Argielu kiituseks 😝

Läbi siis see pühade periood. Algab taas argielu...

Mõttesse tulid sellised märksõnad, nagu: argihuumor, argiromaan. (Ei tea, kas see tähendab igatsust töö järele?!?🤔) Võiksin vabalt ühe argiromaani kirjutada🤔 Aga kuidas sinna põnevust sisse sööta, sellele peab veel mõtlema.

Kolm viimast nädalat olen nimelt elanud argiromaanis. Põhimõtteliselt nii, et end ja kaasat elus hoida😉 Olme, olme, olme... Söögitegu... Kütmine. Puude tuppa toomine, tuha välja viimine... Kütmine, kütmine... Ja toiduvalmistamine. Ehk siis, et ära ei külmuks ja nälga ei sureks. No pühad olid ka vahepeal. Aga põhimõtteliselt oli taustsüsteem ju sama. Kusjuures nädala enne pühi olin haige ka veel (köhin siiani, kusjuures).

Kolm nädalat argielu, olmet. Puhkusest ja puhkamisest kui sellisest ei maksa rääkida. Kui oleks puhkus puhkus 🤔 Jah, siis ihkaks küll vist ruttu tööle. Aga minu puhkused pole kunagi olnud puhkamine ka traditsioonilises mõttes ju...

Nii et tahaks puhata, kasvõi paar päevagi... Ei anta, ei ole ette nähtud... Kuidas see ütlemine oligi, et küll hauas jõuab puhata või midagi taolist...

Mõistan nüüd ka pingrinaabri ema, kelle jaoks oli olme raske. Ma ei tea, kas seda ütles ta ise või on see tütre interpretatsioon, aga fakt on fakt ja ma pean sellega nõustuma üle aastate. Ilmselt see tüütu rutiin muudab  kogu olukorra talumatuks. Jälle vaja otsast alustada sama asjaga... Väga tüütu igatahes. Samas tiksub kuklas, et kohe saavad nn vabad päevad läbi ja ma pole saanud teha seda, mida tahan, vaid ainult seda, mida peab, mida vaja.

Hindan väga argihuumorit, mis tekib hetkega, ühel hetkel millest iganes. Endiste kolleegidega olid meil väga nauditavad keelenaljad. Praegu tunnen sellest tohutult puudust, tänased töökaaslased ei mõista selliseid asju, ei oska nalja teha, ei hinda huumorit. Tunnen, kuidas see vaesustab argipäeva, tööpäeva, elu... Ei ole hoogu, mida tervendav huumor endaga toob... 

Nüüd peab aga taas hakkama harjuma teistsuguse argipäevaga. Maaelu tuleb tasapisi tahaplaanile suruda ja linna tööinimese ellu sukelduda. Ega ametialase töötegemise vastu mul polegi miskit, aga kõik see, mis ümber selle toimub, ühe sõnaga - inimsuhted - on komplitseeritud. Öeldakse, et inimene on sotsiaalne olend, nn karjaloom, kes ei saa üksi hakkama ja vajab teisi enda kõrvale, koostööd jne. Tundub, et vahel ujun ma ses suhtes küll vastuvoolu. Eriti kui on vaja midagi ära teha, sest ise tean ja tunnen ennast, oma võimeid ja piire. Jaa, tean demokraatia ja ka koostöö hõlmab endas kõigi arvamuste kuulamist, teiste soovidega arvestamist, aga see on väga väsitav ja frustreeriv. Tegelikult ju ka mitteteostatav, sest nagunii pole võimalik kõigiga arvestada, tugevamad ja jõulisemad sõidavad lihtsalt sisse või üle. Ilmselt pean harjutama ennast asju kergemalt võtma, et pole minu asi, kas asjad saavad parimal moel lahendatud, tervet mõistust kuulda võttes. Enamiku jaoks on ju nii, et "ah, käib küll!"

Nii et tere tulemast, argipäev, töine argipäev! Aga oma töö pean ma ikka ise ära tegema. Teised võivad ümberringi targutada palju tahavad. Las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi...