meid ainult lollitati?!?

Vahel mõtlen, et mis on minul öelda "tähtsate" ja "suurte" asjade kohta. Ikka tunne, et ma ju nõnna noor, las sellega tegelevad vanemad, kogenumad inimesed. Või siis spetsialistid, asjatundjad, professionaalid. Mina olen oma olemuselt (põhi)väärtuste kandja ja hoidja. Ma võiks/n rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad ja/või on:)

Olen üks vana stagnant ja "konservant" (loe:konservatiiv)😆

Siit nurgast ja sealt nurgast...

Lasen veidi auru välja. Mõtteid, mis kogunenud aja jooksul...

Rahust ja rahulolematusest
Kui sa kogu aeg püüad ennast üles ehitada ja endas rahu leida ja see töö hakkab juba vilja kandma (tunned end juba päris hästi, vähemalt talutavalt), siis leidub ikka keegi, kes selle hapra olemise hetkega kildudeks hävitab ühe-kahe lausega, võib-olla ainult kohalolekuga.

Sallivus ja sallimatus - kaks pidevat võitlejat nii s/minus endas kui s/mu ümber
Ajas ja ajaga olen muutunud. Ühest küljest tolerantsem, teisalt jälle jäigem, mõistmatum, kohati lausa paindumatu, konkreetne, sallimatu. 

On ju kaks poolt - Inimese olemust (isiksust) puudutav. Käitumist, tegutsemist puudutav. Mida me hindame või hukka mõistame? Kas inimest või tema tegusid? Kas need on eraldiseisvad asjad? Saab neid üldse eraldi vaadelda?

Maine tarkus ja teadus on taevani tõusnud!
Teoorias ollakse tugevad, aina koolitatakse ennast, aga elada ei osata. Talupojatarkus, terve mõistus puudub (Kassijooga?!? - halloo!?! vanasti, kogu aeg on olnud loomad olemas nn vabapidamisel. Samuti lapsed - keegi pole neid kunagi ümmardanud, nad on olnud elu loomulik osa. Keegi ei saa lubada lapsele, et a la kui sa lased end arstil läbi vaadata, siis saad ükskõik mida?!? No nii need asjad küll ei käi!)

Kuidas kõlaks loengusari: Munemiskoolitus kanadele:)?😂
Mina oleksin müüdud!😁🤣

 

Argielu kiituseks 😝

Läbi siis see pühade periood. Algab taas argielu...

Mõttesse tulid sellised märksõnad, nagu: argihuumor, argiromaan. (Ei tea, kas see tähendab igatsust töö järele?!?🤔) Võiksin vabalt ühe argiromaani kirjutada🤔 Aga kuidas sinna põnevust sisse sööta, sellele peab veel mõtlema.

Kolm viimast nädalat olen nimelt elanud argiromaanis. Põhimõtteliselt nii, et end ja kaasat elus hoida😉 Olme, olme, olme... Söögitegu... Kütmine. Puude tuppa toomine, tuha välja viimine... Kütmine, kütmine... Ja toiduvalmistamine. Ehk siis, et ära ei külmuks ja nälga ei sureks. No pühad olid ka vahepeal. Aga põhimõtteliselt oli taustsüsteem ju sama. Kusjuures nädala enne pühi olin haige ka veel (köhin siiani, kusjuures).

Kolm nädalat argielu, olmet. Puhkusest ja puhkamisest kui sellisest ei maksa rääkida. Kui oleks puhkus puhkus 🤔 Jah, siis ihkaks küll vist ruttu tööle. Aga minu puhkused pole kunagi olnud puhkamine ka traditsioonilises mõttes ju...

Nii et tahaks puhata, kasvõi paar päevagi... Ei anta, ei ole ette nähtud... Kuidas see ütlemine oligi, et küll hauas jõuab puhata või midagi taolist...

Mõistan nüüd ka pingrinaabri ema, kelle jaoks oli olme raske. Ma ei tea, kas seda ütles ta ise või on see tütre interpretatsioon, aga fakt on fakt ja ma pean sellega nõustuma üle aastate. Ilmselt see tüütu rutiin muudab  kogu olukorra talumatuks. Jälle vaja otsast alustada sama asjaga... Väga tüütu igatahes. Samas tiksub kuklas, et kohe saavad nn vabad päevad läbi ja ma pole saanud teha seda, mida tahan, vaid ainult seda, mida peab, mida vaja.

Hindan väga argihuumorit, mis tekib hetkega, ühel hetkel millest iganes. Endiste kolleegidega olid meil väga nauditavad keelenaljad. Praegu tunnen sellest tohutult puudust, tänased töökaaslased ei mõista selliseid asju, ei oska nalja teha, ei hinda huumorit. Tunnen, kuidas see vaesustab argipäeva, tööpäeva, elu... Ei ole hoogu, mida tervendav huumor endaga toob... 

Nüüd peab aga taas hakkama harjuma teistsuguse argipäevaga. Maaelu tuleb tasapisi tahaplaanile suruda ja linna tööinimese ellu sukelduda. Ega ametialase töötegemise vastu mul polegi miskit, aga kõik see, mis ümber selle toimub, ühe sõnaga - inimsuhted - on komplitseeritud. Öeldakse, et inimene on sotsiaalne olend, nn karjaloom, kes ei saa üksi hakkama ja vajab teisi enda kõrvale, koostööd jne. Tundub, et vahel ujun ma ses suhtes küll vastuvoolu. Eriti kui on vaja midagi ära teha, sest ise tean ja tunnen ennast, oma võimeid ja piire. Jaa, tean demokraatia ja ka koostöö hõlmab endas kõigi arvamuste kuulamist, teiste soovidega arvestamist, aga see on väga väsitav ja frustreeriv. Tegelikult ju ka mitteteostatav, sest nagunii pole võimalik kõigiga arvestada, tugevamad ja jõulisemad sõidavad lihtsalt sisse või üle. Ilmselt pean harjutama ennast asju kergemalt võtma, et pole minu asi, kas asjad saavad parimal moel lahendatud, tervet mõistust kuulda võttes. Enamiku jaoks on ju nii, et "ah, käib küll!"

Nii et tere tulemast, argipäev, töine argipäev! Aga oma töö pean ma ikka ise ära tegema. Teised võivad ümberringi targutada palju tahavad. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi...

Aeg kokkuvõteteks

Kas tõesti juba?

Mõned siin juba paar nädalat tagasi (kui mitte kuu?) hakkasid aastat kokku võtma, joont alla tõmbama. Mul selline tunne, et mida? Meil on ju veel nii pikk maa minna, täitsa mitu päeva veel... Loodame, et midagi põrutavat enam ei juhtu ja saab läbi see pöörane aasta...

Üle 10 päeva tõbitsen juba. Köha vaevab ja ei taha taanduda... Ei sobi õue õhk ega toa õhk, kuiv, niiske, tolmune..., mitte miski... Ei oska ka mingit ravimit manustada... Mis teha, eks tuleb lihtsalt aega anda...

Jõulueelse nädala olin lausa haiguslehel. Ei olnud must tööinimest ega polnud asja ka kodus. Lootsin oma saksa kirjad-kaardid kirjutatud saada, aga nõup, ei mingit indu, ei mingit pealehakkamist... Kaks kolmest on mulle kaardi läkitanud... Ehk suudan end jaanuaris kokku võtta... 

Ongi selline imelik aasta olnud... Ei taha küll halada, kaevelda ja vinguda, aga ... ah, las jääda.

Kehakaalu olen kõvasti kaotanud kõige selle stressi ja üleelamistega. Ja ausalt öeldes ei ole see tore. Jah, piltide pealt on küll ennast parem vaadata, et kae, kes see plikake on😆, aga muidu on kole..., tunnen, et olen vanaks jäänud, eriti reedab seda mingi tüüpiline vana inimese kuiv nahk...🙁

Taevale tänu, ema tervis siiski taastub. Operatsioon läks ju hästi, valusid ei ole. Psühhoos taandus ära, mõistus on korras. Liikumine paraneb ka. Ainus asi, et koju pole pool aastat saanud... Kuigi hooldekodus on kõik eluks vajalik olemas, esmavajadused on rahuldatud ja kõik on hästi, siis koduigatsus on ikka... Ent mõistusega võttes - üksi ei ole tal praegu võimalik hakkama saada, ikka peaks keegi puid tooma, tuld tegema, poes käima ja majandama. Elame selle talve üle, eks siis vaatame, kuidas edasi... 

Tööelus oli ka suur muutuste aasta. Jäin üksi oma töölõigu peale ja tundub, et (lisa)töid tuleb uksest ja aknast juurde... Uus seltskond on juhtme mitmel korral kärssama pannud. Silmakirjalikkus, maskeeritud viisakusega. Kohati on tunne, et saan kohe vingumürgituse. Endiste kolleegidega olen siiski aeg-ajalt ka kohtunud. Tööteemadel rääkimine on muidugi komplitseeritud, aga hetkel veel suhted säilivad.

Koduses plaanis pole mingit motivatsiooni midagi ette võtta. Las need tolmurullid ja ämblikuvõrgud ruulivad, keda huvitab?!? Kui peaks huvitama, siis palun väga - koristatagu! Kahe majapidamise majandamine käib mul ilmselgelt üle jõu. Kuidagi moodi olen saanud siiski enam-vähem järje peale. Eks see talvine aeg tuleb kuidagi üle elada. Vaja ju kütmas käia, et miinused sisse ei tule... Ja kellele sa ikka delegeerid?!? Igaühel omad tegemised ju...

Eks oma kalli kaasa olen küll ära vaevanud oma kaeblemise ja halaga, aga ta on truult ikka mu kõrval, Jumal tänatud! Kohe-kohe hakkame ta juubelit tähistama😍 Esimene lisatud foto on kalli kaasa orhideest, mille talle aasta eest kinkisin. Tahtsin talle juubeliks ka midagi analoogset, aga ei leidnud... Saab siis hiljem. 

Ja siis meie imeilusast talvest paar pilti ka. Täna oli täitsa vihm ja sula. Aga nüüd lubatakse mingit ulmelist temperatuuri langust. Appi!🥶🌬️❄️🥶

Lugemisaasta oli tõusude ja langustega. Enamik loetust on kajastamata. Ilmselt ei jõuagi neil päevil seda teha. Eks ükskord siis... 

Jõuluks saadud kingitus - raamat - teeb siiralt rõõmu - "Aeg. Teekond nimega Armastus". 

Olgu siis see aasta nüüd kokku võetud. Sama kaootiliselt, kui kaootiline ta ise ka oli.

Eneseõigustus?!?

Eelmise postitusega sai endast jälle elumärki antud😉

See Varraku ajaviiteromaan oli viimane raamat, mida lugesin. Tean, et pean kohe postituse tegema, muidu tuhmuvad elamused ja ega sisugi pole takkajärgi enam kerge meenutada... Nii on kahjuks jäänud kajastamata palju loetut. Et küll ma ükspäev, kui rohkem aega on, kirjutan... Aga seda ühte päeva ei tule kunagi, kus üleliia aega oleks, et saaks ekstra ja uuesti süveneda... kahjuks.

Eks enne aasta lõppu peab need kajastused siia ikka mingil moel üles panema, juba ajaloo huvides, et mida lugenud olen või nii🤔

Mõtetes olen küll blogisse palju asju omast arust juba kirjutanud, aga tuleb välja, et tegelikkuses mitte 😝

Meenub, et tahtsin looduse lokkamisest kirjutada. Tundub, et ei ole seda teinud. Ja veel mingid fotod, mida kommenteerida või mis ise kommenteerisid midagi...

Aga ma kablutan nüüd aina maa ja linna vahet. Kütmas ja ema külastamas. Nädalavahetusel hea kui ühe päeva saab niisama olla. No see tähendab, et kodused tegemised, majapidamistöid jms argine ja see siis põhiliselt maakodus. Ega mingit indu midagi teha ja korda saata pole. Ei jaksa, ei jõua ja ei taha... Kes tahaks mulle koristajaks tulla?!?🙂 Tolmurullid vahivad nurgast vastu, ei aita enam kaugelt ja uduse pilguga vaadata🤭 Eks kui päris riid majja tuleb, siis haaran tolmuimeja või harja ja kühvli... Seni aga - ahh, olgu, kelle asi, luid just ära ei murra😆

Veidi pildimaterjali:

Oktoobri alguse torm...

Ämbliku imeline kunst ehk koristajat paluks 😆

Ümberistutatud pojukesed🙂

Esimene lumekirme 25.10

Valgust pimedasse aega ja õue, 7.11

Minu puhkus

Käes on suvepuhkuse viimane nädal, õigupoolest viimased päevad, et mitte öelda tunnid😛

See augustikuu üks nädal on alati nagu tõeline maiuspala. Enamik inimesi on selle aja peale tagasi tööl ja siis on kuidagi eriliselt mõnus juhe seinast tõmmata. Teoreetiliselt muidugi...
Praktiliselt on asi siiski hoopis proosalisem. Eriti käesoleval aastal.

Ei oska mina puhata! Olen selle üle siin vist varemgi kurtnud😜 Või kui ei ole, siis nüüd on see hetk tõde välja öelda!

Täna on meil neljapäev. Ja kas ma olen puhanud! EI! Ei, absoluutselt mitte!
No kui, siis esmaspäeval, pisut😉 Hommikul, siis, kui uni kell 8 pealt ära läks. Siis lugesin! Sain ühe toreda raamatu lõpuni loetud. Oh, mis õnnis tunne! Ja kui hea raamat! "Minu Mulgimaa". Sellest tuleb ka eraldi postitus. Kunagi.
Edasi läks juba jooksval lindil. Aeda! Toimetama. Hommikul oli uduvihm, mis ei tõotanud just head. Siiski, midagi hullu päeva esimesel poolel polnud. Veidi puhastasin maasikapeenart ja rohisin üht koma teist... Pärast lõunat aga, kui olin asunud ube korjama ja tilli üles tõmmanud, tuli sihuke paduvihm, mis kõik õuetööd lõpetas.
Edasi siis asjad kokku ja linna poole punuma. Õnneks oli vihm kenasti üle, kui ma rongi peale sammusin. Jalad küll, jah paraku, said märjaks. Aga õnneks oli soe ja ei midagi hullu.

Teisipäev möödus linnakodus töiselt. Ammune soov ja vajadus rõdupink ja lilleredel üle õlitada sai nüüd lõpuks tehtud:

Tubli mina, au ja kiitus! Kes see siis ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise 😝

Ja kolmapäeval, ehk et siis alles eile ju, valmis suvikõrvitsa-tomati-paprika hoidis:

Pildi hoidisepurkidest unustasin muidugi teha...

Aga siin üks väike saagi pilt:

Vaat' sellist ebahuvitavat elu elan siis mina! Aga puhkus on see-eest  vähemalt aktiivne!

Puudust tunnen küll spaast ja ühest õige pisikesest reisist...

Juulikuine

Hommikul pidin alustama blogimisega umbes nii: ilm on imeilus, taevas sini-sinine, päike paistab, lausa patt oleks aega raisata kirjutamisele, lugemisele või muule tubasele tegevusele.

Tahvel ja internet hoolitsesid selle eest hästi!😜 Ei õnnestunudki!

Nüüd, mitu tundi hiljem, tadaa!, siin ma olen. Vihm ajas tuppa. Õuetöödel mõneks ajaks kriips peal. Aga siiski: ma sain u 3 l musti sõstraid ja veidi vähem tikreid korjatud! Lisaks rohisin ühe peenra ära ja külvasin veel tilli, sügisel hea võtta peenrast. Oih, vikati pean põõsast ära tooma, see liguneb seal vihma käes ja pärast mõtlen, kuhu ma ta küll ometi panin🤔

Puhkus on sedapuhku lõpukorral. Ega puhanud nagu polegi. Kadeduseuss naksab iga kord, kui keegi räägib, kuidas ta oli 2 või 3 nädalat Saaremaal ja mitte midagi ei teinud (peale ujumise, lugemise ja poes käimise) või kuidas ta ainult loeb ja vaatab telekat või kuidas ta magab ja midagi ei tee, kui ei taha... See kõlab ju nagu puhkus! Aga mina ei saa. Ei oska! Väga aktiivne puhkus on olnud. Põhiliselt aiatööd maal, linnas siis hädapärased toimetused. Aina pendeldan maa ja linna vahet, sest kallis abikaas ju ei puhka. Ka ei oska. Tegelikult oskab küll, kui mõne vaba päeva võtab!

Aga mu aiamajandus on sel aastal suur ja üsna edukas vist ka. (Kuigi ühele inimesele on seda pindala natuke liiga palju. Jah, abikaas niidab muru, see on väga tänuväärne, aga kõik muu on üsna minu peal). Ainult ei tea, mis kaalikast saab. Kirbud tulid peale ja närisid lehed auklikuks. Raputasin küll soovituste kohaselt tuhka peale, aga jäin hiljaks sellega, kahju oli juba sündinud. Nüüd ma ei teagi, mida teha, kas peaks kõik üles tõmbama või on veel lootust, et sealt miskit ikka tuleb. Kaalika, punapeedi ja lehtsalati, ka kartuli külvasin ema soovil, suisa nõudmisel. (Oma piiratud liikumisvõime tõttu ei ole ta aeda jaksanud minna).

Nüüd on ta aga ise sirakil haiglas ja ei jaga eriti ööd ega mütsi. Niiviisi ongi vist kõige lihtsam end väljendada. Sest tegelikult on jube raske, rusuv, ängistav olla... Algas kõik plaanilisest, kauaoodatud puusaoperatsioonist, mis olevat väga hästi läinud. Aga! See, mida ei osanud oodata ega kartagi juhtus hoopis. Operatsioonijärgne psühhoos või ma ei teagi, mis... Igatahes on tal nüüd pea sassis ja liikumisest pole juttugi. Muidugi, ikka on veel lootust, et see läheb mööda, aga teadmatus on suur... Mis, miks juhtus, seda ei oska keegi öelda. Mitmete asjade kokkulangevus. Nüüd jälle tehakse uuringuid, vahepeal lihtsalt oli...

Siis ongi hea aias mütata, toas koristada, rabeleda ja mässata, end väsitada. Kurvad, pahad mõtted ei tule siis pähe.

Lugemise isu eriti ei ole. Haarasin puhkuse ajaks mitu raamatut (sh 2 Varraku ajaviiteromaani sarjast!) ja lugenud pole ühtegi, ei, valetan ühega olen siiski poole peale jõudnud. Lihtsalt olengi võtnud hetki - nüüd ma loen, sest on puhkus...

Ühe reisi olen ka teinud, aga las see praegu jääb. Ma ei tea, vist ei ole siin oma Võru-Kubija tripist ka rääkinud?!? No teine homme siis.

Tahaks lisada siia ka paar fotot, aga ei viitsi otsida ja valida 😜

Tahaks..., aga ei taha ka...

Pean siinkohal silmas blogimist, kirjutamist noh...
Kuidagi on ära kadunud see harjumus. Tore on tagant järele lugeda küll ju, aga kui ikka nii kole-hirmus-pikk paus on sees, siis on vääga raske end jälle joonele saada.

Ei ole üldse enda õiges konditsioonis. Nii palju häirivat on, nii palju segavaid faktoreid... Kuskil kuklas tiksub kogu aeg mingi ärevus... 
Puhata tahaks... Aga ega ma puhata ju ka ei oska... Siis on jälle kuklas tunne, et pean tegema midagi muud, olema kuskil mujal. Et mida ma siin logelen ja niisama olen, mida ma puhkan ja blogin, kui seda teist ja kolmandat peaks...

Praegu ka. Töölt tulin varem ära, kuna mingi elektrikatkestus oli. Mõtlesin, et teen kodus suuri tegusid. Terve nimekiri ju ootab! Aga tühjagi... Lihtsalt olen siin juba paar tunnikest vedelenud. Abikaasaga vestelnud. Aidanud tal ristsõna lahendada😊 Üritanud töömeilile sisse saada (ei ole saanud!). Ühesõnaga, ei midagi asjalikku ja hetkel ei tunne eriti isegi südametunnistuse piinu😛 Hakkan vist arenema!😊 Sõbranna ütles nii tabavalt, kui küsisin "mis plaanid puhkuseks ka on?" - "puhata!"

Nojah, homne päev veel ja siis ongi ametlikult puhkus. Kuigi mul on juba praegusel hetkel tunne, et puhkus oleks nagu alanud. Arvan, et see on hea.

Avastasin, et mul on peaaegu kõik loetud raamatud kajastamata, postitused avaldamata... Aga - mitte ühtegi märget pole teinud nende kohta, nii et raskeks läheb, kui tahta midagi öelda nende kohta.

Ilmselt tuleb teha üks koondpostitus ja nii ongi. Vähemalt mingi märk maas. Ehk siis ükspäev...

Paar õrna õit ja looduse rohelust pea kuu aja tagusest loost. Eilseid fotosid ei ole viitsinud veel arvutisse tõmmata😛

Kevadest sai suvi...

Sel aastal tuli kevad teisiti... Ja suvi tuli teisiti... Jah, tuli küll...

Terve see kevad möödus rasket taaka kandes, sest asutus, kus töötan, koondas kolmandiku oma töötajatest, spetsialistidest... Täna oli siis nn viimnepäev😥 Kurb, väga kurb...

Mina jään. Kuid see uudis ei rõõmustanud mind. Ei tea, kas nutta või naerda. Kõik on segane, midagi ei tea veel, mis saama hakkab. Võib-olla aastake veel pikendust ja siis pannakse kogu putka kinni?! 

Mingi äng ja tahtmatus, viitsimatus on saatnud mind juba pikalt. Kogu aeg on mingeid tegemisi ja üritusi, mis hoiavad tegevuses, sunnivad tegevusele. Lihtsalt siis teedki ja muud valikut ei ole. Vahel on ju täitsa toregi...

Just sain ühele poole oma poolaasta projektiga ehk siis koguduse leht sai trükiküpseks. No see viimane hetk on tõeline ralli. Uuhh!

Ja ümberringi on nii palju koolilõpeajaid. Kõik pisikesed nunnud lapsed on suureks sirgunud ja paljud tänaseks gümnaasiumiukse sulgenud. Nii hea meel nende üle ja suur rõõm! Millised toredad noored!

Nüüd siis algab jaaniaeg. Ma loodan, et jäädakse mõistlikuks ja ei põletata meie väikest kodumaad maha. Ausalt - on päris hirm kohe. See tänane vihm on homseks unustatud. Tänase kastmise eest siiski vast hoolitses.

Homme-ülehomme peaks surnuaeda jõudma. Begooniaid istutama. Enne peab neid veel ostma minema.

Nii et - tere suvi! Elame veel! Ja varsti on puhkus!