Üks aasta on lõppemas...

Kristlikus kodus ja kiriku rüpes kasvanud lapsena on mul tava- või harjumuspärasest hoopis teistsugune pagas pea igaks pühaks ja tähtpäevaks. See lähtub kristlikust traditsioonist ja kirikuaastast. Nii on aastavahetuski minu jaoks pigem sissepoole vaatav kui väline trall ja tingel-tangel.
Aasta viimne tund on jõudnud,
silmapilk täis tõsidust...
Olen veendunud, et just see lähtepunkt on andnud mulle kindluse ja julguse igaks elus ettetulevaks olukorraks.
Jumala silm sind näeb ja valvab päeval, ööl.
Jumala käsi jääb su saatjaks taevateel.
Tema juhib sind, ta sõdib sinu eest.
Viib sind viimaks taevasse, kus elad igavest.
Lõppeks on kõik Jumala käes. Mina ei peagi, piisab Jumalast. 

Mulle meeldib, kui saan olla aastavahetusel maakodus, rahus ja vaikuses, oma kõige lähemate seltsis. Paratamatult ulatub siiagi ilma kära. Tulevärki tehakse ikka, loodetavasti küll mitte väga lähedal. (Õnneks ei ole ka väga lähedal ühtegi elamist!)

 
Meenus üks mõte Silvia Rannamaa "Kasuemast":
Võõrasema ja isa läksid juba õhtul kuhugi uut aastat vastu võtma. Isa oleks tahtnud seda kodus teha, kuid võõrasema oli nii kärsitu. Tema pidi uuele aastale tingimata kuhugi poolele teele vastu tõttama.

Paljudel on kihk minna uuele aastale poolele teele vastu, minul selline soov absoluutselt puudub.

Olgem siis hoitud sel aastavahetusel ja uuelgi aastal! Ja ärgem elagem oma elusid ise keeruliseks...

Jõulutervitus

Armsad sõbrad, soovin teile kallist jõulurahu ja kaunist pühadeaega! 

Jõululaupäeva taevas

 

Tervitan teid laulu "Jõuluõnnistus" sõnadega, mis on mu saatjaks olnud kogu advendiaja ja heliseb minus jätkuvalt ka jõuluajal.

Lase kallis jõulurahu
viib kõik argimured kaugele,
nii et südamesse üksnes mahub
püha rõõm, mis hinges heliseb.

Kui ka maise elu varjud
tummalt laotuvad su teedele,
siiski süngeimaski pimeduses
särab Jeesus, Jõulupäikene.

Ava talle oma süda,
võta vastu kalleim kingitus,
siis sind alati ja kõikjal saadab
igavene jõuluõnnistus.

Viis ja sõnad: Evelin Kõrvits

 

Laulsime seda laulu eilsel jõuluõhtul oma kooriga ja see laul kõlas ka tänasel ETV esimese jõulupüha jumalateenistusel, mida on võimalik järelvaadata ETV kodulehelt

Esimese jõulupüha päikesetõus

Möödus teine advent ja kolmas... Ja juba ongi käes neljas!

Kiirelt, nii kiirelt on lennanud aeg! Käes on detsembri teine pool ja neljas advent!
Unglaublich! Ehk siis eesti keeli: uskumatu! Tegelikult on olnud päris rakse olla kirjutamata. No päris tõsi see muidugi ei ole, selles mõttes, et kirjutanud ikka olen, muid tekste, aga just siia kirjutamisest tundsin puudust.
Tegemist on palju olnud! Kui selle sõnadesse peaks panema, siis ei tundugi, et midagi erilist või erakordset. Kui aga igapäevaselt oma tegemiste sees elad ja oled, valdab see üleni ja matab enda alla.
Tänaseks on maa peale, meie õuele või (pigem egoistlikult) mulle saabunud peaaegu (jõulu)rahu. Nn tähtsündmused, mille nimel rabada ja pingutada, mille valmimise nimel elada ja tegutseda, mida oodata, on valmis, toimunud, möödas... Jäänud on veel see nn "koera sabaots"😀 - mõned tööpäevad, meditsiinilised protseduurid ja üks kooriga laulmine. Siis saabub tõeline jõulurahu.

Tänase päeva juhtmõte on: Olge rõõmsad!

Mis on rõõm?
Rõõm on positiivne emotsioon ehk tunne.
EKSS ütleb, et: rõõm = heaolu-, rahuldus-, lõbutundega seotud hingeline seisund, heameel; sellise seisundi esilekutsuja.

Rõõm pisikestest asjadest... Rõõm peitub pisikestes asjades.
Palju seda suurt rõõmu ikka on? Üsna harva... Kui üldse...
See on sama, nagu õnnelik olemisega. Mis on õnn? Ja mida tähendab õnnelik olla?
Arvan, et see on pigem meelelaad (tundelaad; loomus), sisemine hoiak, mis ei sõltu nii väga välistest oludest, vaid tuleb seestpoolt. Muidugi ei saa välistada, et õnnetunnet võib põhjustada midagi või keegi meie ümber.
Rõõmuga on sarnane asi. Paljud asjad me ümber võivad rõõmu pakkuda. Aga ka rõõm saab kasvada seest välja. Mulle tundub, et on olemas loomult positiivsed inimesed ja loomult negatiivsed inimesed, samuti permanentselt (pidevalt, katkematult, kestvalt, püsivalt) õnnelikud või õnnetud, rõõmsad või kurvad...

Oleme ja elame praegu advendiajas, ootusajas. Kuigi see aeg on ka paastuaeg, väike paast, siis ometigi võiks see olla rõõmsa alatooniga. On üks ilus väljend - rõõmus ootus. Paljude asjadega on nii, et ootad sündmust või asja pikisilmi, oled rõõmus ja elevil, aga siis on see käes ja kohe ka möödas ja ... siis mõtled, mis see nüüd oligi...
Hea on, kui rõõm jääb alles ega tule tühjuse tunnet. Muidugi saab seda tühjust omakorda uute ootuste ja ettevalmistustega täita, aga tähtis on ka rõõmu hoida ja talletada.