Raamatu tagakaanelt loeme:
"Kümne vanglas veedetud aasta jooksul kohtus Mihhail Hodorkovski paljude inimestega. Mõned neist ühiskonna jaoks justkui „kadunudˮ inimestest ei olnud isiksustena kaugeltki mitte „kadunudˮ ning demonstreerisid mehisust ka äärmiselt rasketes vanglatingimustes. Vaatamata sellele, kas neid ähvardas uus vanglakaristus, kartser või nuga, leidsid nad endas jõudu seista oma moraalsete väärtuste eest, oma tõe eest, selle eest, mis oli nende kujutlustes õiglane. Nende inimeste väärtustesse võib suhtuda erinevalt, ent kui inimene on valmis oma põhimõtete eest kannatama, tõeliselt kannatama, on see austusväärne.
Vangla on ekstreemne koht ning selgitab näitlikult välja, mida üks või teine inimene väärt on. Mihhail Hodorkovski jutustused ei ole lihtsalt raske saatusega inimeste lood. See raamat räägib vene ühiskonnast ning selle väärtustest, inimeste nõrkusest ja vastupidavusest, alatusest ja aususest."
Sinna juurde on lisatud Boriss Akunini mõte: "See väike raamat, mis autorile nii kallilt kätte tuli, räägib justkui elust trellide taga, kuid tegelikult, nagu mulle tundub, on siin juttu hoopis muust. Sellest, kuidas elada hirmuta ning seejuures mitte kalgistuda. Sellest, kuidas mõista inimesi, isegi siis, kui nad on sinust väga erinevad. Ning veel paljudest väga tähtsatest asjadest."
Ja vaatamata sellele, et raamatust on pea võimatu midagi ainsat ja olulist välja kirjutada, leidsin siiski paar kriipivat katket:
"Kas me oleme võimelised rahulikult elama, tehes näo, et võõras saatus meid ei puuduta? Kui kaua eksisteerib riik, kus ükskõiksus on normiks?
Vastuste aeg jõuab alati kätte."
"...inimene kui selline on meie riigis vähem kui eikeegi - aruandluse kujundamise vahend."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar