Elan praegu, õigemini juba mõnda aega säästurežiimil ehk energiat kokku hoides. Võib-olla on see läbipõlemine, ei tea... Igatahes ... Teen nii vähe kui võimalik ja suhtumisega: ehk läheb mööda... Vahel isegi läheb😁 Enamasti mitte. Iga väikseimgi asi tundub nii suure pingutusena. Esmane reaktsioon igale ettepanekule, ideele, plaanile, üritusele vms on EIIII! Vähemalt seesmiselt. Tööga saan hakkama, sest mu töö meeldib mulle ja see on parim osa päevast. Imelik, et ma seda praegu kirjutan 🤔😛 Üle kõige meeldib mulle ju puhkus, niisama olemine, molutamine, mitte midagi tegemine!!! Aga ma ju ei oska, ei saa, ei õpi... Tüüpiline eestlane, kelle elu eesmärgiks on töö, töötamine, enda surnuks töötamine. Sest kui ei ole töö töö, siis on kodutööd, aiatööd, remonditööd, vabatahtlikud tööd... Need igapäevased energia välja imejad, mis ei lase elada, elu nautida. Lugemine tundub aja raiskamisena, kuna teha on niiiiiiii palju. Käsitöö tegemisest võin ainult unistada, sest lihtsalt pole aega ja tõsi, ka energiat pole... Hirmsasti tahaksin midagi enda kätega luua, mul on nii palju ideid, mõtteid, mida tahaks teha, katsetada, proovida... Ehk ükspäev pensionipõlves? või kui ei pea igapäevaselt tööl käima? Aga töö=sissetulek=majanduslik toimetulek. Kahjuks on ju elamiseks vaja mingil määral seda va krabisevat või nn virtuaalraha, ilma ei saa süüagi, kui just naturaalmajandusega tegelema ei hakka. Aga ei hakka, sest pole sellist entusiasmi ja huvi ja muidugi energiat pole ka...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar