Mul oleks nii palju teemasid, millest kirjutada, jahuda, aga pole mahti neid peas tormlevaid mõtteid kinni püüda ja kirja panna... Neil hetkil igatsen jälle sellise apasraadi järele, mis vajalikul hetkel sisse lülitades kõik mõtted salvestab ja talletab...
Elame egositlikus, mina-keskses maailmas. Mina, egoistlik mina see on kõige kesk- ja lähtepunkt. Isiklik vabadus, abstraktne vabadus, mille poole püüeldakse, see on justkui ülim eesmärk. Samuti see abstraktne õnnelik olemine. Tegelikult ei osata olla rahul sellega, mis on. Oodatakse seda suurt ja valdavat õnne kuskilt saabuvat... Mis asi see ÕNN aga on? Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka õnn! Või oli see amastus? Ah, vahet ju pole... Kui põliselt eestlaselt, no Tõe ja õiguse aegselt eestlaselt oleks küsitud - oled sa õnnelik?, siis mida ta küll vastanuks?!? Ilmselt jäänuks üsna lolli näoga vaatama, et mida sa inimene siin nüüd jahvatad... Kodu, pere, lapsed, majapidamine, aia/põllutööd - see oligi elu ja see oli õnn ja armastus! Liiga head elu elame praegu! Soovid on liiga suured! Püüame püüdmatut, kättesaamatut! (Laul: Unustuse jõel) Nii kaotamegi iseenda ja oleme õnnetud. Selle asemel, et hinnata hetke, olemasolevat. Olla tänulik, hooliv ja hoolitsev nende suhtes, kes on meile antud, kes on me lähedal.
Kaotasin iseenda - see on ka uus ja huvitav nähtus. Selle nahka lähevad juba ka abielud ja perekonnad.
Iseennast minnakse otsima maailma lõppu - Austraaliasse, Ameerikasse, Indiasse, Goasse...
Aru ma ei saa! Ennast tuleb ikka enda seest otsida...
Ja mis see ise üldse on? Moodne on ju öelda, et inimene on sotsiaalne olend, kes vajab toimetulekuks teisi inimesi enda ümber. Jaa, päris üksi tõesti ei saa, aga ilmselt on igaühel see oma (taluvus)lävi, kui suurt seltskonda enda ümber suudetakse hallata või taluda. Aga seda saan ma ise ju valida, kellega suhtlen, kui suure inimeste ringi enda ümber kogun. Minul on see talumise hulk väga väike... Teatud piirini ja siis on hea omaette olla või kahekesi...Kui aga inimesed, kes on teineteist leidnud, ära tundnud, on loonud perekonna, saanud lapsed iga paari aasta tagant, ennast ära kaotavad, siis tekib minus küsimus - kus sa enne olid? Kus sa olid siis, kui neid lapsi sigitasid? Kas siis oli meri põlvini, tunded taevani ja vabadusiha kadunud? Inimene on mõistusega olend, ma ei väsi seda kordamast. Kuidas aga saab ennast ära kaotada oma armastava abikaasa ja toredate laste keskel? See ongi ju siis sinu elu, see oledki ju sina! Sa oled seda ju tahtnud? Armastusega loonud?
Sellepärast mul ongi vahel hirm või pigem mingi habras tunne, kui inimesed peavad suuri pulmi ja annavad vägevaid tõotusi ja hakkavad lapsi saama... Siis hoian vahel hinge kinni, et millal see pauk tuleb... Ja neid on ikka tulnud ka...
Üks asi on muidugi ka ju see, mida välja näidatakse ja teine tegelik elu. Aga, taeva pärast, milleks näidata seda ilusat elu (et teisi kadedaks teha või?), kui ometi kaks hetke hiljem lahku minnakse?!? Kas siis ei olnudki seda ilusat elu kulisside taga? Ja meid ainult lollitati?!?
Vahel mõtlen, et mis on minul öelda "tähtsate" ja "suurte" asjade kohta. Ikka tunne, et ma ju nõnna noor, las sellega tegelevad vanemad, kogenumad inimesed. Või siis spetsialistid, asjatundjad, professionaalid. Mina olen oma olemuselt (põhi)väärtuste kandja ja hoidja. Ma võiks/n rääkida, kuidas asjad tegelikult käivad ja/või on:)
Olen üks vana stagnant ja "konservant" (loe:konservatiiv)😆
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar