Tallinn: Pilgrim, 2023
223 lk.: ill.
Loed raamatut nagu vaataks filmi või õigupoolest telesarja... No sellena see ju ennekõike mõeldud ongi, eks ole.
Mis siin ikka - reisiraamat nagu ikka, uhhuduurlaste võtmes😆 uhhuduuritades. Kaanest kaaneni ei viitsinud lugeda, vahepeal sai ka midagi telekast vaadatud, nii et mõnd episoodi oli sootuks topelt.
Aga ma hakkasin hoopis sellele mõtlema, et kuidas küll on viitsimist mitmeks kuuks kodust ära minna ja rattaga rännata/rügada kohati mööda üsna läbimatuid teid pidi?!?🤔
See pole ju mingi mõnu ja nauding. Puhas enese piinamine. Ja veel nii kõrges eas😆 No mina igatahes ei viitsiks... Ilmselt sellepärast ei jaksanud kõike lugeda ka.
Aga mõned mõttekesed jõudsin välja nokkida küll:
Kohalikku katedraali külastades ja sealseid väljapanekuid vaadates leian end taas mõtlemast teemal, et kui kristlus on nii rahu armastav ja leppimist kuulutav religioon, siis miks pagan kristluse ajalugu nii verine on? Eks see on sarnane ilmselt ka muude usundite puhul ja kõik, millesse inimene oma "inimliku" osa juurde lisab, muutubki lõpuks omakasupüüdlikuks ja vägivaldseks. Kui kõikidelt maailma usunditelt kuld ja kard maha pühkida, siis lõpuks räägivad ju kõik ühest ja samast asjast - armastusest ja hoolimisest. Aga ikka tunnevad inimesed vajadust ja leiavad mooduseid öelda, et minu jumal on parem, kui sinu jumal.
...kohtume kahe rõõmsa vanahärraga, kellest üks on kuulus fotograaf ja teine arhitekt. Küsivad, et kuhu oleme teel, ja kui kuulevad, et Costa Rica poole, siis nendivad elutargalt, et nad on iga päev teel. Nende marsruut kulgeb trajektooril casa-cafe, cafe-casa (kodu-kohvik, kohvik-kodu). Annaks jumal meile ka ühel päeval niipalju tarkust!
Me teeme suure heateo kogu universumile, kui esmalt ennast tasakaalu saame ja alles seejärel maailma muutma sööstame.
Nende kuldsete sõnadega ongi paslik lõpetada ja tänaseks punkt panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar