Olles just lugenud "Minu Kopenhaagenit" võib tõmmata mingeid paralleele kahe põhjamaise riigi ja rahva vahele. Näiteks koolisüsteem, kus hindamine ja võistlemine on justkui tabuteemad. Tähtis on lapse heaolu, mitte niivõrd teadmised.
Et väärtustada haridust ja haritust, avas Rita koos teise südika eestlannaga oma kooli - Euroopa kooli.
Raamatukoguhoidjana meeldis mulle eriliselt lõik raamatukogu kiituseks:
"Kooli alustamisest alates olen unistanud luua kooliraamatukogu ning kolmandal õppeaastal võimaldabki kooli majanduslik seis mul seda rajama hakata.
/.../ Paari aasta möödudes võin oma raamatukogu üle juba uhkust tunda.
/.../ Tihti juhtub, et teadmishimuline õpilane tuleb näiteks otsima raamatuid antiikmütoloogiast ning arvab, et kooliraamatukogu kümme nimetust antud teemal on liiga vähe. Ta seab sammud suurde linnaraamatukokku, aga tuleb tavaliselt üsna peatselt ja samavõrra alandlikult minu juurde tagasi. Küsimusele, kas suures raamatukogus ei olnud rohkem raamatuid, saan enamasti vastuseks, et esiteks polnud seal kellelgi tema jaoks aega ja teiseks olid sealsed raamatud liiga keerulised. Mina aga tean täpselt, mida tal vaja on, ja oskan aidata!
/.../ Ka minu arvates on just raamatukogu kooli süda. See ei ole tuba, mis on täis raamatuid, vaid koht, kus esitatakse küsimusi, otsitakse vastuseid, diskuteeritakse ja arutatakse probleeme."
Lagom = parasjagu:)
"Pikad vaidlused tekivad mul õpetajaga sõna lagom teemal. Nimelt väidab ta, et see sõna on iseloomulik vaid rootsi keelele ja ühtegi teise keelde seda otse tõlkida ei ole võimalik.
"Lagom tähendab, et midagi ei ole ei liiga palju ega ka liiga vähe, vaid just lagom."
"Ehk eesti keeles parasjagu," hüüatan ma uhkelt.
"Jah, aga sellist ühte, vastavat sõna ei ole üheski teises keeles," jääb õpetajanna endale kindlaks.
"Aga eesti keeles ongi spetsiaalne sõna "parasjagu", mis tähendab mitte liiga palju ega ka mitte liiga vähe, vaid just lagom," vaidlen edasi.
"Jah, ma sain aru. Sa väidad, et eesti keeles on selline sõna olemas," lõpetab ta vaidluse väga umbusklikult.
Ta ei jäägi mind uskuma. Ning mitte ainult tema, iga kord, kui jutt rootsi keele peale läheb ja rootslased selle sõna välja kraabivad, teatan sama asja. Mõned usuvad, mõned on hämmingus. Nagu võtaksin neilt ära mingi ainult neile kuuluva asja."
"Otsustamist välditakse siin iga hinna eest. Demokraatia nime all püütakse sellesse protsessi kaasata võimalikult palju inimesi, sest otsustamine tähendab alati vastutust ja oma seisukoha kaitsmist.
Sellepärast on rootslaste koosolekud tihti pikad ja laialivalguvad. Probleeme ventileeritakse, heietatakse ja nämmutatakse ning koosoleku lõppedes ei saagi iga kord aru, kas mingile otsusele jõuti või mitte. Veelgi enam, kas keegi - ja kes - vastutab selle otsuse elluviimise eest. Püütakse olla kõigile meelepärane, arvestada kõikide soovidega ja vastuolusid lahendada siidkinnastes. Rootsi keeles on sellise mitteotsustamise kohta isegi kahest sõnast nej (ei) ja ja (jaa) moodustunud hästi tabav sõna - nja. Mine võta kinni, kas see on siis ei või jaa."
Sattusin Sehkendaja blogist lugema sama raamatu kohta nn. kontekstivälist emotsioonide puhangut, aga see meeldis mulle nii hullupööra, et kopeerin siia:
"See on Eesti puhul tore, et kõige selle vingumise, nähvamise, hirmsate naabrite ja pingete kõrval töökohtadel on mingi väga põhiline või basaalne terve mõistus siiski säilinud. Eesti elu üle vingujad peaks sellele kindlasti rohkem mõtlema – meie üks lähimaid naabermaid, Rootsi, on nii kapitaalselt erinev ja nii kapitaalselt tervest mõistusest kaugenenud, et tegelikult on see hirmuäratav."
Kahjuks üha enam tundub mulle ka Eestis, et tervest talupoja mõistusest pole kohati enam mitte raasugi järel.
Veel teine mõte sealtsamast blogist, mida ka ise Stockholmi raamatu kohta tähele panin:
"Tegelikult võikski öelda, et see raamat ei ole kirjutatud klassikalises mõttes neile, keda huvitab Stockholm. Pigem on see mõeldud kõikidele neile, kes on Rootsis elanud ja leiavad äratundmist; neile, kes on teel Rootsi elama ja neile, keda huvitab, millest need Rootsis käinud ja elanud inimesed siis räägivad, kui ütlevad, et seal ei ole sugugi nii roosiline, kui meie sissekulunud legend räägib. Kes tahab aga midagi lugeda Stockholmi kohta – neile soovitan lk. 166 algavat peatükki “Stockholm iga ilmaga”. Siis saab põhimõtteliselt reisibrošüüri, aga toredasti kirjutatult."
Naersin endamisi, et kohustuslik linnaekskursioon on giidi poolt ikka ka raamatule külge keevitatud:)
Sarnane, minu arust kunstlikult tekitatud, reisijuht oli ka "Minu Tenerifes". Ent eks neile, kes just midagi sellist ootavad või vajavad on see kindlasti abiks. Mulle isiklikult meeldib läbi inimeste silmade, läbi nende rännakute ja mõtete avastada neile omaseks saanud maid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar